esmaspäev, 31. märts 2014

Eredamad toiduelamused mujalt ja meilt, minu lemmikud ning mul on alati külmkapis olemas...

Minu suur kirg on reisimine, ma põhimõtteliselt elan reisist-reisini. Suure tähtusega igal reisil on meie jaoks alati ka toit - kohalike maitsete proovimine, tänavaurkas söömine, kohalike poolt armastatud koha katsetamine, linna nooblis kohas einestamine, suures toidupoes ja turul kondamine ning muidu uute maitseelamuste kogemine. 
Pildil valin Pariisi G.Detou imepoes shokolaadinööpe: 
Viimasel reisil sai nii palju uusi ja põnevaid kogemusi, et tuli inspiratsioon kirjutada siia kokkuvõte eredamatest elamustest, suurematest lemmikutest ja muidu toiduga seotud eelistustest-harjumustest. Siis on endal ka põnev aja möödudes lugeda, mis mõtted ja tunded on olnud. Teate ju küll neid sõbraraamatuid, mis meil kõigil koolitee alguses oli - et kes on lemmik bänd ja kelleks tahan saada. Nüüd neid lugedes on nalja nabani ja mälestused helged. Siit siis praegused toidueelistused-mõtted. Muidugi alustame magustoidust, sest ma olen ülim maiasmokk.
Lemmik magustoit - brüleekreem, parim on LeibRestos, sõin seda kord nii pearoaks kui magustoiduks. Ausalt. Kodus teen kõige enam küpsisetorti ja pontšikuid. Peolaual on  sefiiritort. 
Lemmik roog - kuigi oma unistustes näen end tulevikus toortoidulise puuviljasööjana,  olen ma reaalsuses sellest miljardi aasta kaugusel, sest juba paar aastat on minu nõrkuseks magusapoolse kastmega kauaküpsetatud liha ja ribid (nn. pulled pork). Sushi isutab ka alati.
Lemmik jook - vesi, gaseeritud. Mida tugevama mulliga seda parem, tuntud ka kui torusiil. Kokkulöömiseks ja toidu kõrvale mullid.  Kohv alati suhkruta aga piimaga, kange. 
Lemmik puuvili - toidus kasutamiseks granadill, söömiseks mango ja troopikas papaia. Alati pirn, mitte õun. 
Lemmik mari - vaarikad. Kuigi armastan ka mustikaid ja maasikad, on vaarikad siiski alati esimene valik. 
Lemmik köögivili - värsked herned suvel, kilode kaupa, pole midagi paremat. Ülejäänud 50.nädalal aastas, kui hernehooaega ei ole, kasutan ohtralt sibulat, suvikõrvitsat ja rooskapsaid. Lemmik seened on puravikud. Lemmik salatilised rukola ja little gem.  
Külmkapis leidub mul alati - munad, feta, chorizo. Ja kui laienada seda köögile, siis umbes 2-3kuu jagu kuivaineid suhkrust riisi ja norini. Mind vaevab raskekujuline oravlus.  
Ma ei võta suu sissegi - austrid, aniis, hapukoor paljalt. Kalamarja ka vabatahtlikult ei söö, kolme Michelini tärniga restos proovisin jälle ja kuigi jah, kaaviar on parim kalamari, pole see ikkagi mulle meelepärane. "Too fish" minu jaoks.  Kaaviar sidrunizelee ja hapukoorega, Jean-Georges, NYC:
Toidufoobia - ma ei saa proovida ühtki kastet, piimatoodet lihtsalt niisama. Näiteks hapukoore, keefiri, majoneesi vms sellise asja maitsmine, ilma, et see oleks toiduks segatud on minu jaoks üks õudsamaid asju. Kama ma näiteks söön, aga keefiri muul kujul mitte kunagi. Kui kõik pudrud, piima-köögiviljasupid jms maitsesid mulle lasteaias hästi, siis piimatoodete lihtsalt proovimisega olen ma endale mingi lolluse külge kasvatanud.  
Lemmik restoran - Chedi, viimased 5 aastat juba. Pardiliha salat, karrilehtedega kalmaarid, PiPa part, vokitud herned ja vesikastanid, granadilliparfee. Alati, iga kord. Nüüd on menüüs tagasi ka hirveliha dim-sum, raudselt parim pirukas Tallinnas, kuigi Mooni pardiliha pirukas on väga napilt kannul. Ja siia Mooni kõrvale kohe tema vennast: 
Lemmik kohvik-resto - avamise hetkest saadik Kolm Sibulat. Olen seal käinud nüüdseks juba mõnikümmend korda ja alati on täiuslik. Nende carpaccio on parim, mida eales söönud. Kiidavad alati ka kõik need, kellele soovitanud. Neil on menüüs minu lemmik roog (loe punkt number 2) ja hiljuti lisandus menüüsse ka imehea tiramisu, mis seni minu jaoks nõrgaks jäänud magustoidupoole täitis. Lisaks on neil maailmaägedad mulliklaasid, mis tähistamist veel kolm korda toredamaks teevad (jah, mul on rõõmuks vähe vaja): 

