Omnivoori 100 ehk Sa pead seda nomsima

2008 aastal tuli Briti toidukirjutaja Andrew Wheeler välja nimekirjaga, mida tema arust iga endast lugupidav toiduhuviline elu jooksul sööma-proovima peaks. 100 asjast koosnev nimekiri on täiesti tema enda subjektiivne valik, aga kuna see koondab kokku 100 väga pöörast, erinevat ja huvitavat toitu-rooga, olen sel nimekirjal silma peal hoidnud ning võimalusel ka lisaks muule heale-maitsvale mõnd eriskummalist asja lihtsalt selle nimekirja pärast proovinud.

Eriliste toitude auks siia pilt veisesüdame võikust, minu enda retseptilooming, mida koostöös toidublogijate nädalaga Põhjakas ühel suvel pakkusin:

Viimatisel reisil Mehhikosse ja NYC-i sai päris mitu linnukest taas kirja, mistõttu panen selle nimekirja nüüd ka siia uuendatul kujul kirja, et oleks olemas ja ligipääsetav. Äkki tekitab kellelegi veel huvi. Jämedas kirjas on siis need asjad, mida proovitud, lisaks mõned kommentaarid. 

1. Hirveliha - ma olen isegi hirvesüdame võikut teinud, millest ka ülal olev retsept inspireeritud on. Algretsept siin. 
2. Nõgesetee

3. Huevos rancheros

4. Böff a la tartar

5. Krokodilliliha - tekstuur nagu kumm, maitse nagu kalane kana. 

6. Verivorst

7. Juustufondüü

8. Karpkala

9. Borš

10. Baba ghanoush

11. Kalmaarid

12. Pho 

13. Maapähklivõi ja moosi võileib

14. Aloo gobi ehk india kartuli-lillkapsakarri

15. Hot dog tänavaputkast

16. Époisses de Bourgogne - kuulus prantsuse "haisujuust"

17. Must trühvel

18. Puuvilja- või marjavein, mis pole tehtud viinamarjadest

19. Aurutatud sealihasaiakesed - ma olen neist sõltuvuses, soovitan proovida NYCis Bao Haos restos. Parimaid olen siiski saanud Jaapanis Takayama mägikülas. Aga läheb õnneks ka kodus teha. 

20. Pistaatsiajäätis - alati ostan, kui valikus on, lemmik kohvi- ja granadillijäätise kõrval. Endal pole õnnestunud järele teha. 

21. Korralik "vana kooli" tomat

22. Värsked metsamarjad

23. Nuumhane maks

24. Riis ubadega

25. Sült

26. Toores Scotch Bonneti tšillipipar - pärast seda, kui kuulsin, et toores bonnet võib nahale ville põletada, pole julgenud süüa, kuigi võimalusi on olnud

27. Purgiga keedetud kondenspiim  ehk dulce de leche

28. Austrid - minu jaoks täielik foobia toit, ei suuda neid proovida. Edit 2014 september - austrid söödud! Või noh, tegelikult ilmselt umbes 2/3 ühest austrist ja sedagi kuumtöödeldud austrist külma supi osana, suure tüki leivaga. Auster on täiesti puhas "too fish" kehastus ja ei maitsenud mulle kohe üldse. Aga NOA restorani imelise peakokamenüü ühe roa osana sai siiski väike amps proovitud. 

29. Baklaava

30. Bagna cauda dipikaste Itaaliast

31. Wasabiga maitsestatud hernekrõbuskid

32. Merekarbisupp leivatainast kausis - suppi söödud küll, aga saiast kausis mitte

33. Soolane lassi - veel üks asi, mida ilmselt kunagi proovida ei suuda. Ainult mõte tekitab külmavärinaid. Mul on mingi imelik piimatoodete foobia. 

34. Hapukapsas

35. Root beer float (USAs populaarne kaljalaadne ürdijook jäätise- vm vahuga)

36. Konjak ja paks sigar

37. Clotted cream tea - nauditud Londoni klassikus Fortum&Maison kaubamajas. Hõbedast serviisil serveeritud kellaviietee oli väga noobel kogemus. See-eest clotted cream ehk nn paks koor maitseb nagu või :) Aga skoonid olid head.

38. Viinatarretis - gintonic jello jah, vodkashoti pole veel juhtunud

39. Gumbo

40. Härjasaba - seda oma köögiski valmistatud. Retsept siin.

41. Kitsekarri (Curried goat, jamaika roog)

42. Terved satikad - neid saab Tais ikka süüa. Maitseb nagu ülis frititud miski. 

43. Phaal - alles kogun julgust. See on maailma tuliseim karri ja ma pole vürtsiga veel nii sina peal. Enne õpin tai veiseliha salati söömise ära, mis on sellest karrist kordades mahedam :)

44. Kitsepiim

45. Linnaseviski, mille pudel maksab vähemalt £60/$120

46. Kurikuulus jaapani kerakala e. fugu - see on üks põnevamaid toiduelamusi Jaapanist, aperatiiviks jõime põletatud fugu uime saket. Ei olnud hea.

47. Kana tikka masala karriroog

48. Angerjas

49. Krispy Kreme glasuuritud sõõrikud

50. Söödav merisiilik ehk uni - kuigi see on tohutu delikatess ei maitsenud mulle ei selle maitse ega tekstuur. Harjumatu meie jaoks jällegi. 

