Reede, 30. september 2011

Võiroos - hunnitu kohvikõrvane ehk vanakooli klassika vol3

Võiroos on üks imeline saiake - see maitseb suurepäraselt nii kohvi kui ka teega, täitsa niisama paljalt või singi ja juustuviiluga. Selle mõnusalt krõbedad pealmised kihid ja sisemised, näppe kaunilt võiläikeliseks määrivad pehmed lehekesed peidavad endas tegelikult vaid viit väga lihtsat koostisosa - jahu, pärmi, vett, soola ja võid. Lihtsuses peitub võlu, teame ju seda nii hästi.

Ka võirooside tegemine on tegelikult lihtne, kui sa tead erinevaid nõkse ja nippe, tehnoloogiliselt midagi keerukat pole. Peamine ajakulu on pärmitaina kihitamine, kõik muu on juba tavaline saiakeste tegemise juurde kuuluv töö, kuid ahjusoojad võiroosid on seda kulu väärt.

Panen siia kirja võirooside põhiretsepti, mida mina kasutan ja ka samm-sammulise tegemisõpetuse koos piltidega.

Valmib 20 saiakest:
- 700 grammi nisujahu
- 300-350 grammi vett
- 25 grammi presspärmi
- teelusikatäis soola
- 2 tl suhkrut

Veel läheb tarvis
- jahu rullimimiseks
- kihitamiseks 150 grammi toasooja võid ja 1 tl peensoola.
- 1 muna määrimiseks
- 2 spl võid lõppviimistluseks

Valmista pärmitainas, milleks lahusta pärm leiges vees ja sega sõelutud! jahu, soola, suhkru segusse. Sõtku elastseks tainaks ning lase rätiku all soojas kohas tunnike kerkida. Löö rusikaga tainast õhk välja ning tõsta jahuga kaetud lauale.

Suru tainapall käte abil natuke madalamaks ning rulli see ristkülikuks.
Esmalt rulli tainast mõlemale poole pikkusesse, siis üles-alla laiusesse kogu tainaplaadi ulatuses ja seejärel nurkadest diagonaalselt välja. Nüüd venita ja lükka käte abil tainaplaat ristkülikukujuliseks. Pärmitainas on hästi elastne ja vastupidav, seda saab julgelt kätega töödelda. Ristkülikukuju on oluline seepärast, et kogu tainas saaks kihitatud ja väljavenitatud äärtesse ei jääks pakse tainakihte.

Esimene kihitamine.
Sega kokku toasoe või ja sool ning määri käega pool sellest 2/3 tainaplaadile.
Tõsta puhas tainaplaadi osa võitatud plaadi peale ja pühi sellelt jahu.
Tõsta sinna peale omakorda väljaulatuv võitatud osa ja suru õrnalt peopesa abil kokku nii, et õhku vahele ei jääks.
Oled saanud 3 kihilise taina. Lase tainal 10 minutit rätiku all rahuneda.

Teine kihitamine.
Esmalt tõsta tainaplaat enda ette nii, et lahtine äär oleks sinu poole - nii saad paremini jälgida, et tainakihid rullimisel ei nihkuks.
Nüüd rulli tainas taaskord suureks ristkülikuks - esmalt pikkusesse, siis laiusesse ja siis nurkadest välja. Jälgi, et tainaplaadi all oleks piisavalt jahu, et see saaks ühtlaselt venida, mitte ei jääks alumine osa lauale kinni - kuna tainaplaatide vahel on nüüd või, nihkuvad ülemised kihid väga lihtsalt alumiste suhtes.

Venita ja suru käte abil tainaplaat ristkülikuks ning määri käega 2/3 tainaplaadi peale ülejäänud või. Tõsta puhas tainaplaat võitatud osale, pühi vahelt jahu ning tõsta peale võitatud tainaplaadi ots. Suru peopesaga õrnalt kokku ja õhk vahelt välja. Oled saanud 9 kihilise taina. Lase tainal 15 minutit rahuneda.
Saiakeste vormimine
Tõsta tainaplaat taaskord enda ette lahtine serv sinu poole ning rulli see 40X40cm tainaplaadiks. Mõõda välja 10X10cm äärelaiusega tükid ning lõika noaga tainaplaat osadeks.
Võiroosi voltimiseks suru neli tainanurka pöidla abil keskele kokku, kuid mitte üksteise peale. Seejärel suru keskele kokku neli uut tekkinud nurka ja seejärel veelkord 4 nurka, et saaksid väikese roosikese.
Lase roosidel 10 minutit kerkida ning määri siis kergelt muna-vee seguga ja jäta 10ks minutiks järelkerkima.
Küpseta 210 kraadises ahjus kuldseks (ca 12-16minutit) ning määri ahjust võtmisel üle sulavõiga. Võiroosid ongi nautimiseks valmis!

