pühapäev, 30. oktoober 2011

Peet + feta + balsamikreem = sõltuvust tekitavalt hea

Köögiviljakuu on kohe läbi saamas, 1 november on sobivalt veel üle-maailmne vegan-päev, et propageerida taimse toidu mitmekülgset kasulikkust ning mina tahan siit omalt poolt jagada üht väga köögiviljarikast retsepti, mis on sõltuvust tekitavalt hea. Maitsed on mõnusalt sügavad, tummisemate talvetoitude pealetungile täpselt sobivad.

Kui lisa-juurikaid võib laialt varieerida, siis põhikoostisosad peet-feta-balsamikreem on kohustuslikud - see on üks neist taevas kokku laulatatud kooslustest.

Kogus inimese kohta:
- 2 väiksemat peeti
- 6 tl fetat
- 6 tl balsamikreemi
- 3 tl seedermänni- või kõrvitsaseemneid
- 2-3 tl õli
- soola, pipart
- porgandit/kõrvitsat/pastinaaki/kaalikat/maguskartulit

Puhasta, koori mugulad ning lõika suupärasteks tükkideks. Sega õliga läbi, maitsesta soola-pipraga. Küpseta 180 kraadises ahjus 40 minutit. Lisa peale feta, balsamikreem ja seemned ning küpseta veel 20 minutit. Serveeri kohe, lisandite järele pole mina seni vajadust tundnud. Rohkem köögivilja!

laupäev, 29. oktoober 2011

Kätrini banaanileib - väljamaa klassika kodumaisete lisanditega

Banaanileib on üks tänuväärne saialine, kuhu saab suurepäraselt ära kasutada üleküpsenud banaanid. See, Ameerikamaa leiutis on populaarne kogu maailmas, kõigil natuke erinevad retseptid. Mulle meeldib vaid kerge banaanimekiga, mitte üleliia imal banaanileib. Mina lisan oma banaanileivale veel ka õuna- ja kõrvitsapüreed ning omajagu kaerahelbeid, mistõttu on see ideaalne amps kiireks hommikuks andes minusugusele maiasmokale just paraja annuse suhkruid, aga ka ohtralt muid tarvilikke toitained, mis pika päeva kergemini vastu aitavad pidada.

Mõnus on banaanileib isetehtud nutellaga - banaanid ja shokolaad on ju ideaalne kooslus, eriti veel hommikul. Ja sobib see saialine suurepäraselt ka rösterisse pista, kui millegi krõbedama järgi isutab.

Valmib üks pätsike
- 1 keskmine hästi küps banaan (ca 100g)
- 125 ml õunapüreed (1/2cup)
- 60 ml kõrvitsapüreed (1/4 cup)
- 60 ml roosuhkrut (1/4 cup)
- 60 ml õli (-rapsi või -viinamarjaseemne) (1/4 cup)
- 1 muna
- 250 ml kaerahelbeid (1cup)
- 125 ml nisujahu (1/2cup)
- 125 ml täisterajahu (1/2cup)
- 1 tl soodat
- 1 tl küpsetuspulbrit
- 0,5 tl soola

Püreesta banaan ning sega kokku kõrvitsa- ja õunapüreega. Klopi hulka suhkur, muna ja õli. Sega kuivained omavahel, lisa märgadele koostisosadele ja sega puulusikaga just nii palju, et jahu enam näha poleks - ära üle sega. Saad üsna tiheda taina.