51. Kaktusvili

52. Umeboshi

53. Abalone meriteod

54. India Paneer-juust

55. McDonald’s Big Mac eine

56. Spätzle - Austria pastaroog

57. Dirty gin martini ehk oliiviga martini

58. Kange õlu (üle 8% ABV)

59. Poutine ehk Quebeci moodi friikartulid värske juustuga

60. Karoobipulbrist "šokolaadikrõpsud"

61. S’mores

62. Harknääre - tekstuur on minu jaoks liiga pehme, maitse (kaste) oli Tigus imemaitsev

63. Pika ehk mittesöödavate asjade teadlik söömine - näiteks muld, savi, kriit vms

64. Currywurst ehk saksa vorst karrikastmega

65. Durian - minu jaoks oli sel hinnatud puuviljal mustade sokkide-küüslaugune järelmaitse, mis on ikka üks väga väga halb asi, mida mitmetunni möödudes veel suus tunda

66. Konnakoivad - konni kardan ma rohkem kui ämblikke, madusid ja sipelgaid mõni inimene kokku, seega oli nende proovimine paras julgustükk. Nüüd juba 2 korda neid söönuna võib kinnitada - maitseb nagu kana :)

67. Beignets, churros ehk erinevad rasvas küpsetatud saiakesed

68. Haggis

69. Praetud jahubanaan

70. Chitterlings või prantslaste andouillette vorst

71. Gazpacho

72. Kaaviar ja pliinid

73. Absint

74. Norra pruun kitsejuust Gjetost

75. Allaaetud loom ehk roadkill - kunagi jooksis talvel auto ette üks noor metssiga ja et kurvast sündmusest ka midagi positiivset tuleks, valmis lihast suurepärane pajaroog, mida ligi 10 inimest nautis

76. Hiina liköör Baijiu

77. Hostess Fruit Pie

78. Teod

79. Lapsang souchong suitsune tee

80. Bellini - suvine eestipärane variant siin 

81. Tai Tom yum supp

82. Benediktiini munaroog

83. Pocky e. jaapani snäk 

84. Peakoka esitlusmenüü kolmetärnilises Michelini restoranis - selle elamuse osaliseks sain hiljuti NYC-is. Jean-Georgese restoran pakub kaht erinevat tasting menüüd - üks klassikaline, mis on püsinud sama 1998aastast, teine selle kevade värsked maitsed. Proovisime mõlemat, elamusi oli palju. USAle kohaselt olid muidugi portsud suuremad, kui meie restoranide tavamenüü ampsud, mistõttu jagus kahele proovimiseks 10 käigu peale ohtralt. 

85. Kobe veiseliha

86. Jäneseliha

87. Guljašš

88. Söödavad lilleõied

89. Hobuseliha

90. Criollo kakaoubadest šokolaad

91. Spam lihakonserv

92. Pehmekestaline krabi 

93. Rose harissa

94. Säga jm luised kalad 

95. Mole poblano -  kaua igatsetud proovida, nädal tagasi maitstud. Kahjuks ootamatult ühetasandiline maitse, meenutas lihtsustatud PiPa pardi kastet Chedist, mis on üks minu lemmik roogi (ja restorane) Eestis. Ühes vegan restoranis proovitud mole aga oli vägagi maitsev, eks ole paista, mis koju kaasatoodud mole purgist välja võluda annab. 

96. Bagel ja lox ehk vesikringel graavilõhega

97. Lobster Thermidor

98. Polenta

99. Jamaican Blue Mountain kohv

100. Maoliha

Vahekokkuvõtted: 

aprill, 2009 - 44 söödud.

september, 2010 - 51 söödud 

märts, 2014 - 66 söödud
september, 2014 - lisandus auster ehk 67 söödud

Nagu ülalt lugeda võib, siis 100ni jõudmisega läheb aega ja eneseületamist, kuid küll ma jõuan. Head loetlemist!

Külmakuubikud tatihooaja toeks - ingveri-tsitruse päästetee

Esmalt 2 asja - kõikvõimalikud ürtide ja puljongite jääkuubikuvormis sügavkülmas säilitamised on minu jaoks imelikud. Esimesed on värskena nii palju paremad ja teist ei jagu kuubikutena kohe üldse. Aga see "retsept" siin on just kuubikutena olema loodud - alati varus kui vaja, portsjoneid saab rohkem, kui värsket kraami eales jõuaks kodus varuna hoida ja maitsevahet pole. Pigem on isegi tee valmistamisel külmakuubiku jahutus pluss, sest siis saab mee joogile lisada, kartmata selles kõike kasulikku ära tappa. Kui vajad eriti tõusat tuge, lisa teele ka cayenne pipart - tundub pööraselt, aga tunne on mõnus.Ja kuna aasta tatiseim aeg on jällegi käes, jagan oma nippi, millega selle ja eelmise talve külmetused välditud on. Oluline seejuures muidugi on asjale õigel ajal jaole saada. Tead ju küll seda tunnet, kui kondid nõks valutavad, pea tõmbab paksuks ja kurk kibelema hakkab. Lisaks kihelevad huuled ja nahk valutab. Kahjuks selles staadiumis ei viitsi tihti poodi minna ega suuremat ette võtta ja kuigi kodus leidub enamasti muna ja banaani ja chorizot, siis ingver või sidrun on kössi vajunud. Ja siin on seda teed KOHE vaja, et mitte haigeks jääda. 
Vaja on blenderit ja painduvat jääkubikuvormi ning vahatamta, mahedalt kasvatatud tsitruselisi. Rimis on täitsa hea valik: - 1 suur apelsin apelsin
- 2 suurt sidrunit
- 3 pöidla jagu värsket ingverit
Blenderda tsitruselised katki, lisa ingver ja blenderda ühtlaseks massiks. See võtab natukene aega, vajadusel lisa tilk vett. Määri jääkuubiku vormi ja säilita sügavkülmas. Kui haigus tikub ligi, vala peale keev vesi, lisa mett ja naudi!
Tavalises külmas säilib kaanetatult kuni 5 päeva. Head võitlemist!