Parimad samal päeval, sobivad ka külmutamiseks, kui üle peaks jääma :) Head voltimist!

Kolmapäev, 28. september 2011

Must leib tallekeele, mädarõikakreemi ja jõhvikamoosiga - väike hommikuvõiku snobism

Ma võin nüüd kohe päris ausalt tunnistada, et kui ma ühel kaunil pühapäevahommikul omale selle pealkirjas nimet võiku valmis tegin ja seda siis uhkes üksinduses nautisin, tundsin ennast nagu väike snoob. Aga mitte selline kurja pilguga, halvustav snoob, vaid selline, kel kerge kaval muie suunurgas - et kus ma nüüd alles tegin omale võiku :)

Lambakeele hullus vallutas toidublogid juba mõni aeg tagasi, aga kuna ma laisk olin, ei jõudnud kordagi turule selle hõrgutse järele. Küll aga tuli 2 keelekst kaasa selle lambakintsuga ja teadsin kohe, et keedan nad valmis niisama, võileivale lisamiseks, kuhu alla natuke mädarõigast määrin. Mädarõika + tallekeele taevas sõlmitud abielust on kirjutanud ka Tuuli. Nagu minu puhul ikka, oli vaja toidule lisada ka kerge magus-värske nüanss, mida sel korral etendas jõhvikamoosi lusikatäis. Kokku sai üks imemaitsev suutäis.

Kuna tallekeeled on nii pisukesed, siis tuleks suuremale seltskonnale pakkudes neid ohtralt varuda - inimese kohta 2, aga kust neid korraga nii palju saada võib - ma ei tea - turul neid hulgim saada ei ole, on mul kõrva jäänud. Aga valmistamine tasub ette võtta kahe keele pärastki nii nagu mina seda tegin.Loputa keeled külma vee all puhtaks, lisa potti sibula, sellerivarre, loorberilehe ja pipraterade seltsi, täida pott külma veega ning aja kiiresti keema. Keera tuli madalaks ja koori pinnalt vaht. Lisa supilusikatäis soola ja lase vaiksel tulel 2 tunni jagu keeda. Keera tuli maha ja jäta keeled leeme sisse jahtuma. Kui keeled on jahtunud, võta puljongist välja ja koori.

Võiku valmistamiseks sega toorjuustule sekka lusikaotsatäis mädarõigast, määri mustale leivale, kata keeleviilakatega, lisa jõhvikamoosi ja raputa üle murulauguga. Naudi, rahulolevalt, muigega.

Esmaspäev, 19. september 2011

Sügise kints - maitseküllane ahjulammas

Esimesed sügiskülmad on parim aeg lambaliha söömiseks. Mul läheb umbes 3 korda aastas õnneks üks kaunis kints oma köögilauale vedada ning neist kolmest korrast on parim just see, varasügisene saak.

Ei tea, kas asi võib olla selles, et nüüd ma juba hindan seda, kui 3 tundi kuumav ahi köögi soojaks kütab, või on see punane vein, mis jahedal õhtul sooja kerre toob, või hoopis see, et kuigi hõrgult punetav talleliha on pehme ja mahlane, on see siiski tummisem ja toitvam, kui kõik suvejooksul söödud grillid ja imekombel on see nii mõnus.

Sel korral sai lammas pandud marinaadi, mis kokku segatud tunde järgi köögikapi saadustest, kuid kuna tuli nõnna hea, kui varem pole olnud, panen selle siia kiirelt kirja, et järgmisel korralgi samamoodi toimetada.

