neljapäev, 29. detsember 2011

Vanakooli klassika vol.5 ehk vanaemade rõõmustaja ehk trühveltort

See tort on tõeline vanakooli klassika - selline, mille peale isegi vanaemad ütlevad, et küll nende ajal oli hea trühveltort ja võtavad kindlasti nostalgia vaimus veel teisegi tükikese torti lisaks. Millest tuleb trühveltordi nimi, ma ei oska öelda ning ka pisuke uurimistöö ei andnud tulemusi.
Trühveltort on valge biskviidiga kahekihiline tort, millel vahel ja peal kakao-võikreem. See on üks neist tortidest, mis mulle lapsepõlves kohe üldse ei maitsenud. Võikreem oli ikka no kohe väga võine ja üldse oli sel imelik, kergelt mõrkjas mekk juures. Nüüd, vanema ja targemana :) oskan ma seda mõrkjat mekki, mille annab võikreemile tume kakao ja korralik sorts konjakit vägagi hinnata. Ja kodustehtud, korralikult vahustatud võikreemile pole ka vastast.

Suur tort:
Põhja jaoks:
- 5 muna
- 140 grammi suhkrut
- suts soola
- 140 grammi jahu

Kreemi jaoks:
- 250 grammi võid
- 120 grammi tuhksuhkrut
- 150 grammi kondenspiima
- 80 grammi kakaod
- 3 spl konjakit

Kaunistuseks 1 spl kakaod ja shokolaadivigureid

Biskviit valmista eelneval õhtul, puhanud biskviiti on lihtsam pooleks lõigata ja selle tekstuur on parem.

Biskviidi valmistamiseks vahusta toasoojad munad suhkru ja soolaga kohevaks, kuni vispli väljavõtmisel tagasilangev munavahulint ei vaju ülejäänud vahu sisse.

SÕELU peale jahu ning sega õrnalt käega alt üles tõstes jahu munavahu hulka.

Kalla 26cm lahtikäivasse koogivormi, mis on võitatud ja jahuga puistatud ning küpseta 200 kraadises ahjus kuldseks, milleks kulub 25-30minutit. Lase vormis jahtuda.

Võikreemi valmistamiseks vahusta toasoe või vahule, kuni see on helevalge. Selleks kulub ca 30minutit. Vähem aega vahustades ei saa nii head võikreemi.

Sega vahustatud või hulka suhkur, vahusta 5 minutit. Edasi vahustades nirista hulka kondenspiim, seejärel kakao ja viimasena peenikese nirena konjak. Vahusta kuni saad ühtlase läikiva kreemi.

Lõika biskviit pooleks. Lihtsaim on seda teha, kui teed ühele küljele keskele sisselõike ja tõmbad siis niidiga biskviidi pooleks.

Määri kolmandik kreemist biskviitpõhjale, tõsta peale teine biskviidi pool ning kata ülejäänud kreemiga äärtest ja pealt. Puista peale kakaod.
Shokolaadivigurite ehk -kaunistuste tegemiseks sulata veisvannil shokolaad, tõsta pritskotti või tugevasse kilekotti, lõika ära ots, et jääks hästi väike auk ja pritsi küpsetuspaberile meelepärased kujundid. Aseta ööseks külmkappi tahkuma ja kaunista enne serveerimist tort. Head nostalgitsemist!

laupäev, 24. detsember 2011

Rahulikke pühi ja kiire kingiabi - kuum shokolaad jõuluvana kingikotti

See on juba mitmes aasta, kui ma pühade eelset aega mitte kaubanduskeskuses närvitsedes ei veeda, vaid rahulikult koduköögis kingitusi meisterdan.
Kui inglise jõulukeeks ja piparkoogitainas juba ammuilma maitsestuma on pandud, siis vahetult enne jõuluõhtut tuleb veel piparkoogivahvleid küpsetada. Ja kuigi se tundub viimse detailini paika olevat planeeritud, juhtub viimasel hetkel ikka, et jõuluvana kingikotis veel ühele kingitusele ruumi on või pühadesaginas üks imemaitsev jõulukeeks oma tee jõuluvana kingikoti asemel hoopis kõhtu leidis ja nii on tarvis kiirelt miskit kinki juurde teha.

Sellisel puhul tulevad appi kiired isevalmistamis-kingiideed. Paistab, et see idee ühendab sel aastal nii mõndagi toidufanatti, sest Tuuli õpetab viimasel hetkel imekauneid shokolaade valmistama ja Ragne segab kokku mõnusa maitsesoola.

Mina pakun omalt poolt välja mõnusa sooja ja mesimagusa shokolaadijoogi vahukommidega, mille jõuluvana kingikotti saab pista. Kingi saaja peab purgi sisule vaid kuuma piima lisama ja kosutav magustoit ongi valmis.

Vali meelepärane purk ja täida see kingisaaja eelistustele vastavalt rohkem või vähem magusa kuuma shokolaadi seguga:
- peeneks hakitud shokolaadi
- näpuotsake soola
- suhkrut
- lisandiks vahukomme ja tšillit või kaneeli või kõiki kolme - jõulud ju :)

Ilusat jõuluaega ja rahulikke pühi!

pühapäev, 18. detsember 2011

Küdoonia glögi-vaniljesiirupis: mesimagus jõuludessert

Küdoonia ehk aiva (ingl.keeles quinche) on Vahemeremaades kasvav põõsas, mille viljad meenutavad ristandit õuna ja pirni vahel. Toorelt on küdoonia kõva ja mõrkjas ning ei sobi suure parkaine sisalduse tõttu kohe söömiseks, aga küpsetades muutub see vili mesimagusaks ja suussulavaks ning selle kaunis kollane viljaliha värvub justkui võluväel sügavoranziks - ideaalne nii kookidesse kui ka iseseisvalt jäätisega serveerimiseks.
Siin on üks lihtne magustoiduretsept, pisut jõululik. Küdooniaid leiab lisaks turule nüüd ka juba suurematest poodidest, mina ostsin Rimist.

Neljale:
- 2 küdooniat
- 0,5 liitrit heledat alkoholivaba glögi (Kasutasin Gutta Hot õunaglögi)
- 50 grammi suhkrut
- 1 sidruni mahl
- 1 vaniljekaun
Serveerimiseks vaniljejäätist.

Koori ja lõika küdooniad pooleks ning eemalda südamik. Ettevaatust, vili on toorelt väga kõva.

Aseta poolikud keeksivormi, lisa suhkur, sidrunimahl, pikuti poolitatud vaniljekaun ja glögi. Kata fooliumiga ning küpseta 180kraadises ahjus 2 tundi. Lase 10 minutit jahtuda.

Jaota küdooniad ja siirup taldrikutesse, tõsta kõrvale vaniljejäätis. Serveeri. Head maiustamist! Idee: perenaine.ee küdoonia postitus.

reede, 16. detsember 2011

Vanakooli klassika vol.4 ehk kohupiima-pähkli tort

Tort kui selline saab minu jaoks oma tähenduse nostalgia foonil. See peab olema midagi sellist, mille poes letist välja valid ja siis see sulle eraldi sinu silme all ära pakitakse - peale tõstetakse papist kaas ja kitsa rohelise libeda paelaga seotakse mitu ringi riste peale. Teate küll, selline, mis kääridega tõmmates krussi läheb. Tordiga käib kaasas selline pidulikkuse tunne. Kooki saab ju pühapäeva puhul ka tehtud, aga torti mitte.
Mul on nii ilusad ja armsad mälestused ajast, kui enne pidu emaga poes ikka torti käisime valimas ja seal alati pisut vaidlesime, et mida võtta ja mida mitte. Ma tean, et sefiiri ei tahtnud ta kunagi ja üks lemmikuid oli sidrunitort. Õnneks sööb ta nüüd sefiiritorti hea meelega, sest praeguse aja sidrunitortidel pole sidrunitega küll mitte midagi pistmist ja sefiiritordid on ühed vähestest poetortidest, mis tõesti hästi/endiselt maitsevad.

Ja ega tegelikult ei saa vist selliseid tõelisi torte enam ka kuskilt. Kõik nad on eelpakendatud läbipaistvasse plastikpakendisse, mis ka iseseisvalt kinni püsib ja nii nagu pakend, on ka suurem osa sisust millestki looduslikust üsna kaugel. Ja seepärast tulebki nüüd torte kodus ise teha. Kui veel kuskilt need vanakooli papist karbid leiaks (tordi transpordiga peo kohta on mul alati probleeme), oleks tortide-maa rohi pea sama roheline nagu vanasti.

See kohupiima-pähkli tort on sefiiritordi kõrval kindlasti minu teine suur lemmik. Ma jätan siin arvestuses välja kõik koogilised, sest siis oleks erinevad juustukoogid ja brownielised nende kahega seal eririnnas. Valmistan seda torti siis, kui sööjaid on palju ning vaja on midagi, mis kindlasti kõigile meeldiks.

