Must leib tallekeele, mädarõikakreemi ja jõhvikamoosiga - väike hommikuvõiku snobism

Ma võin nüüd kohe päris ausalt tunnistada, et kui ma ühel kaunil pühapäevahommikul omale selle pealkirjas nimet võiku valmis tegin ja seda siis uhkes üksinduses nautisin, tundsin ennast nagu väike snoob. Aga mitte selline kurja pilguga, halvustav snoob, vaid selline, kel kerge kaval muie suunurgas - et kus ma nüüd alles tegin omale võiku :)

Lambakeele hullus vallutas toidublogid juba mõni aeg tagasi, aga kuna ma laisk olin, ei jõudnud kordagi turule selle hõrgutse järele. Küll aga tuli 2 keelekst kaasa selle lambakintsuga ja teadsin kohe, et keedan nad valmis niisama, võileivale lisamiseks, kuhu alla natuke mädarõigast määrin. Mädarõika + tallekeele taevas sõlmitud abielust on kirjutanud ka Tuuli. Nagu minu puhul ikka, oli vaja toidule lisada ka kerge magus-värske nüanss, mida sel korral etendas jõhvikamoosi lusikatäis. Kokku sai üks imemaitsev suutäis.

Kuna tallekeeled on nii pisukesed, siis tuleks suuremale seltskonnale pakkudes neid ohtralt varuda - inimese kohta 2, aga kust neid korraga nii palju saada võib - ma ei tea - turul neid hulgim saada ei ole, on mul kõrva jäänud. Aga valmistamine tasub ette võtta kahe keele pärastki nii nagu mina seda tegin.Loputa keeled külma vee all puhtaks, lisa potti sibula, sellerivarre, loorberilehe ja pipraterade seltsi, täida pott külma veega ning aja kiiresti keema. Keera tuli madalaks ja koori pinnalt vaht. Lisa supilusikatäis soola ja lase vaiksel tulel 2 tunni jagu keeda. Keera tuli maha ja jäta keeled leeme sisse jahtuma. Kui keeled on jahtunud, võta puljongist välja ja koori.

Võiku valmistamiseks sega toorjuustule sekka lusikaotsatäis mädarõigast, määri mustale leivale, kata keeleviilakatega, lisa jõhvikamoosi ja raputa üle murulauguga. Naudi, rahulolevalt, muigega.

Sügise kints - maitseküllane ahjulammas

Esimesed sügiskülmad on parim aeg lambaliha söömiseks. Mul läheb umbes 3 korda aastas õnneks üks kaunis kints oma köögilauale vedada ning neist kolmest korrast on parim just see, varasügisene saak.

Ei tea, kas asi võib olla selles, et nüüd ma juba hindan seda, kui 3 tundi kuumav ahi köögi soojaks kütab, või on see punane vein, mis jahedal õhtul sooja kerre toob, või hoopis see, et kuigi hõrgult punetav talleliha on pehme ja mahlane, on see siiski tummisem ja toitvam, kui kõik suvejooksul söödud grillid ja imekombel on see nii mõnus.

Sel korral sai lammas pandud marinaadi, mis kokku segatud tunde järgi köögikapi saadustest, kuid kuna tuli nõnna hea, kui varem pole olnud, panen selle siia kiirelt kirja, et järgmisel korralgi samamoodi toimetada.

Marinaadi jaoks:

- 1 suur küüs küüslauku

- 1 spl värsket estragoni

- 1 spl värsket münti

- 1 tl koriandriseemneid

- 1 väiksem päikeseküps tomat

- veerand punast paprikat

- pool tšillit

- 4 spl õunamoosi

Surista saumiksriga marinaadi ained pastaks ja määri ümberringi kelmetest puhastatud kintsule ja lihaste vahedessegi. Lase üleöö külmkapis tõmmata. Enne ahjupanemist puista peale 1-2 spl meresoola ja purusta ohtralt musta pipart.

Kuumuta ahi maksimumini ja kohe, kui oled lamba ahju pannud, keera temperatuur 170kraadi peale. Küpseta 30 minutit. Kasta lammast eraldunud mahlaga.

Lisa ahjupannile kahe klaasi jagu punast veini ja küpseta 2 tundi 150kraadi juures, vahepeal lammast praeleemega kastes.

Võta ahjust, kasta lammast leemega ning lase fooliumi all vähemalt pool tundi enne lõikamist rahuneda. Serveeri ahjupeedi ja/või porganditega. Soojust!

Nostalgiamaitseline roosa ime ehk paradiisiõunamoos

Kui see moos ei maitseks nagu mõni sünnipäevapidu minu lapsepõlves, kus ALATI oli laual ka paradiisiõuna kompott, oleks selle keeduse nimi kas printsessimoos või midagi muud säärast - nii imekaunis sügavroosa on selle toon.

Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis paradiisiõunakompotiga olid mul tegelikult kahetised suhted lapsepõlves - mulle hirmsasti meeldis see maitse, aga ma absoluutselt ei sallinud neid kompotivedelikus pehmeks tõmmanud paradiisiõunu süües seda keskmist, kõvat ja seemneid täis osa, mida ma siis salamisi pihku korjasin ja tasakesi kööki hiilised prügikasti poetasin. Muidugi polnud sellisel ajal üldse nii ilus teha, sest õuna süües tohtis vaevu allesjääda vaid üks asi ja selleks oli varrejupp.

Meil on maal aias 2 paradiisiõuna puud, mis igal aastal viljakalt üle õue punetavad, kuid ainus asi, mida nendega tänapäeval tehakse on kokkuriisumine, et need aia kaugemas nurgas rahulikult mädaneda saaksid. Nagu mu ema ütleb - ei ole sööjajaid, aga kui ma endale mõtlen ja oma tutvusringkonnas ringi vaatan, siis ei ole kaugel ka see aeg, kui isegi paradiisiõunad purki saavad - nii populaarseks on saanud ise hoidistamine - eks ikka selleks, et purgis ehe, ilma suurema lisa-aineteta ja vähema suhkruga saadused oleksid, mida siis isukalt terve pika talve põske pista.

Ainus põhjus, miks ma sel aastal veel kompoti ei teinud oli suurte purkide puudumine ja hoiustamiskohtade nappus - algatuseks piisab mõnest pisipurgist imemaitseva nostalgiamaitsega moosist.

Valmistamiseks pane pestud paradiisiõunad potti, lisa klaasi jagu vett ja lase madalal tulel keema tõusta. Keeda, aegajalt segades, kuni õunad on pehmed. 2kg õunte jaoks kulub selleks ca 40minutit.

Hõõru segu läbi sõela, et seemnetest ja vartest lahti saada, vala tagasi potti, lisa 200-400grammi suhkrut, 2 spl sidrunimahla ja keeda 5 minutit. Jaota steriliseeritud purkidesse, kaaneta ja tarbi pimedal südatalvel lootuskiire hakatuseks.

Täiuslik turboinimese lõuna - aurutatud brokoli parmesaniga

Mina olen nüüd juba paar nädalat koolijüts, mis tähendab seda, et lahkun kodust kaheksa paiku ja naasen paremtel päevadel ka kaheksa paiku, aga mõnel õhtul veel üheksa-kümnegi ajal. Siit on vist igaüks juba oma mahakandmise teinud ehk siis kokkamiseks mul enam väga aega ei ole - nädalavahetusel olen muidugi pliidi ette naelutatud, keetes ja vaaritades erinevaid moose, hoidiseid, letšosid - valiku neist leiate ka paremalt, klikkides moosipurgile, aga suuremaid kooke ja soolaseid üllitisi väga enam teha ei jõua.

