kolmapäev, 30. november 2011

Väike päike igas päevas ehk riisi-kõrvitsapuder hommikutusastele

Käimas on teine nädal, kus ma söön igal hommikul (laupäeva pannkoogid välja arvatud) ühte ja sama hommikusööki. Lisaks sellele, et see täidab väga tervislikult kõhtu, on see kooslus ka pööraselt maitsev ning värvikombinatsioon tasandab hästi päikese puudujääke. Valmistamisviis on imelihtne, kui kõrvitsapüree purgis olemas on. Mina näiteks valmistasin üle-eelmine nädalavahetus 13-kilosest kõrvitsast püreed ja võin öelda, et pea pool on juba otsas. Kõrvitsapüree tegemisõpetus on siin samas blogis kirjas (Kliki SIIA)

Pudru keetmine ei ole nüüd muidugi mingi retsept, aga minul on kogused hästi paika timmitud ja töötab alati, mistõttu panen ta siia kirja, äkki tekib see tervislik sõltuvus nii teistelgi.
Ühele:
- 60 ml riisihelbeid
- 120 ml vett
- 120 ml kõrvitsapüreed
- näpuotsake soola
- 2 tl suhkrut

Pane riisihelbed ja vesi potti, lase keema, keera tuli madalaks ja hauta kaane all 10minutit.
Sega hulka sool, suhkur, kõrvitsapüree, hauta 1 minut. Serveeri hapuka moosiga, minu lemmik on kollase pudru vastu erksalt särav kirsi-mandlimoos. Päikest!

esmaspäev, 28. november 2011

Lammas, küüslauk, rosmariin, vein - klassika

Mulle meeldib lambaliha tõesti väga ja kohati tundub, et olen endale lausa missiooniks võtnud seda oma lähikondlaste hulgaski populariseerida. Ei söö näiteks ei minu ema ega üks õdedest kumbki lammast, selle vana ja kohati paroodilise põhjuse pärast, et sel kasuka maitse juures on. Praegusel ajal aga, kus lettidel on noore lamba liha ei ole sel kasuka maitsega mitte midagi ühist. Lambaliha on kergelt magusa, natuke isegi suitsuse mekiga, ent paljud omistavad ühe nüansina sinna automaatselt ikka juba enne proovimist kasuka maitse juurde.

Olen ühe korra oma ema peal ka pimetesti teinud ja talle lambaliha sisse söötnud - maitses ja ei olnud mingit kasuka maitset. Praegu on ta siiski veel vanades rakmetes kinni ning on veendunud, et igasugune lambaliha siiski on kasuka maitsega. Veenmine jätkub ja järgmisel korral teen seda ilmselt just selle klassikalises maitsekoosluses kintsuga, kus lambaliha kõige ehedamalt oma magusalt sametist palet näitab.

Mulle meeldib rosmariinist ja küüslaugust mõnus määrdepasta uhmerdada, nii maitsestub liha ühtlasemalt, aga pidupäeval võib liha hoopis küüslaugu ja roosmariinioksakestega pikkida, nii et rosmariinitupsud lihast välja rohetavad ja sedasi saab sellest roast omaette lauakaunistus.

- Ca 2,5-3 kg lambakints
- 1 spl meresoola
- 5 küünt küüslauku
- 4 oksa värsket rosmariini
- musta pipart
- 500 ml kuiva punast veini

Puhasta kints kelmetest ja suuremast rasvast. Uhmerda sool, rosmariin ja küüslauk määritavaks pastaks ning hõõru liha sisse. Lase mõned tunnid-üleöö külmas maitsestuda. Enne ahjupanekut piparda värskelt jahvatatud musta pipraga.

Kuumuta ahi maksimumini ning pista kints ahju. Lase 20 minutit pruunistuda.

Alanda ahju temperatuuri 200kraadi peale ja vala pannile punane vein. Küpseta sõltuvalt kintsu suurusest 1,5-2 tundi - nii saad keskelt veel kergelt roosaka liha. Vajadusel lisa pannile vett, kui vein aurustub.