Marinaadi jaoks:
- 1 suur küüs küüslauku
- 1 spl värsket estragoni
- 1 spl värsket münti
- 1 tl koriandriseemneid
- 1 väiksem päikeseküps tomat
- veerand punast paprikat
- pool tšillit
- 4 spl õunamoosi

Surista saumiksriga marinaadi ained pastaks ja määri ümberringi kelmetest puhastatud kintsule ja lihaste vahedessegi. Lase üleöö külmkapis tõmmata. Enne ahjupanemist puista peale 1-2 spl meresoola ja purusta ohtralt musta pipart.
Kuumuta ahi maksimumini ja kohe, kui oled lamba ahju pannud, keera temperatuur 170kraadi peale. Küpseta 30 minutit. Kasta lammast eraldunud mahlaga.
Lisa ahjupannile kahe klaasi jagu punast veini ja küpseta 2 tundi 150kraadi juures, vahepeal lammast praeleemega kastes.

Võta ahjust, kasta lammast leemega ning lase fooliumi all vähemalt pool tundi enne lõikamist rahuneda. Serveeri ahjupeedi ja/või porganditega. Soojust!

Reede, 16. september 2011

Nostalgiamaitseline roosa ime ehk paradiisiõunamoos

Kui see moos ei maitseks nagu mõni sünnipäevapidu minu lapsepõlves, kus ALATI oli laual ka paradiisiõuna kompott, oleks selle keeduse nimi kas printsessimoos või midagi muud säärast - nii imekaunis sügavroosa on selle toon.

Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis paradiisiõunakompotiga olid mul tegelikult kahetised suhted lapsepõlves - mulle hirmsasti meeldis see maitse, aga ma absoluutselt ei sallinud neid kompotivedelikus pehmeks tõmmanud paradiisiõunu süües seda keskmist, kõvat ja seemneid täis osa, mida ma siis salamisi pihku korjasin ja tasakesi kööki hiilised prügikasti poetasin. Muidugi polnud sellisel ajal üldse nii ilus teha, sest õuna süües tohtis vaevu allesjääda vaid üks asi ja selleks oli varrejupp.

Meil on maal aias 2 paradiisiõuna puud, mis igal aastal viljakalt üle õue punetavad, kuid ainus asi, mida nendega tänapäeval tehakse on kokkuriisumine, et need aia kaugemas nurgas rahulikult mädaneda saaksid. Nagu mu ema ütleb - ei ole sööjajaid, aga kui ma endale mõtlen ja oma tutvusringkonnas ringi vaatan, siis ei ole kaugel ka see aeg, kui isegi paradiisiõunad purki saavad - nii populaarseks on saanud ise hoidistamine - eks ikka selleks, et purgis ehe, ilma suurema lisa-aineteta ja vähema suhkruga saadused oleksid, mida siis isukalt terve pika talve põske pista.

Ainus põhjus, miks ma sel aastal veel kompoti ei teinud oli suurte purkide puudumine ja hoiustamiskohtade nappus - algatuseks piisab mõnest pisipurgist imemaitseva nostalgiamaitsega moosist.

Valmistamiseks pane pestud paradiisiõunad potti, lisa klaasi jagu vett ja lase madalal tulel keema tõusta. Keeda, aegajalt segades, kuni õunad on pehmed. 2kg õunte jaoks kulub selleks ca 40minutit.

Hõõru segu läbi sõela, et seemnetest ja vartest lahti saada, vala tagasi potti, lisa 200-400grammi suhkrut, 2 spl sidrunimahla ja keeda 5 minutit. Jaota steriliseeritud purkidesse, kaaneta ja tarbi pimedal südatalvel lootuskiire hakatuseks.

Esmaspäev, 12. september 2011

Täiuslik turboinimese lõuna - aurutatud brokoli parmesaniga

Mina olen nüüd juba paar nädalat koolijüts, mis tähendab seda, et lahkun kodust kaheksa paiku ja naasen paremtel päevadel ka kaheksa paiku, aga mõnel õhtul veel üheksa-kümnegi ajal. Siit on vist igaüks juba oma mahakandmise teinud ehk siis kokkamiseks mul enam väga aega ei ole - nädalavahetusel olen muidugi pliidi ette naelutatud, keetes ja vaaritades erinevaid moose, hoidiseid, letšosid - valiku neist leiate ka paremalt, klikkides moosipurgile, aga suuremaid kooke ja soolaseid üllitisi väga enam teha ei jõua.