Juustu-tartaletid: suupistelaua kiire noobel täiendus

Oleks vaid kõik retseptid, mida julgelt ka pidulikumalt koosviibimisel pakkuda nii lihtsad nagu karp küpsiseid, purk moosi ja tükk juustu, aga just selline see "retsept" siin on. 

Suured krõbedad soolakad küpsised on mõnusaks põhjaks lõputule kombinatsioonide jadale klassikalisest juustu ja moosi kooslusest, andes võimaluse aastavahetuse pidulikumal peol lihtsalt särada, kuna nende valmistamine on tõesti imelihtne, aga tulemus noobel. 

Vaja läheb:

Laima Nature küpsiseid tartaleti põhjaks

Erinavaid moose: näiteks viigimarja, sibula, jõhvika, vaarika

Erinevaid juustusid-sinke: näiteks kitse-, sinihallitus-, valgehallitusjuustu, parmasinki, chorizot jms

Kaunistuseks ürte, pohli, tšillit

Määri igale küpsisele teelusikatäis moosi, murenda peale juust või paiguta lihaviil, lisa soovi korral ürte ja marju ning küpseta 220kraadi juures ülemisel restil kuni 5minutit.

Proovi kindlasti viigimarja-sinihallitusjuustu; vaarikamoosi-kitsejuustu, jõhvikamoosi-valgehallitusjuustu ja sibulamoosi-parmesani kooslust. Katsetada tasub ka erinevate sinkidega, näiteks vaarikamoosi-parma singi-pohlade kooslus on väga maitsev. Särtsakat aastavahetust! 

Piparkoogi-tiramisu pisikese üllatusega

Inspireerituna Itaalia armastatud magustoiduklassikust tiramisust, aga meie jõulu maitsetega, üdini pidulik. Nimi tiramisu tähendab tõlkes "tõsta mind üles" ja see magustoit seda kindlasti teeb - tõstab nii tuju kui ka mängulusti. 

Kui lisad valitud kaussidesse mandli ja nuputad õnnelikule võitjale väikse meene, saab magustoiduring lisaks maitsenaudingule ka mängulise poole juurde, mis lisaks jõuluvana kinkidele kindlasti omajagu elevust juba toidulauas tekitab.  

Kuuele:

- ca 200 grammi Selga Mini piparkoogiküpsiseid

- 250 grammi mascarpone juustu

- 200 ml vahukoort

- 2 spl suhkrut

- 1 tl vanillisuhkrut

- 300 grammi mandariinipoolikuid kompotist

- 200 ml  mandariinikompoti vedelikku

- 100 ml konjakit

Vahusta koor suhkrutega pehmeks vahuks, sega hulka toasoe mascarpone, veerand mandariinikompoti vedelikust ja pool konjaki kogusest.

Ülejäänud kompotivedelik vala madalale alusele, lisa teine osa konjakit – see on küpsiste niisutussiirup. Tõsta igasse kaussi supilusikatäis kreemi, lisa 3-4 küpsist, mandariinipoolikud ja seejärel uuesti kreemi. Korda kuni kausid täis. Ära unusta ühte või kahte kaussi mandlikest lisamast! Kaunistuseks pudista peale mõned küpsised ja lisa mandariini viilud. Magustoit tahab enne serveerimist mõned tunnid tõmmata. Kelle kausikeses on õnne-mandel?

Piparkoogi-pohla küpsisetort jõululauale

Küpsisetorte on sadu erinevaid, aga neid kõiki ühendab see, et lao kokku kuidas tahad, alati on maitsev ja tõesti kõik, kes söövad, kiidavad. 

See on minumeelest ainus Eesti köögi magusroog, mida tõesti kõik armastavad. Siin saab see klassika piparkoogiküpsiste abiga mõnusa jõuluse nüansi – ikka imemaitsev, aga seekord ka pühalik.    

Kaheteistkümnele:

- 3 pakki Selga piparkoogiküpsiseid

- 200 ml vahukoort

- 200 ml maitsestamata  türgi jogurtit (nt. Farmi)

- 100 grammi kohupiima

- 4 spl suhkrut

- 100 ml apelsinimahla

- 300 grammi pohlamoosi

Vahusta vahukoor suhkruga pehmeks vahuks. Sega hulka kohupiim ja jogurt ning apelsinimahl.

Laota küpsised taldrikule, määri peal osa kreemist. Kata küpsistega, määri peale moos, seejärel kreem ja kata uuesti küpsistega. Korda, kuni küpsised otsas. Viimaseks kihiks jäta kreem. Lase enne serveerimist 4tundi kuni üleöö tõmmata. Kaunista pohlade ja küpsisepuruga. Maitsvaid pühi! 

Jõulukorvikesed - lihtne pühadeeine magusamps

Need väikesed lumised nupsukesed maitsevad väga jõuluselt, valmivad kiiresti ja on ideaalne magustoit järgnemaks suurele jõulupraele – pisike, kuid magus, täis klassikaliseid jõulumaitseid. Ja kes siis sefiirikorvikesi ei armastaks - siin seda sõna otseses tähenduses. 

