Prantsuse sibulasupp - ka neile, kes sibulat ei söö

Sain selle retsepti oma itaallasest sõbra käest ja see on oluliselt lihtsam kui nii mõnigi teine prantsuse sibulasupi retsept, mida näinud olen. Tuleb vaid teada paari nippi ja valmibki roog, mida kõik alati väga kiidavad. Ka need, kes muidu sibulat ei söö, sest tavapärasel sibula maitsel ja sel supil on nii palju vaid ühist, et tooraine on sama. Maitse on aga sel supil midagi hoopis uut - karamelline natukene isegi magus, aga samas täiuslikult soolakas. Ja veel see krõbe juust… Ehk kuigi juustukrutoone tundub alguses palju olevat, jääb neid alati puudu.

Et sibulaid tuleb koorida päris ohtralt, pakun seda rooga pigem väiksematel koosviibimistel, kaheksale supi jagu sibulaid koorida on päris piinarikas. Siis aitab köögikombain ja töötav õhupuhasti. Käsitsi hakkides kasuta teravat, sakkideta nuga, lisaks aitab pisaraid vältida noa ja sibula märjaks tegemine ning sibula alumises osas oleva tugevama osa viimasena lõikamine – see ajab silmad eriti kipitama.

Neljale:

-       1kg sibulaid

-       50 grammi võid

-       1 spl õli

-       1 liiter köögiviljapuljongit

-       sidrunimahla

-       soola

-       1 pikk baquette või muu krõbeda koorikuga sai

-       200 grammi gruyere või pecorino juustu, asenduseks sobib ka gouda

-       pipart

Viiluta sibulad poolkuudeks. Sulata potis õli sees või, lisa sibulad ja näpuotsaga soola ning prae segades keskmisel kuumusel, kuni sibulad pehmenevad. Alanda kuumust ja küpseta sibulaid kaane all, aegajalt segades, kuni need on täiesti pehmed. Nüüd tõsta kuumust ja pruunista sibulaid. Sega hoolikalt ka poti põhjast, kuna sibulates sisalduv suhkur hakkab kinni. Samas on see hea, sest nii saabki supp oma erilise maitse. Kui sibulad on karamelliseerunud, lisa köögiviljapuljong ja lase 10 minutit kõrgel kuumusel keeda.

Samal ajal lõika sai suupärasteks kuubikuteks ja riivi juust. Laota ühtlaselt ahjuplaadile, puista üle juustuga ja purusta peale pipart. Küpseta 200kraadises ahjus kuldsed juustukrutoonid.

Maitsesta supp vajadusel soolaga, törts sidrunimahla toob magusa karamellise sibulamaitse eriti välja.Jaota taldrikutesse, jaota peale krutoonid ja serveeri. Need pisarad on seda suppi väärt!

Juustu-tartaletid: suupistelaua kiire noobel täiendus

Oleks vaid kõik retseptid, mida julgelt ka pidulikumalt koosviibimisel pakkuda nii lihtsad nagu karp küpsiseid, purk moosi ja tükk juustu, aga just selline see "retsept" siin on. 

Suured krõbedad soolakad küpsised on mõnusaks põhjaks lõputule kombinatsioonide jadale klassikalisest juustu ja moosi kooslusest, andes võimaluse aastavahetuse pidulikumal peol lihtsalt särada, kuna nende valmistamine on tõesti imelihtne, aga tulemus noobel. 

Vaja läheb:

Laima Nature küpsiseid tartaleti põhjaks

Erinavaid moose: näiteks viigimarja, sibula, jõhvika, vaarika

Erinevaid juustusid-sinke: näiteks kitse-, sinihallitus-, valgehallitusjuustu, parmasinki, chorizot jms

Kaunistuseks ürte, pohli, tšillit

Määri igale küpsisele teelusikatäis moosi, murenda peale juust või paiguta lihaviil, lisa soovi korral ürte ja marju ning küpseta 220kraadi juures ülemisel restil kuni 5minutit.

Proovi kindlasti viigimarja-sinihallitusjuustu; vaarikamoosi-kitsejuustu, jõhvikamoosi-valgehallitusjuustu ja sibulamoosi-parmesani kooslust. Katsetada tasub ka erinevate sinkidega, näiteks vaarikamoosi-parma singi-pohlade kooslus on väga maitsev. Särtsakat aastavahetust! 

Spargel, vutimuna, estragon - 10 minuti imelõuna

See nimetus kõlab natukene nagu nüüd nii mõneski restoranis kombeks on ja ega see väga ekslik olegi. Kui hea tooraine kapis, siis 10 minutiga valmib tõeliselt hõrk roog, mis ühest kodusest brunchist või lõunasöögist tõelise elamuse teeb. 

Kuigi eestimaise spargli aeg on selleks aastaks ühel pool, on noori varsi kaubandusest saada juba terve aasta läbi. Südatalvel, hoolimata sellest, et sissetoodu pole kaugelt nii hea, kui värske kodumaine spargel, on see roog siin just täpselt see, mis kauge kevade lähemale toob. 

Kahele tõeliselt maiuspalaks või neljale eelroaks: 

-  1 kg sparglit

- 30 grammi võid

- 6 vutimuna

- 50 grammi parma sinki

- 100 grammi meelepärast kerget majoneesi

- 2 tl kuivatatud estragoni

- poole sidruni mahl

- soola

- musta pipart

- parmesani

Keeda vutimune 2 minutit, jahuta külmas vees ja koori. Murra spargli varreotsad maha ja pane suurele pannile koos 200ml vee ja 1 tl soolaga keskmisele kuumusele kaane alla 5 minutiks hauduma. Sega vahepeal. 