Ka see "retsept" siin pole tegelikult ju mingi retsept, aga küll on see geniaalne oma lihtsuses ja mis peamine, pärast sellist lõunat ei murra unemati maha, vaid jõudu jagub õhtuni ringi tormata ja õppidagi.

Brokoli ehk spargelkapsas on äärmiselt tervislik, sisaldades palju C-vitamiini ning kiudaineid ja õigesti valmistades pole sel midagi pistmist selle lögaseks keedetud samblarohelise asjadusega, mida sööklates leida on.

Poes on viimasel ajal silma jäänud eestimaine varajane brokoli, millel lisaks ilusatele tumerohelistele õisikutele ka mahlased, pikad varred küljes on. Need varred on muuseas eriti maitsvad ja head, ärge neid kindlasti prügikasti visake.

Valmistamisprotsess on järgmine:

Pese brokoli puhtaks, naksa noaga küljest õisikud. Seejäärel koori kartulikoorimisnoaga jämedamast poolest ülepoole vartelt pealmine, kõvem koor. Lõika juppideks ning aseta sõelale, selle peale laota õisikud, puista peale natukene soola.

Aseta sõel keeva veega poti kohale, jälgi, et sõel vett ei puuduks, pane kogu kupatusele peale kaas ja auruta 3-5minutit.

Vala veel krõmps, ere-tumeroheline brokoli kaussi, nirista peale oliiviõli, riivi parmesani, purusta musta pipart ja puista kõrvitsaseemneid, hakka sööma. Küll on hea!

Paneme päikesemaitse purki ehk ahjukuivatatud tomatid pimedate aegade tarbeks

Kas teil on ka tomati uputus? Kas te soovite praegu, et maailmas oleks võimalik selline asi nagu ette söömine - ehk siis sööte tomateid nii palju, et ka südatalvel veel seda maitset tunneksite? Mina aegajalt soovin. Eriti soovin ma seda talvel, mõeldes, et kui oleksin suvel ehk veel ühe päikesepunase tomati põske pistnud, siis äkki ei igatseks selle maitse järele praegu nii metsikult? Hoolimata muidugi sellest, et praegu on tomateid söödud nõrkemiseni - lihtsalt otsast hammustades nagu õuna, balsamiäädikaga salatiks segatult, koos kodujuustuga ning hommikuse võisaia peal. Ahjus küpsetatult ja grillitult, kooritult ja supiks keedetult, magusa isu rahuldamiseks isegi suhkruga. No on isu täis - kevadeni. Ja siis jälle, talvel poes neid plastmasstomateid vaadates mõtlen, et kui oleksin söönud ühe veel, äkki siis ei oleks ma valmis ühe päikesesooja tomati eest tapma?

Õnneks avastasin kogemata sellele piinale vähemasti osalise lahenduse.
Ühel nädalavahetusel, kui taaskord toorvorste balsamiäädikaga küpsetatud sai, ladusin sinna 4kordse koguse tomateid peale, sest olin maalt neid suure kotiga kaasa toonud, aga muidugi jäi osa tomatitest pärast vorstide ärasöömist pannile järgi, mille ma väiksesse kaussi kokku kogusin. Sellest ülejäägist sai minu uus lemmik hommikuvõileiva kate. Mõnusalt magus, natuke vürtsikas-küüslaugune ning nii tomatine.

Ja sel nädalavahetusel küpsetasin ma ahjus juba ainult tomateid, et osa neist ka purki panna talvist tapahimu vähendama.

Tarvis on küpseid tomateid, soola, suhkrut, pipart, oliiviõli, balsamiäädikat, küüslauku, basiilikut, oreganot.

Lõika tomatid sektoriteks, raputa peale soola ja sega läbi. Kurna sõelal üleliigne vedelik.

Haki peeneks küülauk ja ürdid, sega ahjupannil kokku tomatisektoritega, maitsesta pipra, suhkru ja balsamiäädikaga. Nirista peale natuke õli ja sega kergelt kõik läbi. Laota ühtlaselt laiali.

"Küpseta" 120 kraadises ahjus 2 tundi. Jaota steriliseeritud purkidesse, kaaneta ja jahuta. Ja nüüd varu kannatust, et enne talve kõike ära ei sööks!

Mõnusalt magus martsipani-kohupiima-marjakook

Kooslus krõbedast muretainapõhjast, hapukatest marjadest ning mesimagusast martsipani-kohupiimakreemist on alati kindlapeale valik, kui kiiresti midagi head tarvis. Marju saab varieerida sõltuvalt sellest, mille hooaeg käes on ja seni pole minu maitsemeeled vaarikate, kirsside ja ploomide seast lemmiktäidist välja valida suutnud. Sobivad kõik ja imehästi. Küll soovitaksin korraga kasutada vaid ühtsorti marju, vaid vaarika-mustika kooslus võiks koos hästi töötada.

Mina kasutan küpsetamiseks 26cm põhjaläbimõõduga pirukavormi.

Põhja jaoks:

- 150 grammi toasooja võid

- 100 grammi suhkrut

- 1 muna

- 0,5 tl soola

- 0,5 tl küpsetuspulbrit

- 240 grammi jahu

Kreemi jaoks:
- 400 grammi kohupiimakreemi
- 200 grammi kohupiima
- 4spl suhkrut
- 100 grammi külmkapi külma martsipani
- 1 tl vaniljesuhkrut
- 3 muna

Täidisesse meelepäraseid marju - kirsse, ploome, vaarikaid, mustikaid vms.

Põhja valmistamiseks sega omavahel muna, suhkur ja toasoe või ning haki see jahu-soola-küpsetuspulbri segusse. Kui oled saavutanud märga liiva meenutava puru, suru kätega tainapalliks ning aseta 30minutiks külmkappi.

Kreemi valmistamiseks klopi munad suhkruga lahti, riivi sisse külmakapi külm martsipan, sega juurde kohupiimad. Maitsesta vaniljasuhkruga.

Rulli seisnud tainas lahti ja laota koogivormi põhjale. Suru ühtlaselt laili, et tainas ulatuks vormi äärteni. Tee noaga sisse mõned täkked ja eelküpseta 220kraadises ahjus 10 minutit.

Laota eelküpsetatud põhjale meelepärased marjad. Kui kasutad külmutatud marju, sega hulka 1 spl tärklist. Vala peale martsipani-kohupiimakreem ja küpseta 170 kraadises ahjus, kuni kreem on ilusti kuldne ja keskelt hangunud ca 40minutit.

Lase enne serveerimist täielikult jahtuda. Head küpsetamist!

Särtsuv veisevokk - kausitäis kuuma

See on siis nüüd natukene käes - sügis, ma mõtlen. Blogides on juba esimesed õunakoogid näha (vaata näiteks seda, Tuuli väga kihvti slaavipärast pirukat) ning pildistamise paradiisiaeg on otsakorral, sest õhtul pärast tööd on juba väljas piisavalt hämar, et ainult päevavalguses pilti ei tee (blogijal siis sellised hädad) ja ka isud on sellised tummisemad - tahaks liha ja midagi kuumagi.

See veiselihavokk on kiire ja lihtne valmistada, aga maitset jagub ühte kausikesse enam kui küll. Marinaadi teen ka enamasti silma järgi, selge on vaid, et lisama peab ohtralt küüslauku, ingverit ja tšillit.

