8 vilja tomatikaste - talveks vitamiinid purki

Mulle natukene tundub, et olen sel aastal oma hoidistamisega hiljaks jäänud, aga vastavalt aastale see mul suuresti varieerubki.  Näiteks tomatid - nende kogus ja valmimine sõltub päikesest. Sel aastal päikest peaaegu ei olnudki, mis tähendab, et saan alles praegu laari voodi all punaseks tõmbunud tomateid. Neile lisan maitseks mõned purgid purustatud tomateid, et vajalik kogus toorainet kokku saada. Aga kõik teised asjad on sel külmal suvel minu meelest alles praegu oma parimais - kaunid kõrvitsad ja suured porgandid. Lisaboonusena muidugi keetmisel leviv soojus, mis rõske korteri soojaks koduks muundab.

See hoidise tüüpi tomatikaste on Eesti talveajal asendamtu purgitäis - maitseküllane kaaslane tööõhtul makaronidele sekka segamiseks, koos hakklihaga lasanjeplaatide vahele laotamiseks või tummise supipõhja alustuseks. Täis suve parimaid vilju, vitamiine ja päikesekuma. 

Mitmekülgset köögivilja valikut ei tasu peljata, ükski maitse eraldi esile ei tungi, kastet söövad isukalt nii selleri kui ka porgandi põlgurid. 

Kuigi nõuab omajagu hakkimist, kuumutamist ja segamist on tulemus ning hilisem ajakokkuhoid seda väärt, rääkimata südatalve maitseelamusest, mil hing oma aia värskeid saadusi kõige enam ihkab.

Valmib suur potitäis hoidiskastet:

- 4 suurt sibulat

- 4 küünt küüslauku

- 6 sellerivart

- 4 keskmist porgandit

- 2 väikest suvikõrvitsat

- 4 punast paprikat

- 1 kg kõrvitsat

- 4 kg päikeseküpseid tomateid

- pool klaasi vett

- maitsejärgi meresoola, musta pipart

- 4-5 spl suhkrut

- 1-2 spl kanget äädikat

- 5 spl õli

Puhasta ja lõika sibulad poolkuudeks. Haki küüslauk peenikeseks. Viiluta sellerivarred, riivi porgandid ja suvikõrvitsad jämeda riiviga, lõika paprika tükkideks, poolita tomatid, tükelda kõrvits.

Laota kõrvitsatükid ahjuplaadile ning küpseta 180kraadises ahjus 30 minutit. Lase natuke jahtuda ning püreesta seejärel blenderis ühtlaseks.

Samal ajal vala poti põhja õli, lisa külmale õlile sibul, küüslauk ja 3 tl meresoola ning kuumuta keskmisel kuumusel aegajalt segades umbes 10 minutit, kuni sibul on klaasjas. Lisa seller, porgand ning paprika. Hauta 5 minutit, misjärel lisa suvikõrvits, poolitatud tomatid ja vesi. Tõsta kuumust ning keeda pidevalt segades 10 minutit. Keera kuumus  madalaks ning lase kaane all aegajalt segades tund aega haududa.

Tunni möödudes lisa kõrvitsapüree ning maitsesta kaste soola, pipra, suhkru ja äädikaga. Maitse nõuab natuke timmimist - arvesta soola-pipra lisamisel hilisema toiduvalmistamiskäiguga. 

Lase uuesti keema tõusta, keeda kõrgel kuumusel 5 minutit, eemalda seejärel pott tulelt ning jaota puhastesse purkidesse, kaaneta, jahuta.

Kui soovid ühtlast kastet, blenderda nuimiksri või kannmiksri abiga segu ühtlaseks, lase uuesti keema tõusta, keeda kõrgel kuumusel 5 minutit, eemalda tulelt ning jaota steriliseeritud purkidesse. Kaaneta ning jahuta kiiresti.

Kaste säilib ületalve ning sobib kasutada kõikjal, kus purustatud tomateid nõutakse. Selle kastmega saab ainult ohtralt vitamiine ja maitsesügavust pealekauba. Head hoidistamist!