Linnast väljas - Põhjaka, Tammuri, Ööbiku. Kõik müstilised kohad, keskmises soovitan kindlasti ka ööbida, Tammuri hommikusöögid on maagilised. Põhjaka on juba ammu legendaarne. Ööbiku teist hooaega ootan põnevusega, esimene oli äärmiselt maitsev.
Uskumatu, et selline roog eksisteerib - selle tiitli saab endale siiani uskumatuna tunduv itaallaste restoran Rosada Malindis, Keenias. Rannal asuv väike kohvik pakkus imehead grillitud homaari, hinnaga vaid 12 eurot (maailmas alates 50eurost ülespoole). Lisaks imemaitsev kohv, salatid ja pitsa. Lisa sinna juurde veel mustanahalised, kes soravat itaalia keelt räägivad ja ongi üks süreaalne kogemus, mis ikka ja jälle meenub. 
Kõige pöörasem söödud roog - napsuklaasis tomatikonsomeega serveeritud ELUSAD kalamaimud. Kuigi südametunnistusega kokkuleppimine võttis omajagu aega, sai ära proovitud ja mis salata, oli ülimalt maitsev ja täiuseni tasakaalustatud eelroog. Söödud Tokyos Aronia de Takazawa imelises restoranid.
Kõige imelikum roog, mida normaalne inimene ilmselt ei sööks - siinsed nimetused on hästi tugevalt seotud harjumuse ja mälestustega, kultuuriruumi ja päritoluga. Ja kui meie hapukapsad on paljude jaoks söödamatu roog, siis mind on maailmas reisides õlgu kehtima võtnud: 
- maisihallitusega täidetud paprika Mehhikos, sealne delikatess. Meie jaoks lihtsalt harjumatu maitse. 
- traditsioonilisel viisil valmistatud ehk kääritatud makrelliga sushi. Maitses üllatavalt mahedalt, aga pikad venivad limaniidid võtsid isu ära. 
Kõige enam tagaigatsetud roog - siin jagavad hetkel kohta kaks rooga. Tokyos söödud tonkatsu ramen ühes pisikeses tänavaurkas, mida külastasime 4 korda 3 päeva jooksul. Kõige täiuslikum supp, mida söödud, rikkalik kreemine puljong, värsked nuudlid ja mahlane liha. Teisena on hingel Cancunis söödud takod Tacos Rigo restos, kus käisime 5 korda 3 päeva jooksul. Koht on legendaarne, avatud juba 1978aastast. Mõlemad kohad on soodsad kohalike poolt armastatud sööklad, kus teenindus kiire, toit geniaalne. Turiste väga palju ei näe, vaid mõned eksinud julged ja meie. Pildil TacosRigo imelised veisepõse ampsud: 

Sinna lähme me igakord tagasi - kui osasid roogi peab kaua taga igatsema, sest neid saab nautida meile kaugetes maailmanurkades, siis on ka lähemal kohti, kuhu ikka ja jälle reisides tagasi lähme. Barcelona Cerveceria Catalana on tapase-õlle-veini resto, kus imemaitsev toit serveeritakse soodsalt koos imelise joogivalikuga. Kuna broneeringuid ei võeta, saabu enne, kui kohalike õhtusöögi aeg 20paiku hoogu võtab. Ideaalne ka hommiku- ja lõunasöögiks. Selle linna teine lemmik on Bar Lobo, kus samuti maitsev toit, kuid sangria parim, mida joodud. Sinna lähme ka jälle uuesti tagasi pärast õhtusööki Catalanas. Pierre Hermé, üle maailma - kondiitrite kuningas, magustoidukunstnik. Ispahan ja Plaisir Sucré. Iga kord hämmastab see tase ja kvaliteet ja elamus. 