Estragonimajoneesiks sega kokku majonees (eelistan Põltsamaa Felixi 3% selle kerge koostise ja maitse pärast), sidrunimahl, 1 spl vett ja estragon. 

Eemalda spargli pannilt kaas, tõsta kuumust, lisa või ja kuumuta pidevalt segades kõrgel kuumusel 2 minutit. 

Serveerimiseks jaota spargel taldrikutesse, rebi peale parma sink ja jaota laiali poolitatud vutimunad. 

Tõsta peale estragonimajonees, tõmba mõned parmesanilaastud ja jahvata värskelt peale musta pipart. Naudi! 

Metsa-metsa: seenemüüdid ja lehterkukeseenerisoto

See aeg on jälle käes, kus metsad seentest vohavad ja igal nädalavahetusel sealt hääd-paremat saab koju tassitud. Enamasti on ahnus metsas suurem, kui pärast kodus ära puhastada jaksab. Siit üks tore mõtteke, et ära korja grammigi rohkem, kui veel samal õhtul "ära teha" jõuad, sest metsa jäänud seened on rõõmuks teistele seenelistele, sealhulgas loomadele, kes seentega maiustavad, kuna need ohtralt erinevaid mineraale ja toitaineid sisaldavad. Lisaks saagile saab metsas praegu silmailu nautida:

Veel nädalake tagasi korjasin ma metsast nelja erinevat seent- puravikke, kuuseriisikaid, võiseeni ja kukekaid. Pidavat olema täpselt Eesti keskmine ehk siis enamik eestlastest korjab 3-5 erineva seeneliigi vahel, üle selle on juba keskmisest parem seenetundmine. Vahepeal sain ma nõnda targaks, kuna võtsin osa Margit Härma seeneretkest. Margit rääkisin meile lisaks seeneliikide tutvustamisele ka igasugu õpetlikke lugusid seenel käimisest ja seentest. Kokkuvõtteks oli kogu see seenemaailm nii põnev, et ostsin kohe tema Seeneaabitsa ja lugesin seda poole ööni nagu kriminulli. 

Kimp lehterkukeseeni

Näiteks lükkas ta täiesti ümber müüdi, et seeni ei tohi maa seest nii öelda "juurtega" välja tõmmata. Nimelt on seened seene-organismi maapealsed viljakehad, umbes nagu õunapuul on õunad ja õunte puult korjamisega sa ju seda ei kahjusta. Sama on seentega. Lisaks "õhutab" seente maast väljatõmbamine seeneniidistikku, vastukaaluks jalaotsale, mis läheb maas hallitama ja annab bakteritele ligipääsu niidistikule. 

Teine müüt, mis muidugi ammu juba kõlapinna kaotanud - see, et seentel pole toiteväärtust ja neid on raske seedida. Kuna seened on lisaks ohtratele mineraalidele ka suured kiudainete allikad, ergutavad need hoopiski seedimist ja hoiavad ka kolesterooli kontrolli all. Mineraalidest on neis ohtralt seleeni ja tsinki, kaltsiumi, rauda, mangaani, lisaks veel vähesel määral eriti kasulikke küllastamata rasvhappeid. 

Seenekoha soovitusi leiab RMK mobiilirakendusest. Metsa tasub lisaks soojale joogile ja laaditud akuga mobiilile kaasa võtta seente korjamiseks võimalikult laia põhjaga korv ning papist koogikarpe, nii saab erinevad sordid eraldi korjata ja kodus jälle lihtsam. Lisaks sordi järgi jaotamisele õpetas Margit seeni lahterdama ka teguviisi järgi - nii saab kodus värskelt söödavad seened kohe pannile panna, kupatamiseks mõeldud saak potti visata ja kuivatamiseks mõeldud seened saunalavale või põrandaküttega vannituppa laiali laotada. 

Ja kui kukekaid peaks üle jääma, siis sügavkülma tallele panekust kirjutan siin.  Nii külmutan mina tegelikult kõiki kupatamist mittevajavaid seeni.

Aga teeme siis saagist süüa ka - Margiti soovitust järgides nuputasin välja roa, kus seened saavad pool tunnikest haududa, kuna just seda lehterkukeseen parimaks maitseavaldumiseks vajab. 

Lehterkukeseene risoto

Neljale:

- 200 grammi värskeid lehterkukeseeni

- 1 suur sibul 

- 2 spl õli

- oksake tüümiani

- 2,5 dl risoto riisi

- 1 dl kuiva valget veini

- 1 liiter köögiviljapuljongit

- 20grammi parmesani

- soola, pipart

- peterselli

Kuumuta seentest kõrgel tulel vesi välja. Kui seened on kuivad, keera tuli vaikseks, lisa potti hakitud sibul, tüümianilehekesed, sool ja õli. Kuumuta, kuni sibul on klaasjas. Lisa riis ja sega, kuni riis ühtlaselt läigib. 

Vala hulka vein ja kulbitäis puljongit. Sega, kuni puljong on imendunud. Lisa kulbi haaval järgemööda puljong, vahepeal segades, et leem imenduks. 

20minuti möödudes proovi, kas riis hakkab veel kergelt hambale vastu. Kui riis on liiga kõva, lisa veel puljongit. Viimasena lisa riivitud parmesan, maitsesta soola-pipraga. 

Jaga taldrikutele, puista peale hakitud petersell ja purusta pipart. Serveeri kohe.

