teisipäev, 28. september 2010

Kreemine puravikupüreesupp - kiire ja kosutav soojendaja

Seda võib nüüd küll julgelt öelda, et oleme viimased kolm nädalat tugevalt seenetoidulised olnud. Ka eile ei saanud taaskord ühe soojendava supita, sest väljas on juba väga külm ning meie kodus radiaatorid veel soojad pole.

Mulle meeldib see supp enam just puravikest valmistatult, aga sobivad ka teised metsaseened. Erinevaid tugevaid maitseained ma supile ei lisa, puhas selge seenemaitse on minumeelest parim. Kreemisust annab juust.

Puhastan ja praen suure portsu puravikke võis läbi (maitseks soola) ning panen 200 grammi kaupa purkidesse ootele. Nii valmib supp välgukiirusel.

Jagub 4le.
- 200 grammi ringis võis praetud puravikke
- 8-10dl keevat vett
- Herbamare juurviljapuljongipastat
- 1 tops Merevaiku
- soola, pipart

Kuumuta puravikud korralikult läbi. Vala peale vesi, maitsesta juurviljapuljongiga. (Parim on Herbamare looduslik, ilma keemiata puljongipasta.) Lase 5 minutit vaikselt tulel podiseda. Lisa Merevaik, sega ühtlaseks ja vala kannmiksirisse ning püreesta. Vala tagasi potti ja vajadusel maitsesta soola ning vähese pipraga. Serveeri kohe koos juustukukliga. Peale puista tsutike tüümiani. Head proovimist!

reede, 24. september 2010

Tagliatelle tomatipestoga - päikselise suve mekk

Kuigi päike ei käi enam ammu kõrgelt, on veel hea õnne korral võimalik poest leida tomateid, mis lõhnavad ja maitsevad peaaegu õigesti. Teate ju küll - suvepäikese järele.

Ma armastan tomateid, kuid peagi, nii umbes 6ks kuuks jätan ma nendega hüvasti, sest see heleoranzikas plastik, mida poes talvel tomati nime all müüakse ei ole söömist väärt.

See tomatipesto on ideaalne just praegusel ajal - kui meeles on veel imeliste kesksuviste tomatite maitse ja päris seda enam leida pole, aga üsna häid tomateid saab. Lisades neile mõned maitseained, saab särtsakalt maitseva roa, mis oleks justkui oma-aia tomatitest valmistet. Maitseb see tõesti hästi ja keegi lauas ei märkagi, et liha või muud loomset roas ei ole. Pealegi valmib kogu roog pasta keemise ajaga.

Retsept imekaunilt ja inspireerivalt Vegan yum yum lehelt. Kergelt mugandatud.

Jagub neljale.
- 300 grammi tagliatellesid vms lintpastat
Pesto jaoks:
- 500 grammi tomateid
- 60 grammi indiapähkleid
- 2 spl tomatipastat
- 2 küünt küüslauku
- tilk sidrunimahla
- 0,5 tl suhkrut/agaavisiirupit

Aseta tulele suur pott veega, kui see on keema tõusnud lisa ohtralt soola ja seejärel pasta. Keeda 1 minut vähem, kui pakil kirjas.

Samal ajal purusta pesto jaoks kõik loetletud asjad blenderis/köögikombainis/nuimiksriga. Maitsesta soola-pipraga. Kuumuta potis väheses õlis, pidevalt segades kõrgel kuumusel seni, kuni pasta keeb. Kurna pasta ning sega pesto hulka, lase 1 minut madalal tulel tõmmata ja jaota taldrikutesse. Serveeri vegan-parmesani ja hakitud basiilikuga. Ilusat sügist!

kolmapäev, 22. september 2010

Vegan "parmesan" - ideaalne asendus ka siis, kui kodus juust otsas

Itaalias käies pani mind imestama, et nad puistavad kõikjale parmesani. See oli 4 aastat tagasi.

Nüüd on mul endal alati kapis mõnda kõva, parmesani tüüpi juustu, sest ilma selleta on pastaroog poolik. Ja kui juust on otsa saanud, siis on ikka kohe midagi väga puudu. Ma tean, et tundub ekstreemne. Ka mulle tundus enne, kui see harjumuseks sai.

Leidsin vegan-retseptide blogist geniaalse idee, kuidas asendada puistejuust taimse vegan "parmesaniga". Nii on ka vegan pastaroad täiuslikud ja vägagi maitsekad.

- 100 grammi Brasiilia ehk parapähkleid
- 2 küünt küüslauku
- soola

Purusta pähklid ja küüslauk blenderis/köögikombainis täiesti puruks.Maitsesta soolaga, sega läbi. Peab jääma üsna soolane, tugeva maitsega "juust!. Puista pastaroale - maitseb väga hea. Sobib asendama ka tavalist puistejuustu, kui see otsa on saanud. Avatud meelt!

Pehmed ja shokolaadised vegan-küpsised. Meeste peal testitud.