Kümnele:

- 1 pakk Laima kaneeli-õuna sefiiri

- 200 ml vahukoort

- 1 spl suhkrut

- 100 grammi kohupiima

- 200 grammi (külmutatud) pohli või jõhvikaid

Vahusta koor suhkruga pehmeks vahuks, sega hulka kohupiim. Poolita sefiirid ja uurista ettevaatlikult lusikaga seest õõnsaks. Tükelda väljavõetud sisu väiksemaks ja lisa koos marjadega (jäta osa kaunistuseks) kreemile. Täida sefiirikorvikesed kreemiga, kaunista marjadega ja serveeri. Mõnusat jõululaua planeerimist. 

Hommikusmuuti turboinimesele - 8 supertoitu Sinu klaasis

Kõik peavad sööma hommikusööki. Hommikusöök on päeva tähtsaim söögikord. Hommikusöök söö ise, lõunat jaga jne. Jah, kõikjal räägitakse, et hommikusöök on ülimalt oluline. Ja meil siin on see eriti oluline, kehale tähtsaim söögikord enamasti sai või leib rasva(või) ja lihaga(sink/vorst). 

Ärge mõistke mind valesti, ma olen see inimene, kes peab sööma hommikusööki. Ma tahan hommikuti süüa, aga kui ees on kiire päev, siis võileivad ei ole päris see, mida tunnen, et keha tahab. Seepärast olen juba viimased pool aastat hommikusöögiks söönud smuutit. Just nii, ma joon oma hommikusööki ja minu kõht on lõunani ilusti täis - see on tihti inimeste hirm, et kõht läheb tühjaks. Ja loomulikult ka mulle meeldib pühapäeva hommikul tassi hea kohvi kõrvale mõned pannkoogid või sarvesai lõhega süüa, miks mitte ka ahjus küpsetatud juustusaiad, aga see on vaid 1 päev seitsmest, kui pärast ei pea 8-10tundi tööd tegema. 

Klassikuks minu köögis on saanud nn. hommikunafta, kuna see on paksu konsistenstiga ja värvilt peaaegu must. Välimusel ei tasu lasta end hirmutada, sellesse tulemusse panustavad eelkõige meie metsade mustikad ning lisaks pisike kogus spirulina pulbrit. Spirulina on ideaalne taimse valgu allikas, sisaldusega 60-70%, lisaks tohutult erinevaid vitamiine ja mineraale. Samuti on seal sees mett - siin võiks ilmselt teisendada kuulsat ingliskeelset ütlust "A apple a day keeps a doctor away" ehk lusikatäis mett (1 õun) päevas hoiab arstid eemale.

Hommikunafta, ühele: 

- 200 ml kookosvett või mandlipiima või vett

- väiksem hästi küpse banaan

- 150 grammi mustikaid (soovikorral lisa astelpaju, pohli vms)

- pöidlasuurune jupp ingverit

- veerand sidrunit (kui orgaaniline vahatamata, siis koorega)

- 1 kuhjaga teelusikatäis mett

- veerand avokaadot või 1 tl linaõli

- külmutatud spinatikuubik

- 1 tl spirulina pulbrit

Blenderda sametiseks seguks ja naudi kohe. 

Smuutide variante on lõputult ja kui kohe ei julge spirulina ja linaõliga katsetama hakata, siis parim algus on lisada smuutidesse spinatikuubik - neid on saada igas poes ja sügavkülmas on neid lihtne alati käepärast hoida. Spinat on täis kasulikke vitamiine ja mineraale, sel puudub igasugune maitse ja keegi ei arvakski, et smuuti sisse seda supertaime lisatud on. Mõnusat avastamist ja säravaid hommikuid! Terviseks! 

Mandlipiim - magus piimaasemik

Mina olen pooleldi seda usku inimene, et piima joovad vasikad ja beebid ning lehmad ja täiskasvanud joovad vett, mistõttu püüan lihtsalt niisama piima võimalikult vähe tarbida. Siiski ei suuda ma ära öelda headest juustudest ja kohupiimakookidest, aga piimale olen ma leidnud hea asemiku, mida smuutidesse lisada ja selleks on mandlipiim. Eks see laktoositalumatus ole viimasel ajal ka Eestis popiks saanud teema ja üha enam inimesi mõtleb mida endale suhu pistab. 

Kuigi seda saab tänapäeval igast poest ka osta, on sinna tihtipeale igasugu mittevajalikke asju lisatud, mistõttu valmistan mandlipiima kodus ise. Paar nippi on ka, kuidas see eriti mõnus tuleb. 

- 300 grammi mandleid

- 1 liiter filtreeritud vett

- 2 kuivatatud datlit

- näpuotsaga soola

- poole vaniljekauna seemned

Vajad veel blenderit, marlit, sõela, suurt kaussi ja puhast klaaspudelit, kus piima säilitada. 

Kata mandlid veega ja lase mõned tunnid kuni üleöö jahedas seista - see pehmendab mandleid ja "äratab" kuivatatud toitained mandlis üles. 

Loputa mandlid jooksva vee all, lisa blendrisse koos liitri veega, datlite, vaniljeseemnete ja soolaga. Purusta kõrgel kiirusel minut-kaks. Vala saadud segu kahe kuni neljakordse marliga kaetud sõelale ja lase läbi sõela nõrguda. Kui suurem osa on läbi nõrgunud, keera marli otsad kokku ja vääna viimnegi piim kaussi. Vala puhtasse pudelisse ja kasuta piima asemel. NB - ei sobi kohvi peale. Säilib külmikus kuni nädala. 

Tšempionide eine ehk tšilli-küüslaugu rooskapsad lõhega

Nüüd juba teist päeval-on-ka-pime hooaega olen leidnud poest värskeid brüsseli- ehk rooskapsaid. Need on sellised imearmsad muinasjutumaa kapsapead - meie tavalise kapsa teisikud, ainult et tibatillukesed. 