Siia alla veel üks pilt sellest varem kirjutatud Tokyo supikohast, et mitte öelda urkast - siin vaade nende leti taha, milles toimuvat sai süües pidevalt jälgida, kuna koht oli maksimaalselt 2 meetrit lai, eraldajaks kokkade ja sööjate vahel baarilett. Kokad kandsid kõik kummist põllesid ja pikki kummikuid… Ja kuigi kogu see lugu võib paljudelt isu võtta, siis kinnitan - kohalike seas palavalt armstatud koht, kus käib päeva jooksul nii palju kliente, et kõik on vaid värskemast värskem on iga toiduhuvilise unistuste söögikoht, kus saab proovida kohaliku köögi parimaid palu ja osa sealsest eluolust-inimestest.  
Ja kui uurisime kokkadelt pärast teist külastust, et millist koort nad puljongis kasutavad, et see nii kreemine ja siidjas on, selgus, et see on sealiha puljong, mille kooresus tuleb kontidest, kui neid 12 tundi rõhu all puljongiks keeta. Ja need kokkade kummikud ning see äravoolu renn on seal selleks, et kui värskelt keerutatud rameni-nuudlid olid mõne minuti hiiglaslikus potis sõelal keevas vees mulisenud tõsteti see sealt suue kaarega välja ja vesi löödi nuudlitest hoogsa liigutusega otse põrandale. Lisaks kõhutäiele ka tõeline kokandus-show. Me läksime sinna korduvalt tagasi ja kui koht alles on, siis järgmisel reisil on see meie esimene peatus. 

Praeguseks saigi vist kõik, ühel hektel loen ja meenutan ja uuendan. 

reede, 28. märts 2014

Prantsuse sibulasupp - ka neile, kes sibulat ei söö

Sain selle retsepti oma itaallasest sõbra käest ja see on oluliselt lihtsam kui nii mõnigi teine prantsuse sibulasupi retsept, mida näinud olen. Tuleb vaid teada paari nippi ja valmibki roog, mida kõik alati väga kiidavad. Ka need, kes muidu sibulat ei söö, sest tavapärasel sibula maitsel ja sel supil on nii palju vaid ühist, et tooraine on sama. Maitse on aga sel supil midagi hoopis uut - karamelline natukene isegi magus, aga samas täiuslikult soolakas. Ja veel see krõbe juust… Ehk kuigi juustukrutoone tundub alguses palju olevat, jääb neid alati puudu.
Et sibulaid tuleb koorida päris ohtralt, pakun seda rooga pigem väiksematel koosviibimistel, kaheksale supi jagu sibulaid koorida on päris piinarikas. Siis aitab köögikombain ja töötav õhupuhasti. Käsitsi hakkides kasuta teravat, sakkideta nuga, lisaks aitab pisaraid vältida noa ja sibula märjaks tegemine ning sibula alumises osas oleva tugevama osa viimasena lõikamine – see ajab silmad eriti kipitama.

Neljale:
-       1kg sibulaid
-       50 grammi võid
-       1 spl õli
-       1 liiter köögiviljapuljongit
-       sidrunimahla
-       soola
-       1 pikk baquette või muu krõbeda koorikuga sai
-       200 grammi gruyere või pecorino juustu, asenduseks sobib ka gouda
-       pipart

Viiluta sibulad poolkuudeks. Sulata potis õli sees või, lisa sibulad ja näpuotsaga soola ning prae segades keskmisel kuumusel, kuni sibulad pehmenevad. Alanda kuumust ja küpseta sibulaid kaane all, aegajalt segades, kuni need on täiesti pehmed. Nüüd tõsta kuumust ja pruunista sibulaid. Sega hoolikalt ka poti põhjast, kuna sibulates sisalduv suhkur hakkab kinni. Samas on see hea, sest nii saabki supp oma erilise maitse. Kui sibulad on karamelliseerunud, lisa köögiviljapuljong ja lase 10 minutit kõrgel kuumusel keeda.
Samal ajal lõika sai suupärasteks kuubikuteks ja riivi juust. Laota ühtlaselt ahjuplaadile, puista üle juustuga ja purusta peale pipart. Küpseta 200kraadises ahjus kuldsed juustukrutoonid.

Maitsesta supp vajadusel soolaga, törts sidrunimahla toob magusa karamellise sibulamaitse eriti välja.Jaota taldrikutesse, jaota peale krutoonid ja serveeri. Need pisarad on seda suppi väärt!

teisipäev, 25. märts 2014

Omnivoori 100 ehk Sa pead seda nomsima

2008 aastal tuli Briti toidukirjutaja Andrew Wheeler välja nimekirjaga, mida tema arust iga endast lugupidav toiduhuviline elu jooksul sööma-proovima peaks. 100 asjast koosnev nimekiri on täiesti tema enda subjektiivne valik, aga kuna see koondab kokku 100 väga pöörast, erinevat ja huvitavat toitu-rooga, olen sel nimekirjal silma peal hoidnud ning võimalusel ka lisaks muule heale-maitsvale mõnd eriskummalist asja lihtsalt selle nimekirja pärast proovinud.

