Mulle meeldib lambaliha tõesti väga ja kohati tundub, et olen endale lausa missiooniks võtnud seda oma lähikondlaste hulgaski populariseerida. Ei söö näiteks ei minu ema ega üks õdedest kumbki lammast, selle vana ja kohati paroodilise põhjuse pärast, et sel kasuka maitse juures on. Praegusel ajal aga, kus lettidel on noore lamba liha ei ole sel kasuka maitsega mitte midagi ühist. Lambaliha on kergelt magusa, natuke isegi suitsuse mekiga, ent paljud omistavad ühe nüansina sinna automaatselt ikka juba enne proovimist kasuka maitse juurde. Olen ühe korra oma ema peal ka pimetesti teinud ja talle lambaliha sisse söötnud - maitses ja ei olnud mingit kasuka maitset. Praegu on ta siiski veel vanades rakmetes kinni ning on veendunud, et igasugune lambaliha siiski on kasuka maitsega. Veenmine jätkub ja järgmisel korral teen seda ilmselt just selle klassikalises maitsekoosluses kintsuga, kus lambaliha kõige ehedamalt oma magusalt sametist palet näitab.
Mulle meeldib rosmariinist ja küüslaugust mõnus määrdepasta uhmerdada, nii maitsestub liha ühtlasemalt, aga pidupäeval võib liha hoopis küüslaugu ja roosmariinioksakestega pikkida, nii et rosmariinitupsud lihast välja rohetavad ja sedasi saab sellest roast omaette lauakaunistus.
- Ca 2,5-3 kg lambakints
- 1 spl meresoola
- 5 küünt küüslauku
- 4 oksa värsket rosmariini
- musta pipart
- 500 ml kuiva punast veini
Puhasta kints kelmetest ja suuremast rasvast. Uhmerda sool, rosmariin ja küüslauk määritavaks pastaks ning hõõru liha sisse. Lase mõned tunnid-üleöö külmas maitsestuda. Enne ahjupanekut piparda värskelt jahvatatud musta pipraga.
Kuumuta ahi maksimumini ning pista kints ahju. Lase 20 minutit pruunistuda.
Alanda ahju temperatuuri 200kraadi peale ja vala pannile punane vein. Küpseta sõltuvalt kintsu suurusest 1,5-2 tundi - nii saad keskelt veel kergelt roosaka liha. Vajadusel lisa pannile vett, kui vein aurustub.
Võta ahjust ja lase 30 minutit tõmmata, et liha mahlad rahuneksid ja lõikamisel välja ei jookseks. Kõrvale serveeri ahjujuurikaid pastinaagist peedini.
Lammas on ka minu lemmik. See liha on lihtsalt nii võrratult hea, et keele viib alla. Ja tänuväärne ses mõttes, et kannatab tugevaid maitseid ja vürtse kaotamata oma mekis, samas on ka ideaalne lihtsalt soola ja pipraga valmistatult. Ükskord sai teist lõkke kohal vardas küpsetatud...küll oli hea! Pärast muidugi sai mitu päeva hartšo suppi tehtud :)
VastaKustutaAga ma pean tunnistama, et mina ei ole kunagi seda kasukamaitset tundnud, millest kõik räägivad. Isegi vana mutton Lõuna-Aafrikas ei suutnud mind sellega üllatada. Tõele au andes pole ma ka muidugi kasukat lutsutanud, et teaks kuidas teine mekib :)))
Täna noored inimesed enam ei teagi, mis on kasuka maitse ka lõhn. Sest lambanahka me elus, eriti linnas enam naljalt ei kohta...
KustutaTäna noored inimesed enam ei teagi, mis on kasuka maitse ka lõhn. Sest lambanahka me elus, eriti linnas enam naljalt ei kohta...
KustutaKairi, kasukamaitse on selline maitse nagu vana lambanaha lõhn :)
VastaKustutaAga Sul on siis õnneks läinud, kui Sa seda kunagi maitsa pole saanud :)
Aga jah, lammas on pööraselt mitmekülgne. Nami-Nami Hiina kokakoolis valmis ka üks imemaitsev hiinapärane lambapada. Nüüd ootan lund ja vähe külmemat ilma, et seda ka kodus valmistada ja siis siin jagada.
See supi valmistamine on ka meie peres traditsioon - kõik ribalad, mis kintsust alles jäävad lähevad erinevatesse tummistesse suppidesse.
Üliahvatlev roog!!! ma armastan lambaliha ja ma ei saa ka aru, mis kasukamaitsest inimesed räägivad -pole tõesti nii kehva lammast saada "õnnestunud":) lambakintsu teen ise ka aeg-ajalt ning rosmariin ja küüslauk on alati lambaga perfect match, aga neist pasta tegemine ja pannile veini lisamine on uued ja huvitavad mõtted - peab katsetama järgmine kord:)
VastaKustuta