Kalla õlitatud keeksivormi ja küpseta 180 kraadi juures 45-50 minutit, kuni keskele torgatud puutikk puhtaks jääb. Eemalda vormist ja lase jahtuda. Serveeri moosi või nutellaga, röstitult on ka paljalt väga hea.

teisipäev, 11. oktoober 2011

Kiire piduroog - part apelsinifilee salatiga

Seda, et kõigil koguaeg kiire on, pole ilmselt isegi mõtet enam mainida. Aga see, et üks mõistusega(?) inimene selle kiire kõrvalt endale veel vabatahtlikult igaõhtuse koolikohustuse kaela võtab, paneb lause alguses kõvasti kahtlema. Sellest hoolimata just sellise tükiga ma sel sügisel hakkama sain ning veedan nüüd järgmised 2 aastat enamik õhtutest üheksani koolipingis. Tempo on hullumeelne, närvid koguaeg natuke liiga pingul ning janu hobide-kirgedega tegelemise järele aina kasvab. Üks hea külg sellel kõigel siiski on - igasugu superkiireid roogasid on saanud leiutada.

Üks selline on siin. Retsepti ju nagu tegelikult nii väga polegi, aga kui külalised tulemas ja kapp tühi, saab vaid kiirelt mõne asja järel poes käies tõelise piduroa 30 minutiga valmis. See on üks neist roogadest, kus tulemus on pöördvõrdelises suhtes panustatud pingutuse ja ajaga.

Tarvis läheb ühe sööja kohta:
- 1 pardi rinnafilee
- 2 apelsini
- 1 spl Cointreaud
- 5 spl apelsini mahla
- 3 spl vett
- 0,5 tl suhkrut
- soola, pipart

Lõika pardifilee nahale kuni lihani tihedasti risti-rästi lõiked ja aseta KÜLMALE PANNILE NAHK ALLPOOL. Puista peale soola, pipart. Prae keskmisel kuumusel 10minutit, et nahk muutuks krõbedaks ja rasv välja sulaks. Vahepeal vala vajadusel pannilt rasva ära. Pööra filee ümber ja prae teiselt poolt 8 minutit. Maitsesta krõbe nahk soola-pipraga. Vala pannilt üleliigne rasv.
Mässi filee kahekordsesse fooliumisse ja seejärel köögirätikusse. Lase fooliumis rahulikult 10minutit tõmmata.

Samal ajal valmista apelsinisalat. Selleks lisa praepannile vesi, apelsinimahl ja suhkur ning keeda kastet kõrgel kuumusel 5-8 minutit, kuni see kokku keeb. Lisa Cointreau ja apelsinifilee lõigud ning kuumuta kõrgel kuumusel 1 minut. Keera tuli maha ja jäta tõmbama.

Samal ajal viiluta part, tõsta taldrikule, kõrvale jaota apelsinifileed ning vala peale kaste. Kõrvale sobib ideaalselt rukola kerges sidruni-õli kastmes. Head turbo-kokkamist!

esmaspäev, 10. oktoober 2011

Toitev hommikusöök - õhuline kitsejuustu frittata

Mida inimesed hommikuks söövad? Õnneks süüakse juba üsna palju putru, miski osa on neid, kes üldse ei söö ja julgen arvata, et enamuses on need, kes hommikul oma keha saia/leiva ja vorstiga tervitavad. Meil siin köögis neid viimaseid miskipärast hommikuks ei tehta, vahel väga harva muidugi, aga enamasti mul leiba-saia kodus üldse polegi. Ja putru ka alati ei taha. Sellistel hommikutel teen ma omale enamasti frittatat.

Frittata erineb omletist küpsetamismeetodi tõttu - see peab küpsema madalal temperatuuril 10-15minutit. Tegelikuses kasutas kogu maailm kuni 1950ndateni frittata terminit igasuguse pannil valmistatud munaroa kohta, kuid hilisemalt on see Itaalia päritolu roog siiski lihtsast munaroast erinevad iseloomujooned saanud. Mulle meeldib eriti selle õhuline tekstuur, ent lisanditest pakatava roana on see siiski väga toitev.

Milliseid lisandeid frittatale laotada sõltub vaid igaühe fantaasiast ning külmkapi sisust, minul valmis sel korral kitsejuustu ja spinatiga suutäis. Oluline nipp valmistamise juures on lisada 1 muna kohta 1 spl vett, mis annab roala palju kergema tesktuuri.