Pisaravaba sibulamoos kurkumiga - veiniõhtu hää kaaslane

Klaasike veini, tükike juustu ja magus-vürtsikas sibulamoos - kõlab ju nagu ideaalne kooslus?

Kõik, kes kunagi ise sibulamoosi teinud, teavad, et väikese purgi sibulamoosi tegemiseks peab esmalt kõigepalt kõvasti pisaraid valama, sest sibulad keevad moosi tehes nii palju kokku, et väikese purgi jaoks tuleb puhastada ja lõikuda kilo jagu sibulaid - sellise koguse sibula peale tulevad pisarad silma mitte ainult hakkijale, vaid kõigile, kes vähegi ligiduses viibivad.

See keedus siin täidab kõik sibulamoosi nõuded - magusalt vürtsikas, mõnusa sibulamekiga, mis maitseb ka sibulavihkajatele, lisaks valmib ilma ühegi pisarata.

Poole liitri jagu moosi:

- 1 kg kõvemaid pirne

- 250 ml vett

- 2-3 spl sibulahelbeid*

- 1 tl jahvatatud kurkumi

- 0,5 tl soola

- 1 spl valgeveiniäädikat

- 1-2 spl balsamiveiniäädikat

Eemalda pirnidelt südamik ja tükelda väiksemaks, keeda veega kaane all pehmeks. Lisa sibulahelbed, sool ja kurkum, keeda 30 minutit aeg-ajalt segades kaaneta potis, et keedis pakseneks. Maitsesta äädikaga, keeda kõrgel kuumusel 5 minutit ning villi seejärel puhastesse purkidesse. Lase jahtuda. Serveeri kreekeritel koos mõnusa juustuga. Hääd keetmist!

*Santa Marial on röstitud sibulahelbed valikus, mis moosis mõnusalt tagasi enda algmõõtu paisuvad ja ohtralt maitset annavad. 

Päikesekarva apelsinimoos sumeda vürtsiga

Kuigi punased ja mustad sõstrad, tikrid, kirsid ning õunad on jälle au sisse tõusmas ja neid ei jäeta enam aias massiliselt põõsaste külge (või valmistehtud mahlu/moose keldrisse), tunduvad alati aprikoosid ja apelsinid ning neist tehtud hoidised palju päikselisemad - seda eriti kesktalvel, kui jõuluvana kingikotti kallitele midagi armsat ja mõnusat tahaks pista. 

Kuna meie kliimas eksootika ei kasva, pole neid vilju põõsa küljest lõputult võtta - nii lähebki kodus ise apelsinimarmelaadi valmistamine üsnagi kulukaks.

Kui aga väikesed trikid appi võtta, valmib apelsinimarmelaad vägagi koduste vahenditega, sumedad kaneel ja kardemon lisavad omalt poolt tõelise lõunamaa eksootika.

Liitri jagu moosi:

- 1 kg suvikõrvitsat (võimalusel kollased)

- 125 ml vett

- 200 grammi moosisuhkrut

- 2 apelsini*

- 1 väikese sidruni mahl*

- 2 tl jahvatatud kardemoni

või

- 2 tl  jahvatatud kaneeli

Koori ja eemalda suvikõrvitsa pehme seemneosa, tükelda. Kui kasutad kollase koorega noori vilju, pole neid vaja koorida.

Keeda suvikõrvitsat veega madalal kuumusel, kaane all, aeg-ajalt segades 30minutit, kuni suvikõrvits on pehme.

Pese apelsinid korralikult ja koori kartulikoorimisnoaga apelsinidelt koor maha - püüa võimalikult vähe valget osa koore külge jätta.

Tükelda apelsinikoor väiksemaks ja lisa potti. Lisa ka suhkur ja sega täieliku lahustumiseni. Keeda kaaneta potis  aeg-ajalt segades 20 minutit, et moos pakseneks.

Pressi sisse sidruni ja apelsinide mahl, lisa vastavalt eelistusele kardemon ja/või kaneel, sega läbi, keeda 10 minutit kaaneta potis, et marmelaad pakseneks ja villi seejärel puhastesse purkidesse.