Jagub kahele:
Marinaad:
- 2 spl austrikastet
- 2 spl sojakastet
- 2 spl mett või agaavisiirupit või palmisuhkrut
- 2 spl laimimahla
- 1 küüs küüslauku
- 1 pöidlasuurune jupp ingverit
- 1 punane tšilli (julged jätavad seemned sisse)

- 300 grammi pehmemat veiseliha
- 100 grammi (külmutatud) rohelisi herneid või suhkruherne kaunu
- serveerimiseks munanuudleid
- värsket koriandrit

Sega kokku marinaadi ained ja hakitud tšilli, riivi sisse küüslauk, ingver. Lõika veiseliha suupärasteks tükkideks ja lisa marinaadi hulka. Lase 30minutit kuni tunnike tõmmata.

Kuumuta vokil õli tuliseks, lisa marinaadist nõrutatud veiseliha ning voki kõrgel kuumusel 2-3minutit. Lisa herned, kuumuta minutike, lisa marinaad ja kuumuta kuni see moodustab kergelt kleepuva, paksu kastme.

Serveeri munanuudlitega, peale raputa ohtralt koriandrit ja julgematele chillit. Head vokki!

Oravluse tipp-hetked on jälle käes ehk kuidas hoidistada kukeseeni

See on nüüd jälle käes - turuletid on hea-parema all lookas ja iga kord seal käies peab minusugune oravluse käes vaevlev hing (loe- varub kõike ja ohtralt) end tõsiselt taltsutama. See oli alles hiljuti, kui turule kukeseeni ostma läksin, aga naasesin tagasi mustikate, pundi rooma salati, suvikõrvitsate, koriandri, peterselli, värskete porgantite ja kartulite, arbuusi ja ubadega. Kukeseened jäid muidugi ostmata, sest rohkem enam ei mahtunud.

On vist vanarahvas öelnud, et soovi ja sulle antakse ning sedasi eile kotitäis kukeseeni ootamatult minu õuele jõudiski. Aitäh, kallis Aigi selle imelise üllatuse eest. Kuna olin õhtul üksi kodus, ei hakanud kukeseentest suuremat rooga vaaritama ning varusin enamiku neist hoopiski sügavkülma talve ajaks, kui kuldkollaselt kirkad kukekad iga õhtusöögi päikseliseks teevad. Oravluse vastu ikka ei saa ja nii läksidki sügavkülma mustikatele-vaarikatele-maasikatele seltsi ka kukeseened.

Kuidas aga neid õrnakesi siis hoidistada, et nad ka südatalvel sama kirkad ning maitsekad oleksid? Erinevaid viise on mitmeid - kes praeb õlis, kes võis, kes kupatab ja siis praeb, kes maitsestab soolaga, kes soola-tüümianiga.

Mina olen kõik ülalpool meetodid-maitsestamised välistanud, sest kunagi ei tea, mida kukeseentega talvel ette võtta tahan ning vajan selle jaoks puhast paletti ehk värsketele kukeseentele võimalikult ligilähedast varianti.

Selle saavutamiseks ehk kukeseente säilitamiseks värsketele võimalikult ligilähedases vormis on
parim viis seeni enne külmutamist blanšeerida. Lisada ei tohi ühtki maitseainet.

Puhasta lihtsalt kukeseened suurematest ebapuhtustest, vala keevasse vette, kuumuta 2-3 minutit ja kurna. Loputa ohtra külma veega, lase nõrguda-jahtuda, haki natuke väiksemaks, jaota topsikestesse ning külmuta.*

Olen sedasi nüüd juba 2 talve seeni säilitanud ning kindlustab selline säilitusviis seente mahlasuse ja välistab või rääsumismaitse, kui seeni ületalve kevadesse säilitada tahad.

Talvel, suure lumega, kui kukeseenekastme isu peal, tõsta hommikul sügavkülmast külmkappi sulama, prae õhtul võis, maitsesta soola-tüümianiga ning valmista peale koorekaste. Head varumist!

*Samamoodi säilitan ka rabarbrit. Nii säilib see mahlane ja 2-3minutilise kuumutamise tagajärjel kukub rabarber kokku ehk kaotab oma kuju, mistõttu mahub väiksesse karpi oluliselt rohkem rabarbrit, kui seda sinna tükkidena oleks jagunud.

Bruschetta grillitud köögiviljadega ning eestimaine teriyakikaste - ideid nädalalõpu grillpeole

Kas te teate, et väljas saab grillida? Või on kõigil ammu sellest kõrini ja pealegi on ilm nii kuum. Aga nüüd...

Kas te mäletate seda esimest grill"pidu", mida põlvist saadiks hanges peetud sai, näpud külmast sõitelemas ja lumi kuuma grilli all sulamas? Pärast pikka talve on ju esimene grillilt tulnud roog nii magus, et selle valmistamiseks ollakse valmis grill isegi lumehunnikusse küdema panema. Ja nüüd, keset suurt suve on enamikul grill-lihast ammu isu täis ja tahaks midagi kergemat. Siin mõned mõtted, mida liha asemel grillile pista ning mida maitsvat neist saadustest teha, kui lõõmava päikese käes liha mitte kaubaks ei lähe.

Esmalt aga üks idee, mida enne grillima asumist kaasa valmistada. Nimetaksin selle kergelt magusa mekiga, meile hingelähedase leiva maitsenüansiga kastme eestipäraseks teriyakiks. Sobib ideaalselt erinevate köögiviljade pintseldamiseks grillimise ajal, et need mahlasemad ja maitsekamad saaksid.

Valmistamiseks keeda madalal kuumusel 1,5 liitrit kalja, kuni see on kokku redutseerunud sätendavaks, süsimustaks kastmeks. Vala puhtasse anumasse, säilita külmkapis ning kasuta köögiviljade pintseldamiseks grillimise ajal. Muidugi sobib see hästi ka liha pintseldamiseks.

Köögiviljadest meeldib mulle grillida paprikat, suvikõrvitsat ja pommut. Vahel lisan sekka ka fenkolit, tomateid ja shampinjone. Viimati sai aga tehtud just kolme esimest ning neist siis hiljem imehäid bruschettasid kokku laotud.

Paprika lõika pooleks ja puhasta ning aseta grillile nahk allpool ja grilli seni, kuni nahk mustendab ja mullitab. Tõsta kaussi, kata toidukilega ning lase jahtuda - nii tuleb kõrbenud nahk kergesti maha ja saad bruschetta katteks mõnusa suitsumekiga paprikafilee, mis ideaalselt ka liha kõrvale passib.

Suvikõrvitsa ja pommu viilakaid pintselda natukese õli ning eestimaise teriyakiga. Vaheta pooli, pintselda üle ka teine pool ning grilli, kuni viilakad on pehmed ja nõtked. Kogu kaussi ning maitsesta meelepäraste ürtidega. Hästi sobib kõik hää, mis värskelt võtta - tüümianist murulauguni.

Nüüd grilli valmis ka paras ports ciabatta viile, hõõru sinna peale värsket küüslauku, kata grillitud köögiviljadega, puista peale soolakat fetajuustu, nirista üle oliiviõliga, soola-piparda ja naudi. Hääd-kerget grillimist!

Peenetele preilidele röstsaia peale - kirsimoos mandlilaastude ja Amaretto likööriga

Hoidistamise aeg on jälle täie hooga lahti läinud ja minu ohkamise peale, et kas tõesti on sügis juba ukse taga, et kogu aeg küpsenud viljadest lokkab, kinnitas ema, et sel aastal ongi kogu aiasaak varasem - nii ka kirsid, mis kõikjal juba tumepunaselt sätendavad, kui ümarad rubiinid.