Käimas on Lushi vegan-nädal ja kõik minu 6 senist põhitoidukorda sel nädalal pole sisaldanud ühtki loomset saadust. Teha erinevaid pastasid, salateid ja karrisid ilma loomseta on üsnagi lihtne, kuid küpsetada midagi maitsvat ilma või, piima ja munata on juba keerulisem. Seda enam, et kõik kellega olen rääkinud, ei usu, et ilma nendeta üldse midagi head valmistada on võimalik.

Kui mul eile suur magusaisu peale tuli, teadsin, et lisaks maiustamisele kavatsen teha väikese eksperimendi ja oma meeslemmikule mitte öelda, et antud küpsised sisaldavad sojapiima, kaerajahu ning on vegan ja gluteeni vabad. Ikka selleks, et saada tema täiesti ausat, eelarvamuseta arvamust. Ja ta ütles: "Need küpsised on nii pehmed ja mahlased, millega need tehtud on?" Minu vastus - need sisaldavad banaani :)

Olen juba mõnda aega uurinud ja lugenud erinevaid retsepte, et aimu saada, mida küpsetistes kasutatakse, kui või, piim ja munad on välistatud (tihti ka tavaline nisujahu, et saada gluteenivaba küpsetis ja valge suhkur, sest see on lihtsalt väga keemiline). Siis lähevad käiku sojapiim, õunapüree, banaanid, oliiviõli ja kaerajahu ning vahtrasiirup. Kõik koostisosad on müügil supermarketites.

Umbes 20 suurt küpsist:
- 60 grammi taimset margariini
- 0,5 dl roosuhkrut
- 1 väike, hästi valmis banaan (0,5dl jagu püreed)
- 2 tl vaniljeekstrakti/-suhkrut
- 5 dl kaerajahu
- 0,5 dl suhkruta kakaopulbrit
- 1 tl soodat
- 1 tl soola
- 250 ml vanilje-sojapiima (Alprol on maitsev variant)
- 100 grammi tumedat, piimata shokolaadi

Püreeri blenderis banaan koos suhkruga. Lisa toasoe margariin ja kergelt leige sojapiim, püreeri veelkord. Sega omavahel kuivained ja vala neile peale banaani-piima segu. Sega läbi ja lisa hakitud shokolaad. Sega ühtlaseks. Tõsta supilusikaga pannile tupsud. Lükka natuke laiali. Küpseta 175kraadises ahjus 25minutit. Julget meelt!

teisipäev, 21. september 2010

Peedi-kookospiima püreesupp - terve laudkonna üllataja

See, tunnistan ausalt, minu jaoks imelik kooslus, oli mulle nami-namist juba ammu silma jäänud. Koguaeg kripeldas hinges, et ei tea, kuidas see maitseb aga samas on mul jällegi peediga selline imelik suhe, et kui roog on liiga peedine :), siis ta mulle väga ei meeldi. Sinna juurde veel kookospiim ning kokku saab roa, mille maitset mina ei suutnud oma peas umbkaudseltki ette arvata.

Vegan-nädala ja -kooskokkamise raames võtsin aga supiteo plaani.

Kuigi meil eile suuremat punti inimesi laudkonnas ei istunud, kergitasid kõik kulmu, kellele õhtusöögiroast rääkisin. Mainin siia vahele ära, et supp sai tõeliselt maitsev, meenutas natuke Tai magus-hapusid kookospiimasuppe ja nägi nii imeilus välja, et pakun seda järgneval korral julgesti külalistele - just sellises väikeses tassikeses isu- ja elevuse tekitajana :)

Retsept nami-namist, kus mainitakse ka, et peedi-kookospiima kooslus on levinud Lõuna-Indias. Kergelt mugandatud.

Eelroana jagub 4le:
- 2 spl õli
- 2 küünt küüslauku
- 1 tl jahvatatud vürtsköömneid (juustkuköömen/cumin)
- 250 grammi peeti*
- ca 300 ml juurviljapuljongit (kasutasin Herbamare mahe-puljongimassi+vesi)
- 150 ml kookospiima
- soola, pipart
- poole suure sidruni mahl

Haki küüslauk ja pane KÜLMA ÕLI sisse potti, lisa vürtsköömen ning prae madalal kuumusel läbi. Jälgi, et küüslauk kõrbema ei läheks, nii muutub see kibedaks (seepärast ka külm õli). Lõika peet väikesteks kuubikuteks ja lisa potti. Lisa soola-pipart. Prae keskmiselt kuumusel ca 5 minutit. Lisa puljong ja soovikorral ka tšillipulbrit ning keeda kuni peet on pehme (ca 15min)*

Lisa kookospiim, maitsesta sidrunimahlaga ja maitse - vajadusel lisa soola, veel sidrunimahla. Kui maitsed on tasakaalus, siis püreesta blenderis/nuimiksirga siidiseks. Serveeri kohe, peale kurgiribasid. Head proovimist!