Ja nagu ikka, töötab Murphy ka metsas ehk korvitäie lehterkukeseeni korjasin mina 30meetri kaugusel autost, samal ajal kui teised sügaval metsas müttasid. Metsas näeme! 

Pisaravaba sibulamoos kurkumiga - veiniõhtu hää kaaslane

Klaasike veini, tükike juustu ja magus-vürtsikas sibulamoos - kõlab ju nagu ideaalne kooslus?

Kõik, kes kunagi ise sibulamoosi teinud, teavad, et väikese purgi sibulamoosi tegemiseks peab esmalt kõigepalt kõvasti pisaraid valama, sest sibulad keevad moosi tehes nii palju kokku, et väikese purgi jaoks tuleb puhastada ja lõikuda kilo jagu sibulaid - sellise koguse sibula peale tulevad pisarad silma mitte ainult hakkijale, vaid kõigile, kes vähegi ligiduses viibivad.

See keedus siin täidab kõik sibulamoosi nõuded - magusalt vürtsikas, mõnusa sibulamekiga, mis maitseb ka sibulavihkajatele, lisaks valmib ilma ühegi pisarata.

Poole liitri jagu moosi:

- 1 kg kõvemaid pirne

- 250 ml vett

- 2-3 spl sibulahelbeid*

- 1 tl jahvatatud kurkumi

- 0,5 tl soola

- 1 spl valgeveiniäädikat

- 1-2 spl balsamiveiniäädikat

Eemalda pirnidelt südamik ja tükelda väiksemaks, keeda veega kaane all pehmeks. Lisa sibulahelbed, sool ja kurkum, keeda 30 minutit aeg-ajalt segades kaaneta potis, et keedis pakseneks. Maitsesta äädikaga, keeda kõrgel kuumusel 5 minutit ning villi seejärel puhastesse purkidesse. Lase jahtuda. Serveeri kreekeritel koos mõnusa juustuga. Hääd keetmist!

*Santa Marial on röstitud sibulahelbed valikus, mis moosis mõnusalt tagasi enda algmõõtu paisuvad ja ohtralt maitset annavad. 

Maast leitud õnn ehk oma aia spargel, puhtalt

Nädalavahetusel maal käies avastasin ma täiesti juhuslikult, et meil kasvab lillepeenra otsas spargel. Suure põnevuse ja rõõmuga nupukesi uurides, ütles mu ema kuldsed sõnad: "Ei need süüa kõlba, see on see roheline asi, mis lillekimpu käib." Ja ma tean väga hästi, millisest rohelisest asjast ta räägib, sest oleme seda maja taga lillekimpu murdmas käinud juba lapsepõlvest saati. 

Kuna ma ise suur sparglifanat ei ole, pole ka kunagi tähelepanu pööranud, et milline see hõrk toidupoolis ülekasvanuna välja võiks näha, kõrva on vaid jäänud, et mitte kõik sparglid pole söödavad ja nii jätkus põnevust kuni eilse ööni, mil pärast sparglivarte söömist kõhult sõnumeid ootasime, et kas siis olid söödavad või mitte. Nüüd kinnitan, et olid küll ja ema, kes lootis sel aastal peenrast selle taime üles kaevata, mis sügiseks suureks, kõike varjutavaks roheliseks puhmaks kasvab, peab pettuma, sest oli ika hõrk küll - krõmps, natuke herne värske nüansiga ja üleni kevade värskust täis. 

Retsepti siinjuures polegi, heal toorainel on vähe vaja ehk mõni minut killukese võiga pannil, taldrikul soolahelveste, musta pipra ja parmesanilaastukestega üle puistada ja kinoõhtusnäkk saab täiesti uue tähenduse. Hääd spargliaega!

Estragoni-aprikoosi küülik: natuke pidulikum pada

See lihtsasti ühes potis valmiv pajaroog on sellist sorti, mida sobib hästi ka külalistele pakkuda või mõnel sellisel õhtul valmistada, kus lihtsalt midagi nooblimat tahaks. Kuigi küülikut müüakse poes nüüd juba mõnda aega, ei ole see kindlasti veel tavapärane tooraine, mistõttu juba ainult sellega saab üllatada, lisandiks kreemine kaste aprikooside ja estragoniga - kokku väga mõnus suutäis.

Kuuele:

- 1 jahutatud küülik*

- 100 grammi kuivatatud aprikoose

- 3 tl kuivatatud estragoni*

- 100 ml Põltsamaa õunaveini

- 200 ml vett

- 100 grammi toorjuustu

- soola, pipart

Eemalda küülikult tagumised jalad ja lõika kehaosa kolmeks ning allesjäänud rindmik esijalgadega poolita. Liinal on siin piltidega õpetus kirjas.

Pruunista küülik pajas kõrgel kuumusel igast küljest kuldseks, lisa soola-pipart (ettevaatust, toorjuust on ka soolane) ja estragon. Vala peale õunavein ja vesi ning jäta madalal tulel kaane alla 10ks minutiks hauduma.

Tükelda aprikoosid ja lisa pajale, samuti sega hulka toorjuust. Lase 30 minutit kaane all madalal temperatuuril haududa. Eemalda kaas ja tõsta kuumust ning keeda kastet natuke kokku - ca 5 minutit. Serveeri pehmet liha ohtra kreemise kastmega näiteks tagliatelledega. Peale puista estragoni ja värskelt purustatud musta pipart. Head avastamist!

*Tooteid jagasid proovimiseks Rannamõisa ja Santa Maria.