Kaaneta ning lase jahtuda. Säilita jahedas-pimedas.

Sobib ideaalselt hommikuse röstsaia peale, kringli ja shokolaadikoogi vahele, kõige paremini lusikaga otse purgist väikese päikesesüstina. 

Kasutan Santa Maria tooteid. 

*Rimis müüakse juba mõnda aega mahedalt kasvatatud, vahatamata sidruneid ja apelsine. Kasutan neid alati, kui retseptis on vaja tsitruse koort kasutada. 

Peekonimoos - hoopis teist masti hoidis lihahimulistele

See idee, teha peekonimoosi sai esimese sädeme ükskord sõprade seas levinud naljakaid pilte vaadates - nimelt on ameerikamaal tehtud peekonist kõike ja tuhat korda rohkemgi veel - olemas on nii tuubis, kui nätsu kujul peekonimaitselised saadused, rääkimata peekonikujulistest mälupulkadest ja hiiremattidest. See kõik muidugi on lihtsalt muigama panev obsessioon, aga mõte teha peekonist muutki, kui seda hommikuks praadida või carbonarasse panna sai alguse küll. Ja kuna mul ümber palju neid, kelle jaoks söök pole toit ilma lihata, otsustasin peekonist teha miski hoidise tüüpi saaduse, et nii mul kodus alati purgike liha olemas oleks.

Alguses võib-olla ehmatama panev idee sulatab teenimatu eelarvamuskübeme pärast esimest magus-vürtsikat ampsu, tekitades sarnast sõltuvust krõpsupakiga, mille söömisest enne ei saa loobuda, kui kõik otsas. Nagu moos ikka, sobib peekoni omagi ideaalselt röstsaiale, aga täiustab ka wrappide ning paninide maailma. Kiireks õhtusöögiks sega pesto asemel spagettide hulka või kuhja koos hapukooretupsuga ahjukartulitele. Meie kodus on see leidnud kindla koha suupistelaual, juustutaldriku ja kreekerite kõrval, kus need, kellele juust nii mokka mööda poole, peekonimoosi küpsisele tõstavad.

Lihtsam on moosi valmistada malmpotis, siis on vähem segamise vaeva.

Valmib poole liitrise purgikese jagu moosi:

- 700 grammi head suitsupeekonit

- 200 grammi sibulat

- 2 suurt küünt küüslauku

- 1 tl kivisoola

- 1 tl musta pipart

- 1-2 tl tšillihelbeid

- pool muskaatpähklit

- 2 tera nelki

- 4 spl tomatipastat

- 2 spl valgeveini äädikat

- 4 spl sidrunimahla

- 80 grammi fariinisuhkrut

- 2 X 200 ml vett

Eemalda peekonilt kamar ja suurem ülemine rasvakiht, tükelda väiksemaks ja pruunista kõrgel kuumusel pidevalt segades. Alanda kuumust ja lisa peeneks hakitud sibul ning küüslauk. Hauta, kuni sibul on klaasjas. Maitsesta soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Lisa 200 ml vett ning hauta kaane all tund aega.

Sega moos läbi, maitsesta tšilli ja värskelt riivitud muskaadiga, lisa 2 tera nelki. Sega hulka fariinisuhkur ja tomatipasta, lisa 200 ml vett ning lase kaane all tund aega podisega.

Tunni möödudes tõsta kuumust, sega moos läbi, maitsesta veiniäädika ja sidrunimahlaga. Vajadusel timmi soolakust. Kuumuta pidevalt segades 10 minutit, et moos natuke kokku keeks ja keera seejärel tuli maha. Vajadusel koori üleliigne rasv. Purusta köögikombainis mõned sekundid, et moos oleks määritavam ning jaga siis steriliseeritud purkidesse, kaaneta ning jahuta. Säilib suletult külmkapis kuu-kaks, avatult nädalake-kaks.

Retsept valmis koostöös Santa-Mariaga.Head proovimist!