Kui mu ema keetis kirssidest mitmeid liitreid mahla, siis mina valisin oma saagi hoidistamiseks ühe vähe peenema, tõeliselt maitsva, hoidise. Mandlilaastude ja Amaretto likööriga rikastatud moos teeb tavalise hommikuse röstsaiaviilu noobliks hommikueineks, mida nosides end peeneks preiliks mõelda saab ja päev ongi kohe rõõmsam.

Kuna mul oli kirsse kokku 3 kilo ja nende puhastamine võttis nii kaua aega, sain moosi keetma kell 2 öösel, mistõttu tegelesin ka pisukese leiutamisega, kuidas moosilt vahtu paremini-kiiremini koorida. Avastatud nipiga tutvu tegemisõpetuse juures.

Retsept 100 rooga raamatusarjast "Hoidised," natuke mugandatud:
- 1 kg puhastatud hapukirsse
- 0,5 kg moosisuhkrut
- 1 dl vett
- 0,5 dl Amaretto likööri
- 100 grammi mandlilaaste
- 1 spl vaniljesuhkrut
- 4 spl sidrunimahla

Lase kirsid koos veega keema, keeda 5 minutit, lisa suhkur ja sega läbi. Lase uuesti keema tõusta ning keeda tasasel tulel 10minutit. Vahtu ära vahepeal koori, vaid lase moosil rahulikult keeda ja kogu vahul pinnale tõusta. Nii läheb vähem moosi raisku. Ja nüüd nipp: sega moos puulusikaga äärest läbi nii, et keskele tekiks keeris ja kogu vaht sinna kokku koguneks. Nüüd koori keskele tekkinud vahuhunnik ära. Ei miskit mööda potiserva väikeste vahutupsude tagaajamist enam.

Lisa moosile vaniljesuhkur, sidrunimahl, mandlilaastud ja liköör, sega läbi ja keeda 5 minutit.
Jaota stereliseeritud purkidesse, kaaneta ning jahuta kiiresti.

PS: moos on alguses üsna vedel, kuid muutub jahtudes tänu moosisuhkrule tummisemaks .

Karamellijäätis - päikesepallikesed kausis

Mul on viimasel ajal tekkinud uus suur lemmik jäätiste seas ning selleks on karamellijäätis. Ja kuigi Ben&Jerryl ning Häagen-Danzil on valikus imelised karamellijäätised, tahtsin seda ka ise kodus valmistada.

Üks hästi tore nüanss, mis mulle suvel jäätise tegemise juures meeldib on see, et maamunade rebud on nii tumekollased, et kõik jäätised jäävad kollased. Nagu väikesed päikesepallikesed :) Isegi vaniljejäätis on täitsa kollane ja kõik, kes poejäätisega harjunud, ei mõista, mis "imelik" vanilje see mul on.

Uurisin-puurisin põhiretsepte ning panin kokku sellise variandi, mis ei jääks väga rasvane ja rammus, ent siiski piisavalt kreemjas ja karamelline - hea balanss suviseks jahutavaks magustoiduks.

Valmib natuke alla liitri jäätist:

- 4 munakollast

- 130 grammi suhkrut

- 400 ml kohvikoort

- 300 ml piima

- vaniljesuhkrut

- 1 spl konjakit või brändit

Kuumuta kohvikoort ja piima, kuniks pind hakkab aurama, aga ära keema lase. Klopi munakollased 40grammi suhkru ja vaniljesuhkruga lahti. Lisa munakollastele mõned supilusikad kuuma piima ja klopi läbi (see on munakollaste tempereerimine, mis on vajalik selleks, et munakollased ära ei küpseks kuumale piimale lisades).

Lisa tempereeritud munakollased peene nirena kooresegule. Kuumuta madalal tulel pidevalt segades kuniks kooresegu pakseneb ja katab lusika selja. Eemalda tulelt.

Samal ajal valmista karamell, milleks kuumuta kastrulis 90grammi suhkrut karamelliks. Segada ei tohi, ühtlasemaks sulamiseks võid potti kallutada. Lase karamellil üsna tumedaks tõmmata - nii on jäätis tugevama karamellimaitsega.

Vala karamell peene nirena paksenenud kooresegusse, ise pidevalt segades. Ära ehmata, segu säriseb, kuid sellest pole midagi. Lisa ka alkohol. (see takistab jääkristallide teket, kuna alkohol ei jäätu)

Sega korralikult läbi ning lase täielikult jahtuda. Parem on, kui jäätisesegu 24tundi külmkappis jahtub ja tõmbab - sellega maitsed ühtlustavad ning jäätisepõhi nii öelda "küpseb."

Keeruta segu jäätisemasinaga valmis.

Kui jäätisemasinat pole, vala segu madalamsse karpi ja pane sügavkülma. Vahusta segu miksirga 3korda iga 30minuti tagant läbi, et ei tekiks jääkristalle. Sega enne lõplikku jäätumist veel mõned korrad läbi ning lase siis lõplikult jäätiseks tõmmata. Head maiustamist!

Pooletoobine ehk vähehapendatud kurk

Kasvuhoonete terviseks võiks vist veelgi ühe postituse kirjutada, sest kuigi tomateid punetab seal alles jao kaupa, siis kurki tuleb küll juba nagu oa varrest.

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga miskipärast on värskelt hapendatud kurk, mida turult suve hakul hingehinna eest osta saab, üks neist asjadest, mis annab oma värske maitsega kindlust, et suvi ikka tuleb. Mulle meeldivad sellised eriti vähe aega hapendatud kurgid, kus marinaad alles südamikuni jõuab - pooletoobised nagu meile meeldib neid kutsuda.

Mina valmistan kurke sellise retsepti järgi:

- 1 kg väikseid kurke

- 1 liiter vett

- 1,5 spl soola

- 1,5 spl suhkrut

- 1,5 spl sinepiseemneid

- 1,5 spl kanget äädikat

- 1 suur küüs kodumaist küüslauku

- jupp mädarõigast

- tillivarsi

- mustsõstralehti

Leota kurke mõni tund külmas vees. Samal ajal valmista marinaad. Selleks aja keema liiter vett, lisa sool, suhkur, sinepiseemned. Keera tuli maha ja lisa äädikas. Lase jahtuda*

Laota kurgid mustsõstralehtede, tillivartega kihiti potti. Pista hulka küüslaugutükke ja mädarõika juppe. Vala peale marinaad ning jäta jahedasse kohta hapnema. Head ootamist!

*Kui kurgi isu on eriti suur, võid marinaadi ka kuumalt kurkidele valada, nii saab üleööga valmis. Kui veelgi suurem isu on, lõika kurkidel mõlemad otsad maha.

Kasvuhoonete terviseks - bruschetta magus-vürtsise tomatisalatiga

Eelmisel nädalal oli see ilus hetk, kui noppisin kasvuhoonest esimese punase tomati.

See on justkui pühalik rituaal, kus isegi väike kirsstomat poolitamisele läheb, et kõik asjaosalised maitse suhu saaksid. Kasvuhoone lõhn, päikesepaistest soe tomat ning see ehe, magushapu maitse on tõeline maitseelamus.

Selle kõige eest pean tänama oma tublisid ja töökaid vanemaid, kes suure kasvuhoone püsti on pannud, selle kevadel tomatitaimedega täitsid ning nüüd usinasti kasvavaid põõsaid hooldavad. Saaki on oodata kõiksugu erinevat - kirsstomateid, ploomtomateid, lihatomateid. Punaseid ja kollaseid, magusamaid ja hapusid. Pille lahke abiga ka paar põnevamat triibulist ning mustjat isendit.

Kuniks aga kõik see ülalkirjutatu valmib, meisterdan kokku ühe suvise suupiste, mis väga hästi ka praegu poes müügil olevatest, täitsa hea maitsega tomatitest tehtav.