Kiire piduroog - part apelsinifilee salatiga

Seda, et kõigil koguaeg kiire on, pole ilmselt isegi mõtet enam mainida. Aga see, et üks mõistusega(?) inimene selle kiire kõrvalt endale veel vabatahtlikult igaõhtuse koolikohustuse kaela võtab, paneb lause alguses kõvasti kahtlema. Sellest hoolimata just sellise tükiga ma sel sügisel hakkama sain ning veedan nüüd järgmised 2 aastat enamik õhtutest üheksani koolipingis. Tempo on hullumeelne, närvid koguaeg natuke liiga pingul ning janu hobide-kirgedega tegelemise järele aina kasvab. Üks hea külg sellel kõigel siiski on - igasugu superkiireid roogasid on saanud leiutada.

Üks selline on siin. Retsepti ju nagu tegelikult nii väga polegi, aga kui külalised tulemas ja kapp tühi, saab vaid kiirelt mõne asja järel poes käies tõelise piduroa 30 minutiga valmis. See on üks neist roogadest, kus tulemus on pöördvõrdelises suhtes panustatud pingutuse ja ajaga.

Tarvis läheb ühe sööja kohta:

- 1 pardi rinnafilee

- 2 apelsini

- 1 spl Cointreaud

- 5 spl apelsini mahla

- 3 spl vett

- 0,5 tl suhkrut

- soola, pipart

Lõika pardifilee nahale kuni lihani tihedasti risti-rästi lõiked ja aseta KÜLMALE PANNILE NAHK ALLPOOL. Puista peale soola, pipart. Prae keskmisel kuumusel 10minutit, et nahk muutuks krõbedaks ja rasv välja sulaks. Vahepeal vala vajadusel pannilt rasva ära. Pööra filee ümber ja prae teiselt poolt 8 minutit. Maitsesta krõbe nahk soola-pipraga. Vala pannilt üleliigne rasv.

Mässi filee kahekordsesse fooliumisse ja seejärel köögirätikusse. Lase fooliumis rahulikult 10minutit tõmmata.

Samal ajal valmista apelsinisalat. Selleks lisa praepannile vesi, apelsinimahl ja suhkur ning keeda kastet kõrgel kuumusel 5-8 minutit, kuni see kokku keeb. Lisa Cointreau ja apelsinifilee lõigud ning kuumuta kõrgel kuumusel 1 minut. Keera tuli maha ja jäta tõmbama.

Samal ajal viiluta part, tõsta taldrikule, kõrvale jaota apelsinifileed ning vala peale kaste. Kõrvale sobib ideaalselt rukola kerges sidruni-õli kastmes. Head turbo-kokkamist!

Must leib tallekeele, mädarõikakreemi ja jõhvikamoosiga - väike hommikuvõiku snobism

Ma võin nüüd kohe päris ausalt tunnistada, et kui ma ühel kaunil pühapäevahommikul omale selle pealkirjas nimet võiku valmis tegin ja seda siis uhkes üksinduses nautisin, tundsin ennast nagu väike snoob. Aga mitte selline kurja pilguga, halvustav snoob, vaid selline, kel kerge kaval muie suunurgas - et kus ma nüüd alles tegin omale võiku :)

Lambakeele hullus vallutas toidublogid juba mõni aeg tagasi, aga kuna ma laisk olin, ei jõudnud kordagi turule selle hõrgutse järele. Küll aga tuli 2 keelekst kaasa selle lambakintsuga ja teadsin kohe, et keedan nad valmis niisama, võileivale lisamiseks, kuhu alla natuke mädarõigast määrin. Mädarõika + tallekeele taevas sõlmitud abielust on kirjutanud ka Tuuli. Nagu minu puhul ikka, oli vaja toidule lisada ka kerge magus-värske nüanss, mida sel korral etendas jõhvikamoosi lusikatäis. Kokku sai üks imemaitsev suutäis.

Kuna tallekeeled on nii pisukesed, siis tuleks suuremale seltskonnale pakkudes neid ohtralt varuda - inimese kohta 2, aga kust neid korraga nii palju saada võib - ma ei tea - turul neid hulgim saada ei ole, on mul kõrva jäänud. Aga valmistamine tasub ette võtta kahe keele pärastki nii nagu mina seda tegin.Loputa keeled külma vee all puhtaks, lisa potti sibula, sellerivarre, loorberilehe ja pipraterade seltsi, täida pott külma veega ning aja kiiresti keema. Keera tuli madalaks ja koori pinnalt vaht. Lisa supilusikatäis soola ja lase vaiksel tulel 2 tunni jagu keeda. Keera tuli maha ja jäta keeled leeme sisse jahtuma. Kui keeled on jahtunud, võta puljongist välja ja koori.

Võiku valmistamiseks sega toorjuustule sekka lusikaotsatäis mädarõigast, määri mustale leivale, kata keeleviilakatega, lisa jõhvikamoosi ja raputa üle murulauguga. Naudi, rahulolevalt, muigega.

Kasvuhoonete terviseks - bruschetta magus-vürtsise tomatisalatiga

Eelmisel nädalal oli see ilus hetk, kui noppisin kasvuhoonest esimese punase tomati.

See on justkui pühalik rituaal, kus isegi väike kirsstomat poolitamisele läheb, et kõik asjaosalised maitse suhu saaksid. Kasvuhoone lõhn, päikesepaistest soe tomat ning see ehe, magushapu maitse on tõeline maitseelamus.