Brüsselikapsad on osa Inglismaa traditsioonilisest jõululauast, kus neid pakutakse hautatult peekoniga. See roog on laste hirm ja koka proovikivi, kuna üleküpsetatud brüsselikapsad maitsevad nagu mudane löga. Kui neid aga õigesti teha, on tulemuseks imemaitsev praekõrvane, mis annab lõputult võimalusi sõltuvalt lisandi valikust. Minu lemmik ja siinne retsept on aasiapärane tšilli-ingver-küüslauk kombo, aga proovi ka valge veiniga, sidruni ja peekondi varianti. Ja kui on turboinimese lõunat vaja, siis lihtsalt auruta ja serveeri parmesani ning musta piraga nagu siin retseptis brokoliga tehtud on. Sobivad imehästi ka supisisse lisada, aga seda siis keetmise üsna lõppjärgus. 

Rooskapsad on tõeline väärtus, kui tahad, et kodus oleks alati värsket köögivilja, kuid vahel ei jõua üle 10päeva poodi - need säilivad külmikus ideaalselt, koori vaid ära pealmised närbunud lehed ja asu vokkima. Tervislikkusest ei tasu rääkidagi. Kui pakud kõrvale lõhet nagu siin, on pärast natukene tunne nagu oleks lõvikonservi söönud, ainult et rinda ei aja kummi mitte julgus vaid terviseboost.

Rooskapsaste valmistamiseks lõika ära alumine varrekonts ja tõmba maha pealmised närbunud lehed - isegi, kui need on päris närbunud ja kollased, on sees ikkagi krõps ja erk kapsapeake. Vastavalt suurusele lõika need ka pooleks või neljaks ja voki kuumas õlis mõned minutid. Lisa meelepärased maitseained, näiteks ingver, küüslauk, tšilli, soja ja hauta keskmisel kuumisel 7minutit. Serveeri kuumalt näiteks teriyaki kastmes lõhega. Head avastamist! 

Petersellisalat ja lammas - natuke hirmutav retsept

Mulle tuli paar päeva tagasi peale selline lamba isu, et mine või hulluks. Seadsin kohe sammud oma lemmikusse Sfääri, et seal nende hiiglamahead tallekotletti süüa ja kõik oligi hea nagu alati aga minu isu see ei rahuldanud - ma tahtsin ikka kohe sellist tugevat lammast - kerge kasuka maitsega ja nii, et saab karree küljest hammastega viimaseid liharibalaid tirida. Täpselt sellist lammast pakub müüa Stockmann - klassikalises marinaadis rosmariini ja tüümianiga karreetükid, mis piisavalt kaua kasvanud, et ka seda kasukamaitset juba küljes oleks. Algajatele ei soovita. Ja kui siia kõrvale pakkuda veel petersellisalatit, siis kerge ootusärevus, kas ikka maitsev saab võttis meie seltskonnas võimust küll. 

Nädalavahetusel oli imekaunis ilm ja kasutasime võimalust aasta viimane väligrill teha. Võõrustajate poolt tuli soov, et teeksime liha kõrvale mingit erilisemat salatit, kui tavaline tomat-kurk-rukola ja ma teadsin kohe, mida lamba kõrvale pakkuda soovin - peterselli-sibula salatit. Siin salatis ongi petersell salati asemik, kuid see ei ole nii tugeva maitsega, kui seda ürdina kasutades - ses mõttes on see selline võlusalat. Lamba juurde sobib igaljuhul ideaalselt ja ka võõrustajad, kes alguses idee peale silmad pärani ajasid, kiitsid taevani. 

Neljale lihakõrvaseks: 

- 200 grammi peterselli

- 200 grammi punast sibulat

- 1 sidruni mahl

- peotäis münti

- 2 pikka kurki

- 500 grammi magusaid tomateid

- 200 grammi fetat

- balsamikreemi

- soola, pipart

Lõika sibul õhukesteks poolkuudeks ja vala peale sidrunimahl. Lase ülejäänud salati tegemise aja marineerida. Eemalda petersellilt tugevamad varred ja lõika peenemaks, kuid ära haki pudiks. Puhasta münt ja haki  hästi peeneks. Lõika tomatid ja kurk, lisa salatile. Lisa nõrutatud sibulad, natuke soola ja pipart ning sega salat läbi. Lõika peale feta ja nirista üle balsamikreemiga. Serveeri grill-liha kõrvale.  

12ndal oktoobril õues tulel süüa teha ja toitu sügiskollases aias nautida oli imeline. Ei tea, kas pliidil küpsetatud lammas ja peterselli salat samahästi ka tubases keskkonnas maitseks? Tasub kindlasti proovimist. 

Seenemüüdid vol 2, pilvikutest ja puraviku-rukola salat

Eelmisel aastal avastasin ma endale väga laia seente võlumaailma ja sel aastal suurenes see veelgi. Nimelt sai jällegi koos seeneguru Margit Härmaga metsas käidud ja palju uut selle imelise riigi kohta õpitud ning muidugi parimad esindajad ka endale koju toiduvalmistamiseks kaasa nopitud. Eelmise aasta tarkusi saab lugeda seenemüüdi postitusest vol 1 ehk siit.  Lisaks on seal imeline lehterkukeseene risoto retsept, septembri lõpupoole neid imelisi seeni juba leidud - tasub kindlasti korjata ja järele teha. 