Kohupiima-pähkli tort valmista päev varem, kahekordse kogusega jagub pea 30-le, kuna tegemist on väga küllusliku tordiga.

Suur tort, 15-le:
Muretaina põhjad:
- 150 grammi toasooja võid
- 100 grammi suhkrut
- 1 toasoe muna
- 0,5 tl soola
- 0,25 tl küpsetuspulbrit
- 240 grammi jahu

Kohupiimakreem:
- 250 grammi teralist kohupiima
- 250 grammi lahjat teralist kohupiima
- 250 grammi toasooja võid
- 300 grammi tuhksuhkrut
- 50 grammi maapähkleid

Vahele 1 purk Salvesti pohlasalatit või muud haput moosi

Peale:
- 150 grammi maapähkleid
- 100 grammi shokolaadi + 2 tl õli

Valmista muretaigen:
Sega kokku muna, suhkur ja või kuni saad ühtlase kreemi. Mõõda lauale jahu, sool ja küpsetuspulber, sega läbi ning vala peale või mass. Haki jahu ja või noa või kraba abil kokku, kuni saad munaputru meenutava massi. Suru mass käte abil 5-10 liigutusega tainabatooniks (ära sõtku ega üleliia käsi kasuta), mässi kilesse ning lase jahedas 30 minutit puhata. Muretaina pikem tegemisõpetus on kirjas siin.
Kuniks muretainas puhkab rösti ahjus maapähklid 200 kraadi juures 4-5minutit kuni tunned pähkliaroomi. Vala köögirätiku sisse ja saputa, et koored eemaldada. Lase jahtuda ja haki peeneks. Mõõda kahte osasse - 50 grammi läheb kohupiimakreemi sisse, ülejäänud katteks.

Jaota muretainas kolmeks võrdseks palliks ja rulli eraldi küpsetuspaberitel lahti ning löö koogivormi abil (22-24cm) ümmargune põhi. Küpseta 220 kraadi juures õrnalt kuldseks - ca 8-12min. Lase jahtuda.

Valmista kohupiimakreem:
Vahusta toasoe või heledaks vahuks, milleks kulub ca 20-30minutit. Lisa tuhksuhkur ja sega läbi. Seejärel lisa hakitud(täielikult jahtunud!) pähklid ja sega ühtlaseks. Viimasena lisa hulka kohupiimad ja sega kiirelt läbi. Üle ei tohi segada, muidu läheb kreem tükki.
Nüüd on kõik nn. pooltooted valmis ja saab tordi kokku panna.

Selleks pane sobivale alusele üks muretaina põhi, määri peale hapu moos ja kata teise põhjaga. Määri põhjadele väike kogus kohupiimakreemi ning pane peale kolmas põhi. Lisa ülejäänud kogupiimakreem ning määri ühtlaselt koogile nii, et küljed oleksid kaetud ja kook kupli moodustaks. Lase jahedas 20 minutit taheneda.

Samal ajal sulata shokolaad vesivannil, lisa 2 tl õli ja sega ühtlaseks.

Nüüd kata kogu tort ühtlaselt pähklipuruga. Alusmise ääre saad kaetud, kui joiad kätt tordi küljel kaldu, valad vahesse natuke pähklipuru ja vajutad selle õrnalt tordile.

Kalla sulashokolaad pritskotti või muusse tugevamasse kilekotti, tee nurka väike auk ja kata kogu tort shokolaadiga.

Lase tordil üleöö jahedas tõmmata. Head meisterdamist!

esmaspäev, 12. detsember 2011

Piparkoogi-moka valgeshokolaadi vahuga: nõiume lund

Eilsel pühapäeval, kolmandal advendil, kui väljas paksu vihma sadas oli mul tavalise hommikukohvi asemel isu millegi väga jõuluse järele. Et oleks piparkoogine ja lumine. Ja nii ta tehtud saigi - tuntava piparkoogiaroomiga, kergelt õhetama panev piparkoogi moka, mida katab paks, valgeshokolaadimagus lumevaip - et see lumevaip ka kord juba meie maale jõuaks, sest jõulud peavad ju valged tulema.
Moka-kohvi on Itaalias leiutatud, nüüd kogu Euroopas ning ka Lõuna-Ameerikas populaarne kohvivalmistamise viis, milleks kasutatakse spetsiaalset moka-kannu. Moka-kohv on hästi kange, tema valmimisviis on väga sarnane espressole, ainult selle vahega, et moka-kann ei suuda tekitada nii kõrget rõhku, kui espressomasin, mis veeauru läbi peene jahvatusega kohvipuru surub. Küll aga tekib ka moka kannuga kohvi valmistades joogile peale iseloomulik vaht ehk nii nimetatud crema, seega on moka-kohvi elamus üsna sarnane espresso omale. Just need espresso fännid, kellele üks korralik kohvimasin enam kuidagi kööki ei mahu, soovitangi moka-kannu. Kustutab hea kohvi neelud hetkega.

Ja kuigi antud jook on valmistatud just moka-kannuga (parempoolsel pildil), saab samal meetodil - kohvipurule maitseaine segu lisades- valmistada ka presskannu kohvi. Presskannu on vaja nii-kui nii, sest just selle abil valmib valgeshokolaadi vaht.

Retsept kahele, espressotasside jagu:

Valmista kange kohv, kuhu lisa 0,5 tl piparkoogi maitseainet.

Kuumuta väikses potis piim*, aga ära keema lase, vaid eemalda tulelt, kui see tugevalt aurab. Sega sisse 3-4 tl Odense valge-shokolaadi glasuurinööpe ja vahusta presskannu abil tugevaks vahuks. Pikem tegemisõpetus on kirjas latte postituses siin.

*Mina kuumutan piima klaasi sees mikrolaine ahjus, aga selle tegemiseks peab täpselt tundma oma mikrolaineahju ja teadma kuumutamisaega, et piim õigele temperatuurile saada.

Kalla kohv tassidesse ja tõsta peale vaht. Raputa peale piparkoogimaitseainet ja naudi kohe. Lumiseid hommikuid!

reede, 9. detsember 2011

Teeme ise "hiinakat": magusvürtsikas mee-seesami kana

Tunnistan ausalt, et mulle maitseb nn. hiinakas. Olen küll läbi aastate enam-vähem samu asju söönud, aga need magusvürtsised kleepuvad kastmed ja krõbe liha on mulle väga mokka mööda.
Mõni aeg tagasi käisin Nami-Nami hiina köögi teemalisel koolitusel, kus valmistasime palju maitsvaid roogasid, millest küll ükski väga meie hiinakates pakutavatega ei sarnane, aga indu sain ma sellest juurde siiski ja leidsin Nami-Nami keskkonnast ühe sellise hiinaka retsepti, mis sellest nimetatud magus-vürtsikast kleepuvast kastmest nõretab. Küll oli hea, üllatavalt lihtne teha ja hiinaka neelud on nüüd mõneks ajaks jälle kustutatud.

Kergelt mugandatud.
Meil jagus kahele tööpäeva järgsele näljasele:
- 500 g kanafileed
Marinaadiks:
- 1 sl sojakastet
- 1 sl riisiäädikat
- 1 sl magusamapoolset Hiina riisiveini või mirinit
- 1 sl seesamiõli
- 1 tl suhkrut

Krõbedaks katteks:
4 sl nisujahu
2 sl maisitärklist
veidi soola
Frittimiseks:
toiduõli

Meekaste:
3 sl magusat tšillikastet
2 sl ketšupit
2 sl mett
1 sl austrikastet
2 sl sojakastet
0.5 dl vett

Peale:
röstitud seesamiseemneid

Lõika kanafilee suupärasteks tükkideks. Sega kokku sojakaste, äädikas, mirin, seesamiõli ja suhkur. Lisa kanatükid ja lase tunnika maitsestuda.

Sega kokku jahu-tärklis-sool, puista kanatükkidele ja sega kergelt läbi, nii et kanatükid oleksid igast küljest jahuga kaetud.

Kuumuta väiksemas potis paar cm õli ja friti kanatükid jaokaupa ümberringi kuldseks.
Kontrolli, et kanatükid küpseksid läbinisti valmis, vajadusel tõsta või alanda õli temperatuuri. Lase praetud kanal paberrätikul üleliigsest õlist nõrguda.

Sega kastmeained potis, kuumuta keemiseni ja lase 5minutit kaaneta podiseda, et kaste pakseneks.