Selle kõige eest pean tänama oma tublisid ja töökaid vanemaid, kes suure kasvuhoone püsti on pannud, selle kevadel tomatitaimedega täitsid ning nüüd usinasti kasvavaid põõsaid hooldavad. Saaki on oodata kõiksugu erinevat - kirsstomateid, ploomtomateid, lihatomateid. Punaseid ja kollaseid, magusamaid ja hapusid. Pille lahke abiga ka paar põnevamat triibulist ning mustjat isendit.

Kuniks aga kõik see ülalkirjutatu valmib, meisterdan kokku ühe suvise suupiste, mis väga hästi ka praegu poes müügil olevatest, täitsa hea maitsega tomatitest tehtav.

Itaaliast pärit bruschetta (hääldatakse brušketa) on krõbesai, kõige klassikalisemalt tomatisalatiga täiustatult, mis maitseb hea nii piknikulinal kui ka klaasi veini kõrvale soojal suveõhtul.

Mina valmistan bruschetta katteks balsamiäädikaga vürtsitatud tomatisalati, mis mõnusalt suu õhetama võtab.

Tarvis läheb:
- head ciabattat
- kvaliteetset oliiviõli
- 1 küüs küüslauku
- tomatit
- punast sibulat
- basiilikut
- parmesani
- balsamiäädikat
- sutike suhkrut
- soola, pipart

Lõika ciabattast suupärased viilud, nirista peale natuke oliiviõli ning rösti ahjus, kuniks on krõbe.

Samal ajal valmista tomatisalat. Selleks eemalda tomatitest seemned (nii jääb salat kuivem ja sai ei vetti läbi) ning haki tükkideks, lisa hästi peeneks hakitud sibul ja basiilikuribad, riivi hulka natuke parmesani.

Valmista kaste - sega kokku 1 spl balsamiäädikat, 3 spl oliiviõli, natuke suhkrut ja soola. Vala tomatisalatile ja sega kergelt läbi.

Vahetult enne serveerimist hõõru igale ciabattaviilule natuke küüslauku ja kata tomatisalatiga. Purusta peale pipart, lisa parmesaniviilakad ja mõned tilgad balsamikreemi. Serveeri klaasi külma veini ja suvesoojusega!

Geniaalsem. Täiuslikum. Shokolaadivaht vaarikatega.

See, et shokolaadist ja veest saab teha imeliselt siidise ja imehea maitsega shokolaadivahu on minu jaoks endiselt põnev ning natuke isegi müstiline.

Kui ravi ei vaja lihtne shokolaadisõltuvus, võib magustoidukausi põhja ning pärast kaunistusekski lisada meelepäraseid hapukaid marju ning magustoit pidulauale valmib vähem, kui 10 minutiga.

Olen katsetanud ka piire, millal vee-shokolaadi vahekord paigast läheb nii, et vaht enam hästi õnnestuda ei pruugi ning nüüd on kindel, et isegi 1:1le vahekorras õnnestub ja maitseb shokolaadivaht täiuslikult. Pärast seda juba hakkab sõltuvalt tujust jukerdama ning ka tulemus pole enam nii siidine ja mõnus.

Kui terve pika postituse selle magustoidu võludest võib leida selles samas blogis SIIT, panen siia uuesti kiirkorras meetodi kirja, natuke lihtsustatud kujul.

Vahekorras 1:1 vett ja kvaliteetset, vähemalt 70% kakaosisaldusega shokolaadi.

100 grammist shokolaadist jätkub neljale.

Sulata shokolaad ja vesi paksupõhjalises kastrulis madalal kuumusel pidevalt segades.

Vala jäävanni (kauss täidetud külma veega ja jääkuubikutega, kuhu peale on asetatud teine kauss) ning vispelda, kuni saad siidise tekstuuri (ca 5-7min) - lõpeta vahustamine, kui pinnale jäävad visplijäljed - vaht settib jahtudes veelgi.

Vala magustoidupokaalidesse ning vajadusel serveeri kohe, aga vaht on isegi parem tunnike seistes. Head vispeldamist!

Geniaalne. Täiuslik. Shokolaadivaht.

Nüüd, kus see pealkiri kirja sai olen ma mõnda aega sõnatu...

Nii nagu maailmas on olemas sadu erinevaid brüleekreemi ja tiramisu retsepte - kõigil omad head ja vead, on liikvel ka sadu shokolaadivahu (ingl.k - mousse) retsepte. On neid, kus kasutatakse muna ja koort, neid, kus kasutatakse vaid munavalgeid ning ka selliseid, mis üldse munavabad, kuid sisaldavad ohtralt vahukoort ja muid rammusaid lisasid. Vaieldakse, milline on parem, mis kellele rohkem meeldib, kes ei taha tooreid mune süüa, kellele ei meeldi koore rammusus.

Siin kirjutet shokolaadivaht on ülimaitsev, geniaalne, täiuslik. Pole selles rammusat koort, ega tooreid munasid. See on sametiselt pehme ja õhuliselt kerge. Selles on vaid shokolaad ja vesi.

Terve eelmise nädala jooksul sai ette võetud selle magustoidu tegu-katsetamisprotsess, kus proovisin erinevaid shokolaadisegusid, säilimist ja töökindlust.

Kõik, kes on elus vähegi kokku puutunud shokolaadi sulatamisega, teavad, et shokolaadi suurim vaenlane on vesi. Isegi veeaur ei tohi sulashokolaadi ligi saada - siis läheb shokolaad kohe tükki ja kõik on rikutud. Ometigi tekib toorainete õigel töötlemisel parim shokolaadivaht, mida ma söönud olen.