Võta ahjust ja lase 30 minutit tõmmata, et liha mahlad rahuneksid ja lõikamisel välja ei jookseks. Kõrvale serveeri ahjujuurikaid pastinaagist peedini.

laupäev, 26. november 2011

Jõuluhõngulised brownied apelsininüansi ja vahukommidega

Ma olen täielik brownie-sõltlane. Küpsetan neid pealt praguneva kooriku ja sametiselt pehme sisuga koogikesi tihti. Alati on muidugi tarvis ka natuke katsetada ja viimati saigi lähenevate jõulude nimel nad kergelt pühade hõngulised tehtud. Apelsin ja shokolaad on ju teada-tuntud toimiv kooslus ja lisades juurde veel vahukomme, mis brownie sees mõnusalt venivaks küpsevad, ongi laule panna mõnus, natuke jõulune küpsetis.

Valmib 16 koogikest:
- 125 grammi võid
- 2 suurt muna
- 150 grammi suhkrut
- 150 grammi nisujahu
- 50 grammi kvaliteetset kakaopulbrit
- 0,5 tl soodat
- 1 spl hapukoort
- 1 keskmise apelsini riivitud koor ja mahl
- 100 grammi vahukomme

Sulata või, lase jahtuda. Vahusta kausis munad suhkruga heledaks vahuks, sega juurde või, hapukoor ja apelsinimahl. Sega omavahel jahu, sooda, kakao ja sõelu taina hulka. Sega läbi. Viimasena lisa väiksed vahukommid ning riivitud apelsini koor. Sega , et lisandid ühtlaselt jaotuks, aga mitte üleliia.

Tõsta tainas küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi (mina kasutan 32X20cm kandilist vormi).

Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Brownie peabki seest jääma kergelt nätske, seega ära üle küpseta. Lase jahtuda ja lõika 16ks. Head maiustamist!

neljapäev, 24. november 2011

Lamba-aprikoosipada kuskussiga - vihma terviseks!

See, et novembri lõpus veel lund pole, meeldib mulle väga. Aga kui sedasi vihma ladistab nagu täna, tulgu juba enne lumi maha. Novembri lõpus mõjuvad lõõtsuv tuul ja paduvihm kuidagi eriti masendavalt, nagu sellest pimedusest veel vähe oleks. Ja ega selle kõige vastu kuidagi teisiti saagi, kui soojamaa reisist unistades ja soojendavaid magus-vürtsiseid roogi kokates.

Lambaliha ja aprikoosi koosluses pajaroogi sünnib minu köögis üsna tihti. See, väheste koostisosadega pada on mõnusas balansis, kus kaneeli-vürtsköömne klassikaline kooslus lambaliha parima maitse esile toob, keha mõnusasti soojaks kütab ja oma oranzide aprikoositräpsudega vihmast tekkinud turrisust leevendab.

Kõrvale sobib ideaalselt lihtne kuskuss, mis valmib imekiiresti ja vaevata, olles parim täiustus maitseküllasele pajale.

Neljale:
- 500 grammi lambaliha (kasutasin kintsuliha)
- 2 suuremat sibulat
- 1 küüs küüslauku
- 1 tl kaneeli
- 1 tl vürtsköömneid
- näpuotsatäis tšillit
- 500 ml puljongit
- 1 spl tomatipastat
- soola, pipart
- 100 grammi kuivatatud aprikoose
Serveerimiseks 200 grammi kuskussi

Haki küüslauk peeneks ja sibul poolkuudeks. Pane malmpada keskmisele tulele, lisa natuke õli ja küüslauk-sibul, puista peale soola. Hauta pehmeks.

Lisa kaneel, vürtsköömen, tšilli ja prae läbi. Tõsta kuumust, lisa suupäraseks tükkideks lõigatud lambaliha ja pruunista. Maitsesta soola-pipraga, natukese tomatipastaga.

Vala peale puljong ja lase kaane all tund aega podiseda. Sega aegajalt, vajadusel lisa vett.

Tunni möödudes lisa tükeldatud aprikoosid ja hauta veel pool tundi. Vajadusel eemalda viimaseks 10minutiks kaas, et kaste kokku keeks.

Kuskussi valmistamiseks mõõda kuskuss kaussi, puista peale natuke soola ja kata keeva veega nii, et vesi poole sentimeetri jagu üle terakeste oleks. Kata toidukilega ja lase 7 minutit tõmmata ning seda siis KAHVLIGA õhuliseks.