*Võid kasutada ka poest ostetud, keedetud-riivitud peeti. Lühenda keetmisaega 5minuti peale.

esmaspäev, 20. september 2010

Erilised pannkoogid erilise nädala auks - vegan tatrakoogid

Ma ei söö just tihti esmaspäeva hommikuks pannkooke, kuid täna on need väga õigustatud.

Nimelt korraldab kosmeetikafirma Lush (kes müüb imelisi naturaalseid kehatooteid) vegan nädala, kus kõik nende 12 töötajat toituvad nädala jagu veganite reeglite järgi (säästes nii 24 looma elu). Samuti toimub Nami-Namis väga inspireeriv kooskokkamine. Ja mina olen tahtnud juba terve igaviku valmistada vegan-pannkooke.

Veganid on taimetoitlased*, kes ei tarbi ühtegi loomset saadust (liha, muna, piim, juust, või ja isegi mesi). Küll aga on nende laual ohtralt teraviljatooteid, köögiviljad-puuviljad, läätsed, oad, herned ja seened. Kui arvate, et see on pöörane äärmuslikkus, siis eksite. Väga lihtne näide on kaneelirullid - kui valmistada muna ja piimata pärmitainas ning kasutada taimset margariini (mida teevad 99% tööstustest) ongi olemas kõigi eestlaste lemmiksaiake - kaneelirull. Veganid ei söö ainult muru - püüan seda mõtteviisi siin järgneva nädala jooksul ümber lükata ja pakkuda välja rikkalikke vegan-retsepte.

Veganiks hakkatakse enamasti tervislikel, usulistel, eetilistel põhjustel. UN on oma raportis kirjutanud, et ühe 150grammise burgerikotleti valmistamine võtab 2400liitrit vett. Sama palju vett kulub 4tundi dushi all olles!! Samuti on karjakasvatuse poolt tekitavad gaasid ohtlikumad, kui CO2 ning karjakasvatus tekitab neid rohkem, kui kogu tranpordisektor kokku.

Mina isiklikult ei ole (veel) vegan ja võtan neid retsepte kui menüükaardi täiendust. Vahel on väga mõnus kehale ja loodusele pai teha ning süüa midagi kergemini seeditavat. Ilmselt just selle tõttu ei ole mul ka tõrget näiteks kaera/riisi/mandlipiima vastu - need on mõnusad (maitse)piimad hommikusöögihelveste kõrvale. Ka käesolev retsept, lisaks sellele, et see on vegan on lihtsalt mõnus vaheldus tavalistele pannakatele. Maitsevad need õige magusalt ja mõnusalt pähkliliselt. Ja need on valge suhkru vabad ja väherasvased. Gwyneth Paltrow retsept.

Valmib 12-14 pannkooki:
- 300 ml riisi- või sojapiima
- 1 spl taimeõli
- 1 spl sidrunimahla
- 1 spl vahtrasiirupit
- 1,25dl tatrajahu (1/2cup)
- 1, 25 dl (täistera)nisujahu/asenda riisijahuga, et saada gluteenivabad koogid
- 1 tl soodat
- 1/2 tl soola
- 1 suurem üleküpsenud banaan
- serveerimiseks vahtrasiirupit ja pähkleid

Sega omavahel vedelikud. Teises kausis sega kokku jahud, sooda ja sool. Haki banaan kahlviga väiksemateks tükkideks. Sega vedelikud ja banaan jahu hulka, sega täpselt nii palju, et jahu oleks segunenud. Ära üle sega, nii saad tihked ja kõvad pannkoogid. Saad üsnagi vedela taina.

Küpseta taimeõlis väikesed lusikapannkoogid. Serveeri vahtrasiirupiga. Soovikorral lisa pähkleid. Head avastamist!

*Lihtsalt taimetoitlased hoiduvad vaid lihast, kuid tarbivad siiski piima, mune jms.

pühapäev, 19. september 2010

Tulikirev tšillimoos - särtsuv lisand liha, juustu ja palju muu kõrvale

Ilmselt võiks ju kohe alguses öelda, et need, kellele vürtsikad toidud ei meeldi, seda moosi ärgu tehku. Aga mina arvan hoopis, et selline ilus ja natuke erinev lähenemine tšillile on parim viis vürtsikusega tutvus teha.

Kasutusvõimalusi on sel tohutult - suupistelauale dipikastme sisse (julgetele tasub panna lauale ka lihtsalt moos); lihale; kanale; marinaadidesse, juustuvalikukõrvale ja jõuluvana kingikotti. Just nii - villi moos pisikestesse purkidesse ja sellest saab imeilus ning elevust tekitav jõulukingitäiendus.

Nigella retsept. Valmib 1,5liitrit moosi:
- 125 grammi punaseid tšillisid
- 130 grammi punast paprikat
- 1 kg moosisuhkrut
- 600 ml siidriäädikat (Borgese oma on enamikes poodides saada)

Vala potti moosisuhkur ja selle peale siidriäädikas. Lase mõni minut moosil sulada. Pane madalale tulele ja kalluta aegajalt potti. Ära sega!