Itaaliast pärit bruschetta (hääldatakse brušketa) on krõbesai, kõige klassikalisemalt tomatisalatiga täiustatult, mis maitseb hea nii piknikulinal kui ka klaasi veini kõrvale soojal suveõhtul.

Mina valmistan bruschetta katteks balsamiäädikaga vürtsitatud tomatisalati, mis mõnusalt suu õhetama võtab.

Tarvis läheb:
- head ciabattat
- kvaliteetset oliiviõli
- 1 küüs küüslauku
- tomatit
- punast sibulat
- basiilikut
- parmesani
- balsamiäädikat
- sutike suhkrut
- soola, pipart

Lõika ciabattast suupärased viilud, nirista peale natuke oliiviõli ning rösti ahjus, kuniks on krõbe.

Samal ajal valmista tomatisalat. Selleks eemalda tomatitest seemned (nii jääb salat kuivem ja sai ei vetti läbi) ning haki tükkideks, lisa hästi peeneks hakitud sibul ja basiilikuribad, riivi hulka natuke parmesani.

Valmista kaste - sega kokku 1 spl balsamiäädikat, 3 spl oliiviõli, natuke suhkrut ja soola. Vala tomatisalatile ja sega kergelt läbi.

Vahetult enne serveerimist hõõru igale ciabattaviilule natuke küüslauku ja kata tomatisalatiga. Purusta peale pipart, lisa parmesaniviilakad ja mõned tilgad balsamikreemi. Serveeri klaasi külma veini ja suvesoojusega!

Kuumalainele vastulöök - jahutav maasikasorbett

Vastupidiselt tavapärasele, kus kõigepealt sissejuhatava loo retseptile räägin, alustan täna kohe sellest, kust retsept pärit on.

Nimelt ilmus eile kokaraamat "Oma maa maasikas."

Tegemist on digitaalse kokaraamatuga, kust leiab hulganisti väga põnevaid retsepte maasikatest - on nii soolaseid kui magusaid üllitisi, on jäätist, suppi ja joogipoolistki.

Oma panuse on andnud mitmed professionaalsed ja väga kõrge tasemega kokad, mõtteid ja retsepte jagavad ka toidublogijad. Suure uhkusenoodiga hinges hõiskan, et on minugi poolt 3 retseptikest raamatus kirjas. Kiigake, vaadake, otsige inspiratsiooni ja leidke mindki üles ning katsetage maasikased road järgi. Raamatu leiate SIIT.

Nüüd aga siis retsepti juurde, milleks on jahutav maasikasorbett. Pärit see sealt samast kihvtist kokaraamatust, Mari-Liisi sulest.

Vaja läheb:
- 500 grammi maasikaid
- 100 grammi suhkrut
- 1 spl sidrunimahla
- 1 spl kanget alkoholi (Nt rabarbriviina või cointreaud)
- 1 munavalge
Mina lisasin ka vaniljesuhkrut.

Tükelda maasikad, lisa suhkrud ja lase tunnike seista. Sega aegajalt, et suhkur sulaks. Purusta maasikad koos eraldunud vedeliku, sidrunimahla ja alkoholiga moosiks. Klopi munavalge kergelt vahuseks ning sega moosi hulka. Kalla segu jäätisemasinasse, see teeb ülejäänud töö. Lase sügavkülmas enne serveerimist tunnike-kaks taheneda.

Kui jäätisemasinat käepärast pole, vahusta munavalge tugevaks vahuks, sega õrnalt moosi hulka ning pista segu sügavkülma. Sega segu mõned korrad poole tunniste intervallidega kahvliga läbi, et ei tekiks jääkristalle.

Ja nii lihtsalt saabki maasikateemalise kokaraamatu sirvimise kõrvale isevalmistatud maasikajäätist limpsida. Head avastamist!

Suitsutatud tallekints - suveõhtu pidusöök

Lambaliha on üks neist õnnetuist, mida ennemuistsel ajal ei tea kui halvasti koheldi-valmistati, et kõik vanema põlvkonna esindajad seda vaid vastikusega meenutavad ja söömast keelduvad, viidates legendaarsele kasukamaitsele. Põhjus, miks lambalihale kasukamaitse juurde tuleb on minu jaoks teadmata - kahtlustan kohati isegi, et see maitsenüanss on vaid inimeste peas, mis lambaliha süües ise juurde mõeldakse, sest viimastel aastatel lambaliha süües pole mina seda maitset kohanud - ei restoranis, kohvikus, sõprade juures ega kodus lambaliha mekkides. Võib-olla tuleneb vahe sellest, kas lihaks on lamba- või talleliha. Minul on siis igatahes õnneks läinud ning olen vaid noorte loomade liha valmistada/süüa saanud.

Üks selline, jõulude ajal ilmavalgust näinud ja jaanipäevapaiku lõpu saanud talleke, või õigemini tema ca 3 kg tagakints, suvepühade ajal minuni jõudiski ning kuna mõte suvel toas tunde kuumavast ahjust mitte meelejärgi polnud, otsustasime kintsu hoopis grillida. Meie pistsime oma lihatüki BBQ ahju, kus liha suitsuselt magusaks ja suussulavalt pehmeks küpses. Maitses kõigile, sõi ka minu lambaliha-põlgurist ema(kasukamaitse ju).

Liha valmistas ette Olav ning toimetas ta 3kg tagakintsuga järgnevalt:
Pärast tapmist laagerdus liha 4 päeva jahedas. Siis pisteti kints 2ks päevaks 10% soolvette. Plaanis oli soola ka sügavamatesse kihtidesse süstida, aga see ei läinud õnneks ning nagu nüüd selgeks saanud - polnud vajagi, sest kints oli igati õige soolakusega.

Vahetult enne küpsetamist seoti liha tugevasti kinni ja pandi BBQ ahju küpsema. Liha oli ahjus 3 tunni ringis - kuni sisetemperatuur tõusis 72-kraadini. Enne lahtilõikamist puhkas kints 40 minutit fooliumis rätikute all, et mahl rahuneks - nii ei jookse hea maitse liha lahtilõigates välja.

Serveerisime letšo, suitsutatud paprikate ning ürdihakkega (hakitud tüümian, rosmariin ja münt). Maitses õigehää ja mittekasukane :)

Pistaatsiamakroonid mõrushokolaadikreemiga - luksuslik nauding

Kogu maailmas luksus-maiuste võidukäiku juhtivad makroonid on ühed imelised väikesed küpsised. Nende salakavalast lummusest ning detailide rohkest valmistamisprotsessist olen pikemalt pajatanud siin. Esmakordsetel valmistajatel soovitan kindlasti läbi lugeda!

Makroone saab teha lõputu hulga erinevate maitsetega, alates klassikalistest vanilje- ningshokolaadikooslustest, lõpetades ketshupi või kõrvitsamakroonidega. Kahjuks pole viimaseid kahte mul endal õnnestunud maitsa, kõige kummalisemalt on seni maitsenud mündimakroon. Ei istunud mulle kuidagi.

Klassikalistest maitsetest on soolase-karamelli ning granadillimakrooni kõrval minu alatine lemmik pistaatsiamakroon ning kuna kahe teise lemmiku valmistamiseni on mul veel pikka tee minna (tooraine keerukus, julgus, eneseületamine jms), siis pistaatsiamakroone olen küll pikemat aega teha plaaninud.

Ühel vähe aeglasemal laupäeval tegu ette võetud saigi. Olgu vahepeal öeldud, et see pole mitte teine makroonide küpsetamine pärast esimest kirjutist, neid on veelgi olnud - vähem ja rohkem õnnestunuid ning ühel julgemal päeval kirjutan üles ka ühe naljakas-õpetliku loo.