Ka see "retsept" siin pole tegelikult ju mingi retsept, aga küll on see geniaalne oma lihtsuses ja mis peamine, pärast sellist lõunat ei murra unemati maha, vaid jõudu jagub õhtuni ringi tormata ja õppidagi.

Brokoli ehk spargelkapsas on äärmiselt tervislik, sisaldades palju C-vitamiini ning kiudaineid ja õigesti valmistades pole sel midagi pistmist selle lögaseks keedetud samblarohelise asjadusega, mida sööklates leida on.

Poes on viimasel ajal silma jäänud eestimaine varajane brokoli, millel lisaks ilusatele tumerohelistele õisikutele ka mahlased, pikad varred küljes on. Need varred on muuseas eriti maitsvad ja head, ärge neid kindlasti prügikasti visake.

Valmistamisprotsess on järgmine:
Pese brokoli puhtaks, naksa noaga küljest õisikud. Seejäärel koori kartulikoorimisnoaga jämedamast poolest ülepoole vartelt pealmine, kõvem koor. Lõika juppideks ning aseta sõelale, selle peale laota õisikud, puista peale natukene soola.

Aseta sõel keeva veega poti kohale, jälgi, et sõel vett ei puuduks, pane kogu kupatusele peale kaas ja auruta 3-5minutit.

Vala veel krõmps, ere-tumeroheline brokoli kaussi, nirista peale oliiviõli, riivi parmesani, purusta musta pipart ja puista kõrvitsaseemneid, hakka sööma. Küll on hea!

Teisipäev, 6. september 2011

Paneme päikesemaitse purki ehk ahjukuivatatud tomatid pimedate aegade tarbeks

Kas teil on ka tomati uputus? Kas te soovite praegu, et maailmas oleks võimalik selline asi nagu ette söömine - ehk siis sööte tomateid nii palju, et ka südatalvel veel seda maitset tunneksite? Mina aegajalt soovin. Eriti soovin ma seda talvel, mõeldes, et kui oleksin suvel ehk veel ühe päikesepunase tomati põske pistnud, siis äkki ei igatseks selle maitse järele praegu nii metsikult? Hoolimata muidugi sellest, et praegu on tomateid söödud nõrkemiseni - lihtsalt otsast hammustades nagu õuna, balsamiäädikaga salatiks segatult, koos kodujuustuga ning hommikuse võisaia peal. Ahjus küpsetatult ja grillitult, kooritult ja supiks keedetult, magusa isu rahuldamiseks isegi suhkruga. No on isu täis - kevadeni. Ja siis jälle, talvel poes neid plastmasstomateid vaadates mõtlen, et kui oleksin söönud ühe veel, äkki siis ei oleks ma valmis ühe päikesesooja tomati eest tapma?

Õnneks avastasin kogemata sellele piinale vähemasti osalise lahenduse.
Ühel nädalavahetusel, kui taaskord toorvorste balsamiäädikaga küpsetatud sai, ladusin sinna 4kordse koguse tomateid peale, sest olin maalt neid suure kotiga kaasa toonud, aga muidugi jäi osa tomatitest pärast vorstide ärasöömist pannile järgi, mille ma väiksesse kaussi kokku kogusin. Sellest ülejäägist sai minu uus lemmik hommikuvõileiva kate. Mõnusalt magus, natuke vürtsikas-küüslaugune ning nii tomatine.

Ja sel nädalavahetusel küpsetasin ma ahjus juba ainult tomateid, et osa neist ka purki panna talvist tapahimu vähendama.

Tarvis on küpseid tomateid, soola, suhkrut, pipart, oliiviõli, balsamiäädikat, küüslauku, basiilikut, oreganot.

Lõika tomatid sektoriteks, raputa peale soola ja sega läbi. Kurna sõelal üleliigne vedelik.

Haki peeneks küülauk ja ürdid, sega ahjupannil kokku tomatisektoritega, maitsesta pipra, suhkru ja balsamiäädikaga. Nirista peale natuke õli ja sega kergelt kõik läbi. Laota ühtlaselt laiali.

"Küpseta" 120 kraadises ahjus 2 tundi. Jaota steriliseeritud purkidesse, kaaneta ja jahuta. Ja nüüd varu kannatust, et enne talve kõike ära ei sööks!
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...