esmaspäev, 31. märts 2014

Eredamad toiduelamused mujalt ja meilt, minu lemmikud ning mul on alati külmkapis olemas...

Minu suur kirg on reisimine, ma põhimõtteliselt elan reisist-reisini. Suure tähtusega igal reisil on meie jaoks alati ka toit - kohalike maitsete proovimine, tänavaurkas söömine, kohalike poolt armastatud koha katsetamine, linna nooblis kohas einestamine, suures toidupoes ja turul kondamine ning muidu uute maitseelamuste kogemine. 
Pildil valin Pariisi G.Detou imepoes shokolaadinööpe: 
Viimasel reisil sai nii palju uusi ja põnevaid kogemusi, et tuli inspiratsioon kirjutada siia kokkuvõte eredamatest elamustest, suurematest lemmikutest ja muidu toiduga seotud eelistustest-harjumustest. Siis on endal ka põnev aja möödudes lugeda, mis mõtted ja tunded on olnud. Teate ju küll neid sõbraraamatuid, mis meil kõigil koolitee alguses oli - et kes on lemmik bänd ja kelleks tahan saada. Nüüd neid lugedes on nalja nabani ja mälestused helged. Siit siis praegused toidueelistused-mõtted. Muidugi alustame magustoidust, sest ma olen ülim maiasmokk.
Lemmik magustoit - brüleekreem, parim on LeibRestos, sõin seda kord nii pearoaks kui magustoiduks. Ausalt. Kodus teen kõige enam küpsisetorti ja pontšikuid. Peolaual on  sefiiritort. 
Lemmik roog - kuigi oma unistustes näen end tulevikus toortoidulise puuviljasööjana,  olen ma reaalsuses sellest miljardi aasta kaugusel, sest juba paar aastat on minu nõrkuseks magusapoolse kastmega kauaküpsetatud liha ja ribid (nn. pulled pork). Sushi isutab ka alati.
Lemmik jook - vesi, gaseeritud. Mida tugevama mulliga seda parem, tuntud ka kui torusiil. Kokkulöömiseks ja toidu kõrvale mullid.  Kohv alati suhkruta aga piimaga, kange. 
Lemmik puuvili - toidus kasutamiseks granadill, söömiseks mango ja troopikas papaia. Alati pirn, mitte õun. 
Lemmik mari - vaarikad. Kuigi armastan ka mustikaid ja maasikad, on vaarikad siiski alati esimene valik. 
Lemmik köögivili - värsked herned suvel, kilode kaupa, pole midagi paremat. Ülejäänud 50.nädalal aastas, kui hernehooaega ei ole, kasutan ohtralt sibulat, suvikõrvitsat ja rooskapsaid. Lemmik seened on puravikud. Lemmik salatilised rukola ja little gem.  
Külmkapis leidub mul alati - munad, feta, chorizo. Ja kui laienada seda köögile, siis umbes 2-3kuu jagu kuivaineid suhkrust riisi ja norini. Mind vaevab raskekujuline oravlus.  
Ma ei võta suu sissegi - austrid, aniis, hapukoor paljalt. Kalamarja ka vabatahtlikult ei söö, kolme Michelini tärniga restos proovisin jälle ja kuigi jah, kaaviar on parim kalamari, pole see ikkagi mulle meelepärane. "Too fish" minu jaoks.  Kaaviar sidrunizelee ja hapukoorega, Jean-Georges, NYC:
Toidufoobia - ma ei saa proovida ühtki kastet, piimatoodet lihtsalt niisama. Näiteks hapukoore, keefiri, majoneesi vms sellise asja maitsmine, ilma, et see oleks toiduks segatud on minu jaoks üks õudsamaid asju. Kama ma näiteks söön, aga keefiri muul kujul mitte kunagi. Kui kõik pudrud, piima-köögiviljasupid jms maitsesid mulle lasteaias hästi, siis piimatoodete lihtsalt proovimisega olen ma endale mingi lolluse külge kasvatanud.  
Lemmik restoran - Chedi, viimased 5 aastat juba. Pardiliha salat, karrilehtedega kalmaarid, PiPa part, vokitud herned ja vesikastanid, granadilliparfee. Alati, iga kord. Nüüd on menüüs tagasi ka hirveliha dim-sum, raudselt parim pirukas Tallinnas, kuigi Mooni pardiliha pirukas on väga napilt kannul. Ja siia Mooni kõrvale kohe tema vennast: 
Lemmik kohvik-resto - avamise hetkest saadik Kolm Sibulat. Olen seal käinud nüüdseks juba mõnikümmend korda ja alati on täiuslik. Nende carpaccio on parim, mida eales söönud. Kiidavad alati ka kõik need, kellele soovitanud. Neil on menüüs minu lemmik roog (loe punkt number 2) ja hiljuti lisandus menüüsse ka imehea tiramisu, mis seni minu jaoks nõrgaks jäänud magustoidupoole täitis. Lisaks on neil maailmaägedad mulliklaasid, mis tähistamist veel kolm korda toredamaks teevad (jah, mul on rõõmuks vähe vaja): 