Puhasta paprikad, lõika tšilli rohelinepeanupp küljest, seemned jäta sisse. Pane tšillid köögikombaini ja purusta ca 10 sekundit. Lisa paprikad ja purusta veel nii kaua kuni saad ühtlased väikesed helbed. Lisa potti, kalluta segamini ja lase kiiresti kõrgemal kuumusel keema.
Keeda 10minutit!!! - jälgi aega hoolikalt*. Moos peab mõnusalt ja ühtlaselt mullitama. Kui 10 minutit on läbi, keera kuumus kinni ja jäta pooleks tunniks jahtuma. See etapp on vajalik, et tšilli jaotuks moosis ühtlaselt. Sega õrnalt läbi ja villi steriilsetesse purkidesse. Julget proovimist!

*Moos jääb alguses üsna vedel, kuid pakseneb tänu pektiinile (looduslik tardaine) oluliselt. Ära kindlasti üle keeda.

laupäev, 18. september 2010

Pasta metsade auks - puravikud kooreses kastmes tagliatellega

Ma usun, et pole midagi paremat pärast paaritunnist seenemetsas müttamist, kui kuulda pannil esimeste puravike praadimise häält. See on justkui pai selle eest, et värskes õhus sai käidud. Siin peab muidugi mainima, et seeni noppides tuleb alati ettevaatlikult toimetada, ilma seeneniidistikku rikkumata, et oleks ta tulevatel aastatel metsal meile midagi pakkuda.

Kui saak on olnud eriti rikkalik ja võis praetud puravikest isu täis söödud, on minu järgmiseks valikuks alati mõni pastaroog. See on hea valik, sest pasta on justkui tühi palett, mis laseb seenel särada. See tähendab ka, et valmistada pole vaja keerukat kastet.

Jagub kahele:
- 150 grammi tagliatellet või muud pastat
- 150 grammi puravikke
- 1 spl kuiva valget veini või mõned tilgad sidrunimahla
- 1 spl merevaiku
- 1 dl rõõska koort (10%)
- 50 grammi parmesani (Forte sobib ka)
- õli
- võid
- soola, pipart
- siledalehelist peterselli

Pane pott veega tulele, lisa pasta keevasse, tugevalt soolatud vette ja keeda 1 minut vähem, kui pakil nõutud. Tuld ära palju maha keera, pasta peab koguaeg hoogsalt keema.
Samal ajal lõika puravikud väiksemaks ja prae kõrgel kuumusel õli-või segus 5 minutit. Lisa soola ja prae veel 1 minut. Lisa merevaik, rõõskkoor. Sega läbi ja lase madalal kuumusel podisena. Riivi hulka supilusikatäis parmesani, lisa vein või sidrunimahl ja sega läbi. Maitsesta vajadusel soola-pipraga.

Kurna pasta, ära loputa ning lisa seenekastmele. Lase minuti jagu madalal kuumusel tõmmata. Serveeri kohe, purusta peale pipart, riivi parmesani. Kaunista siledalehelise peterselliga. Head maiustamist!

reede, 17. september 2010

Seenele, seenele, tallelle, tallele - mida teha 15 liitri seentega?!

See pole nüüd küll enam kellelegi üllatus, et Eestis lokkab metsas seeni. Üle väga mitme aasta käisin minagi metsas ja saak oli tõeliselt rikkalik - saime emaga kokku 8 liitri jagu erinevaid seei. Lisaks suur tänu kallile Aigile imalise üllatuse eest, milleks oli teine 7 liitrit riisikaid, meie koduukse taga.

Puravikud läksid otse pannile, isa rõõmuks ka suur hulk kuuseriisikaid sinna takka ja kupatamist vajavad võiseened keema, kuid lisaks sellele oli meil veel suur ämbritäis seeni.

Teadsin juba enne seenele minekut, mida valmistada tahan, kui saak rikkalik saab. Nimelt valmistas minu ema aastaid tagasi "seenepitsat". Selline paksul-õhulisel pärmitainal ohtra seenekatte- ja juustuga ääretult maitsev seenepirukas. Ma ei tea, kas asi on rõõsas lapsepõlvemälestuses või tõelises maitseelamuses, aga see on parim plaadipirukas, mida ma mäletan söönud olevat. Ja just seda sama seenekatet ma teha tahtsingi. Ema muidugi vaidlses vastu, sest kuuseriisikas on sellise "möksi" jaoks liiga hea, aga osa õnnestus siiski sisse teha.

Kui möksi jaoks porgandeid ja tomateid tükeldasime, siis muidugi naersime veel, et nüüd raiskame suure koguse häid seeni ära, sest seal möksis mina küll selliseid lisandeid ei mäletanud. See oli puhta ja tugeva seenemaitsega pirukakate, mitte letšoline tomati-porgandi möks.