Pane kanatükid kastmesse ja kuumuta läbi. Serveeri nuudlite või riisiga.

kolmapäev, 30. november 2011

Väike päike igas päevas ehk riisi-kõrvitsapuder hommikutusastele

Käimas on teine nädal, kus ma söön igal hommikul (laupäeva pannkoogid välja arvatud) ühte ja sama hommikusööki. Lisaks sellele, et see täidab väga tervislikult kõhtu, on see kooslus ka pööraselt maitsev ning värvikombinatsioon tasandab hästi päikese puudujääke. Valmistamisviis on imelihtne, kui kõrvitsapüree purgis olemas on. Mina näiteks valmistasin üle-eelmine nädalavahetus 13-kilosest kõrvitsast püreed ja võin öelda, et pea pool on juba otsas. Kõrvitsapüree tegemisõpetus on siin samas blogis kirjas (Kliki SIIA)

Pudru keetmine ei ole nüüd muidugi mingi retsept, aga minul on kogused hästi paika timmitud ja töötab alati, mistõttu panen ta siia kirja, äkki tekib see tervislik sõltuvus nii teistelgi.
Ühele:
- 60 ml riisihelbeid
- 120 ml vett
- 120 ml kõrvitsapüreed
- näpuotsake soola
- 2 tl suhkrut

Pane riisihelbed ja vesi potti, lase keema, keera tuli madalaks ja hauta kaane all 10minutit.
Sega hulka sool, suhkur, kõrvitsapüree, hauta 1 minut. Serveeri hapuka moosiga, minu lemmik on kollase pudru vastu erksalt särav kirsi-mandlimoos. Päikest!

esmaspäev, 28. november 2011

Lammas, küüslauk, rosmariin, vein - klassika

Mulle meeldib lambaliha tõesti väga ja kohati tundub, et olen endale lausa missiooniks võtnud seda oma lähikondlaste hulgaski populariseerida. Ei söö näiteks ei minu ema ega üks õdedest kumbki lammast, selle vana ja kohati paroodilise põhjuse pärast, et sel kasuka maitse juures on. Praegusel ajal aga, kus lettidel on noore lamba liha ei ole sel kasuka maitsega mitte midagi ühist. Lambaliha on kergelt magusa, natuke isegi suitsuse mekiga, ent paljud omistavad ühe nüansina sinna automaatselt ikka juba enne proovimist kasuka maitse juurde.

Olen ühe korra oma ema peal ka pimetesti teinud ja talle lambaliha sisse söötnud - maitses ja ei olnud mingit kasuka maitset. Praegu on ta siiski veel vanades rakmetes kinni ning on veendunud, et igasugune lambaliha siiski on kasuka maitsega. Veenmine jätkub ja järgmisel korral teen seda ilmselt just selle klassikalises maitsekoosluses kintsuga, kus lambaliha kõige ehedamalt oma magusalt sametist palet näitab.

Mulle meeldib rosmariinist ja küüslaugust mõnus määrdepasta uhmerdada, nii maitsestub liha ühtlasemalt, aga pidupäeval võib liha hoopis küüslaugu ja roosmariinioksakestega pikkida, nii et rosmariinitupsud lihast välja rohetavad ja sedasi saab sellest roast omaette lauakaunistus.

- Ca 2,5-3 kg lambakints
- 1 spl meresoola
- 5 küünt küüslauku
- 4 oksa värsket rosmariini
- musta pipart
- 500 ml kuiva punast veini

Puhasta kints kelmetest ja suuremast rasvast. Uhmerda sool, rosmariin ja küüslauk määritavaks pastaks ning hõõru liha sisse. Lase mõned tunnid-üleöö külmas maitsestuda. Enne ahjupanekut piparda värskelt jahvatatud musta pipraga.

Kuumuta ahi maksimumini ning pista kints ahju. Lase 20 minutit pruunistuda.

Alanda ahju temperatuuri 200kraadi peale ja vala pannile punane vein. Küpseta sõltuvalt kintsu suurusest 1,5-2 tundi - nii saad keskelt veel kergelt roosaka liha. Vajadusel lisa pannile vett, kui vein aurustub.

Võta ahjust ja lase 30 minutit tõmmata, et liha mahlad rahuneksid ja lõikamisel välja ei jookseks. Kõrvale serveeri ahjujuurikaid pastinaagist peedini.

laupäev, 26. november 2011

Jõuluhõngulised brownied apelsininüansi ja vahukommidega

Ma olen täielik brownie-sõltlane. Küpsetan neid pealt praguneva kooriku ja sametiselt pehme sisuga koogikesi tihti. Alati on muidugi tarvis ka natuke katsetada ja viimati saigi lähenevate jõulude nimel nad kergelt pühade hõngulised tehtud. Apelsin ja shokolaad on ju teada-tuntud toimiv kooslus ja lisades juurde veel vahukomme, mis brownie sees mõnusalt venivaks küpsevad, ongi laule panna mõnus, natuke jõulune küpsetis.

Valmib 16 koogikest:
- 125 grammi võid
- 2 suurt muna
- 150 grammi suhkrut
- 150 grammi nisujahu
- 50 grammi kvaliteetset kakaopulbrit
- 0,5 tl soodat
- 1 spl hapukoort
- 1 keskmise apelsini riivitud koor ja mahl
- 100 grammi vahukomme

Sulata või, lase jahtuda. Vahusta kausis munad suhkruga heledaks vahuks, sega juurde või, hapukoor ja apelsinimahl. Sega omavahel jahu, sooda, kakao ja sõelu taina hulka. Sega läbi. Viimasena lisa väiksed vahukommid ning riivitud apelsini koor. Sega , et lisandid ühtlaselt jaotuks, aga mitte üleliia.

Tõsta tainas küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi (mina kasutan 32X20cm kandilist vormi).

Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Brownie peabki seest jääma kergelt nätske, seega ära üle küpseta. Lase jahtuda ja lõika 16ks. Head maiustamist!

neljapäev, 24. november 2011

Lamba-aprikoosipada kuskussiga - vihma terviseks!

See, et novembri lõpus veel lund pole, meeldib mulle väga. Aga kui sedasi vihma ladistab nagu täna, tulgu juba enne lumi maha. Novembri lõpus mõjuvad lõõtsuv tuul ja paduvihm kuidagi eriti masendavalt, nagu sellest pimedusest veel vähe oleks. Ja ega selle kõige vastu kuidagi teisiti saagi, kui soojamaa reisist unistades ja soojendavaid magus-vürtsiseid roogi kokates.

Lambaliha ja aprikoosi koosluses pajaroogi sünnib minu köögis üsna tihti. See, väheste koostisosadega pada on mõnusas balansis, kus kaneeli-vürtsköömne klassikaline kooslus lambaliha parima maitse esile toob, keha mõnusasti soojaks kütab ja oma oranzide aprikoositräpsudega vihmast tekkinud turrisust leevendab.

Kõrvale sobib ideaalselt lihtne kuskuss, mis valmib imekiiresti ja vaevata, olles parim täiustus maitseküllasele pajale.

Neljale:
- 500 grammi lambaliha (kasutasin kintsuliha)
- 2 suuremat sibulat
- 1 küüs küüslauku
- 1 tl kaneeli
- 1 tl vürtsköömneid
- näpuotsatäis tšillit
- 500 ml puljongit
- 1 spl tomatipastat
- soola, pipart
- 100 grammi kuivatatud aprikoose
Serveerimiseks 200 grammi kuskussi

Haki küüslauk peeneks ja sibul poolkuudeks. Pane malmpada keskmisele tulele, lisa natuke õli ja küüslauk-sibul, puista peale soola. Hauta pehmeks.

Lisa kaneel, vürtsköömen, tšilli ja prae läbi. Tõsta kuumust, lisa suupäraseks tükkideks lõigatud lambaliha ja pruunista. Maitsesta soola-pipraga, natukese tomatipastaga.

Vala peale puljong ja lase kaane all tund aega podiseda. Sega aegajalt, vajadusel lisa vett.

Tunni möödudes lisa tükeldatud aprikoosid ja hauta veel pool tundi. Vajadusel eemalda viimaseks 10minutiks kaas, et kaste kokku keeks.

Kuskussi valmistamiseks mõõda kuskuss kaussi, puista peale natuke soola ja kata keeva veega nii, et vesi poole sentimeetri jagu üle terakeste oleks. Kata toidukilega ja lase 7 minutit tõmmata ning seda siis KAHVLIGA õhuliseks.

Serveerimiseks jaota kuskuss kaussidesse, tõsta peale lamba-aprikoosi pada, lisa jogurtitups ning lase hallil hajuda. Rõõmsat isu!

kolmapäev, 16. november 2011

Jaapani imeroa tähtsaim koostisosa ehk kuidas teha sushiriisi?

Sushist on saanud ülemaailme tervisliku kiirtoidu sünonüüm. Isegi Tallinna Sushihouse'is, mis Solarise keskuses asub, on olemasnnsushilint ehk kohviku keskel on pöörleva osaga lett, kus eri värvi taldrikutel on valmis erinevad sushid. Neid võib sealt siis meelepärasuse järgi haarata nii palju kui hing ihkab ning hiljem tuleb kassas vaid üles loetleda, kui mitu-mis värvi taldrikuid sõid ja tervislik-kiire lõuna/õhtusöök ongi kõhus.