Kuna selle retsepti puhul on tegemist väga täpselt paika pandud keemiliste protsessidega, tuleb olla tooraine mõõtmisel-kaalumisel äärmiselt hoolikas, lisaks peab kasutama kvaliteetset, vaid shokolaadivõid sisaldavat tumedat shokolaadi (vähemalt 70% kakaod).

Olen proovinud teha ka 1/3 mahust piimashokolaadiga, aga siis saab vaht läägelt magus ning kuigi söön muidu piimashokolaadi väga hea meelega, siis siin see ei sobi.

Retsepti on leiutanud gastronoomiahuvilisest prantsuse keemik Hervé This.
Retsept on antud poolkoguses, millest jagub 3-4le.
Valmistamiseks võta:
- 135 grammi tumedat, kvaliteetset shokolaadi
- 115 grammi ehk 115 ml vett (mõõda 100 ml + 1 spl)

Veel läheb vaja:

- kastrul vesivanni jaoks (mõõda põhja 2-3cm vett)
- kuumakindlat kaussi
- kaussi, kuhu mahub sisse sinu kuumakindel kauss
- miksrit või visplit

Valmista ette jäävann. Selleks vala kaussi, kuhu mahub hiljem ilusti sisse sinu kuumakindel kauss külm vesi ja jääkuubikud. Piisab, kui neid on seal 10jagu.

Mõõda välja shokolaad ja vesi suure täpsusega kuumakindlasse kaussi ning kuumuta shokolaadi sulamiseni pidevalt segades vesivannil**.

Kui shokolaad on sulanud, tõsta shokolaadikauss jäävanni ning hakka vispeldama. Tee seda pidevalt, kuni oled saavutan meelepärase tekstuuri.* See võtab umbes 7-8minutit.

Vala serveerimispokaalidesse. Katetasin - maitseb imehästi ja vahuselt ka kahe päeva pärast, seega saab magustoidu tibake aega ette teha. Siidiseid elamusi!

Shokolaadivesi* käitub väga sarnaselt vahukoorega. See on alguses täiesti vedel, ühel hetkel hakkab kergelt visplitriipe näitama ning siis muutub hetkega ilusaks siidjaks vahuks. Ja nii nagu vahukoort on võimalik võiks vahustada saab ka shokolaadivett üle vahustada, mille tulemuseks on natuke teraline, natuke vahune shokolaadimass, mis maitseb küll oivaliselt, aga ei näe serveerimisel parim välja (vt pilti).

Lõpeta vahustamine hetkel, kui oled saavutanud pehme, kergelt voolava massi - nii on seda võimalik ka kaunilt serveerida.

**Vesivanni puhul on oluline, et kastrulis olev vesi ei puudutaks shokolaadikausi põhja ning et see mulinal ei keeks. Shokolaad sulab juba 32-kraadi juures, mistõttu teen mina vesivanni tavaliselt nii, et panen kastruli põhja 2-3cm vett, panenen madalal kuumusel pliidile, peale shokolaadikausi ja kohe, kui kastrulis hakkavad tekkima esimesed keemismullid, keeran pliidil kuumuse kinni. Kuna vett on vähe, soojendeb see kiiresti ning tavaliselt on selle ajaga ka shokolaad ilusti juba sulanud. Pole ohtu ka shokolaadi ära kõrvetada, mis on shokolaadi sulatamisel teine suur oht.

Siin on ka ingliskeelne videolõik, kus üks kokandusmaailma esinimesid Heston Blumenthal kirjutet maiust valmistab.

Midagi julgetele vol3 - (põdra)maksapasteedi kodune valmistamine

Kui varasemad postitused (see ja see) on olnud midagi julgetele sellest aspektist, et saba ja süda süüa nõuab väikest kokkuvõtmist ja julgustükki, sest pole päris tavalised koostisained-road, mida tarbida, siis maksapasteet on täitsa tavaline Eesti kodutoit, mida tarbib enamik suurima hea meelega ja siinne julgustük seisneb hoopiski selles, et seda kodus ise teha.

Ärge nüüd arvake, et see on hirmus keeruline, kaugelt mitte, julgust on vaja selleks, et leida aeg, tahtmine ja viitsimine ise midagi nii lihtsat (aga aeganõudvat) teha, sest pasteeti saab ju poest osta ja mis ma ikka kodus mökerdan jne.

Pasteeti kodus teha on tõesti ääretult lihtne ja boonuseks on tõsiasi, et pasteet ei sisalda suuremas jaos seapekki, tärklist, soja ja maitsetugevdajatest üleküllastatud keemilisi maitseaineid. On vaid maks ja juurviljad. Ja keerulist pole ausalt midagi, tibake kulub vaid aega.

Mina olen pasteeti teinud põdramaksast, aga sobivad ka teised maksad.
Saab suure koguse pasteeti.
- 1 kg maksa
- 0,5 kg porgandit
- 0,5 kg sibulat
- rohelist terapipart
- soola
- praadimiseks õli
- 100 grammi võid
- 5 spl brändit või konjakit
- muskaati

Tükelda maks ja pane piima sisse likku. Puhasta-koori-tükelda sibulad-porgandid, uhmerda roheline! pipar.

Tõsta maks sõelale nõrguma, patsuta köögipaberiga kuivaks. Prae maks koos sibula ja porgandiga kiiresti kuumal pannil. Maitsesta ohtra soola ja pipraga. Sellist kogust tuleb praadida kolmes jaos.
Tõsta praetud saadused potti, lisa 5 spl vett ja kuumuta madalal tulel kaane all aegajalt segades tunni jagu.