Nostalgiamaitseline roosa ime ehk paradiisiõunamoos

Kui see moos ei maitseks nagu mõni sünnipäevapidu minu lapsepõlves, kus ALATI oli laual ka paradiisiõuna kompott, oleks selle keeduse nimi kas printsessimoos või midagi muud säärast - nii imekaunis sügavroosa on selle toon.

Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis paradiisiõunakompotiga olid mul tegelikult kahetised suhted lapsepõlves - mulle hirmsasti meeldis see maitse, aga ma absoluutselt ei sallinud neid kompotivedelikus pehmeks tõmmanud paradiisiõunu süües seda keskmist, kõvat ja seemneid täis osa, mida ma siis salamisi pihku korjasin ja tasakesi kööki hiilised prügikasti poetasin. Muidugi polnud sellisel ajal üldse nii ilus teha, sest õuna süües tohtis vaevu allesjääda vaid üks asi ja selleks oli varrejupp.

Meil on maal aias 2 paradiisiõuna puud, mis igal aastal viljakalt üle õue punetavad, kuid ainus asi, mida nendega tänapäeval tehakse on kokkuriisumine, et need aia kaugemas nurgas rahulikult mädaneda saaksid. Nagu mu ema ütleb - ei ole sööjajaid, aga kui ma endale mõtlen ja oma tutvusringkonnas ringi vaatan, siis ei ole kaugel ka see aeg, kui isegi paradiisiõunad purki saavad - nii populaarseks on saanud ise hoidistamine - eks ikka selleks, et purgis ehe, ilma suurema lisa-aineteta ja vähema suhkruga saadused oleksid, mida siis isukalt terve pika talve põske pista.

Ainus põhjus, miks ma sel aastal veel kompoti ei teinud oli suurte purkide puudumine ja hoiustamiskohtade nappus - algatuseks piisab mõnest pisipurgist imemaitseva nostalgiamaitsega moosist.

Valmistamiseks pane pestud paradiisiõunad potti, lisa klaasi jagu vett ja lase madalal tulel keema tõusta. Keeda, aegajalt segades, kuni õunad on pehmed. 2kg õunte jaoks kulub selleks ca 40minutit.

Hõõru segu läbi sõela, et seemnetest ja vartest lahti saada, vala tagasi potti, lisa 200-400grammi suhkrut, 2 spl sidrunimahla ja keeda 5 minutit. Jaota steriliseeritud purkidesse, kaaneta ja tarbi pimedal südatalvel lootuskiire hakatuseks.

Paneme päikesemaitse purki ehk ahjukuivatatud tomatid pimedate aegade tarbeks

Kas teil on ka tomati uputus? Kas te soovite praegu, et maailmas oleks võimalik selline asi nagu ette söömine - ehk siis sööte tomateid nii palju, et ka südatalvel veel seda maitset tunneksite? Mina aegajalt soovin. Eriti soovin ma seda talvel, mõeldes, et kui oleksin suvel ehk veel ühe päikesepunase tomati põske pistnud, siis äkki ei igatseks selle maitse järele praegu nii metsikult? Hoolimata muidugi sellest, et praegu on tomateid söödud nõrkemiseni - lihtsalt otsast hammustades nagu õuna, balsamiäädikaga salatiks segatult, koos kodujuustuga ning hommikuse võisaia peal. Ahjus küpsetatult ja grillitult, kooritult ja supiks keedetult, magusa isu rahuldamiseks isegi suhkruga. No on isu täis - kevadeni. Ja siis jälle, talvel poes neid plastmasstomateid vaadates mõtlen, et kui oleksin söönud ühe veel, äkki siis ei oleks ma valmis ühe päikesesooja tomati eest tapma?

Õnneks avastasin kogemata sellele piinale vähemasti osalise lahenduse.
Ühel nädalavahetusel, kui taaskord toorvorste balsamiäädikaga küpsetatud sai, ladusin sinna 4kordse koguse tomateid peale, sest olin maalt neid suure kotiga kaasa toonud, aga muidugi jäi osa tomatitest pärast vorstide ärasöömist pannile järgi, mille ma väiksesse kaussi kokku kogusin. Sellest ülejäägist sai minu uus lemmik hommikuvõileiva kate. Mõnusalt magus, natuke vürtsikas-küüslaugune ning nii tomatine.