Nüüd siis aga pistaatsiamakroonidest. Põhjus, miks nende tegemiseni jõudmine mul nii kaua aega võttis on see, et Eestis pole kuskil saada soolamata pistaatsiapähkleid. M&S on nad ühe pähklimixi sees olemas, aga selleks, et neid 55grammi saada, oleksin pidanud päris mittu pakki igasugu teisi pähkleid ka ära sööma. Läksin lihtsamat vastupanu teed, ostsin tavalised röstitud-soolatud pähklid ja lootsin, et kuna mulle meeldib soolase karamelli makroon, meeldib ehk ka natuke soolane pistaatsiamakroon. Ütlen ka etteruttavalt ära, et mingit erilist soolasust ma makroonide juures siiski ei täheldanud ning julgustan katsetama.

Ainus asi, milles ma natuke pettusin oli see, et kodutehtud makroonidel polnud nii tugevat pistaatsia maitset ega värvi, kui profi omadel. Värvist saan aru - otsustasin toiduvärvi mitte lisada, aga see, et ka maitse nõrgaks jäi - ei tea, kas asi oli pähklites või selles, et enamikes kohtades ka essentsi maitsetugevdajaks juurde lisatakse? Sellest kõigest hoolimata olid kergelt pistaatsiamekiga mõrushokolaadikreemiga täidetud küpsised tõeliselt head.

Mugandasin põhiretsepti:
- 90 grammi munavalgeid
- näpuotsatäis soola
- 20 grammi suhkrut
- 200 grammi tuhksuhkrut
- 50 grammi mandlilaaste
- 60 grammi pistaatsiapähkleid

Mõrushokolaadikreem:
- 200 ml vahukoort
- 200 grammi 70% shokolaadi
- 2 tl suhkruta kakaod

Hoia munavalgeid 2 päeva külmakpis, et need natuke kuivemaks muutuksid või kuumuta värskeid munavalgeid mõnikümmend sekundit mikrolaineahjus - nii saad stabiilsema vahu.

Valmista ette pähklijahu - selleks koori pistaatsiapähklid ning purusta need köögikombainis koos mandlilaastude ja tuhksuhkruga peenikeseks jahuks. Sõelu küpsetuspaberile.

Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga vahuseks (mõtle - vannivaht) ning hakka järk-järgult suhkrut lisama (3 jaos), kuni saad tugeva valge vahu (mõtle - habemeajamisvaht).

Nüüd kalluta pähklijahu ettevaatlikult munavahu hulka ning sega spaatliga õrnalt kokku, kuni saad magmat meenutava massi, mis 5 sekundiga spaatlilt kaussi kukkudes ühtlaseks vajub. Proovi vahepeal, kas teelusikalt siledale pinnale kukudades tekib õige kujuga makroon.
Kokku võtab segamisprotsess maksimum 50 spaatlipööret. Ära üle sega!

Tõsta segu pritskotti ning pristi küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 20 eurosendise suurusega tainatupsud. Lase tund aega kuivada.

Samal ajal valmista kreem. Selleks kuumuta potis vahukoor, ära keema lase! Eemalda tulelt ning lisa tükeldatud shokolaad, sõelu hulka kakao ja sega ühtlaseks. Lase täielikult jahtuda.

Tunni möödudes küpseta makroonid. Minul võtab 160 kraadises ahjus 15 minutit, kuid ahjud on väga erinevad. Mina küpsetan näiteks kõige alumisel restil, sest muidu jäävad alt toored, aga pealt kõrbevad, enamikel on vastupidine probleem - vastu ahjuplaati olev jalg tükib ära kõrbema. Jälgi küpsemisprotsessi kullipilguga, kuid ahju-ust ära ava.

Kui makroonid on küpsed, eemalda ahjust ning piserda ahjuplaadile, küpsetuspaberi alla natuke vett. See aitab makroone paremini eemaldada. Lase natuke jahtuda ning tõsta alusele paari kaupa - sobita omavahel kokku ühesuurusega makroonid.

Tõsta kreem pritskotti ning pritsi ühele makroonipoolele täidist ning kata teise poolikuga. Ja nüüd tuleb kõige raskem osa - makroonid peavad enne söömist VÄHEMALT 24 tundi tõmbama, et need täies hiilguses oma maitse ja tekstuuriga särada saaksid. Head näputööd ja nautimist!

Sametkrõbe vaarikabrita - südasuve lemmik

Maasika aeg tuli ja läks nagu niuhti - oli ta sel aastal kuumalaine tõttu eriti üürike, end isu sain mina täis sellegipoolest. Nüüd aga on täiel rinnal kohal vaarikad - minu vaieldamatu marja-lemmik, mida juba paari kilo jagu sügavkülmagi varutud.

Võrreldes maasikatega on vaarikad minu jaoks palju luksuslikumad - neid kilode viisi igapäevaselt kokku osta ei jaksa, toormoosiks ei uhmerda ning niisama kausist lõunaooteks suhu ei pista - ei teagi miks, aga tundub kuidagi kohatu minu jaoks. Vaarikas nõuab minu peas natuke paremat kohtlemist. Võib-olla tuleb selline tundmus nende haprusest?

Üks minu lemmik vaarikakook on Soomes populaarne Brita tort, kus koos magus tainapõhi, krõbe besee ning vaarika-kohupiimakreem. Kerge muganduse läbi teinud retsept pärineb Nami-namist.

Jagub kümnele:

Põhja jaoks:
- 150 grammi toasooja võid
- 125 grammi suhkrut
- 3 munakollast
- 110 grammi nisujahu
- 2 tl küpsetuspulbrit
- 1 dl piima

Besee:
- 3 munavalget
- 170 grammi suhkrut
- 1 tl vanillisuhkrut
- 50 grammi mandlilaaste

Kreem:
- 400 ml vahukoort
- 2 sl suhkrut
- 1 tl vanillisuhkrut
- 400 grammi teralist kohupiima
- 300 grammi (külmutatud) vaarikaid

Põhja valmistamiseks vahusta pehme või suhkruga kohevaks. Lisa pidevalt vahustades ükshaaval munakollased. Sega kokku jahu ja küpsetuspulber. Lisa jahusegu piimaga vaheldumisi tainale, sega ühtlaseks. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Kleepuva taina vastu tee käsi niiskeks.

Besee jaoks vahusta munavalged sutsu soolaga vahuseks, lisa vähehaaval pidevalt vahustades suhkur, kuni saad tugeva vahu. Määri eelmise tainakihi peale. Puista peale mandlilaastud. Küpseta 175-kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni beseekiht on kergelt kuldne ning alumine kiht läbi küpsenud. Võta põhi ahjust välja, lase jahtuda ja lõika kaheks ristkülikuks.

Kreemi valmistamiseks vahusta koor suhkruga pehmeks vahuks, sega juurde kohupiim ning seejärel vaarikad. Sega õrnalt läbi ning laota kreem ühtlase kihina tordipõhjale. Kata teise tordipõhjaga. Peale puista vaarikaid. Lase enne serveerimist pool tunnikest jahedas tõmmata. Maitseb suurepäraselt ka järgmisel päeval. Head nautlemist!

Punamarjad svipsis koorega - kokteilipeo salakaval alustaja

Teate ju küll seda nii hästi eestlasi iseloomustavat ütlust, et alguses ei saa vedama, pärast jälle pidama.