Lase segul natuke jahtuda ning aja läbi hakkliha masina. Mina teen seda tavaliselt kaks korda.
Klopi (miksriga) maksapasteedi hulka või, maitsesta konjaki ja muskaadiga. Vajadusel lisa soola. Jaota anumatesse, lase jahtuda-tahkuda.

Serveeri hea musta leiva ning (nüüd midagi julgematele) - piparmündi zeleega. Töötab imeliselt!
Head mökerdamist! :)

Midagi julgetele vol 2 - hirvesüdamevõiku

(Nooblimas) restoranis kõlaks selle roa nimetus umbes nii - rukkileival serveeritud portveinis glaseeritud hirvesüda õunakastmega rukolapadjal.

Aga ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja seda hirvesüdamevõikuks nimetada. See on küll imemaitsev ja erutav ja erakordne, aga siiski, pärast tööd, 10 minutiga kokku tehtud kiire eine.

Siinkohal suur tänu varustajale imelise liha ja elamuste eest. Ja link - midagi julgetele vol 1 juurde.

Hirvesüda ja südamed üldse on Eestis veel vähe hinnatud kaup - müüakse neid tihti koeratoiduks ja sügavkülmutatult, kuid tegelikuses on südameliha ääretult hõrk maitseelamus. Nooblites restoranides aegajalt ikka südameliha kohtab.

Õigesti töödeldes jääb süda pehme ja ääretult maitsev. Proovige kindlasti. Kanasüdamed on juba üsna hästi kättesaadavad ja kuigi erineb siin kirjutatust vägagi, on elamus ja vaheldus siiski vähemalt sama suur.

Jagub neljale:

- 1 hirvesüda

- 4 viilu korralikku rukkileiba (poest on parim Borodino leib)

- 100 grammi rukolat

- 8 spl õunapüreed

- 1 klaas/ca 250 ml portveini

- 1 tl suhkrut

- soola, värskelt jahvatatud pipart

- head oliiviõli

- praadimiseks õli ja võid

Puhasta süda kelmetest ja lõika suupärasteks tükkideks. Kuumuta pannil õli ja või ning prae kiiresti kõrgel kuumusel süda (võtab max 5min). Maitsesta soola, pipraga.

Lisa pannile portvein ja 1 tl suhkrut ning redutseeri kõrgel kuumusel, kuni portvein on kokku keenud ja südametükid kaunilt punasätendavad.

"Loomapiinamine südamega"

(Küpsis sai lõpuks muidugi ka oma jao)

Aseta taldrikule hästi kergelt röstitud leivaviil, selle peale 2 spl õunapüreed, sinna peale rukolalehed. Nirista peale natuke head oliiviõli. Jaota glaseeritud südametükid leibadele, raputa peale soola ja purusta värsket pipart. Serveeri kohe. Julgust ja pealehakkamist!

Hõrgutav-võrgutav rizogalo - kaneeli ja apelsiniga riisipuding Kreekast

Jah, see nimi on täiesti õigustatud. Nimelt oli see nami-nami kokkamisõhtul valmistatud magustoit üks õhtu hittidest ja väga paljud ütlesid, et nad pole pärast lapsepõlve sunniviisilisi pudrusöömisi putru enam söönud, aga rizogalot teeks nüüd küll.

Lisaks need, kellele see magustoit oma kaneeli-lisandiga tõi meelde ehtsad lapsepõlve maitsed, kus piimasupile lisati kaneeli ja suhkrut. Seega on üks võrgutav magustoit tõesti - keeras ka minu korralikult ümber sõrme.

Lihtsatest koostisosadest ei maksa heituda, maitsesügavust jagub siin küllaga.

Retsept nami-namist, Kreeka osakonnast. Jagub 8le:

- 1 liiter piima (eriti kreemise magustoidu jaoks kasuta 3,5%)

- 75 grammi suhkrut

- 5 cm pikkune apelsinikooreriba (lõika juurvilja koorijaga)

- 1 kaneelikoor

- 100 grammi ümarateralist riisi (pudru või risoto)

- 2 munakollast + 1spl maisitärklist + 1 spl piima

- tsutike vaniljesuhkrut

- kaunistamiseks kaneeli ja apelsinikooreribasid

Pane piim koos suhkru, kaneelipulga ja apelsinikoorega potti. Kuumuta pidevalt segades keemiseni. Lisa riis ja lase madalal tulel umbes 30 minutit haududa. Aeg-ajalt sega, et põhja ei kõrbeks.

Eemalda kaneelikoor ja apelsiniriba. Sega kausis kokku 2 munakollast, maisitärklis ja supilusikatäis piima. Sega pudru hulka ja kuumuta, kuni puder pakseneb. Maitseks tiba vaniljesuhkrut.

Vala serveerimisnõusse, puista peale kaneeli ja apelsinikoort. Sobib serveerida nii kuumalt, kui külmalt. Mõnusat nautimist!

Tagliatelle tomatipestoga - päikselise suve mekk

Kuigi päike ei käi enam ammu kõrgelt, on veel hea õnne korral võimalik poest leida tomateid, mis lõhnavad ja maitsevad peaaegu õigesti. Teate ju küll - suvepäikese järele.

Ma armastan tomateid, kuid peagi, nii umbes 6ks kuuks jätan ma nendega hüvasti, sest see heleoranzikas plastik, mida poes talvel tomati nime all müüakse ei ole söömist väärt.