Sel aastal saime metsa kuu aega varem, mis tähendab, et esindatud olid teist liiki seened - saime palju kitsemampleid (imeline marineerimisretsept Thredahlia blogist siit), pilvikuid ja minu lemmikuid - puravikke. Margit luges kokku, et korjasime umbes 30 erinevat seent, tavaliselt korjab keskmine Eesti seeneline 3-5 liiki. 

Lisaks eelpool nimetatule sai meie korvidesse sirmik, kukekaid, riisikaid, vähemalt 5 liiki puravikke ja palju-palju erinevaid pilvikuid alates toorelt söödavast kollase kübaraga pilvikust kuni soo, veinipunase- ja tuhmuvpilvikuteni välja.  Lisaks mõned eriti erilised esindajad nagu lambaseenik ja kitse-limanutt. Kel rohkem huvi, siis soovitan väga Margiti seeneraamatut, kus lisaks sees ka palju tõeliselt ägedaid retsepte. 

Ja kuigi minu enda retseptisoovitus tuleb täna puravikest, jagaks seenetarkust hoopiski pilvikutest. Nimelt on pilvikud seetõttu erilised seened, et nii nagu puravike perekonnas, pole ka nende seas ühtki ohtlikult mürgist seent. On küll mõned kõhuvaevusi valmistavad seened, kuid need on nii kibedad, et süüa ei kannata neid nii kui nii ehk kui mõni selline korvi satubki ja koos teistega patta panete, on roog nii kibe, et keegi seda ei söö. Ja kuna suurt ohtu pole, on pilvikutega hea algust teha oma korjatavate seeneliikide laiendamisega. 

Kui oled kindel, et oled leidnud pilviku perekonda kuuluva seene, siis esmalt nuusuta - kui sel pole läppavat haisu (söödamatu haisev pilvik), siis proovi keele otsaga eoslehekeste küljest väike tükike ja sülita siis välja. Kui see pole põletavalt kibe, ongi sinu käes söödav pilvik. 

See on müüt, et pilvikuid peab kupatama. Margit rääkis seda meile juba metsas ja nüüdseks olen ka ise selle korduva praktilise testimisega ümber lükanud. Nagu eespool kirjutasin, sobib üks pilviku liik lausa toorelt söömiseks ja see on imeline mandlise järelmaitsega, suurem osa neist vajab vaid praadimist ja neist saab valmistada imelisi seenepihve. 

Just sedasi mina kõik oma saagi pilvikud ära sõingi. Vähese või ja õliga pannile, soola-pipart, kõrgel kuumusel vesi välja ja kerge pruunistus peale ning siis koos sulajuustu ja tomatiga krõbedale saiale. No küll oli maitsev - proovige kindlasti. 

Pärast pilviku-võikusid on mul uus seene-lemmik, aga puravikud jäävad minu jaoks alati seeneriigi kuningateks. Puravikud kasvavad väga kiiresti, juba 10tunnised seened on korjamiseks piisavalt suured. Eelistage prinki ja tugevate torukestega värsket seent - käsnjas ja vettinud puravik jätke metsaloomadele maiustamiseks. Söödav on nii puraviku jalg, kui ka kübar ning nn. kübara alune svamm. Margit ütles, et kui näiteks pilvikud on ussidega nii asustatud nagu ülikooli ühikad, siis puravik on villa, kus tavaliselt elab vaid üks ussi-härra. Tõmmake puravik õrnalt sambla seest välja - tihti on kuni 30% seene kaalust sügaval sambla sees peidus. (Seene jala lõikamisest versus tõmbamisest kirjutan eelmise aasta postituses - lugege siit) Seejärel koorige jala alumine osa samblaniidistikust puhtaks, puhastage kübar pintsliga ja asetage korvi. Kusjuures köögipintsel on seenemetsas asendamatu abiline - saate seened kohe puhastada ja kodus palju vähem tööd. Kupatamist mittevajavaid seeni pesta ei tohi, kuna siis imavad need end vett täis ja hea saagi asemel olete koju toonud korvitäie pesukäsnu. 

Aga tagasi minu lemmikute puravike juurde - neil on kohe see päris õige vanakooli seenemaitse ja mida kõike neist veel teha saab - niisama toorelt süüa, kohe pannil võiga imehead sooja eelrooga pakkuda, kastmesse, pastasse, liha juurde. Kui kõik viimased on sellised üsna tavapärased, siis toorelt söömise kohta imestasid pooled minu kolleegid kõvasti ja keeldusid proovimast. Ülemisel pildil on kaks kivipuraviku esindajat. Vasakpoolne pruuni kübara, kollakate torukeste ja heleda jalaga puravik kasvav kuuse läheduses, punakaspruuni kübara ja jalaga ning valgete torukestega seen oli aga männialune elanik. Mõlemad on noored kivipuravikud, mis sobivad ideaalselt seene-carpaccio valmistamiseks. 

Selleks puhasta noored pringid ussideta kivipuravikud pudist ja koori jalgadelt metsasodi. Viiluta ja laota rukolapadjale. Peale nirista head balsamiäädikat ja purusta värsket musta pipart. Soola asemel laastuta peale parmesani. Enamasti jagub vaid kahele. Mõnusat avastamist!  

Suvikõrvitsa salat - selleks suvikõrvitsad ju loodud ongi!

Kui nüüd välja jätta mõned täiesti imelised koogid, kuhu sisse suvikõrvitsat läheb, siis minu jaoks on suvikõrvits parim toorelt salatina ja salati sees söömiseks. Aga selleks, et see nn. massidesse läheks, peab veel nii mõnigi harjumus muutuma. 