- Ühe sööja kohta 2 muna + 2 spl vett
- ühe sööja kohta 2 peotäit meelepäraseid lisandeid. Näiteks:
- porrut
- paprikat
- brokolit
- suvikõrvitsat
- spinatit
- rukolat
- fetat
- kitsejuustu
- chorizot
- salaamit
- soola
- pipart

Kuumuta igasugused lisandiks valitud köögiviljad (v.a lehelised) pannil vähese õliga. Kui kasutad, lisa erinevad lihalised ja kuumuta kergelt läbi.

Klopi munad veega lahti, kuni peale tekib kerge vaht. Vala pannile, lisa soola-pipart ja küpseta madalal temperatuuril 10 minutit. Nüüd laota peale juustulised ning lehelised köögiviljad ja küpseta kaane all 5 minutit, et ka pealmine osa settiks. Libista taldrikule ning serveeri kohe. Head isu!

neljapäev, 6. oktoober 2011

Pähklisai - jahuvaba ime

Käimas on köögiviljakuu ning seda toetav kampaania - lihtne 5 tervislikult toituda. Kuna ma küpsetan üsna palju kooke ja saiakesi, millega maiustamine on minu jaoks üks mõnusamaid hetki päevas, püüan ma muul ajal erinevate jahutoodete tarvitamise miinimumini viia ja võimalikult palju igasugu köögiviljalisi-puuviljalisi süüa. Lihtsalt seepärast, et mis puutub nisujahusse, siis küll teeb küllale vägagi liiga. Just samal põhjusel olen ma juba kaua aega otsinud retsepti mõnele küpsetisele, mida saaks hommikul tavalise röstsaia asemel rösterisse pista.

Üks täpselt selline jäi silma inglisekeelses imearmsas blogis Roost ja võin ausalt öelda, et olen vaimustuses. Saia proovisid ka mõned sõbrad ning keegi ei oskaks arvatagi, et tegemist pole ühe päris tavalise, pähklilisandiga saiage. See sai on pehme, mahlane, kergelt magusa mekiga ning röstitult, pasteedi all täiuslik hommikusöök. Ometigi ei sisalda see grammigi mitte ühtegi teraviljalist. Sellest ka loo pealkiri - usun, et enamiku inimeste, nagu ka minu jaoks on üks tõeline saialine ikkagi 100% jahupõhine küpsetis. Aga mitte enam.

Valmib üks päts:
- 750ml indiapähkleid
- 2 tl soodat
- 0,5 tl soola
- 3 munakollast
- 3 munavalget
- 0,5 spl õunaäädikat
- 125 ml maitsestamata jogurtit
- 125 ml õunamahla või 5 spl õunapüreed ja 5 spl vett

Purusta indiapähklid koos soola ja soodaga köögikombainis peeneks puruks. Lisa munakollased, õunaäädikas, jogurt ja õunamahl ning sega ühtlaseks. Vahusta munavalged, kuniks tekivad pehmed tipud (kui tõstad miksri vahust välja, vajuvad tipud tagasi) ning sega ettevaatlikult taina hulka. Vala võitatud keeksi vormi.

Küpseta 150 kraadises ahjus 1 tund, 15minutit. Lase vormis jahtuda. Tõsta välja ning mässi küpsetuspaberisse. Säilib toatemperatuuril nädala.

Sobib ideaalselt niisama võileivaks vormida või röstitult kas pasteedi või moosiga. Mina olen sompus ilma kõrvale nautinud seda saia koos ahjuküpsetatud tomatitega. Head imestamist!

teisipäev, 4. oktoober 2011

Pardikoiva confit - hästi hoitud saladus imelihtsast piduroast

Pardikoiva confit oli veel mõni aasta tagasi päris mitme restorani menüüs. Ma ise seda rooga kunagi ei tellinud, sest oli isuäratavamaid valikuid ja hästi tegin, sest nüüd, kus tean, kui lihtsasti üks confit valmib, olekski selle roa tellimine restoranis paras raiskamine - minu mõte nimelt on, et kuna teen ise nii palju süüa, siis väljas süües tellin alati midagi sellist, mida ise kas ei saa (tooraine puudus) või ei viitsi (liiga palju jamamist) kodus teha - selline lähenemine tasub ka proovimist, sest nii laiendate kõvasti harjumuspärast - söön restoranis enamasti parti või sisefileed, valikut.