Kui laari valmis saime ja röstsaial testringi tegemine tekitas esimene amps sellise (maitse)mälestuste tulva, et poleks eales isegi uskunud, et üks purgitäis talvevaru sellist võimu võiks omada.
Valmis möks sobib ideaalselt seeneseljanka põhjaks, lihtsalt salatiks; saia/pirukakatteks ning ka näiteks ahjukartuli täidisesse. Maitseb hea nii soojalt kui külmalt.

Retsept ema kullavaramust:
- 1 kg kupatatud seeni
- 0,5 kg porandit
- 0,5 kg tomatit
- 0,5 kg sibulat
- 0,75 spl soola
- 2 spl suhkrut
- 4 spl õli
- 1-1,5 spl äädikat

Haki/riivi porgandid, sibulad (lihtsaim teha köögikombainiga). Lõika tomatid väiksemaks. Aseta potti, lisa õli ning kuumuta pidevalt segades läbi. Lisa sool ja hauta madalal tulel 15 minutit vahepeal segades. Samal ajal haki meelepärased kupatatud seened väiksemaks ja lisa ka potti. Lisa suhkur. Kuumuta kaane all aegajalt segades 45minuti jagu. Maitsesta äädikaga ja kuumuta veel 15minutit. Villi puhastatud purkidesse, kaaneta kohe. Säilita jahedas, kui jagub, siis üle talve. Head seeneõnne!

kolmapäev, 15. september 2010

Tummine shokolaadikeeks - brownie vähekaloriline suurem õde


Küll see on imelik nimi, mis postitusele kirja sai, aga teisiti ma ei oska seda kiidulaulu alustada keeksile,mida pühapäeval valmistasin ning mida täna (kolmapäeval) hommikukohvi kõrvale naudin, kui kõige paremat, pehmemat, mahlast shokolaadikeeksi, mida seni valmistanud.

Brownie on sügavalt shokolaadine ja vägagi rammus ruudukujuline lame koogike, mis pärineb Ameerikast. See leiutati 19sajandi lõpul, kui klient nõudis kokalt kooki, mis on väiksem kui tavaline koogitükk, et see mahuks ilusti ettevalmistatud lõunakarpi.

Tummine, võist, shokolaadist ja pähklitest-aprikoosidest nõretav koogike sai muidugi tõeliseks hitiks ja tänapäeval valmistatakse sellest tohutult palju erinevaid variatsioone. Levinum on siiski sohokaaldiruuduke väikese pähklilisandiga.

Siin üks keeksiline, mis meenutab oma olemuselt ja maitselt parimaid browniesid poole väiksema kaloraasi juures. Lihtsalt infoks neile, kes muidu kahtlevad, et ei saa olla üks suvikõrvitsa lisandiga keeks nii hea. Pealegi seisab päevi toatemperatuuril värske ja pehme. Retsept ikka nami-nami avarustest, kergelt mugandatud.

Suure, 12le jaguva keeksi jaoks:
- 3,2 dl nisujahu
- 1,2 dl suhkruta kakaopulbrit
- noaotsaga soola*
- 0,5 tl kaneeli*
- 2 tl küpsetuspulbrit
- 1 tl soodat
- 2 tl vaniljesuhkrut*
- 40 grammi toasooja võid
- 2 dl pruuni roosuhkrut
- 1 muna
- 0,6 dl hapukoort
- 2,5 dl riivitud suvikõrvitsat (jäta taina valmistamise ajaks sõelale nõrguma)
- meelepäraseid hakitud pähkleid (hästi sobivad kreeka- ja metsapähklid)

* Ära ühtki neist välja jäta, sest toovad esile kakao maitse ja eraldi neid koogis tunda pole. Ka kaneeli mitte.

Sega kuivained omavahel. Hõõru või suhkruga vahule, lisa vahustades muna. Sega hulka suvikõrvits, hapukoor ja pähklid. Sega ettevaatlikult hulka kuivaine segu. Saad üsna tihke taina. Küpseta võitatud keeksivormis 175kraadises ahjus tund aega või kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb. Palun proovige, te ei kahetse!

teisipäev, 14. september 2010

Mahlane einevõileib Waldorfi ainetel

Ma võin nüüd kõlada nagu poolearuline, aga mul on kerge sõltuvus kolmnurk-võilebadest. Asja teeb keeruliseks see, et Eestis pole saada ühtki korralikku-head-maitsvat kolmnurk-võileiba. Muidugi võib neid ise teha ja nii ma teengi, aga vahel on siiski isu Pret-A-Mangeri kana-mango võileiva või kogu-päeva-hommikusöögikolnurga järele. Kes proovinud, teab, millest ma räägin.

Üks minu viimase aja lemmikuid on mahlane einevõileib, mille täidis on inspireeritud Waldorfi salatist. Selleri maitset ei tasu karta, see jääb vaid kergelt kumama.