See, ääretult lihtne ning klassikaline kooslus maasikatest ja vahukoorest on aga selle retsepti järgi valmistades kokteilipeo mõnusalt salakaval abiline - süütult kreemine pokaalitäis suvemarju sisaldab tegelikult omajagu alkoholi, mis peo algusminutitel tühjale kõhule manustatult iga peo kiirelt käima lükkab.

Kui maasika hooaeg läbi, võib muidugi kasutada kõiki teisi pehmeid marjalisi vaarikatest mustikateni. Rabarbriviin on mõnusalt magus-kevadise mekiga, mis marjadega hästi passib.

Jagub viiele:

- 500 grammi maasikaid või muid meelepäraseid pehmeid marju

- 200 ml vahukoort

- 4 spl suhkrut

- 80ml rabarbriviina

Puhasta ja tükelda marjad, jaota magustoidupokaalidesse. Vahusta koor suhkruga kohevaks vahuks, lisa viin ning sega õrnalt läbi.

Vala rabarbi-vahukoorekreem marjadele, kaunista mündilehega ning serveeri kohe. Meeleolukat pidu!

Maasikad ja kodujuust, kodujuust ja maasikad - maitsev suvekooslus

Ma usun, et on üsna vähe neid, kes tarbivad piimatooteid ja ei armasta kodujuustu. See on täiesti universaalne toode, mis passib kõikjale alates salatitest, heeringaga külmast kastmest kuni pannkookide ja tortideni välja.

Siiski pole ma kunagi varem tulnud selle peale, et kodujuustu külmalt magusa roana süüa, aga kui nägin Pille blogis seda ideed, läksin veel samal õhtul kodujuustu järgi, et asi ise järgi katseda ja töötab - kreemine kodujuust, magusad maasikad ning krõmpsuvad linaseemned ning mandlid on väga mõnus kooslus - kerge, toitev ning väga tervislik.

Jagub ühele:

- 200 grammi kodujuustu

- 200 grammi maasikaid

- 1 spl agaavisiirupit või mett või vahtrasiirupit

- 1 spl linaseemneid

- 1 spl mandlilaaste

Laota kõik koostisained kihiti kaussi ning naudi. Ilusaid hommikuid!

Maasika-rabarbrikreemiga rullbiskviit: kodumaise suve maitse

Nüüd, kus valmis on kodumaised maasikad ning viludamas aianurgas veel ka rabarberit leidub, saab kokku keerata ühe tõeliselt kodumaise suve maitsega rullbiskviidi.

On ju rabarber just see, mis pärast pikka pimedat talve oma roosade nupsudega esimesi lootuskiiri annab, et suvi ikka tuleb ning kodumaised maasikad on suve keskpaiga kuulutajad. Kokku sobivad need kaks suvemaitset ideaalselt - üks neist taevas sõlmitud liitudest taaskord nagu tomat ja basiilik või lammas ja rosmariin.

Rullbiskviit oma lihtsuses laseb maasika-rabarbrikreemil särada ning kuumal suvepäeval on see parajalt kerge ning mahe magustoit.

Valmib suur rull.

Biskviidi jaoks:

- 5 toasooja muna

- 140 grammi suhkrut

- 140 grammi jahu

- tsipake soola

Kreemi jaoks:

- 500 grammi maasikaid

- 300 grammi rabarbrit

- 1 spl maisitärklist

- suhkrut

- 200 ml vahukoort

Valmista esmalt maasika-rabarbikeedis. Selleks tükelda rabarber, koorida pole vaja ning pane natukese veega madalale tulele potti keema. Sega aegajalt. Kuumuta, kuni rabarber on pehme.

Purusta maasikad saumiksriga ning lisa pehmeks keenud rabarbrile. Maitsesta moos suhkruga. Lisa maisitärklis ning keeda 1 min, et segu pakseneks. Lase täielikult jahtuda.

Biskviidi valmistamiseks vahusta munad suhkru ja soolaga heledeks kohevaks vahuks. Sõelu peale jahu ning sega õrnalt kokku. Määri küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 220kraadises ahjus 7-8minutit.

Eemalde biskviit plaadilt ning aseta pealmine pool allpool suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile. Kata niiske rätikuga. Lase jahtuda.

Kui moos ja biskviit on jahtunud, vahusta vahukoor tugevaks vahuks ning sega õrnalt kokku maasika-rabarbimoosiga. Eemalda biskviidipõhjalt küpsetuspaber ning määri maasika-rabarbrikreem biskviidile. Keera küpsetuspaberi abil rulli ning lase külmikus tunnike tõmmata. Head maiustamist!

Kuuma suvepäeva karge lõuna - okroška

Suvi on nüüd täiega tagasi ja sel korral vast jäädavalt. Vähemasti kaheks kuuks. See on imeline aeg, mil südames kõik rõkkab ja turulettidel-aias lokkab. Aeg, kus süüa tahaks koguaeg midagi kerget ja värsket. Just selline on okroška - mõnusalt külma "puljongiga," täis parimaid värskeid aiasaadusi.

See külm supp valmib kiirelt, on mõnusalt toitev ent siiski kerge kõhutäide, mis kuuma suvepäeva ideaalselt passib. Supile võib lisada erinevaid värskeid hooajalisi köögivilju - näiteks herneid. Kui mehed väga häält tõstavad, et mis lihata lurr see on, võib lisaks meelepärast suitsusinki hakkida. Siin on ära toodud okroška põhiretsept.

Jagub neljale:
- 6 keedetud varast kartulit
- 3 keedetud väiksemat porgandit
- punt rediseid
- 4 väikest värsket kurki
- 2 muna
- 4 spl jagu meelepäraseid ürte (hästi sobivad till, murulauk ja petersell)
- rohelist sibulat
- 1 tl kanget sinepit
- soola, pipart
- pudel naturaalselt kääritatud kalja

Haki kartul ja porgand kuubikuteks. Eemalda kurgilt keskmine vesine seemneosa ning lõika kurk kuubikuteks. Redised lõika sektoriteks. Haki ürdid peeneks. Haki muna peenemaks ning sega kokku teelusikatäie sinepiga.

Lao kaussi kihiti kartul, porgand, kurk ja redised. Maitsesta soola-pipraga. Keskele tõsta sinepine munamass, puista peale ürdid. Vala peale külmkapi külm kali, et köögiviljad oleksid kaetud. Serveeri kohe.

Retsept valmis koostöös A Le Coqiga.

Kiirustava perenaise grill liha - kaljamarinaadis kaelakarbonaad

Suvi on nüüd ametlikult käes ja viimane aeg on suvemenüüle üle minna. Tegelikult on katsetatud-mõeldud juba ammu, aga viimase viimistluse ehk pildimaterjaliga on seni kehvasti olnud. Loodan seda viga nüüd jaanipühadel parandada ning kõik oma suve lemmik grillroad pildile saada ning siis ka siia üles riputada.

See koostöös A Le Coqiga valminud lihamarinaad on hea lisaks mõnusalt tasakkaalus magus-soolasele maitsele selle tõttu, et köögis peab aega veetma koduse maitsva grillliha saamiseks umbes 10 minutit. Kuigi tänast, traditsiooniliselt vihmast jaanipäeva ilma vaadates mul köögis ajaveetmise vastu midagi polekski, tean, et suvel, kui päike lõõmab, ei taha sibulat hakkides ja marinaadi timmides mitte oma päevi veeta.

Paras ports:

- 0,5 liitrit naturaalselt kääritatud kalja

- 3 spl sojakastet

- 2 küünt küüslauku

- 1 kg seakaelakarbonaadi

Vala kali kaussi, riivi sisse küüslauk, lisa sojakaste ning tõsta sisse 2 cm viiludeks lõigatud kaelakarbonaadi tükid. Lase külmkapis üleöö maitsestuda. Grilli. Kõrvale passib hästi kurgisalat. Head jaanigrilli!