Serveerimiseks jaota kuskuss kaussidesse, tõsta peale lamba-aprikoosi pada, lisa jogurtitups ning lase hallil hajuda. Rõõmsat isu!

kolmapäev, 16. november 2011

Jaapani imeroa tähtsaim koostisosa ehk kuidas teha sushiriisi?

Sushist on saanud ülemaailme tervisliku kiirtoidu sünonüüm. Isegi Tallinna Sushihouse'is, mis Solarise keskuses asub, on olemasnnsushilint ehk kohviku keskel on pöörleva osaga lett, kus eri värvi taldrikutel on valmis erinevad sushid. Neid võib sealt siis meelepärasuse järgi haarata nii palju kui hing ihkab ning hiljem tuleb kassas vaid üles loetleda, kui mitu-mis värvi taldrikuid sõid ja tervislik-kiire lõuna/õhtusöök ongi kõhus.

Kas te teadsite, et nii nagu meie jõuluroogade lemmiklisand hapukapsas või prantsuse imemaitsev pardi confit on algselt leiutatud kui toiduainete säilitusmeetod, on seda ka sushi? Tegelikkuses on selline säilitamismeetod pärit Hiinast, mille jaapanlased üle võtsid, seda sajandite jooksul arendasid ja täiustasid.

Sellekohaselt hoiti kalu riisi sees ja algselt tarvitatigi söögiks vaid kala ning riis visati minema, kuni keegi avastas, et äädikaga maitsestatud riis koos kalaga on ka väga maitsev ja veelgi toitvam suutäis. Ühel hetkel polnud enam kala sel viisil vaja säilitada ning tänapäeval peame sushi puhul loomulikuks väga värsket toorainet ning kiiret tarvitamist kohe pärast valmistamist. Ja kuigi värske kala on sushi puhul ülioluline, on sushi juures tähtsaim siiski riis - sel on roa juures kandev roll ning valesti tehtud või maitsestatud riis rikub igasuguse sushielamuse ning matab hõrgu kala hea maitse.

Sushiriisi valmistamist olen käinud õppimas Moshi-Moshi sushikoolitusel ning selle kohta palju lugenud nii raamatutest kui ka internetist. Lisaks muidugi ohtralt kodust praktikat.

Sushiriisiks kasutatakse ümara teraga, gluteenirikast Jaapani riisi, mida ka meie poodidest hästi leiab. Asendamiseks sobib ka Eesti pudruriis, kuna oma teralt ja gluteenirohkuselt on ta sushiriisile väga sarnane ning kui seda õigesti valmistada ja maitsestada saab väga hea sushiriisi. Loomulikult minestaksid kõik sushikokad sellise soovituse peale, kuid võin öelda, et nii öelda tavatarbija ei tee õigesti valmistatud kahel riisisordil vahet - oluline ongi siis siinjuures õigesti riisi töötlemine.

Sushiriis peab enne sushi valmistamist täielikult maha jahtuma, kuid seda ei tohi mitte kunagi külmkappi panna (sama kehtib sushi kohta), kuna see rikub riisi tekstuuri.

Sushiriisi valmistamiseks läheb vaja:
- 500 grammi sushi- või pudruriisi
- 100 ml riisiäädikat
- 2 spl suhkrut
- 0,5 tl soola
- keetmiseks vett
- kaanega potti
- klaaskaussi
- spaatlit

Kalla riis suurde klaaskaussi ning loputa seda külma vee all, kalla vesi äri (kurnata pole vaja, lihtsalt üle kausi serva) ja sega riisi peopesa kannaga sellele õrnalt vajutades. Täida kauss uuesti veega ja sega riis õrnalt näppudega läbi.

Nüüd korda protsessi ehk kalla vesi ära ja sega riisi ilma veeta ja siis täida kauss uuesti veega ning loputa riisi.

Selline kahekordne segamine puhastab riisi paremini, kuna ilma veeta segamisel hõõrduvad riisiterad üksteise vastu. Samas tuleb seda õrnalt teha, et riisitervad katki ei läheks.

Korda protsessi vähemalt neli korda, kuni vesi jääb selgeks.

Täida kauss värske külma veega ja jäta riis 15 minutiks tõmbama.

Kurna riis ja vala potti. Peale pane nii palju vett, et kui sa käe riisi peale paned, jäävad käe nukid napilt vee alla. Mõõtkavas tähendab see, et vett peab olema 10% rohkem, kui riisi.