Retsept ühele:
- 2 viilu väga värsket (täistera) röstsaia
- peotäis meelepäraseid salatilehti
- pool praetud ja jahtunud kanafileed (maitsesta soola/pipraga)
- väike jupp sellerivart
- mõni roheline viinamari (võinb asendada õunaga)
- mõni kreekapähkel
- soovikorral tšillit (värsket/kuivatatud/kastet)
- majoneesi
- maitsestamata jogurtit
- dijon sinepit

Lõika kanafilee väikesteks kuubikuteks. Seller lõika võimalikult õhukesteks viiludeks. Haki kreekapähklid ja tšilli. Viinamarjad lõika neljaks, õun väikesteks kuubikuteks. Sega majoneesi, maitsestamata jogurti ja natukese sinepiga. Maitsesta soola-pipraga.

Aseta saiale (ära rösti) salatilehed, kata täidisega ja aseta peale teine saiaviil. Lõika diagonaalis pooleks. Naudi!

pühapäev, 12. september 2010

Hõrk ja mahlane sidrunikeeks - väike üllatus tee kõrvale


Kas teil on ka sedasi juhtunud, et küpsetate parasjagu midagi maitsvat, mil väike kiiks sees - näiteks peedi-shokolaadimuhvineid või hapukapsakooki ja kogemata satub retsepti lugema mõni (meessoost) skeptik, kes teatab, et tema sellist imelikku asja küll ei söö?!

Just seepärast on ka selle postituse nimi sidrunikeeks, mitte suvikõrvitsa-sidrunikeeks, mida see tegelikult on. Valmis kooki pakkudes ei oska keegi eales pakkuda, et seal korralik ports tervislikku suvikõrvitsat sees on.

Hästi sobib koogis kasutada just ülekasvanud, suurte viljade liha, mida ka lihtsam riivida. Retsept nami-nami varasalvest. Kergelt mugandatud.

Suur keeks, 12le:
- 2 muna
- 1,5 dl suhkrut
- 0,5 dl heledat muscavado suhkrut
- 200 grammi ehk 4 dl riivitud suvikõrvitsat
- 2 tl sidrunikoort, 1 spl mahla
- 3,5 dl jahu (2,5 tavalist, 1 dl täistera)
- 1 tl küpsetuspulbrit
- 2 tl vaniljesuhkrut
- 1,5 dl oliiviõli
(- peotäis metsapähkleid)

Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Sega eraldi kausis kuivained ja lisa rahulikult segades munavahule. Sega hulka oliiviõli, riivitud suvikõrvits, sidrunikoor ja -mahl. Soovi korral lisa metsapähkleid.
Küpseta 170kraadises ahjus 60 minutit või kuni puutikk jääb kontrollides puhtaks. Lase vormis jahtuda. Serveeri tee kõrvale. Head ninapidi vedamist!

NB! Keeks on laktoosivaba.

neljapäev, 9. september 2010

Mustasõstramoos - asendamatu köögikaaslane

Siin üks minu köögi raudvara - ülimalt lihtne mustasõstramoos, millest mina lausa sõltuvuses olen.

Ma lisan seda lihamarinaadidesse, aasiapärastesse salatikastmetesse, erinevatesse pajaroogadesse ja muidugi on see tähtis lisand pannkoogihommikul ning ületamatu gripiravim südatalve teekruusis.

See moos meeldib mulle eriti, sest selles pole kestasid ning see on ühtlaselt läbipaistev ja marmelaadiline.

Mustad sõstrad keedan kokku moosisuhkruga, sest just nii saab mõnusalt paksu, isegi tarretiselaadse moosi, mis hästi kõikjale sisse sulandub. (Pole jubedamat asja, kui klassikaline moositee, kus kestad kergelt lillakas vees hulbivad)

Moosi jaoks võta:
- 1 kg musti sõstraid
- 1 kg moosisuhkrut (vedelama moosi jaoks 500grammi tavalist- ja 500grammi moosisuhkrut)
- 2 spl sidrunimahla

Pese mustad sõstad - puhastada neid pole vaja.
Pane potti koos tilga veega ja lase madalal kuumusel 10 minutit pidevalt segades podiseda. Koori vaht. Lisa pidevalt segades aeglaselt sisse suhkur ja sega, kuni kogu suhkur on lahustunud. Lase madalal kuumusel tund aega kaane all keeda, sega aeg-ajalt ja koori vaht. Viimasena lisa sisse sidrunimahl.

Vooderda suur sõel kahekordse marliga ja kurna moos lusaikaga segades-surudes läbi. Viimases lõpus, kui sõelal on ainult kestad tuleb lusikaga üsna kõvasti suruda, et iga viimanegi väärtuslik tilk nektarit kätte saada. Vala moos pestud purkidesse ja kaaneta kohe. Säilib ilusti ületalve ja kauemgi, kui peaks jätkuma :) Head oravlust!