Näiteks meil maal juhtub tihti nii, et kõik kurgid kasvatatakse hästi suureks ja väikseid ei sööda, sest siis ju ei jagu ja kõrghooajal viiakse kastide viisi kurke küla peale jagamiseks, sest ise ei jõua kõiki neid ära süüa. Palju parem oleks nautida väikseid, maitseküllasemaid kurke ja küll jagub jätkuvalt teistelegi. Sama lugu suvikõrvitsategagi, mis hiiglasteks kasvatatakse ja siis otsitakse neid, kes neid sööks. 

Ülekasvatatud vili tähendab ju seda, et parimad maitseomadused on ammu kadunud. Seepärast arvataksegi, et suvikõrvits on maitsetu, pehme, kõva koore ja seemnetega vili, mis heal juhul kuskile massi täiteks soibib ja noh, täita saab teda ka hea-paremaga, mis kogu selle maitsetuse siis ära varjab. 

Olete te suvikõrvitsat proovinud, kui see vili vaid paari sõrme jämedune on? Noor ja krõmps, seemnetest pole märkigi ja koor on mõnusalt kriuks. Vot sedasi tuleb suvikõrvitsat süüa. Ja need, mis hiiglasteks kasvavad, saab koogi või moosi sisse panna - kuigi sealgi on noored viljad paremad ja annavad rohkem maitset. 

Aga see salat nüüd - üks mu lemmikuid on lihtsalt roheline salatisegu tomati, suvikõrvitsa, toorete šampinjonide, röstitud piiniaseemnete ja mee-sinepi kastmega. Et kui eriti kiirelt ja kergelt tahaks. Selline, mida ka sõbrannale pakkuda, on ülal pildi peal. Mitte, et valmistamine keerulisem oleks: 

väikesed suvikõrvitsad köögiviljakoorijaga õhukesteks laastudeks, peale niristada head balsamikreemi ja sidrunimahla, soovikorral head õli. Parmesanist parjalt peene riiviga soolakust peale, ohtra peoga pannil röstitud piiniaseemneid ka, viimistluseks värskelt musta pipart. Ideaalselt sobivad seltsi veel ka igasugu mündilised ja tummisemaks eineks parmesani asemel feta. Tõeliselt mõnus kerge salat, kui juhtub, et väikeseid suvikõrvitsaid kätte satub. Kõrvale veel krõbeda koorega saia ja suvi kestab veel. Ja kui pole mitte nii väikesed suvikõrvitsad koju sattunud, siis proovi neid retsepte ka:  http://k2trinkokkab.blogspot.com/search/label/suvikõrvits

Spargel, vutimuna, estragon - 10 minuti imelõuna

See nimetus kõlab natukene nagu nüüd nii mõneski restoranis kombeks on ja ega see väga ekslik olegi. Kui hea tooraine kapis, siis 10 minutiga valmib tõeliselt hõrk roog, mis ühest kodusest brunchist või lõunasöögist tõelise elamuse teeb. 

Kuigi eestimaise spargli aeg on selleks aastaks ühel pool, on noori varsi kaubandusest saada juba terve aasta läbi. Südatalvel, hoolimata sellest, et sissetoodu pole kaugelt nii hea, kui värske kodumaine spargel, on see roog siin just täpselt see, mis kauge kevade lähemale toob. 

Kahele tõeliselt maiuspalaks või neljale eelroaks: 

-  1 kg sparglit

- 30 grammi võid

- 6 vutimuna

- 50 grammi parma sinki

- 100 grammi meelepärast kerget majoneesi

- 2 tl kuivatatud estragoni

- poole sidruni mahl

- soola

- musta pipart

- parmesani

Keeda vutimune 2 minutit, jahuta külmas vees ja koori. Murra spargli varreotsad maha ja pane suurele pannile koos 200ml vee ja 1 tl soolaga keskmisele kuumusele kaane alla 5 minutiks hauduma. Sega vahepeal. 

Estragonimajoneesiks sega kokku majonees (eelistan Põltsamaa Felixi 3% selle kerge koostise ja maitse pärast), sidrunimahl, 1 spl vett ja estragon. 

Eemalda spargli pannilt kaas, tõsta kuumust, lisa või ja kuumuta pidevalt segades kõrgel kuumusel 2 minutit. 

Serveerimiseks jaota spargel taldrikutesse, rebi peale parma sink ja jaota laiali poolitatud vutimunad. 

Tõsta peale estragonimajonees, tõmba mõned parmesanilaastud ja jahvata värskelt peale musta pipart. Naudi! 

Kahe koostisosa küpsis - kõige geniaalsem hommikupuder

Ma olen läbinisti hommikuinimene - minu jaoks pole probleem tõusta kell 6 ilma äratuskellata ja kohe toimetama asuda (ka laupäeval). Ja kuna minu hommikud on alati hästi tegusad, moodustab tähtsa osa sellest hea, kuid kiire hommikusöök. 

Vahel söön ma putru ka, tihedamini joon ühe ülitervisliku ja toitva smuuti. Ja väga tihti tahan ma hoopis midagi magusat - lisaks hommikuinimesele olen ma ka magusainimene. Minu ideaalne päevamenüü koosnekski vaid kookidest-saiakestest-küpsistest. Aga koguaeg ju ikkagi ei saa - tahaks kehale miskit kasulikku ja toitvat anda, mis samas minu magusahullust rahuldaks.

Ja just seepärast ongi see retsept siin kõige geniaalsem hommikusöök maiasmokkadele üldse - nagu kõik, kes selle retsepti avastanud on öelnud - isegi, kui ma söön hommikusöögiks ära KÕIK need küpsised, olen ma ära söönud 2 banaani, suure koguse kaerahelbeid, natuke shokolaadi ja pähkleid. Geniaalne ju? Ja kogemus ütleb, et üle poole ei mahu mitte kuidagi kõhtu. 