Kas te teadsite, et nii nagu meie jõuluroogade lemmiklisand hapukapsas või prantsuse imemaitsev pardi confit on algselt leiutatud kui toiduainete säilitusmeetod, on seda ka sushi? Tegelikkuses on selline säilitamismeetod pärit Hiinast, mille jaapanlased üle võtsid, seda sajandite jooksul arendasid ja täiustasid.

Sellekohaselt hoiti kalu riisi sees ja algselt tarvitatigi söögiks vaid kala ning riis visati minema, kuni keegi avastas, et äädikaga maitsestatud riis koos kalaga on ka väga maitsev ja veelgi toitvam suutäis. Ühel hetkel polnud enam kala sel viisil vaja säilitada ning tänapäeval peame sushi puhul loomulikuks väga värsket toorainet ning kiiret tarvitamist kohe pärast valmistamist. Ja kuigi värske kala on sushi puhul ülioluline, on sushi juures tähtsaim siiski riis - sel on roa juures kandev roll ning valesti tehtud või maitsestatud riis rikub igasuguse sushielamuse ning matab hõrgu kala hea maitse.

Sushiriisi valmistamist olen käinud õppimas Moshi-Moshi sushikoolitusel ning selle kohta palju lugenud nii raamatutest kui ka internetist. Lisaks muidugi ohtralt kodust praktikat.

Sushiriisiks kasutatakse ümara teraga, gluteenirikast Jaapani riisi, mida ka meie poodidest hästi leiab. Asendamiseks sobib ka Eesti pudruriis, kuna oma teralt ja gluteenirohkuselt on ta sushiriisile väga sarnane ning kui seda õigesti valmistada ja maitsestada saab väga hea sushiriisi. Loomulikult minestaksid kõik sushikokad sellise soovituse peale, kuid võin öelda, et nii öelda tavatarbija ei tee õigesti valmistatud kahel riisisordil vahet - oluline ongi siis siinjuures õigesti riisi töötlemine.

Sushiriis peab enne sushi valmistamist täielikult maha jahtuma, kuid seda ei tohi mitte kunagi külmkappi panna (sama kehtib sushi kohta), kuna see rikub riisi tekstuuri.

Sushiriisi valmistamiseks läheb vaja:
- 500 grammi sushi- või pudruriisi
- 100 ml riisiäädikat
- 2 spl suhkrut
- 0,5 tl soola
- keetmiseks vett
- kaanega potti
- klaaskaussi
- spaatlit

Kalla riis suurde klaaskaussi ning loputa seda külma vee all, kalla vesi äri (kurnata pole vaja, lihtsalt üle kausi serva) ja sega riisi peopesa kannaga sellele õrnalt vajutades. Täida kauss uuesti veega ja sega riis õrnalt näppudega läbi.

Nüüd korda protsessi ehk kalla vesi ära ja sega riisi ilma veeta ja siis täida kauss uuesti veega ning loputa riisi.

Selline kahekordne segamine puhastab riisi paremini, kuna ilma veeta segamisel hõõrduvad riisiterad üksteise vastu. Samas tuleb seda õrnalt teha, et riisitervad katki ei läheks.

Korda protsessi vähemalt neli korda, kuni vesi jääb selgeks.

Täida kauss värske külma veega ja jäta riis 15 minutiks tõmbama.

Kurna riis ja vala potti. Peale pane nii palju vett, et kui sa käe riisi peale paned, jäävad käe nukid napilt vee alla. Mõõtkavas tähendab see, et vett peab olema 10% rohkem, kui riisi.

Pane kaanetatud pott kõrgele tulele ja lase keema tõusta. Kohe, kui riis keeb, keera pliit kõige madalamale kuumusele ja keeda 15 minutit. Kaant ei tohi tõsta.

Kui 15 minutit on läbi, keera tuli maha, kuid jäta riis kuumale pliidile 15minutiks järelvalmima. Kaant ei tohi tõsta!
Valmista äädikasegu. Selleks kuumuta väikses potis riisiäädikat koos soola ja suhkruga, kuni need lahustuvad. Lase jahtuda.

Kummuta 15 minutit seisnud riis suurde kaussi ja vala ühtlaselt peale äädikas. Sega riis spaatliga õrnalt läbi, seda justkui tõstes.

Jaapanis on selle töö jaoks kasutusel spetsiaalsed puidust laia põhjaga alused ja bambusest spaatlid nagu ülemisel pildil näha.

Ideaalis peaks samal ajal lehvikuga riisile tuult tegema, et see paremini jahtuks ning läikima lööks.

Lase riisil täielikult jahtuda ja kasuta erinevate sushide valmistamiseks. Oluline on valmis sushiriisiga õrnalt käituda, seda ei tohi tihedasti nori lehele kokku suruda nii, et riisiterad katki läheksid. Õhku peab olema nagu sushikoolitusel ilusti öeldi.

esmaspäev, 14. november 2011

Tallekarree shokolaadikastmega - kodune gurmee

Mina olen selline inimene, et kui ma leian midagi, mis mulle hirmsasti meeldib, jään sellele kauaks truuks. Nii näiteks olen ma juba mitu aastat söönud oma lemmikrestoranis Chedis alati ühte ja samu roogasid. Üks neist roogadest on shokolaadikastmes tallekarree, mida alati, kui Chedis einestan, ka tellin. See liha on tõesti hõrk ja kui mõelda, et karree küljes olev kondike ehk siis talle ribi pole jämedam, kui minu väike sõrm, ei saakski liha miskit muud kui suus-sulavalt pehme olla. Selle kõige juurde veel sametine, magus-mõrkjas shokolaadikaste ja truudus ongi võidetud.

Kuna eelmisel nädalal mulle üks ilus talle ribitükk koju jõudis ja laupäevaks oli sõpradega õhtusöök plaanitud, otsustasingi ise midagi sarnast Chedi roale järgi teha. Liha puhastamisel ja prepareerimisel soovitan meesterahva abi kasutada, kui kasutad sellist ribitükki nagu mina - selle keskmise kondi eemaldamine nõuab natukene jõudu ja peene teraga saagi, aga muidugi - natukene näputööd liha ja kontide puhastamise näol, leiutamist kastme näol ja tõeliselt hõrk kodune gurmee ongi valmis.

Arvesta 4 väikest kondiga tükki inimese kohta.
Liha:
- talle ribitükk
- oks värsket rosmariini
- oks värsket tüümiani
- 1 küüs küüslauku
- õli
- soola, pipart

Kastme jaoks:
- 200 ml kuiva punast veini
- 2 spl soja
- 4 spl punasesõstra zeleed või muud magus-hapukat moosi
- 30 grammi 70-85% shokolaadi*


Puhasta liha kõikidest kelmetest ja rasvast. Lõika välja kondid ja puhasta ka need terava noaga kraapides. Lõika karree kontide vahel tükkideks. Soola ja piparda.

Kuumuta pannil õli, lisa ürdid ja pooleks lõigatud küüslaugu küüs. Kuumuta 3-4minutit, et õli maitsed juurde võtaks. Eemalda ürdid-küüslauk pannilt.

Lao karreetükid kuumale pannile, arvesta, et maksimum pool panni pinnast tohib olla lihaga kaetud - suurem hulk külma liha viib panni temperatuuri alla ning siis liha enam ei pruunistu vaid haudub ja ei jää mahlane.

Prae liha mõlemalt poolt pruuniks (2-3min poolele).
Küpsusastet saad kontrollida vetrumise järgi - talleliha peab seest kindlasti kaunilt roosa jääma ning seda on liha siis, kui see vajutuse all veel natukene vetrub.

Eemalda liha pannilt ning mässi kahekordsesse fooliumisse. Prae ülejäänud liha. Kui praadimist on rohkem kui 2-3 pannitäit, kata fooliumipakikesed lisaks köögirätikuga.

Kaste valmista samal pannil - nii ei lähe head praemahlad raisku.

Keera kuumus madalaks ja lase pannil praadimisest natuke jahtuda. Vala pannile vein ja soja, sega hulka punasesõstra zelee või muu magus-hapu moos. Lase keskmisel kuumusel 5 minutit podiseda. Maitse, äkki on vaja soolakust-magusust soja või zeleega tasakaalustada, kuna see sõltub palju põhjaks olevast veinist.

Lisa pannile fooliumipakikestest põhja nõrgunud mahl, keeda kastet kõrgel kuumusel natukene kokku (3-4minutit) ja keera siis tuli maha.

Haki shokolaad peeneks ja sega kastme hulka.

Jaota karreed taldrikule, purusta peale musta pipart ja nirista kõrvale kastet. Serveeri näiteks ahjuviljadega. Head näputööd!