Kuidas teha kodus ise (kreeka) jogurtit- naturaalne ja puhas kodutoode

Kes on kordki elus proovinud kreeka jogurtit, teavad, et pärast seda pole võimalik osta enam ühtegi Eesti poejogurtit ilma kriipimiseta hinges.

Kreeka jogurt nimelt on paks, kreemine ja ülimalt maitsev. Meie tärklise ja emulgaatoritega paksendatud ülimagusad piimasegud ei saa sellele kuidagi vastu.

Kreeka jogurtiga on Eestis ainult üks probleem - mina olen seda seni leidnud vaid Stockmannist ning väikese topsi hind on üsna soolane. Selle eest muidugi saad täiesti puhta, naturaalse toote, kus piimast on jogurt saadud võimsa, elava juuretise abil.

Mina kasutan jogurtit kodus üsna palju - smuutide tegemisel, väga paljudes salatikastmetes ja hommikul pole paremat maiust, kui kodutehtud müsli paksu kreeka jogurti ning mustikatega...

Natuke lugemist namist ning sain kinnitust, et jogurtit pole kodus üldse mitte raske teha. Pealegi tuleb see palju soodsam.

Liitri jagu jogurtit:
- 1 liiter (Pajumäe) toorpiima või 3,5% poepiima
- 3 spl juuretisega tehtud maitsestamata jogurtit - parim on kreeka jogurt Fage Total

Kuumuta ahi 50 kraadini. (Või küpseta kook ja naudi kaks tundi kooki, kuni ahi jahtub) Kuumuta potis piim peaaegu keemiseni - kui näed, et hakkavad tekkima esimesed väikesed mullid, eemalda kohe pliidilt. Lase jahtuda 40kraadini. Katseta väikese näpuga - piim peab veel natuke soe tunduma. Vala kuumakindlasse nõusse. Sega ettevaatlikult sisse 3 spl naturaalset maitsestama jogurtit, kata toidukile või kaanega (ära õhukindlalt sulge). Mässi nõu teki/rätiku sisse. Proovi jogurti-poega võimalikult vähe loksutada, see talle ei meeldi. Pane jogurt ahju ja keera ahi välja.

Pane sooja ahju ja jäta üleöö inkubaatorisse. Hommikul on nagu imeväel anumas paks, kreemine ja täiesti naturaalne maitsestamata jogurt. Säilib kapis 3-5päeva.

Kasuta salatikastmetes, magustoitudes, smuutides, maitsesta meelepärase moosiga magusaks jogurtiks või nõruta sõelal mitmekordse marli peal toorjuustuks. Sama jogurtit saad kasutada järgneval 3-5korral juuretisena. Head katsetamist!

kolmapäev, 8. september 2010

Koolijütside ja sügise rõõmuks - hõrk martsipani-õunakook

Olen kuulnud, et väga paljudel on sel aastal õuna-uputus ja koheselt sain ma targemaks - nimelt pole meil aias sel aastal ühtegi õuna, erinevalt eelmise aasta hullusest ja sain lõpuks selgeks, et pole mitte universaalselt head ja halba õuna-aastat, vaid need erinevad aia kaupa täielikult.

Kuna meil sel aastal õunu pole, on ka õunakoogi-hooaeg meie köögis sel aastal hiljem alanud ja kahtlustan, et jääb ta üsna kesiseks. Narr on ju poe õuntest sügisel kooki teha.

Siiski ei suutnud ma enam ajakirjades-blogides lakkavale õunakoogiretseptihullusele vastu panna ja valmistasin ühte oma lemmikut - martsipani õunakooki, mis on mõnusalt martsipanimagus ja õuntest sügiskargelt hapu. Ideaalne kooslus minu meelest. Õunad tuleb kindlasti koorida, nii saad pehme, suussulava koogi.

Meil jagus neljale, tegelikult saab korralikult suure koogi:
- 300 grammi hapukaid õunu
- 3 muna
- 200 grammi martsipani
- 75 grammi suhkrut
- 50 grammi võid (sulata)
- 1 dl piima
- 200 grammi jahu
- 1 tl soodat
- 1 tl küpsetuspulbrit
- noaotsatäis soola
- vaniljesuhkrut

Koori ja viiluta õunad.

Tainast on lihtsaim teha blenderis. Aga saab hakkama ka miksriga - siis tuleb martsipani segamisega rohkem vaeva näha.