Mis aga puutub confit tegemisse, siis esimesed märked sellest pärinevad juba keskaegsest Prantsusmaalt, kus confit kasutati puuviljade säilitamiseks. Confit nimelt tähendabki ladina keeles tegema, tootma, ette valmistama ja see on säilitamismeetod - nüüd, külmkappide ajastul enam mitte, aga varem säilitati sedasi enamasti just pardi- ja haneliha seda madalal temperatuuril omas rasvas küpsetades ja siis jahedas hoides, kus rasv liha ümber hangub ja sellel raisku ei lase minna.

Praeguseks on confit lihtsalt, aegade jooksul täiustatud retsept, mis oma lihtsa, kuid geniaalse maitseaine kombinatsiooniga ja aeglaselt rasvas küpsedes annab tulemuseks suussulava, kergelt isegi magusa nüansiga pardiliha, peal krõbe, maitsekas nahk. Ja tõesti, valmib peaaegu iseenesest, kuid tulemus sobib ka pidulauale.

Neljale:
- 4 pardikoiba
- 2 spl soola
- 2 suurt kodumaist küüslauguküünt
- 4 pooleks murtud loorberilehte
- mõni oks tüümiani
- värskelt purustatud musta pipart

Pardikoivad pane 24 tundi enne roa valmistamist maitseainetega seisma. Puista vormi põhja natuke soola, aseta sisse koivad ja raputa peale teine pool soolast. Hõõru sisse. Torka pooleks lõigatud küüslauguküüned ja loorberilehed koibade vahele ning puista laiali tüümianilehekesed. Pane külmkappi maitsestuma.

Enne ahju panemist vala vormist ära sinna tekkinud lihamahl ja purusta lihale musta pipart. Seejärel küpseta 220 kraadi juures 20 minutit ning edasi 150kraadi juures 3 tundi.


Kuigi algselt näeb meetod ette eraldi pardirasva lisamist, pole väiksema küpsetusnõu puhul, kus pardikoivad tihedasti sees, seda vaja. Lisaks on esimesel korral pardirasva hankimine võib-olla tiba keerukas.

Pärast confi valmimist aga kurna kogu küpsemisel sulanud rasv väiksesse purki ja kasuta seda järgmise confit või siis ahjukartulite tegemisel - pare
maid ahjukartuleid pole olemas, kui pardirasvas küpsenud.

Confit kõrvale sobib väga hästi mõni kapsa lisand - talve poole hapukapsa variatsioonid, praegusel ajal soovitan hautada punast peakapsast koos paari õuna, törstu balsamiäädika ning spl või ja tl suhkruga. Head maiustamist!

esmaspäev, 3. oktoober 2011

Peekonimoos - hoopis teist masti hoidis lihahimulistele

See idee, teha peekonimoosi sai esimese sädeme ükskord sõprade seas levinud naljakaid pilte vaadates - nimelt on ameerikamaal tehtud peekonist kõike ja tuhat korda rohkemgi veel - olemas on nii tuubis, kui nätsu kujul peekonimaitselised saadused, rääkimata peekonikujulistest mälupulkadest ja hiiremattidest. See kõik muidugi on lihtsalt muigama panev obsessioon, aga mõte teha peekonist muutki, kui seda hommikuks praadida või carbonarasse panna sai alguse küll. Ja kuna mul ümber palju neid, kelle jaoks söök pole toit ilma lihata, otsustasin peekonist teha miski hoidise tüüpi saaduse, et nii mul kodus alati purgike liha olemas oleks.