*Kasutan 70% Laima tumedat.

pühapäev, 13. november 2011

Pekaanipähkli soola-karamelli küpsised: üllatusega kohvikõrvane

Minu suured lemmikud on igasugused soola-karamelliga maiused. Näiteks soola-karamelli kommid või kook,millel peal kergelt soolaka meika iirise kaste ja muidugi seda sorti makroonid: soola-karamelli makroonid on mu absoluutsed lemmikud kõikide makroonide seas. Ja kui eile sai küpsiseid tehtud, mille tainas on mõnusaltkaramellise mekiga, mõtlesin, et kui puistaks natuke neile enne ahjupanekut soola peale - ei tea, kas saaks siis soola-karamelli küpsiseid? Ja saigi! Sööjad kiitsid väga ja olid sellisest kombinatsioonist meeldivalt üllatunud.

Valmib umbes 25 küpsist:
- 150 grammi võid
- 100 grammi tumedat muscavado suhkrut
- 50 grammi heledat muscavado suhkrut
- 1 muna + 1 munakollane
- 225 grammi jahu
- 0,5 tl soodat
- 0,5 tl soola
- 1 tl valgeveiniäädikat
- 1 tl vanilje ekstrakti
- 100 grammi pekaanipähkleid
- 100 grammi shokolaadinööpe (N:Odense)
- soolahelbeid

Selleks, etküpsised oleksid tugeva karamelli mekiga, tuleb esmalt või pruunistada. Selleks sulata keskmisel kuumusel potis või ja pidevalt silikoonspaatliga segades lase sel pruunistuda. Alguses või vahutab, kuid siis podiseb vaikselt. Oluline on segades pidevalt poti põhja mööda tõmmata, et väiksesed osakesed sinna kinni ei jääks ja kõrbema ei läheks. Kui või on karamelliselt kauni värviga ja pähklise lõhnaga, eemalda tulelt ja vala väiksesse kaussi, et see edasi ei pruunistuks. Lase jahtuda.

Vahepeal haki peeneks pekaanipähklid.

Sega miksriga muna+ munakollane, sool ja suhkrud, kuni kristallid on lahustunud - umbes 5 minutit. Lisa peene nirena jahtunud või ja vahusta veel minuti jagu. Sega hulka äädikas ja vaniljeekstrakt.
Mõõda kokku jahu ja sooda ning sega, kuni moodustub tainas. Ära üle sega. Lisa pekaanipähklid ja shokolaad, sega läbi ja vormi käte vahel pallikesed.

Puista iga küpsise peale natukene soolahelbeid ning küpseta 170 kraadises ahjus 15 minutit. Juhul, kui mõni peaks üle jääma, säilita õhukindlas karbis. Head maiustamist!

neljapäev, 3. november 2011

KokaKunsti lähivaatlused Food Studios - Olo ja Tchaikovsky etendus

Kas võid ette kujutada, mida teeb ühe kokkamisfanatti hing, kui ühe Soome praeguse tipp-restorani peakokk sind isiklikult sööma utsitab, et muidu ära jahtub? Et sellest veel vähe oleks, siis oled sa enne seda seisnud teispool lauda ja vaadanud, kuidas see imeroog koos ühe Eesti tipp-koka abiga paljudes väikestes pottides sinu silme all valmib, kuulates samal ajal neid kahte omavahel arutamas, retsepti kohta vihjeid jagamas ning oma restorani elust-olust rääkimas? Ma saan nüüd omast kogemusest väita, et see tunne on ülev ja võimas - midagi absoluutselt teistmoodi, kui restoranis süüa.

Olo peakokk Pekka Terävä ja Tchaikovsky peakokk Vladislav Djatšuk (seljaga)

See, et restoranides samasugused vahetused toimuvad nagu üliõpilastel vahetusõpilaseks minnes pole suur uudis. Ja kuigi need kokkade-vahetused või nii öelda külaskäigud on palju lühema-ajalised, on see siiski suurepärane viis õppida, mõtteid vahetada ja inspiratsiooni koguda. Põhjaka on ju praegu Moonis ja Moon Põhjakas ning Juuri-Sfääri kosmilisest-kooskõlast kirjutasin jaanuaris.

Nende samuste vahetuste raames on sel aastal Eestit külastanud kõik Soome Michelini tärniga restoranid, välja arvatud üks: Olo.

Olo peakokk Pekka Terävä on restorani Tchaikovsky kontseptsiooni autor ning sealse peakoka Vladislav Djatšuki esimese väljamaise praktika mentor, kelle kööki Olos ta nüüd oma töötajaid õppima saadab. Sellest pika-ajalisest koostööst sündis ühine menüü, mille kolme käiku mul laupäeval maitsta õnnestuski.

Menüüs oli langustiinipelmeenid, põhjapõder ning shokolaadikook. Pea sama minimalistlikult oli kirja pandud ka õhtu varem Tchaikovskys toimunud õhtusöögi seitsmekäiguline menüü ja seal viibinud inimeste emotsioonidest jäigi kõlama see üllatusmoment ja maitseterohkuse vapustus - kui palju erinevaid tekstuure-värve-maitseid oli igas roas.

Muidugi ei valmistatud laupäeval Food Studios roogi koha peal algusest-lõpuni, kuna näiteks meile serveeritud põhjapõdra antrekoot küpses 65kraadi juures 12 tundi ning shokolaadikooki täiustas muu hulgas veel pistaatsiakook, astelpajupüree ning pralinee-vaht, kuid näha juba lõpp-ettapigi oli võimas.
Langustiini pelmeenid valmistas aga Djatšuk täitsa algusest-lõpuni meie silme all ning jälgisin kulli-pilguga iga tema liigutust, kuna Tchaikovskys pakutavad metsaseene pelmeenid on vaieldamatult parimad pelmeenid, mida ma kunagi söönud olen. Nüüd on mul käes nii taina valmistamise kui ka pelmeenide voltimise ja keetmise nipid. Viimase juures oli hästi huvitav see, et Vlad pani pelmeenid küll keevasse vette, kuid mulinal vett keema ta enam selleks 3 minutiks, mida värselt valmistatud langustiini pelmeenid küpsemiseks nõuavad, ei lasknudki. Ainult pasta masin on veel puudu ja siis läheb katsetamiseks. Taldrikule seati pelmeenidele seltsiks imemaitsev lisand kapparitest, tomatist ja marineeritud sibulast.

Pearoaks oli 65-kraadi juures 12 tundi küpsetatud põhjapõdraliha, mis serveeriti puravike, orsotto ja köögiviljadega. See ülimalt pehme, kuid iseloomuga liha, tugevamaitseline purakulisand ja imekaunilt värvilised peedid-porgandid tõid taldrikule köökides algava tummisema talvemenüü perioodi parimad küljed.

Magustoit oli samuti tõeline värvide ja maitsete mäng. Shokolaadikook oli imeliselt õhuline, aga samaaegselt kreemine ning pistaatsia-, mustsõstra- ja astelpajulisandid andsid igaüks koogile täiesti erineva nüansi juurde.
Selle kogemuse eest olen väga tänulik Dan Sukkerile, kes üritusele oma magusa õla alla pani. Pildid tegi Katrin Press, kes kirjutab oma kogemusest samal üritusel siin.

Ahjaa, veine asendasid sel korral Silja nopped tema kogemustest Olo ja Tchaikovsky köökides, kus ta mõlemas ühe päeva veetis. Lugeda saab neist tema blogis, kus ta sellest kõigest tõeliselt kaasahaaravalt kirjutab. Elamusi!

pühapäev, 30. oktoober 2011

Peet + feta + balsamikreem = sõltuvust tekitavalt hea

Köögiviljakuu on kohe läbi saamas, 1 november on sobivalt veel üle-maailmne vegan-päev, et propageerida taimse toidu mitmekülgset kasulikkust ning mina tahan siit omalt poolt jagada üht väga köögiviljarikast retsepti, mis on sõltuvust tekitavalt hea. Maitsed on mõnusalt sügavad, tummisemate talvetoitude pealetungile täpselt sobivad.

Kui lisa-juurikaid võib laialt varieerida, siis põhikoostisosad peet-feta-balsamikreem on kohustuslikud - see on üks neist taevas kokku laulatatud kooslustest.

Kogus inimese kohta:
- 2 väiksemat peeti
- 6 tl fetat
- 6 tl balsamikreemi
- 3 tl seedermänni- või kõrvitsaseemneid
- 2-3 tl õli
- soola, pipart
- porgandit/kõrvitsat/pastinaaki/kaalikat/maguskartulit

Puhasta, koori mugulad ning lõika suupärasteks tükkideks. Sega õliga läbi, maitsesta soola-pipraga. Küpseta 180 kraadises ahjus 40 minutit. Lisa peale feta, balsamikreem ja seemned ning küpseta veel 20 minutit. Serveeri kohe, lisandite järele pole mina seni vajadust tundnud. Rohkem köögivilja!

laupäev, 29. oktoober 2011

Kätrini banaanileib - väljamaa klassika kodumaisete lisanditega

Banaanileib on üks tänuväärne saialine, kuhu saab suurepäraselt ära kasutada üleküpsenud banaanid. See, Ameerikamaa leiutis on populaarne kogu maailmas, kõigil natuke erinevad retseptid. Mulle meeldib vaid kerge banaanimekiga, mitte üleliia imal banaanileib. Mina lisan oma banaanileivale veel ka õuna- ja kõrvitsapüreed ning omajagu kaerahelbeid, mistõttu on see ideaalne amps kiireks hommikuks andes minusugusele maiasmokale just paraja annuse suhkruid, aga ka ohtralt muid tarvilikke toitained, mis pika päeva kergemini vastu aitavad pidada.