Linnast väljas - Põhjaka, Tammuri, Ööbiku. Kõik müstilised kohad, keskmises soovitan kindlasti ka ööbida, Tammuri hommikusöögid on maagilised. Põhjaka on juba ammu legendaarne. Ööbiku teist hooaega ootan põnevusega, esimene oli äärmiselt maitsev.
Uskumatu, et selline roog eksisteerib - selle tiitli saab endale siiani uskumatuna tunduv itaallaste restoran Rosada Malindis, Keenias. Rannal asuv väike kohvik pakkus imehead grillitud homaari, hinnaga vaid 12 eurot (maailmas alates 50eurost ülespoole). Lisaks imemaitsev kohv, salatid ja pitsa. Lisa sinna juurde veel mustanahalised, kes soravat itaalia keelt räägivad ja ongi üks süreaalne kogemus, mis ikka ja jälle meenub. 
Kõige pöörasem söödud roog - napsuklaasis tomatikonsomeega serveeritud ELUSAD kalamaimud. Kuigi südametunnistusega kokkuleppimine võttis omajagu aega, sai ära proovitud ja mis salata, oli ülimalt maitsev ja täiuseni tasakaalustatud eelroog. Söödud Tokyos Aronia de Takazawa imelises restoranid.
Kõige imelikum roog, mida normaalne inimene ilmselt ei sööks - siinsed nimetused on hästi tugevalt seotud harjumuse ja mälestustega, kultuuriruumi ja päritoluga. Ja kui meie hapukapsad on paljude jaoks söödamatu roog, siis mind on maailmas reisides õlgu kehtima võtnud: 
- maisihallitusega täidetud paprika Mehhikos, sealne delikatess. Meie jaoks lihtsalt harjumatu maitse. 
- traditsioonilisel viisil valmistatud ehk kääritatud makrelliga sushi. Maitses üllatavalt mahedalt, aga pikad venivad limaniidid võtsid isu ära. 
Kõige enam tagaigatsetud roog - siin jagavad hetkel kohta kaks rooga. Tokyos söödud tonkatsu ramen ühes pisikeses tänavaurkas, mida külastasime 4 korda 3 päeva jooksul. Kõige täiuslikum supp, mida söödud, rikkalik kreemine puljong, värsked nuudlid ja mahlane liha. Teisena on hingel Cancunis söödud takod Tacos Rigo restos, kus käisime 5 korda 3 päeva jooksul. Koht on legendaarne, avatud juba 1978aastast. Mõlemad kohad on soodsad kohalike poolt armastatud sööklad, kus teenindus kiire, toit geniaalne. Turiste väga palju ei näe, vaid mõned eksinud julged ja meie. Pildil TacosRigo imelised veisepõse ampsud: 

Sinna lähme me igakord tagasi - kui osasid roogi peab kaua taga igatsema, sest neid saab nautida meile kaugetes maailmanurkades, siis on ka lähemal kohti, kuhu ikka ja jälle reisides tagasi lähme. Barcelona Cerveceria Catalana on tapase-õlle-veini resto, kus imemaitsev toit serveeritakse soodsalt koos imelise joogivalikuga. Kuna broneeringuid ei võeta, saabu enne, kui kohalike õhtusöögi aeg 20paiku hoogu võtab. Ideaalne ka hommiku- ja lõunasöögiks. Selle linna teine lemmik on Bar Lobo, kus samuti maitsev toit, kuid sangria parim, mida joodud. Sinna lähme ka jälle uuesti tagasi pärast õhtusööki Catalanas. Pierre Hermé, üle maailma - kondiitrite kuningas, magustoidukunstnik. Ispahan ja Plaisir Sucré. Iga kord hämmastab see tase ja kvaliteet ja elamus. 

Siia alla veel üks pilt sellest varem kirjutatud Tokyo supikohast, et mitte öelda urkast - siin vaade nende leti taha, milles toimuvat sai süües pidevalt jälgida, kuna koht oli maksimaalselt 2 meetrit lai, eraldajaks kokkade ja sööjate vahel baarilett. Kokad kandsid kõik kummist põllesid ja pikki kummikuid… Ja kuigi kogu see lugu võib paljudelt isu võtta, siis kinnitan - kohalike seas palavalt armstatud koht, kus käib päeva jooksul nii palju kliente, et kõik on vaid värskemast värskem on iga toiduhuvilise unistuste söögikoht, kus saab proovida kohaliku köögi parimaid palu ja osa sealsest eluolust-inimestest.  
Ja kui uurisime kokkadelt pärast teist külastust, et millist koort nad puljongis kasutavad, et see nii kreemine ja siidjas on, selgus, et see on sealiha puljong, mille kooresus tuleb kontidest, kui neid 12 tundi rõhu all puljongiks keeta. Ja need kokkade kummikud ning see äravoolu renn on seal selleks, et kui värskelt keerutatud rameni-nuudlid olid mõne minuti hiiglaslikus potis sõelal keevas vees mulisenud tõsteti see sealt suue kaarega välja ja vesi löödi nuudlitest hoogsa liigutusega otse põrandale. Lisaks kõhutäiele ka tõeline kokandus-show. Me läksime sinna korduvalt tagasi ja kui koht alles on, siis järgmisel reisil on see meie esimene peatus. 