Pane kaanetatud pott kõrgele tulele ja lase keema tõusta. Kohe, kui riis keeb, keera pliit kõige madalamale kuumusele ja keeda 15 minutit. Kaant ei tohi tõsta.

Kui 15 minutit on läbi, keera tuli maha, kuid jäta riis kuumale pliidile 15minutiks järelvalmima. Kaant ei tohi tõsta!
Valmista äädikasegu. Selleks kuumuta väikses potis riisiäädikat koos soola ja suhkruga, kuni need lahustuvad. Lase jahtuda.

Kummuta 15 minutit seisnud riis suurde kaussi ja vala ühtlaselt peale äädikas. Sega riis spaatliga õrnalt läbi, seda justkui tõstes.

Jaapanis on selle töö jaoks kasutusel spetsiaalsed puidust laia põhjaga alused ja bambusest spaatlid nagu ülemisel pildil näha.

Ideaalis peaks samal ajal lehvikuga riisile tuult tegema, et see paremini jahtuks ning läikima lööks.

Lase riisil täielikult jahtuda ja kasuta erinevate sushide valmistamiseks. Oluline on valmis sushiriisiga õrnalt käituda, seda ei tohi tihedasti nori lehele kokku suruda nii, et riisiterad katki läheksid. Õhku peab olema nagu sushikoolitusel ilusti öeldi.

esmaspäev, 14. november 2011

Tallekarree shokolaadikastmega - kodune gurmee

Mina olen selline inimene, et kui ma leian midagi, mis mulle hirmsasti meeldib, jään sellele kauaks truuks. Nii näiteks olen ma juba mitu aastat söönud oma lemmikrestoranis Chedis alati ühte ja samu roogasid. Üks neist roogadest on shokolaadikastmes tallekarree, mida alati, kui Chedis einestan, ka tellin. See liha on tõesti hõrk ja kui mõelda, et karree küljes olev kondike ehk siis talle ribi pole jämedam, kui minu väike sõrm, ei saakski liha miskit muud kui suus-sulavalt pehme olla. Selle kõige juurde veel sametine, magus-mõrkjas shokolaadikaste ja truudus ongi võidetud.

Kuna eelmisel nädalal mulle üks ilus talle ribitükk koju jõudis ja laupäevaks oli sõpradega õhtusöök plaanitud, otsustasingi ise midagi sarnast Chedi roale järgi teha. Liha puhastamisel ja prepareerimisel soovitan meesterahva abi kasutada, kui kasutad sellist ribitükki nagu mina - selle keskmise kondi eemaldamine nõuab natukene jõudu ja peene teraga saagi, aga muidugi - natukene näputööd liha ja kontide puhastamise näol, leiutamist kastme näol ja tõeliselt hõrk kodune gurmee ongi valmis.

Arvesta 4 väikest kondiga tükki inimese kohta.
Liha:
- talle ribitükk
- oks värsket rosmariini
- oks värsket tüümiani
- 1 küüs küüslauku
- õli
- soola, pipart

Kastme jaoks:
- 200 ml kuiva punast veini
- 2 spl soja
- 4 spl punasesõstra zeleed või muud magus-hapukat moosi
- 30 grammi 70-85% shokolaadi*


Puhasta liha kõikidest kelmetest ja rasvast. Lõika välja kondid ja puhasta ka need terava noaga kraapides. Lõika karree kontide vahel tükkideks. Soola ja piparda.

Kuumuta pannil õli, lisa ürdid ja pooleks lõigatud küüslaugu küüs. Kuumuta 3-4minutit, et õli maitsed juurde võtaks. Eemalda ürdid-küüslauk pannilt.

Lao karreetükid kuumale pannile, arvesta, et maksimum pool panni pinnast tohib olla lihaga kaetud - suurem hulk külma liha viib panni temperatuuri alla ning siis liha enam ei pruunistu vaid haudub ja ei jää mahlane.

Prae liha mõlemalt poolt pruuniks (2-3min poolele).
Küpsusastet saad kontrollida vetrumise järgi - talleliha peab seest kindlasti kaunilt roosa jääma ning seda on liha siis, kui see vajutuse all veel natukene vetrub.

Eemalda liha pannilt ning mässi kahekordsesse fooliumisse. Prae ülejäänud liha. Kui praadimist on rohkem kui 2-3 pannitäit, kata fooliumipakikesed lisaks köögirätikuga.