Mõnus on banaanileib isetehtud nutellaga - banaanid ja shokolaad on ju ideaalne kooslus, eriti veel hommikul. Ja sobib see saialine suurepäraselt ka rösterisse pista, kui millegi krõbedama järgi isutab.

Valmib üks pätsike
- 1 keskmine hästi küps banaan (ca 100g)
- 125 ml õunapüreed (1/2cup)
- 60 ml kõrvitsapüreed (1/4 cup)
- 60 ml roosuhkrut (1/4 cup)
- 60 ml õli (-rapsi või -viinamarjaseemne) (1/4 cup)
- 1 muna
- 250 ml kaerahelbeid (1cup)
- 125 ml nisujahu (1/2cup)
- 125 ml täisterajahu (1/2cup)
- 1 tl soodat
- 1 tl küpsetuspulbrit
- 0,5 tl soola

Püreesta banaan ning sega kokku kõrvitsa- ja õunapüreega. Klopi hulka suhkur, muna ja õli. Sega kuivained omavahel, lisa märgadele koostisosadele ja sega puulusikaga just nii palju, et jahu enam näha poleks - ära üle sega. Saad üsna tiheda taina.

Kalla õlitatud keeksivormi ja küpseta 180 kraadi juures 45-50 minutit, kuni keskele torgatud puutikk puhtaks jääb. Eemalda vormist ja lase jahtuda. Serveeri moosi või nutellaga, röstitult on ka paljalt väga hea.

teisipäev, 11. oktoober 2011

Kiire piduroog - part apelsinifilee salatiga

Seda, et kõigil koguaeg kiire on, pole ilmselt isegi mõtet enam mainida. Aga see, et üks mõistusega(?) inimene selle kiire kõrvalt endale veel vabatahtlikult igaõhtuse koolikohustuse kaela võtab, paneb lause alguses kõvasti kahtlema. Sellest hoolimata just sellise tükiga ma sel sügisel hakkama sain ning veedan nüüd järgmised 2 aastat enamik õhtutest üheksani koolipingis. Tempo on hullumeelne, närvid koguaeg natuke liiga pingul ning janu hobide-kirgedega tegelemise järele aina kasvab. Üks hea külg sellel kõigel siiski on - igasugu superkiireid roogasid on saanud leiutada.

Üks selline on siin. Retsepti ju nagu tegelikult nii väga polegi, aga kui külalised tulemas ja kapp tühi, saab vaid kiirelt mõne asja järel poes käies tõelise piduroa 30 minutiga valmis. See on üks neist roogadest, kus tulemus on pöördvõrdelises suhtes panustatud pingutuse ja ajaga.

Tarvis läheb ühe sööja kohta:
- 1 pardi rinnafilee
- 2 apelsini
- 1 spl Cointreaud
- 5 spl apelsini mahla
- 3 spl vett
- 0,5 tl suhkrut
- soola, pipart

Lõika pardifilee nahale kuni lihani tihedasti risti-rästi lõiked ja aseta KÜLMALE PANNILE NAHK ALLPOOL. Puista peale soola, pipart. Prae keskmisel kuumusel 10minutit, et nahk muutuks krõbedaks ja rasv välja sulaks. Vahepeal vala vajadusel pannilt rasva ära. Pööra filee ümber ja prae teiselt poolt 8 minutit. Maitsesta krõbe nahk soola-pipraga. Vala pannilt üleliigne rasv.
Mässi filee kahekordsesse fooliumisse ja seejärel köögirätikusse. Lase fooliumis rahulikult 10minutit tõmmata.

Samal ajal valmista apelsinisalat. Selleks lisa praepannile vesi, apelsinimahl ja suhkur ning keeda kastet kõrgel kuumusel 5-8 minutit, kuni see kokku keeb. Lisa Cointreau ja apelsinifilee lõigud ning kuumuta kõrgel kuumusel 1 minut. Keera tuli maha ja jäta tõmbama.

Samal ajal viiluta part, tõsta taldrikule, kõrvale jaota apelsinifileed ning vala peale kaste. Kõrvale sobib ideaalselt rukola kerges sidruni-õli kastmes. Head turbo-kokkamist!

esmaspäev, 10. oktoober 2011

Toitev hommikusöök - õhuline kitsejuustu frittata

Mida inimesed hommikuks söövad? Õnneks süüakse juba üsna palju putru, miski osa on neid, kes üldse ei söö ja julgen arvata, et enamuses on need, kes hommikul oma keha saia/leiva ja vorstiga tervitavad. Meil siin köögis neid viimaseid miskipärast hommikuks ei tehta, vahel väga harva muidugi, aga enamasti mul leiba-saia kodus üldse polegi. Ja putru ka alati ei taha. Sellistel hommikutel teen ma omale enamasti frittatat.

Frittata erineb omletist küpsetamismeetodi tõttu - see peab küpsema madalal temperatuuril 10-15minutit. Tegelikuses kasutas kogu maailm kuni 1950ndateni frittata terminit igasuguse pannil valmistatud munaroa kohta, kuid hilisemalt on see Itaalia päritolu roog siiski lihtsast munaroast erinevad iseloomujooned saanud. Mulle meeldib eriti selle õhuline tekstuur, ent lisanditest pakatava roana on see siiski väga toitev.

Milliseid lisandeid frittatale laotada sõltub vaid igaühe fantaasiast ning külmkapi sisust, minul valmis sel korral kitsejuustu ja spinatiga suutäis. Oluline nipp valmistamise juures on lisada 1 muna kohta 1 spl vett, mis annab roala palju kergema tesktuuri.

- Ühe sööja kohta 2 muna + 2 spl vett
- ühe sööja kohta 2 peotäit meelepäraseid lisandeid. Näiteks:
- porrut
- paprikat
- brokolit
- suvikõrvitsat
- spinatit
- rukolat
- fetat
- kitsejuustu
- chorizot
- salaamit
- soola
- pipart

Kuumuta igasugused lisandiks valitud köögiviljad (v.a lehelised) pannil vähese õliga. Kui kasutad, lisa erinevad lihalised ja kuumuta kergelt läbi.

Klopi munad veega lahti, kuni peale tekib kerge vaht. Vala pannile, lisa soola-pipart ja küpseta madalal temperatuuril 10 minutit. Nüüd laota peale juustulised ning lehelised köögiviljad ja küpseta kaane all 5 minutit, et ka pealmine osa settiks. Libista taldrikule ning serveeri kohe. Head isu!

neljapäev, 6. oktoober 2011

Pähklisai - jahuvaba ime

Käimas on köögiviljakuu ning seda toetav kampaania - lihtne 5 tervislikult toituda. Kuna ma küpsetan üsna palju kooke ja saiakesi, millega maiustamine on minu jaoks üks mõnusamaid hetki päevas, püüan ma muul ajal erinevate jahutoodete tarvitamise miinimumini viia ja võimalikult palju igasugu köögiviljalisi-puuviljalisi süüa. Lihtsalt seepärast, et mis puutub nisujahusse, siis küll teeb küllale vägagi liiga. Just samal põhjusel olen ma juba kaua aega otsinud retsepti mõnele küpsetisele, mida saaks hommikul tavalise röstsaia asemel rösterisse pista.

Üks täpselt selline jäi silma inglisekeelses imearmsas blogis Roost ja võin ausalt öelda, et olen vaimustuses. Saia proovisid ka mõned sõbrad ning keegi ei oskaks arvatagi, et tegemist pole ühe päris tavalise, pähklilisandiga saiage. See sai on pehme, mahlane, kergelt magusa mekiga ning röstitult, pasteedi all täiuslik hommikusöök. Ometigi ei sisalda see grammigi mitte ühtegi teraviljalist. Sellest ka loo pealkiri - usun, et enamiku inimeste, nagu ka minu jaoks on üks tõeline saialine ikkagi 100% jahupõhine küpsetis. Aga mitte enam.