Alguses võib-olla ehmatama panev idee sulatab teenimatu eelarvamuskübeme pärast esimest magus-vürtsikat ampsu, tekitades sarnast sõltuvust krõpsupakiga, mille söömisest enne ei saa loobuda, kui kõik otsas. Nagu moos ikka, sobib peekoni omagi ideaalselt röstsaiale, aga täiustab ka wrappide ning paninide maailma. Kiireks õhtusöögiks sega pesto asemel spagettide hulka või kuhja koos hapukooretupsuga ahjukartulitele. Meie kodus on see leidnud kindla koha suupistelaual, juustutaldriku ja kreekerite kõrval, kus need, kellele juust nii mokka mööda poole, peekonimoosi küpsisele tõstavad.

Lihtsam on moosi valmistada malmpotis, siis on vähem segamise vaeva.

Valmib poole liitrise purgikese jagu moosi:
- 700 grammi head suitsupeekonit
- 200 grammi sibulat
- 2 suurt küünt küüslauku
- 1 tl kivisoola
- 1 tl musta pipart
- 1-2 tl tšillihelbeid
- pool muskaatpähklit
- 2 tera nelki
- 4 spl tomatipastat
- 2 spl valgeveini äädikat
- 4 spl sidrunimahla
- 80 grammi fariinisuhkrut
- 2 X 200 ml vett

Eemalda peekonilt kamar ja suurem ülemine rasvakiht, tükelda väiksemaks ja pruunista kõrgel kuumusel pidevalt segades. Alanda kuumust ja lisa peeneks hakitud sibul ning küüslauk. Hauta, kuni sibul on klaasjas. Maitsesta soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Lisa 200 ml vett ning hauta kaane all tund aega.
Sega moos läbi, maitsesta tšilli ja värskelt riivitud muskaadiga, lisa 2 tera nelki. Sega hulka fariinisuhkur ja tomatipasta, lisa 200 ml vett ning lase kaane all tund aega podisega.
Tunni möödudes tõsta kuumust, sega moos läbi, maitsesta veiniäädika ja sidrunimahlaga. Vajadusel timmi soolakust. Kuumuta pidevalt segades 10 minutit, et moos natuke kokku keeks ja keera seejärel tuli maha. Vajadusel koori üleliigne rasv. Purusta köögikombainis mõned sekundid, et moos oleks määritavam ning jaga siis steriliseeritud purkidesse, kaaneta ning jahuta. Säilib suletult külmkapis kuu-kaks, avatult nädalake-kaks.

Retsept valmis koostöös Santa-Mariaga.Head proovimist!

pühapäev, 2. oktoober 2011

Sumevürtsikas kook vaniljeglasuuriga - laiemalt tuntud kui porgandikook ;)

See on üks neist kookidest, mida tuleb lauale viies tutvustada kui lihtsat porgandikooki. Minu andmetel on see ainus köögivilja sisaldav kook, mis on üle saanud eelarvamuse järsust ja hukutavast nõlvast. Rääkida inimestele midagi peedi-shokolaadikoogist või suvikõrvitsa-sidruni keeksist veel ei tasu - nii jääb enamikul hea magustoit proovimata. Millest on muidugi kahju, sest pole mahlasemaid ja tervislikumaid küpsetiste seas, kui erinevate köögiviljalisanditega koogid. Ja mulle meeldivad nad kohe väga.

See kook siin on tegelikult hoopiski maguskartuli ja peedi lisandiga, 75% ulatuses täisterajahuga küpsetatud muna ja laktoosivaba, mis maitseb justkui klassikaline porgandikook. Eile sai katse ka tehtud - söödi ja kiideti, ei tuvastatud porgandi puudujääki ega peedi-bataadi ülejääki :)
Kook on mõnusalt tihe ja tummine, vaniljeglasuur peal annab just mõnusat mahedat lisanüanssi.