Aitäh Pillele, kes selle retsepti avastas! Võib suurustamata öelda, et Sa muutsid mu hommikuid. 

Vaja läheb:

- 2 keskmist küpset banaani

- 2 dl kaerahelbeid (eelistatult täistera)

- 2 peotäit meelepäraseid lisandeid - minu lemmikud on hetkel shokolaadinööbid ja kreeka pähklid

Soovi korral natuke kaneeli

Purusta banaanid kahvliga, sega hulka kaerahelbed ja lisandid, tõsta lusikaga pannile pätsikesed -saad umbes 16 küpsist. Küpseta 170kraadises ahjus 15minutit. 

Parimad soojana. 

Lisaboonusena lõhnab terve kodu imeliselt - pühapäevahommikuste pannkookide järgi meil igaljuhul puudust ei tuntud. Helgeid hommikuid! 

Rebitud liha ehk unistame suvegrillist

Praegu on see aeg aastas, kus päevad lähevad selgemalt pikemaks ja lootust ikka on, et kevad kord tuleb, kuid siiski on see veel nii kaugel, et ainult sellest unistusest ei piisa. 

Siis tuleb appi selliste toitude tegemine, mis kuidagi suvised on. Ja ei, siin ma ei mõtle arbuusi-feta salatit või maasikaid, sest lihtsalt head toorainet ei ole saada, kuid head liha saab küll ja mõnusat grill-liha sarnast hõrgutist süües võib lausa tekkida tunne, et väljas on sompus ja märg Jaanipäev?!

Rebitud liha, inglisekeeli pulled-pork, on minu jaoks tõeline maiuspala. Nimi tuleb sellest, et liha on nii pehmeks küpsetatud, et seda kahe kahvli abil peenikesest saab tükeldada. Sinna juurde pakutakse enamasti alati kergelt magusapoolset grill-kastet, mina olen sõltuvuses Santa-Maria Original BBQ kastmest, tean, et paljude jaoks on see liialt magus, aga minu jaoks ideaalne! Appi, millised neelud mul jälle käivad! 

Aga liha juurde siis - mina sain oma kauni tükki Oma Põrsas ettevõtmiselt. Nad müüvad eriti värsket ja otse tootjalt tulnud liha, lisaks mõnusad vorstid-viinerid-sardellid, mis tehtud nagu vanasti, mis muidugi maitses hästi väljendub! Nende käest saab liha lausa koju kätte tellida! 

Mina kasutasin liha marineerimiseks M&S Pad-Thai kastet, seal olid kõik vajalikud maitsed olemas - soolane ja magus, natuke vürtsi ja natuke haput.

- 3-4kg sealiha tükk
- soola-pipart
- pad-thai kastet

Masseeri liha kastmega kokku, soola-piparda ning mässi tihedalt kilesse. Lase üleöö maitsestuda.
Kuumuta ahi 200 kraadini, tõsta liha ahjupotti, kata kaanega ja pane ahju. Keera temperatuur kohe 150peale ja küpseta 5-8tundi.

Tõsta valminud liha potist välja, rebi kahvlitega ribadeks ja serveeri mõnusa salatiga.
Sobib ideaalselt ka burksi või võiku sisse, samuti wrapi täidiseks!

Talvepannkoogid külmaks hommikuks kaneelise jogurtiga

Lund on juba nabani ja köögis hõljuvad piparkookide ning vürtside lõhnad. Loomulikult ei puudu viimased ka nädalavahetuse pannkookidest. 

Lisaks erinevatele vürtsidele on neis pannkookides lisaks veel ka riivitud kõrvitsat ja kaerahelbeid - puht praktilisel kaalutlused mõlemad lisatud. Kõrvitsat elab mul lihtsalt suures koguses akna laual ja olen selle lisamisest kõikjale jätkuvalt sõltuvuses. Kaerahelbed said tainasse visatud aga seetõttu, et koolis ootas ees pikk päev, mistõttu tahtsin, et minu hommikusöök oleks vähe toekam, kui lihtsalt jahu, muna, suhkur. 

Serveerimiseks sobivad selliste tummisemate pannkookide peale ideaalselt hakitud pähklid ja mesi/vahtrasiirup. Mulle maitsevad hirmsasti pekaanipähklid. Kui on nõks veel viitsimist mässata, sega maitsestamata (kreeka) jogurtisse kaneeli ja mett ning mõnusalt talvine mütsike ongi pannkookidel peas. 

Kahele: 

- 2 muna

- 1,5 spl suhkrut

- näpuotsaga soola

- 200 grammi riivitud kõrvitsat/porgandit

- 4 spl kaerahelbeid (mitte kiir) 

- 1 tl purustatud ingverit

- 1 tl kaneeli

- näpuotsaga kardemoni

- 4 spl täisterajahu

- 1 tl soodat

- nisujahu

Klopi munad suhkru ja soolaga lahti. Lisa peenelt riivitud kõrvits/porgand ja kaerahelbed ning sega ühtlaseks. Sega hulka vürtsid, sooda ja täisterajahu ning sega tainaks. Viimasena lisa niipalju nisujahu, et saaksid pehme, paksu hapukoore taolise taina. 

Prae või-õli segus keskmisel/madalal kuumusel mõlemalt poolt kuldseks. Serveeri pähklite, mee ja  kaneelise jogurtiga. Mõnusat talve!