Valmib üks päts:
- 750ml indiapähkleid
- 2 tl soodat
- 0,5 tl soola
- 3 munakollast
- 3 munavalget
- 0,5 spl õunaäädikat
- 125 ml maitsestamata jogurtit
- 125 ml õunamahla või 5 spl õunapüreed ja 5 spl vett

Purusta indiapähklid koos soola ja soodaga köögikombainis peeneks puruks. Lisa munakollased, õunaäädikas, jogurt ja õunamahl ning sega ühtlaseks. Vahusta munavalged, kuniks tekivad pehmed tipud (kui tõstad miksri vahust välja, vajuvad tipud tagasi) ning sega ettevaatlikult taina hulka. Vala võitatud keeksi vormi.

Küpseta 150 kraadises ahjus 1 tund, 15minutit. Lase vormis jahtuda. Tõsta välja ning mässi küpsetuspaberisse. Säilib toatemperatuuril nädala.

Sobib ideaalselt niisama võileivaks vormida või röstitult kas pasteedi või moosiga. Mina olen sompus ilma kõrvale nautinud seda saia koos ahjuküpsetatud tomatitega. Head imestamist!

teisipäev, 4. oktoober 2011

Pardikoiva confit - hästi hoitud saladus imelihtsast piduroast

Pardikoiva confit oli veel mõni aasta tagasi päris mitme restorani menüüs. Ma ise seda rooga kunagi ei tellinud, sest oli isuäratavamaid valikuid ja hästi tegin, sest nüüd, kus tean, kui lihtsasti üks confit valmib, olekski selle roa tellimine restoranis paras raiskamine - minu mõte nimelt on, et kuna teen ise nii palju süüa, siis väljas süües tellin alati midagi sellist, mida ise kas ei saa (tooraine puudus) või ei viitsi (liiga palju jamamist) kodus teha - selline lähenemine tasub ka proovimist, sest nii laiendate kõvasti harjumuspärast - söön restoranis enamasti parti või sisefileed, valikut.

Mis aga puutub confit tegemisse, siis esimesed märked sellest pärinevad juba keskaegsest Prantsusmaalt, kus confit kasutati puuviljade säilitamiseks. Confit nimelt tähendabki ladina keeles tegema, tootma, ette valmistama ja see on säilitamismeetod - nüüd, külmkappide ajastul enam mitte, aga varem säilitati sedasi enamasti just pardi- ja haneliha seda madalal temperatuuril omas rasvas küpsetades ja siis jahedas hoides, kus rasv liha ümber hangub ja sellel raisku ei lase minna.

Praeguseks on confit lihtsalt, aegade jooksul täiustatud retsept, mis oma lihtsa, kuid geniaalse maitseaine kombinatsiooniga ja aeglaselt rasvas küpsedes annab tulemuseks suussulava, kergelt isegi magusa nüansiga pardiliha, peal krõbe, maitsekas nahk. Ja tõesti, valmib peaaegu iseenesest, kuid tulemus sobib ka pidulauale.

Neljale:
- 4 pardikoiba
- 2 spl soola
- 2 suurt kodumaist küüslauguküünt
- 4 pooleks murtud loorberilehte
- mõni oks tüümiani
- värskelt purustatud musta pipart

Pardikoivad pane 24 tundi enne roa valmistamist maitseainetega seisma. Puista vormi põhja natuke soola, aseta sisse koivad ja raputa peale teine pool soolast. Hõõru sisse. Torka pooleks lõigatud küüslauguküüned ja loorberilehed koibade vahele ning puista laiali tüümianilehekesed. Pane külmkappi maitsestuma.

Enne ahju panemist vala vormist ära sinna tekkinud lihamahl ja purusta lihale musta pipart. Seejärel küpseta 220 kraadi juures 20 minutit ning edasi 150kraadi juures 3 tundi.


Kuigi algselt näeb meetod ette eraldi pardirasva lisamist, pole väiksema küpsetusnõu puhul, kus pardikoivad tihedasti sees, seda vaja. Lisaks on esimesel korral pardirasva hankimine võib-olla tiba keerukas.

Pärast confi valmimist aga kurna kogu küpsemisel sulanud rasv väiksesse purki ja kasuta seda järgmise confit või siis ahjukartulite tegemisel - pare
maid ahjukartuleid pole olemas, kui pardirasvas küpsenud.

Confit kõrvale sobib väga hästi mõni kapsa lisand - talve poole hapukapsa variatsioonid, praegusel ajal soovitan hautada punast peakapsast koos paari õuna, törstu balsamiäädika ning spl või ja tl suhkruga. Head maiustamist!

esmaspäev, 3. oktoober 2011

Peekonimoos - hoopis teist masti hoidis lihahimulistele

See idee, teha peekonimoosi sai esimese sädeme ükskord sõprade seas levinud naljakaid pilte vaadates - nimelt on ameerikamaal tehtud peekonist kõike ja tuhat korda rohkemgi veel - olemas on nii tuubis, kui nätsu kujul peekonimaitselised saadused, rääkimata peekonikujulistest mälupulkadest ja hiiremattidest. See kõik muidugi on lihtsalt muigama panev obsessioon, aga mõte teha peekonist muutki, kui seda hommikuks praadida või carbonarasse panna sai alguse küll. Ja kuna mul ümber palju neid, kelle jaoks söök pole toit ilma lihata, otsustasin peekonist teha miski hoidise tüüpi saaduse, et nii mul kodus alati purgike liha olemas oleks.

Alguses võib-olla ehmatama panev idee sulatab teenimatu eelarvamuskübeme pärast esimest magus-vürtsikat ampsu, tekitades sarnast sõltuvust krõpsupakiga, mille söömisest enne ei saa loobuda, kui kõik otsas. Nagu moos ikka, sobib peekoni omagi ideaalselt röstsaiale, aga täiustab ka wrappide ning paninide maailma. Kiireks õhtusöögiks sega pesto asemel spagettide hulka või kuhja koos hapukooretupsuga ahjukartulitele. Meie kodus on see leidnud kindla koha suupistelaual, juustutaldriku ja kreekerite kõrval, kus need, kellele juust nii mokka mööda poole, peekonimoosi küpsisele tõstavad.

Lihtsam on moosi valmistada malmpotis, siis on vähem segamise vaeva.

Valmib poole liitrise purgikese jagu moosi:
- 700 grammi head suitsupeekonit
- 200 grammi sibulat
- 2 suurt küünt küüslauku
- 1 tl kivisoola
- 1 tl musta pipart
- 1-2 tl tšillihelbeid
- pool muskaatpähklit
- 2 tera nelki
- 4 spl tomatipastat
- 2 spl valgeveini äädikat
- 4 spl sidrunimahla
- 80 grammi fariinisuhkrut
- 2 X 200 ml vett

Eemalda peekonilt kamar ja suurem ülemine rasvakiht, tükelda väiksemaks ja pruunista kõrgel kuumusel pidevalt segades. Alanda kuumust ja lisa peeneks hakitud sibul ning küüslauk. Hauta, kuni sibul on klaasjas. Maitsesta soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Lisa 200 ml vett ning hauta kaane all tund aega.
Sega moos läbi, maitsesta tšilli ja värskelt riivitud muskaadiga, lisa 2 tera nelki. Sega hulka fariinisuhkur ja tomatipasta, lisa 200 ml vett ning lase kaane all tund aega podisega.
Tunni möödudes tõsta kuumust, sega moos läbi, maitsesta veiniäädika ja sidrunimahlaga. Vajadusel timmi soolakust. Kuumuta pidevalt segades 10 minutit, et moos natuke kokku keeks ja keera seejärel tuli maha. Vajadusel koori üleliigne rasv. Purusta köögikombainis mõned sekundid, et moos oleks määritavam ning jaga siis steriliseeritud purkidesse, kaaneta ning jahuta. Säilib suletult külmkapis kuu-kaks, avatult nädalake-kaks.

Retsept valmis koostöös Santa-Mariaga.Head proovimist!

pühapäev, 2. oktoober 2011

Sumevürtsikas kook vaniljeglasuuriga - laiemalt tuntud kui porgandikook ;)

See on üks neist kookidest, mida tuleb lauale viies tutvustada kui lihtsat porgandikooki. Minu andmetel on see ainus köögivilja sisaldav kook, mis on üle saanud eelarvamuse järsust ja hukutavast nõlvast. Rääkida inimestele midagi peedi-shokolaadikoogist või suvikõrvitsa-sidruni keeksist veel ei tasu - nii jääb enamikul hea magustoit proovimata. Millest on muidugi kahju, sest pole mahlasemaid ja tervislikumaid küpsetiste seas, kui erinevate köögiviljalisanditega koogid. Ja mulle meeldivad nad kohe väga.

See kook siin on tegelikult hoopiski maguskartuli ja peedi lisandiga, 75% ulatuses täisterajahuga küpsetatud muna ja laktoosivaba, mis maitseb justkui klassikaline porgandikook. Eile sai katse ka tehtud - söödi ja kiideti, ei tuvastatud porgandi puudujääki ega peedi-bataadi ülejääki :)
Kook on mõnusalt tihe ja tummine, vaniljeglasuur peal annab just mõnusat mahedat lisanüanssi.