Löö munad kannu, lisa suhkur ja murenda sisse martsipan. Pane kann tööle. Samal ajal sega kokku kuivained ja lisa pool kogust munasegule ning lase veel kannul käia. Lisa piim ja jahutunud sulavõi, sega läbi. Viimasena lisa ülejäänud kuivaine segu ja töötle masinaga veelkord läbi.
Laota pool õuntest vormi põhja, vala peale pool tainast. Lisa ülejäänud õunad ja vala peale teine pool tainast. Küpseta 180 kraadi juures 50 minutit või kuni kook on kaunilt pealt kuldne. Rikkalikku õuna-aastat!

reede, 3. september 2010

Portobello pitsa - argiõhtu elevusehetk

Ma ei tea, kas see on kuidagi üldiselt levinud nähtus, aga kui mina ütlen kodus, et õhtusöögiks teen ma pitsat, lähevad lauakaaslasel silmad põlema. Sel korral aga oli mul lisaks veel üks üllatus varuks. Nimelt ei valmistanud ma klassikalist pitsat, vaid portobello pitsat.

Portobello on ühisnimetajaks kihvtile antiigiturule Londonis ja suurele kultuurseenele, mida nüüd juba üsna lihtsalt meie kaubandusest leiab.

Tegelikkuses on portobello suureks kasvatatud shampinjon, kuid sel on palju rohkem seenelisem maitse ning ka tugevam, vähem vesine tekstuur. Müüakse neid enamasti kahe-nelja kaupa pakituna alusel, suurusjärgus 35.- karp.

Portobellot saab täita väga erinevate asjadega, kuid mina otsustasin seda hoopis pitsa põhjana kasutada. See on hea valik ja võimalus neile, kes erinevatel põhjustel nisu üldse ei tarbi või ei taha koos süüa teravilja-süsivesikuid ja liha ehk valke.

Milline pitsa valmistada, on igaühe enda fantaasia. Meil oli eile hakkliha-sinihallitusjuustu pitsa.
Vaja läheb:
- vastavalt sööjate arvule portobello seeni
- meelepärast kattematerjali (hakkliha, sinihallitusjuust, tomatikaste, hapukoor)
- juustu

Eemalda seenelt jalg. Prae hakitud seenejalad ja ca 300grammi hakkliha(katab külluslikult 2 seent aga jagub ka 3-4 seene peale), maitsesta soola-pipraga. Lisa 4 spl tomatikastet. Aseta seened ahjuplaadile, kumer pool allpool ja raputa peale natuke soola ja meelepäraseid ürte (hästi sobib tsipake tüümiani). Kata lihaseguga, murenda peale sinihallitusjuust, lisa tsipake hapukoort ja raputa üle juustuga. Küpseta 200kraadises ahjus 15minutit või kuni juust on sulanud ja kuldne. Head avastamist!

Tummine shokolaadijäätis - kuuma suve meenutaja

Sel suvel sõid küll kõik eestlased ohtralt jäätist - kirjutasid ju sellest lehedki. Ma ei tea, kuidas teiste jäätise-hullusega on, aga minul on tavaliselt läbi aasta püsivalt erinevad jäätisevalikud sügavkülmas olemas.

Kui aga päike enam ei kõrveta ning jäätisest pole vaja mitte nii palju jahutust, kui lohutust otsida, on ka võimalus maitsed ja kooslused millegi rikkaliku ja sügavama vastu välja vahetada.

Ma olen maa-laps ja meil müüdi kunagi ammusel ajal shokolaadijäätist näiteks kilekotiga. Vanemad on rääkinud, et jäätis tuli suurtes kastides ja sealt tõsteti siis kulbiga ostjale soovitud kogus. Kodus olid meil pikad vahvlitopsi tornid ja sealt me siis seda kile-koti jäätist serveerisime.

Hoolimata eriskummalisest pakendist on see parim shokolaadijäätis mida ma eales söönud olen. Küllap annab oma osa maitse headusele ka rõõmus lapsepõlve nostalgiahelk, aga kes meist ei püüaks taasluua lapsepõlves proovitud maitseid.

See jäätiseretsept siin jõuab eelpool kiidetud jäätisele üsna lähedale. See on tummine ja tugevalt shokolaadine, kergelt mõrkja järelmaitsega.
Ja valmistada on seda lihtsaimast-lihtsam (mina tegin enda oma valmis ühe reklaamipausi ajal) ning jäätisemasinat pole tarvis.

Ca liitri jagu jäätist:
- 1 purk või 400grammi SUHKRUGA kondenspiima
- 400 ml vahukoort (võimalusel väiketootjate, nt Nopri oma)
- 4-9 MAGUSTAMATA kakaopulbrit (Fazeril on hea, aga sobib ka Meie Mark)

Vahusta vahukoor kuju hoidvaks vahuks (nn. firm peak) ja lisa hulka kondenspiim. Sega (miksriga) läbi. SÕELU (oluline, et ei jääks kakaotükke) hulka 4 spl kakaod ja sega korralikult läbi.

Minule meeldib tugevalt kakaone, kergelt mõrkja järelmaitsega jäätis, seega panen väga palju kakaod- isegi kuni 9spl, seega lisa kakaod osada kaupa ja maitse pärast iga segamist ja vajadusel lisa veel kakaod, kuni saavutad oma lemmik-shokaaldijäätise maitse. Külmuta üleöö suletud anumas. Head mõnulemist!

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...