Valmib 16X24kook:
- 300 grammi täisterajahu
- 100 grammi nisujahu
- 100 grammi roosuhkrut
- 0,5 tl soola
- 1 tl soodat
- 1 tl ingverit
- 2 tl kaneeli
- pool riivitud muskaati
- 450 grammi maguskartulipüreed
- 100 grammi riivitud peeti
- 250 ml vett
- 125 ml rapsiõli
- 2 spl valgeveiniäädikat
- peotäis-kaks pähkleid

Glasuuri jaoks:
- 100 grammi india pähkleid (leota 3 tundi külmas vees)
- 3 spl õunapüreed
- 2 spl agaavisiirupit (või mett)
- 1 spl sidrunimahla
- 2 musta ploomi
- seemned ühest vanilje kaunast

Küpseta maguskartuleid ja peete 200kraadi juures tund aega ning jahuta. Mina teen seda tavaliselt koos mõne teises ahjus küpseva saadusega, et küpsetamistuhina tulles oleks maguskartulipüree ja küpsetatud peet olemas.

Sega omavahel kõik kuivained, lisa vesi, õli, äädikas,pähklid ja purustatud juurviljad ning sega ühtlaseks tainaks. Vala õlitatud vormi, silu niiske käega ühtlaseks ning küpseta 180kraadi juures 30-40minutit. Kui tikk jääb puhtaks, võta ahjust ning lase vormis jahtuda.

Glasuuri valmistamiseks purusta kõik ained köögikombainis kuni saad ühtlaselt kreemise pasta. Määri koogile ning kaunista meelepäraselt - mul sel korral kookosribad. Häid pisipettusi!

Borš: sügavpunane supi-iludus

Võib vist öelda, et olen ümberpööratud inimene. Ma nimelt olen suppi väga armastama hakanud. Sõin sel nädalal 4 päeval lõunaks suppi, mõnel õhtulgi lisaks ja tahaksin veel. Kusjuures, kõik need päevad oli kausis see üks ja sama supp - sügavpunane borš.

Tavaliselt, kui mul kodus lammast on, valmistan kintsu ahjus ning kondi ümber jäänud kribalatest teen kokku mõne kergema indiapärase karriroa aprikoosidega, aga sel korral jäi mulle enne silma borši postitus Aeda blogis ja ümberpööratud ma olingi. Juba samal lõunal panin oma lambakintsust järelejäänud kondi koos lihariismetega puljongiks hakkama. Supp sai imemaitsev, õnneks on puljongit veel järel.

Valmib suur potitäis suppi
Puljongi jaoks:
- 2 kilo jagu lambakooti
- 1 suur sibul
- 2 suurt porgantid
- 1 vars sellerit
- 2 loorberilehte
- 1 spl meresoola
- 1 spl piprateri
Supi jaoks:
- 5 porgandit
- pool pead punast kapsast
- 3 väiksemat peeti
- 3 spl tomatipastat
- 1 spl suhkrut
- 1 spl äädikat
- soola
- õli

Valmista puljong. Pane koodid külma veega tulele, lase kõrgel kuumusel keema tõusta, keeda 2 minutit ja kurna. Pese puhtaks kondid ja pott ning pane siis kondid uue, puhta veega tulele. Lase keema tõusta, keera tuli madalaks, vajadusel koori vaht ning seejärel lisa ülal nimetatud maitsestajad. Keeda väga madalal tulel kaane all 4 tundi. Kurna puljong puhtasse nõusse, eemalda kontidelt liha ja jäta ootele, kuni supi põhja valmistad.

Selleks riivi porgand ja kapsas, prae potis õliga keskmisel kuumusel pehmeks, lisa riivitud peet, kuumuta läbi ja vala peale puljong. Keeda madalal kuumusel 20 minutit. Maitsesta supp tomatipasta ja suhkruga, vajadusel lisa soola. Lase keema tõusta, lisa äädikas, sega läbi ja keera tuli maha.

Serveerimiseks tõsta kaussi suppi, lisa liha ja kaunista maitserohelisega. Head isu!
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...