Valmib 16X24kook:
- 300 grammi täisterajahu
- 100 grammi nisujahu
- 100 grammi roosuhkrut
- 0,5 tl soola
- 1 tl soodat
- 1 tl ingverit
- 2 tl kaneeli
- pool riivitud muskaati
- 450 grammi maguskartulipüreed
- 100 grammi riivitud peeti
- 250 ml vett
- 125 ml rapsiõli
- 2 spl valgeveiniäädikat
- peotäis-kaks pähkleid

Glasuuri jaoks:
- 100 grammi india pähkleid (leota 3 tundi külmas vees)
- 3 spl õunapüreed
- 2 spl agaavisiirupit (või mett)
- 1 spl sidrunimahla
- 2 musta ploomi
- seemned ühest vanilje kaunast

Küpseta maguskartuleid ja peete 200kraadi juures tund aega ning jahuta. Mina teen seda tavaliselt koos mõne teises ahjus küpseva saadusega, et küpsetamistuhina tulles oleks maguskartulipüree ja küpsetatud peet olemas.

Sega omavahel kõik kuivained, lisa vesi, õli, äädikas,pähklid ja purustatud juurviljad ning sega ühtlaseks tainaks. Vala õlitatud vormi, silu niiske käega ühtlaseks ning küpseta 180kraadi juures 30-40minutit. Kui tikk jääb puhtaks, võta ahjust ning lase vormis jahtuda.

Glasuuri valmistamiseks purusta kõik ained köögikombainis kuni saad ühtlaselt kreemise pasta. Määri koogile ning kaunista meelepäraselt - mul sel korral kookosribad. Häid pisipettusi!

Borš: sügavpunane supi-iludus

Võib vist öelda, et olen ümberpööratud inimene. Ma nimelt olen suppi väga armastama hakanud. Sõin sel nädalal 4 päeval lõunaks suppi, mõnel õhtulgi lisaks ja tahaksin veel. Kusjuures, kõik need päevad oli kausis see üks ja sama supp - sügavpunane borš.

Tavaliselt, kui mul kodus lammast on, valmistan kintsu ahjus ning kondi ümber jäänud kribalatest teen kokku mõne kergema indiapärase karriroa aprikoosidega, aga sel korral jäi mulle enne silma borši postitus Aeda blogis ja ümberpööratud ma olingi. Juba samal lõunal panin oma lambakintsust järelejäänud kondi koos lihariismetega puljongiks hakkama. Supp sai imemaitsev, õnneks on puljongit veel järel.

Valmib suur potitäis suppi
Puljongi jaoks:
- 2 kilo jagu lambakooti
- 1 suur sibul
- 2 suurt porgantid
- 1 vars sellerit
- 2 loorberilehte
- 1 spl meresoola
- 1 spl piprateri
Supi jaoks:
- 5 porgandit
- pool pead punast kapsast
- 3 väiksemat peeti
- 3 spl tomatipastat
- 1 spl suhkrut
- 1 spl äädikat
- soola
- õli

Valmista puljong. Pane koodid külma veega tulele, lase kõrgel kuumusel keema tõusta, keeda 2 minutit ja kurna. Pese puhtaks kondid ja pott ning pane siis kondid uue, puhta veega tulele. Lase keema tõusta, keera tuli madalaks, vajadusel koori vaht ning seejärel lisa ülal nimetatud maitsestajad. Keeda väga madalal tulel kaane all 4 tundi. Kurna puljong puhtasse nõusse, eemalda kontidelt liha ja jäta ootele, kuni supi põhja valmistad.

Selleks riivi porgand ja kapsas, prae potis õliga keskmisel kuumusel pehmeks, lisa riivitud peet, kuumuta läbi ja vala peale puljong. Keeda madalal kuumusel 20 minutit. Maitsesta supp tomatipasta ja suhkruga, vajadusel lisa soola. Lase keema tõusta, lisa äädikas, sega läbi ja keera tuli maha.

Serveerimiseks tõsta kaussi suppi, lisa liha ja kaunista maitserohelisega. Head isu!

reede, 30. september 2011

Võiroos - hunnitu kohvikõrvane ehk vanakooli klassika vol3

Võiroos on üks imeline saiake - see maitseb suurepäraselt nii kohvi kui ka teega, täitsa niisama paljalt või singi ja juustuviiluga. Selle mõnusalt krõbedad pealmised kihid ja sisemised, näppe kaunilt võiläikeliseks määrivad pehmed lehekesed peidavad endas tegelikult vaid viit väga lihtsat koostisosa - jahu, pärmi, vett, soola ja võid. Lihtsuses peitub võlu, teame ju seda nii hästi.

Ka võirooside tegemine on tegelikult lihtne, kui sa tead erinevaid nõkse ja nippe, tehnoloogiliselt midagi keerukat pole. Peamine ajakulu on pärmitaina kihitamine, kõik muu on juba tavaline saiakeste tegemise juurde kuuluv töö, kuid ahjusoojad võiroosid on seda kulu väärt.

Panen siia kirja võirooside põhiretsepti, mida mina kasutan ja ka samm-sammulise tegemisõpetuse koos piltidega.

Valmib 20 saiakest:
- 700 grammi nisujahu
- 300-350 grammi vett
- 25 grammi presspärmi
- teelusikatäis soola
- 2 tl suhkrut

Veel läheb tarvis
- jahu rullimimiseks
- kihitamiseks 150 grammi toasooja võid ja 1 tl peensoola.
- 1 muna määrimiseks
- 2 spl võid lõppviimistluseks

Valmista pärmitainas, milleks lahusta pärm leiges vees ja sega sõelutud! jahu, soola, suhkru segusse. Sõtku elastseks tainaks ning lase rätiku all soojas kohas tunnike kerkida. Löö rusikaga tainast õhk välja ning tõsta jahuga kaetud lauale.

Suru tainapall käte abil natuke madalamaks ning rulli see ristkülikuks.
Esmalt rulli tainast mõlemale poole pikkusesse, siis üles-alla laiusesse kogu tainaplaadi ulatuses ja seejärel nurkadest diagonaalselt välja. Nüüd venita ja lükka käte abil tainaplaat ristkülikukujuliseks. Pärmitainas on hästi elastne ja vastupidav, seda saab julgelt kätega töödelda. Ristkülikukuju on oluline seepärast, et kogu tainas saaks kihitatud ja väljavenitatud äärtesse ei jääks pakse tainakihte.

Esimene kihitamine.
Sega kokku toasoe või ja sool ning määri käega pool sellest 2/3 tainaplaadile.
Tõsta puhas tainaplaadi osa võitatud plaadi peale ja pühi sellelt jahu.
Tõsta sinna peale omakorda väljaulatuv võitatud osa ja suru õrnalt peopesa abil kokku nii, et õhku vahele ei jääks.
Oled saanud 3 kihilise taina. Lase tainal 10 minutit rätiku all rahuneda.

Teine kihitamine.
Esmalt tõsta tainaplaat enda ette nii, et lahtine äär oleks sinu poole - nii saad paremini jälgida, et tainakihid rullimisel ei nihkuks.
Nüüd rulli tainas taaskord suureks ristkülikuks - esmalt pikkusesse, siis laiusesse ja siis nurkadest välja. Jälgi, et tainaplaadi all oleks piisavalt jahu, et see saaks ühtlaselt venida, mitte ei jääks alumine osa lauale kinni - kuna tainaplaatide vahel on nüüd või, nihkuvad ülemised kihid väga lihtsalt alumiste suhtes.

Venita ja suru käte abil tainaplaat ristkülikuks ning määri käega 2/3 tainaplaadi peale ülejäänud või. Tõsta puhas tainaplaat võitatud osale, pühi vahelt jahu ning tõsta peale võitatud tainaplaadi ots. Suru peopesaga õrnalt kokku ja õhk vahelt välja. Oled saanud 9 kihilise taina. Lase tainal 15 minutit rahuneda.
Saiakeste vormimine
Tõsta tainaplaat taaskord enda ette lahtine serv sinu poole ning rulli see 40X40cm tainaplaadiks. Mõõda välja 10X10cm äärelaiusega tükid ning lõika noaga tainaplaat osadeks.
Võiroosi voltimiseks suru neli tainanurka pöidla abil keskele kokku, kuid mitte üksteise peale. Seejärel suru keskele kokku neli uut tekkinud nurka ja seejärel veelkord 4 nurka, et saaksid väikese roosikese.
Lase roosidel 10 minutit kerkida ning määri siis kergelt muna-vee seguga ja jäta 10ks minutiks järelkerkima.
Küpseta 210 kraadises ahjus kuldseks (ca 12-16minutit) ning määri ahjust võtmisel üle sulavõiga. Võiroosid ongi nautimiseks valmis!

Parimad samal päeval, sobivad ka külmutamiseks, kui üle peaks jääma :) Head voltimist!
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...