Praeguseks saigi vist kõik, ühel hektel loen ja meenutan ja uuendan. 

7 kommentaari:

  1. Pille, väga tore, et ka teistele lahe lugeda on.
    Sedasi vaadates on jah päris palju toredaid kogemusi ja eks siis lugejal tulevad ka need enda parimad palad meelde ja igapäeva elu kõrvalt ei jõua ju alati neid kogemusi meenutada-nautida.

    VastaKustuta
  2. Oi kui palju äratundmisrõõmu Sa pakkusid. Sarnane kreemine tonkotsu ramen tekitas ka minule sõltuvust, veel lennujaamas ärasõitu oodates jooksin mööda nurgataguseid ja otsisin söögikohta, mis sarnast suppi pakuks. Barca soovituste eest kraaps, varsti minek ja panen kohe listi need 2 kohta. Grenadill, mango, mmm... Pirni osas ei ole me ühest parteist, vaarikad aga iga ilmaga. Aniisi osas ühinen, austrid sööks Sinu eest ka ära. Nii et väga tore lugemine! :)

    VastaKustuta
  3. Väga põnev lugemine. Ja kui palju äratundmisrõõmu, kui huvid-hobid kattuvad! See reisist reisini elamine – no on nii! Ühe toiduhuvilise jaoks on loomulik, et reisil otsitakse toiduelamusi ning see, mis igast uuest reisist tuleb, ei oska ettegi kujutada – need emotsioonid on nii toitvad kõige laiemas tähenduses.

    Ah ja see oravana söödava (kuivainete kogumine). Itsitan ja noogutan kaasa. Ka mina olen samasugune. Tulin just hiljuti reisilt ja esimesel päeval koju jõudes ei käinud veel poes, aga ega kodus söömata jää – sügavkülmast ja kuivainetelaost leiab kõike, et üks täisväärtuslik toit teha ☺

    Arvasin seni, et ma olen ainuke, kes hapukoorefoobiat põeb. Mul laieneb see ka keefirile, aga hapukoor on kõige tipp. Olen ka end ületanud paar korda, kui on suur põhjus – korra Pädastes ja korra Sfääris, kui seal Juuri kokad tegutsesid (olid minu arust ka siis seal, 2011 jaanuaris). Aga muidu peab minu eest ka hapukooreseid kausse peitma – kes sööb, paneb oma kausid ise nõudepesumasinasse, mina neid näha ega katsuda ei taha.

    Sellist “ankeeti” võiks kõik toidublogijat täita – oleks väga huvitav lugeda.

    VastaKustuta
  4. Juc, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis olime Jaapanis teiega samal ajal ja pärast teie ümbermaailma reisiblogist vaatasin Tokyo pilte ning see supi koht oligi see sama, kuhu paaripäevaste vahedega mõlemad sattusime. Kas tuleb kuidagi tuttav ette, või ma leiutasin selle toreda kokkusattumise?
    Barcas soovitan veel ka Tapas24, mis on El Bulli osatiimi uus lahe tapase koht. Ja no tegelikult - seal on igal pool megahea. Ja turg on pühapäeval kinni, siis tasub näiteks Park Güelli minna, mis iga päev lahti :) Austrid annan ka kõik Sulle!

    VastaKustuta
  5. Ja Aet, nagu juba kirjutasime FB-s, siis jah, mul ka hapukoore-keefiriga nõud kõik silma alt ära. Isegi lõhn ajab toidulauas isu ära. Ja hea teada, et ma ainus orav pole - oma seltskonnas küll ainus ja kõigil alati nalja palju, et kui zombid ründavad, elame minu varudest pool aastat rahulikult ära :D

    VastaKustuta
  6. Issand, Kätrin, muidugi oli nii selle ramenikohaga. Nüüd, kui Sa ütled, siis tuleb hästi meelde. Täiesti uskumatu muidugi, et me Tokyo suuruses linnas samas kohas ramenit sõime :). Aga asun nüüd Barca jaoks Su soovitusi kirja panema :)

    VastaKustuta

Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...