Ja sel nädalavahetusel küpsetasin ma ahjus juba ainult tomateid, et osa neist ka purki panna talvist tapahimu vähendama.

Tarvis on küpseid tomateid, soola, suhkrut, pipart, oliiviõli, balsamiäädikat, küüslauku, basiilikut, oreganot.

Lõika tomatid sektoriteks, raputa peale soola ja sega läbi. Kurna sõelal üleliigne vedelik.

Haki peeneks küülauk ja ürdid, sega ahjupannil kokku tomatisektoritega, maitsesta pipra, suhkru ja balsamiäädikaga. Nirista peale natuke õli ja sega kergelt kõik läbi. Laota ühtlaselt laiali.

"Küpseta" 120 kraadises ahjus 2 tundi. Jaota steriliseeritud purkidesse, kaaneta ja jahuta. Ja nüüd varu kannatust, et enne talve kõike ära ei sööks!

Oravluse tipp-hetked on jälle käes ehk kuidas hoidistada kukeseeni

See on nüüd jälle käes - turuletid on hea-parema all lookas ja iga kord seal käies peab minusugune oravluse käes vaevlev hing (loe- varub kõike ja ohtralt) end tõsiselt taltsutama. See oli alles hiljuti, kui turule kukeseeni ostma läksin, aga naasesin tagasi mustikate, pundi rooma salati, suvikõrvitsate, koriandri, peterselli, värskete porgantite ja kartulite, arbuusi ja ubadega. Kukeseened jäid muidugi ostmata, sest rohkem enam ei mahtunud.

On vist vanarahvas öelnud, et soovi ja sulle antakse ning sedasi eile kotitäis kukeseeni ootamatult minu õuele jõudiski. Aitäh, kallis Aigi selle imelise üllatuse eest. Kuna olin õhtul üksi kodus, ei hakanud kukeseentest suuremat rooga vaaritama ning varusin enamiku neist hoopiski sügavkülma talve ajaks, kui kuldkollaselt kirkad kukekad iga õhtusöögi päikseliseks teevad. Oravluse vastu ikka ei saa ja nii läksidki sügavkülma mustikatele-vaarikatele-maasikatele seltsi ka kukeseened.

Kuidas aga neid õrnakesi siis hoidistada, et nad ka südatalvel sama kirkad ning maitsekad oleksid? Erinevaid viise on mitmeid - kes praeb õlis, kes võis, kes kupatab ja siis praeb, kes maitsestab soolaga, kes soola-tüümianiga.

Mina olen kõik ülalpool meetodid-maitsestamised välistanud, sest kunagi ei tea, mida kukeseentega talvel ette võtta tahan ning vajan selle jaoks puhast paletti ehk värsketele kukeseentele võimalikult ligilähedast varianti.

Selle saavutamiseks ehk kukeseente säilitamiseks värsketele võimalikult ligilähedases vormis on
parim viis seeni enne külmutamist blanšeerida. Lisada ei tohi ühtki maitseainet.

Puhasta lihtsalt kukeseened suurematest ebapuhtustest, vala keevasse vette, kuumuta 2-3 minutit ja kurna. Loputa ohtra külma veega, lase nõrguda-jahtuda, haki natuke väiksemaks, jaota topsikestesse ning külmuta.*

Olen sedasi nüüd juba 2 talve seeni säilitanud ning kindlustab selline säilitusviis seente mahlasuse ja välistab või rääsumismaitse, kui seeni ületalve kevadesse säilitada tahad.

Talvel, suure lumega, kui kukeseenekastme isu peal, tõsta hommikul sügavkülmast külmkappi sulama, prae õhtul võis, maitsesta soola-tüümianiga ning valmista peale koorekaste. Head varumist!

*Samamoodi säilitan ka rabarbrit. Nii säilib see mahlane ja 2-3minutilise kuumutamise tagajärjel kukub rabarber kokku ehk kaotab oma kuju, mistõttu mahub väiksesse karpi oluliselt rohkem rabarbrit, kui seda sinna tükkidena oleks jagunud.