Linna parim pitsa...

Esmalt on ilmselt tarvis üldse selgeks vaielda, kas pitsa on paksu põhja ning veel paksema kattekihiga pirukas või krõbeda, õhukese põhja ning põhilisandina tomatikastme ja mozzarellakattega küpsetis. Kui eelistad seda viimast, siis just siit Sa linna parima pitsa leiadki.

Asi algas nimelt sellest, et pandi kinni koht, kust sai minu meelest linna parimat pitsat, mistõttu tuli seda mujalt tellima hakkata. Proovisin mitut kohta, ühel oli põhi nagu sai, teisel tomatikaste hapu kui hirmus, kolmandal singina kasutatud Rakvere Viru Sinki, mis on küll vahva singirullide keeramiseks, aga itaaliapärase pitsa peale ei sobi kindlasti.

Nii ei jäänudki üle muud, kui lemmik ise kodus valmis küpsetada. Viimase tõuke ning ka tainaretsepti leidsin SIIT blogist, kus piltidel kujutatud täpselt minu ideaalile vastav pitsa - krõbe põhi, vähe lisandeid. Ja kuna kõike saab ise timmida, valmibki igaühe linna parim pitsa.

Valmib 2 pitsat.

Põhja jaoks:

- 2,5 dl käesooja vett

- 2 tl kuivpärmi

- 0,5 tl soola

- 0,5 tl oreganot soovi korral

- 5,5 kuni 6 dl nisujahu

- 2 spl oliiviõli

Tomatikastme jaoks:

- purk purustatud tomateid

- veerand purgitäit vett

- 2 spl tomatipastat

- 1 spl suhkrut

- soola, pipart

Katte jaoks:

- mozzarellat

- oreganot

- meelepäraseid lisandeid.

Minu lemmikud on tuunikala-oliivid-punane sibul või vürtsikas itaaliapärane vorst-parmasink-basiilik.

Valmista põhi - selleks sega kokku vesi, pärm ja pool jahust. Sega hoolikalt, kuni saad ühtlase massi. Lisa tainale õli, sool ja oregano ning sõtku järkjärgult hulka ülejäänud jahu kuni saad siidise taina. Lase soojas kohas 30 minutit kerkida.

Samal ajal valmista tomatikaste, milleks kuumuta potis purustatud tomatid, vesi ja tomatipasta, maitsesta soola, pipra, suhkruga ning lase madalal tulel 15 minutit podiseda.

Jaga kerkinud tainas kaheks, rulli jahusel laual lahti, tõsta ahjuplaadile. Jaota tomatikaste kahe põhja peale, lisa mozzarella ning meelepärased lisandid.

Küpseta eelkuumutatud 225kraadises ahjus 15-20minutit. Linna parim pitsa!

Saiavorm shokolaaditräpsudega - külma piima hää kaaslane

Enne kõike muud tuleks ilmselt selgeks rääkida kaks asja. Esiteks - mulle hirmsasti meeldivad igasugu nn. vanakooli magustoidud. Ma söön piima-, kakao- ja karamellikiselli (jah, just seda kaamelitatti), mannavaht piimaga on üks mu suuri lemmikuid nagu ka saiavorm, mis koos külma piimaga ikka üks üleprahi magustoit on.

Siin mängib lisaks sellele, et mu ema väga hästi igasugu magustoite valmistada oskab, rolli ka ilmselt see, et käisin pisikeses nn. külalasteaias, kus kõik toidud olid äärmisel maitsvad - kõik tehti kohapeal hoole ja armastusega ise, mistõttu mul puudub igasugune lapsepõlvetrauma klimpis putrude ja teiste ködidega. (Ei tea muidugi, mis mälestused minu lasteaiakaaslastel toidust võiksid olla - äkki ma olen lihtsalt leplik?)

Ja teiseks - kui teile saiavorm meeldib ning seda valmistades pole kuidas tahes seda tehes see nii hea, kui vanasti, siis nüüd on sel murel lõpp. Nagu igal heal roal on ju ka siin eelduseks hea tooraine ning see on lõpuks olemas. Hetkel küll müüdav vaid Stockmannis ja Kaubamajas (ehk ka Tartus?), aga Poodiumi sai on selline nagu vanasti. Kahju ainult, et seda puuresti pealt paberijupiga käevahele võtta ei saa.

Poodiumi saia (ja leiba) küpsetab ilma igasugu jamata täitsa isehakanud pagar, kelle armastus hea leiva vastu sai alguse sõbrale seltsiksmindud leivakoolituselt. Juba mõnda aega pakutakse Poodiumi kaubamärgi alt ka saia, mis maitseb tõesti nostalgiliselt ja näeb sedasi ka välja - suur, korralik, mehine päts.

Just seetõttu, et Poodiumi saiapäts nõnda suur on, jäi mul koduköögis teda jupike järgi ning kuigi hirmus tahtmine oli sellest riivsaia teha, sai magusahammas võitu.

Et vähe nooblimale saiale vähe nooblimat seltsi pakkuda valisin tavalise moosi asemel lisandiks jõhvikad, shokolaadi ning pistaatsiapähklid. Selline natuke peenem variant, mida sõprade üllatuseks ka koosviibimisel lauale tõsta.

Valmib pirukavormitäis:

- 6 korralikku kääru head, veidi tahkunud saia (tavalise poesaia mõõdus terve sai)

- 5 dl piima

- 3 muna

- 2 spl suhkut

- head tumedat shokolaadi

- meelepäraseid hapukaid marju (sobib ka värske hapu õun)

- peotäis kooritud pistaatsiapähkleid

- 2 spl võid

Klopi kokku piim, suhkur ja munad. Lõika sai suupärasteks tükkideks, haki shokolaad väiksemaks, tõsta vormi, lisa marjad - jälgi, et sai ja lisandid jaotuksid ühtlaselt.

Vala peale piimasegu ja lase 10-15 minutit tõmmata. Samal ajal haki pähklid - kui need on liialt soolased, loputa vee alt läbi. Jaga või vormi peale tükikestena laiali ning puista peale pähklid ja natuke suhkrut.

Küpseta 200kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni vorm on pealt ilusti kuldne ning piimasegu hüübinud. Serveeri külma piimaga. Head nostalgiareisi!

Pidu, pidu, süüa, süüa - restoranide festival 2011 Rotermani kvartalis 10-11.06.11

Kõik toidumaniakid saavad sel reedel-laupäeval jällegi näost-näkku linnarahvaga kokku, kui kõik see rahvas Rotermanni sammud seab, et üheskoos head-paremat maitsta.

Toimumas on restoranide festival, kus üle Eesti tulevad tegijad kokku ning pakuvad sümboolse tasu eest parimaid palu oma menüüdest maitsta.

Kaasa tasub varuda hunnikus 2-euroseid münte, sest just nii mitu raha tuleb ühe portsu eest festivalil maksta. Loodan väga, et sellised hea hinnaga head asjad sama kiiresti läbi ei müü nagu Blogi kohvikud I ja II, kus kraam lendas lettidelt tunni-kahega.

Esindatud on igat masti kohti, maitsvat kõhutäidet ning meeleolukat toidelamust kõigile. Millised kohad täpsemalt platsis on, näeb pildi pealt, festivali algus on reedel, 10ndal juunil kell 16, orienteeruv lõpp 20. Laupäeval tasub platsis olla lõunast, kella 15st algab laste kokavõistlus, Kohtumiseni Rotermannis ja head isu!