Kaste valmista samal pannil - nii ei lähe head praemahlad raisku.

Keera kuumus madalaks ja lase pannil praadimisest natuke jahtuda. Vala pannile vein ja soja, sega hulka punasesõstra zelee või muu magus-hapu moos. Lase keskmisel kuumusel 5 minutit podiseda. Maitse, äkki on vaja soolakust-magusust soja või zeleega tasakaalustada, kuna see sõltub palju põhjaks olevast veinist.

Lisa pannile fooliumipakikestest põhja nõrgunud mahl, keeda kastet kõrgel kuumusel natukene kokku (3-4minutit) ja keera siis tuli maha.

Haki shokolaad peeneks ja sega kastme hulka.

Jaota karreed taldrikule, purusta peale musta pipart ja nirista kõrvale kastet. Serveeri näiteks ahjuviljadega. Head näputööd!

*Kasutan 70% Laima tumedat.

pühapäev, 13. november 2011

Pekaanipähkli soola-karamelli küpsised: üllatusega kohvikõrvane

Minu suured lemmikud on igasugused soola-karamelliga maiused. Näiteks soola-karamelli kommid või kook,millel peal kergelt soolaka meika iirise kaste ja muidugi seda sorti makroonid: soola-karamelli makroonid on mu absoluutsed lemmikud kõikide makroonide seas. Ja kui eile sai küpsiseid tehtud, mille tainas on mõnusaltkaramellise mekiga, mõtlesin, et kui puistaks natuke neile enne ahjupanekut soola peale - ei tea, kas saaks siis soola-karamelli küpsiseid? Ja saigi! Sööjad kiitsid väga ja olid sellisest kombinatsioonist meeldivalt üllatunud.

Valmib umbes 25 küpsist:
- 150 grammi võid
- 100 grammi tumedat muscavado suhkrut
- 50 grammi heledat muscavado suhkrut
- 1 muna + 1 munakollane
- 225 grammi jahu
- 0,5 tl soodat
- 0,5 tl soola
- 1 tl valgeveiniäädikat
- 1 tl vanilje ekstrakti
- 100 grammi pekaanipähkleid
- 100 grammi shokolaadinööpe (N:Odense)
- soolahelbeid

Selleks, etküpsised oleksid tugeva karamelli mekiga, tuleb esmalt või pruunistada. Selleks sulata keskmisel kuumusel potis või ja pidevalt silikoonspaatliga segades lase sel pruunistuda. Alguses või vahutab, kuid siis podiseb vaikselt. Oluline on segades pidevalt poti põhja mööda tõmmata, et väiksesed osakesed sinna kinni ei jääks ja kõrbema ei läheks. Kui või on karamelliselt kauni värviga ja pähklise lõhnaga, eemalda tulelt ja vala väiksesse kaussi, et see edasi ei pruunistuks. Lase jahtuda.

Vahepeal haki peeneks pekaanipähklid.

Sega miksriga muna+ munakollane, sool ja suhkrud, kuni kristallid on lahustunud - umbes 5 minutit. Lisa peene nirena jahtunud või ja vahusta veel minuti jagu. Sega hulka äädikas ja vaniljeekstrakt.
Mõõda kokku jahu ja sooda ning sega, kuni moodustub tainas. Ära üle sega. Lisa pekaanipähklid ja shokolaad, sega läbi ja vormi käte vahel pallikesed.

Puista iga küpsise peale natukene soolahelbeid ning küpseta 170 kraadises ahjus 15 minutit. Juhul, kui mõni peaks üle jääma, säilita õhukindlas karbis. Head maiustamist!

neljapäev, 3. november 2011

KokaKunsti lähivaatlused Food Studios - Olo ja Tchaikovsky etendus

Kas võid ette kujutada, mida teeb ühe kokkamisfanatti hing, kui ühe Soome praeguse tipp-restorani peakokk sind isiklikult sööma utsitab, et muidu ära jahtub? Et sellest veel vähe oleks, siis oled sa enne seda seisnud teispool lauda ja vaadanud, kuidas see imeroog koos ühe Eesti tipp-koka abiga paljudes väikestes pottides sinu silme all valmib, kuulates samal ajal neid kahte omavahel arutamas, retsepti kohta vihjeid jagamas ning oma restorani elust-olust rääkimas? Ma saan nüüd omast kogemusest väita, et see tunne on ülev ja võimas - midagi absoluutselt teistmoodi, kui restoranis süüa.