Eriliste toitude auks siia pilt veisesüdame võikust, minu enda retseptilooming, mida koostöös toidublogijate nädalaga Põhjakas ühel suvel pakkusin:
Viimatisel reisil Mehhikosse ja NYC-i sai päris mitu linnukest taas kirja, mistõttu panen selle nimekirja nüüd ka siia uuendatul kujul kirja, et oleks olemas ja ligipääsetav. Äkki tekitab kellelegi veel huvi. Jämedas kirjas on siis need asjad, mida proovitud, lisaks mõned kommentaarid. 

1. Hirveliha - ma olen isegi hirvesüdame võikut teinud, millest ka ülal olev retsept inspireeritud on. Algretsept siin
2. Nõgesetee


3. Huevos rancheros

4. Böff a la tartar
5. Krokodilliliha - tekstuur nagu kumm, maitse nagu kalane kana. 
6. Verivorst
7. Juustufondüü
8. Karpkala
9. Borš
10. Baba ghanoush
11. Kalmaarid
12. Pho 
13. Maapähklivõi ja moosi võileib
14. Aloo gobi ehk india kartuli-lillkapsakarri
15. Hot dog tänavaputkast
16. Époisses de Bourgogne - kuulus prantsuse "haisujuust"
17. Must trühvel
18. Puuvilja- või marjavein, mis pole tehtud viinamarjadest
19. Aurutatud sealihasaiakesed - ma olen neist sõltuvuses, soovitan proovida NYCis Bao Haos restos. Parimaid olen siiski saanud Jaapanis Takayama mägikülas. Aga läheb õnneks ka kodus teha. 
20. Pistaatsiajäätis - alati ostan, kui valikus on, lemmik kohvi- ja granadillijäätise kõrval. Endal pole õnnestunud järele teha. 
21. Korralik "vana kooli" tomat
22. Värsked metsamarjad
23. Nuumhane maks
24. Riis ubadega
25. Sült
26. Toores Scotch Bonneti tšillipipar - pärast seda, kui kuulsin, et toores bonnet võib nahale ville põletada, pole julgenud süüa, kuigi võimalusi on olnud
27. Purgiga keedetud kondenspiim  ehk dulce de leche
28. Austrid - minu jaoks täielik foobia toit, ei suuda neid proovida. Edit 2014 september - austrid söödud! Või noh, tegelikult ilmselt umbes 2/3 ühest austrist ja sedagi kuumtöödeldud austrist külma supi osana, suure tüki leivaga. Auster on täiesti puhas "too fish" kehastus ja ei maitsenud mulle kohe üldse. Aga NOA restorani imelise peakokamenüü ühe roa osana sai siiski väike amps proovitud. 
29. Baklaava
30. Bagna cauda dipikaste Itaaliast
31. Wasabiga maitsestatud hernekrõbuskid
32. Merekarbisupp leivatainast kausis - suppi söödud küll, aga saiast kausis mitte
33. Soolane lassi - veel üks asi, mida ilmselt kunagi proovida ei suuda. Ainult mõte tekitab külmavärinaid. Mul on mingi imelik piimatoodete foobia. 
34. Hapukapsas
35. Root beer float (USAs populaarne kaljalaadne ürdijook jäätise- vm vahuga)
36. Konjak ja paks sigar
37. Clotted cream tea - nauditud Londoni klassikus Fortum&Maison kaubamajas. Hõbedast serviisil serveeritud kellaviietee oli väga noobel kogemus. See-eest clotted cream ehk nn paks koor maitseb nagu või :) Aga skoonid olid head.