Olo peakokk Pekka Terävä ja Tchaikovsky peakokk Vladislav Djatšuk (seljaga)

See, et restoranides samasugused vahetused toimuvad nagu üliõpilastel vahetusõpilaseks minnes pole suur uudis. Ja kuigi need kokkade-vahetused või nii öelda külaskäigud on palju lühema-ajalised, on see siiski suurepärane viis õppida, mõtteid vahetada ja inspiratsiooni koguda. Põhjaka on ju praegu Moonis ja Moon Põhjakas ning Juuri-Sfääri kosmilisest-kooskõlast kirjutasin jaanuaris.

Nende samuste vahetuste raames on sel aastal Eestit külastanud kõik Soome Michelini tärniga restoranid, välja arvatud üks: Olo.

Olo peakokk Pekka Terävä on restorani Tchaikovsky kontseptsiooni autor ning sealse peakoka Vladislav Djatšuki esimese väljamaise praktika mentor, kelle kööki Olos ta nüüd oma töötajaid õppima saadab. Sellest pika-ajalisest koostööst sündis ühine menüü, mille kolme käiku mul laupäeval maitsta õnnestuski.

Menüüs oli langustiinipelmeenid, põhjapõder ning shokolaadikook. Pea sama minimalistlikult oli kirja pandud ka õhtu varem Tchaikovskys toimunud õhtusöögi seitsmekäiguline menüü ja seal viibinud inimeste emotsioonidest jäigi kõlama see üllatusmoment ja maitseterohkuse vapustus - kui palju erinevaid tekstuure-värve-maitseid oli igas roas.

Muidugi ei valmistatud laupäeval Food Studios roogi koha peal algusest-lõpuni, kuna näiteks meile serveeritud põhjapõdra antrekoot küpses 65kraadi juures 12 tundi ning shokolaadikooki täiustas muu hulgas veel pistaatsiakook, astelpajupüree ning pralinee-vaht, kuid näha juba lõpp-ettapigi oli võimas.
Langustiini pelmeenid valmistas aga Djatšuk täitsa algusest-lõpuni meie silme all ning jälgisin kulli-pilguga iga tema liigutust, kuna Tchaikovskys pakutavad metsaseene pelmeenid on vaieldamatult parimad pelmeenid, mida ma kunagi söönud olen. Nüüd on mul käes nii taina valmistamise kui ka pelmeenide voltimise ja keetmise nipid. Viimase juures oli hästi huvitav see, et Vlad pani pelmeenid küll keevasse vette, kuid mulinal vett keema ta enam selleks 3 minutiks, mida värselt valmistatud langustiini pelmeenid küpsemiseks nõuavad, ei lasknudki. Ainult pasta masin on veel puudu ja siis läheb katsetamiseks. Taldrikule seati pelmeenidele seltsiks imemaitsev lisand kapparitest, tomatist ja marineeritud sibulast.

Pearoaks oli 65-kraadi juures 12 tundi küpsetatud põhjapõdraliha, mis serveeriti puravike, orsotto ja köögiviljadega. See ülimalt pehme, kuid iseloomuga liha, tugevamaitseline purakulisand ja imekaunilt värvilised peedid-porgandid tõid taldrikule köökides algava tummisema talvemenüü perioodi parimad küljed.

Magustoit oli samuti tõeline värvide ja maitsete mäng. Shokolaadikook oli imeliselt õhuline, aga samaaegselt kreemine ning pistaatsia-, mustsõstra- ja astelpajulisandid andsid igaüks koogile täiesti erineva nüansi juurde.
Selle kogemuse eest olen väga tänulik Dan Sukkerile, kes üritusele oma magusa õla alla pani. Pildid tegi Katrin Press, kes kirjutab oma kogemusest samal üritusel siin.

Ahjaa, veine asendasid sel korral Silja nopped tema kogemustest Olo ja Tchaikovsky köökides, kus ta mõlemas ühe päeva veetis. Lugeda saab neist tema blogis, kus ta sellest kõigest tõeliselt kaasahaaravalt kirjutab. Elamusi!
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...