38. Viinatarretis - gintonic jello jah, vodkashoti pole veel juhtunud
39. Gumbo
40. Härjasaba - seda oma köögiski valmistatud. Retsept siin.
41. Kitsekarri (Curried goat, jamaika roog)
42. Terved satikad - neid saab Tais ikka süüa. Maitseb nagu ülis frititud miski. 
43. Phaal - alles kogun julgust. See on maailma tuliseim karri ja ma pole vürtsiga veel nii sina peal. Enne õpin tai veiseliha salati söömise ära, mis on sellest karrist kordades mahedam :)
44. Kitsepiim
45. Linnaseviski, mille pudel maksab vähemalt £60/$120
46. Kurikuulus jaapani kerakala e. fugu - see on üks põnevamaid toiduelamusi Jaapanist, aperatiiviks jõime põletatud fugu uime saket. Ei olnud hea.
47. Kana tikka masala karriroog
48. Angerjas
49. Krispy Kreme glasuuritud sõõrikud
50. Söödav merisiilik ehk uni - kuigi see on tohutu delikatess ei maitsenud mulle ei selle maitse ega tekstuur. Harjumatu meie jaoks jällegi. 
51. Kaktusvili
52. Umeboshi
53. Abalone meriteod
54. India Paneer-juust
55. McDonald’s Big Mac eine
56. Spätzle - Austria pastaroog
57. Dirty gin martini ehk oliiviga martini
58. Kange õlu (üle 8% ABV)
59. Poutine ehk Quebeci moodi friikartulid värske juustuga
60. Karoobipulbrist "šokolaadikrõpsud"
61. S’mores
62. Harknääre - tekstuur on minu jaoks liiga pehme, maitse (kaste) oli Tigus imemaitsev
63. Pika ehk mittesöödavate asjade teadlik söömine - näiteks muld, savi, kriit vms
64. Currywurst ehk saksa vorst karrikastmega
65. Durian - minu jaoks oli sel hinnatud puuviljal mustade sokkide-küüslaugune järelmaitse, mis on ikka üks väga väga halb asi, mida mitmetunni möödudes veel suus tunda
66. Konnakoivad - konni kardan ma rohkem kui ämblikke, madusid ja sipelgaid mõni inimene kokku, seega oli nende proovimine paras julgustükk. Nüüd juba 2 korda neid söönuna võib kinnitada - maitseb nagu kana :)
67. Beignets, churros ehk erinevad rasvas küpsetatud saiakesed
68. Haggis
69. Praetud jahubanaan
70. Chitterlings või prantslaste andouillette vorst
71. Gazpacho
72. Kaaviar ja pliinid
73. Absint
74. Norra pruun kitsejuust Gjetost
75. Allaaetud loom ehk roadkill - kunagi jooksis talvel auto ette üks noor metssiga ja et kurvast sündmusest ka midagi positiivset tuleks, valmis lihast suurepärane pajaroog, mida ligi 10 inimest nautis
76. Hiina liköör Baijiu
77. Hostess Fruit Pie
78. Teod
79. Lapsang souchong suitsune tee
80. Bellini - suvine eestipärane variant siin 
81. Tai Tom yum supp
82. Benediktiini munaroog
83. Pocky e. jaapani snäk 
84. Peakoka esitlusmenüü kolmetärnilises Michelini restoranis - selle elamuse osaliseks sain hiljuti NYC-is. Jean-Georgese restoran pakub kaht erinevat tasting menüüd - üks klassikaline, mis on püsinud sama 1998aastast, teine selle kevade värsked maitsed. Proovisime mõlemat, elamusi oli palju. USAle kohaselt olid muidugi portsud suuremad, kui meie restoranide tavamenüü ampsud, mistõttu jagus kahele proovimiseks 10 käigu peale ohtralt. 
85. Kobe veiseliha
86. Jäneseliha
87. Guljašš
88. Söödavad lilleõied
89. Hobuseliha
90. Criollo kakaoubadest šokolaad
91. Spam lihakonserv
92. Pehmekestaline krabi 
93. Rose harissa
94. Säga jm luised kalad 
95. Mole poblano -  kaua igatsetud proovida, nädal tagasi maitstud. Kahjuks ootamatult ühetasandiline maitse, meenutas lihtsustatud PiPa pardi kastet Chedist, mis on üks minu lemmik roogi (ja restorane) Eestis. Ühes vegan restoranis proovitud mole aga oli vägagi maitsev, eks ole paista, mis koju kaasatoodud mole purgist välja võluda annab. 
96. Bagel ja lox ehk vesikringel graavilõhega
97. Lobster Thermidor
98. Polenta
99. Jamaican Blue Mountain kohv
100. Maoliha

Vahekokkuvõtted: 

aprill, 2009 - 44 söödud.
september, 2010 - 51 söödud 
märts, 2014 - 66 söödud
september, 2014 - lisandus auster ehk 67 söödud

Nagu ülalt lugeda võib, siis 100ni jõudmisega läheb aega ja eneseületamist, kuid küll ma jõuan. Head loetlemist!
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...