See tomatipesto on ideaalne just praegusel ajal - kui meeles on veel imeliste kesksuviste tomatite maitse ja päris seda enam leida pole, aga üsna häid tomateid saab. Lisades neile mõned maitseained, saab särtsakalt maitseva roa, mis oleks justkui oma-aia tomatitest valmistet. Maitseb see tõesti hästi ja keegi lauas ei märkagi, et liha või muud loomset roas ei ole. Pealegi valmib kogu roog pasta keemise ajaga.

Retsept imekaunilt ja inspireerivalt Vegan yum yum lehelt. Kergelt mugandatud.

Jagub neljale.

- 300 grammi tagliatellesid vms lintpastat

Pesto jaoks:

- 500 grammi tomateid

- 60 grammi indiapähkleid

- 2 spl tomatipastat

- 2 küünt küüslauku

- tilk sidrunimahla

- 0,5 tl suhkrut/agaavisiirupit

Aseta tulele suur pott veega, kui see on keema tõusnud lisa ohtralt soola ja seejärel pasta. Keeda 1 minut vähem, kui pakil kirjas.

Samal ajal purusta pesto jaoks kõik loetletud asjad blenderis/köögikombainis/nuimiksriga. Maitsesta soola-pipraga. Kuumuta potis väheses õlis, pidevalt segades kõrgel kuumusel seni, kuni pasta keeb. Kurna pasta ning sega pesto hulka, lase 1 minut madalal tulel tõmmata ja jaota taldrikutesse. Serveeri vegan-parmesani ja hakitud basiilikuga. Ilusat sügist!

Tulikirev tšillimoos - särtsuv lisand liha, juustu ja palju muu kõrvale

Ilmselt võiks ju kohe alguses öelda, et need, kellele vürtsikad toidud ei meeldi, seda moosi ärgu tehku. Aga mina arvan hoopis, et selline ilus ja natuke erinev lähenemine tšillile on parim viis vürtsikusega tutvus teha.

Kasutusvõimalusi on sel tohutult - suupistelauale dipikastme sisse (julgetele tasub panna lauale ka lihtsalt moos); lihale; kanale; marinaadidesse, juustuvalikukõrvale ja jõuluvana kingikotti. Just nii - villi moos pisikestesse purkidesse ja sellest saab imeilus ning elevust tekitav jõulukingitäiendus.

Nigella retsept. Valmib 1,5liitrit moosi:

- 125 grammi punaseid tšillisid

- 130 grammi punast paprikat

- 1 kg moosisuhkrut

- 600 ml siidriäädikat (Borgese oma on enamikes poodides saada)

Vala potti moosisuhkur ja selle peale siidriäädikas. Lase mõni minut moosil sulada. Pane madalale tulele ja kalluta aegajalt potti. Ära sega!

Puhasta paprikad, lõika tšilli rohelinepeanupp küljest, seemned jäta sisse. Pane tšillid köögikombaini ja purusta ca 10 sekundit. Lisa paprikad ja purusta veel nii kaua kuni saad ühtlased väikesed helbed. Lisa potti, kalluta segamini ja lase kiiresti kõrgemal kuumusel keema.

Keeda 10minutit!!! - jälgi aega hoolikalt*. Moos peab mõnusalt ja ühtlaselt mullitama. Kui 10 minutit on läbi, keera kuumus kinni ja jäta pooleks tunniks jahtuma. See etapp on vajalik, et tšilli jaotuks moosis ühtlaselt. Sega õrnalt läbi ja villi steriilsetesse purkidesse. Julget proovimist!

*Moos jääb alguses üsna vedel, kuid pakseneb tänu pektiinile (looduslik tardaine) oluliselt. Ära kindlasti üle keeda.

Pasta metsade auks - puravikud kooreses kastmes tagliatellega

Ma usun, et pole midagi paremat pärast paaritunnist seenemetsas müttamist, kui kuulda pannil esimeste puravike praadimise häält. See on justkui pai selle eest, et värskes õhus sai käidud. Siin peab muidugi mainima, et seeni noppides tuleb alati ettevaatlikult toimetada, ilma seeneniidistikku rikkumata, et oleks ta tulevatel aastatel metsal meile midagi pakkuda.

Kui saak on olnud eriti rikkalik ja võis praetud puravikest isu täis söödud, on minu järgmiseks valikuks alati mõni pastaroog. See on hea valik, sest pasta on justkui tühi palett, mis laseb seenel särada. See tähendab ka, et valmistada pole vaja keerukat kastet.

Jagub kahele:

- 150 grammi tagliatellet või muud pastat

- 150 grammi puravikke

- 1 spl kuiva valget veini või mõned tilgad sidrunimahla

- 1 spl merevaiku

- 1 dl rõõska koort (10%)

- 50 grammi parmesani (Forte sobib ka)

- õli

- võid

- soola, pipart

- siledalehelist peterselli

Pane pott veega tulele, lisa pasta keevasse, tugevalt soolatud vette ja keeda 1 minut vähem, kui pakil nõutud. Tuld ära palju maha keera, pasta peab koguaeg hoogsalt keema.

Samal ajal lõika puravikud väiksemaks ja prae kõrgel kuumusel õli-või segus 5 minutit. Lisa soola ja prae veel 1 minut. Lisa merevaik, rõõskkoor. Sega läbi ja lase madalal kuumusel podisena. Riivi hulka supilusikatäis parmesani, lisa vein või sidrunimahl ja sega läbi. Maitsesta vajadusel soola-pipraga.

Kurna pasta, ära loputa ning lisa seenekastmele. Lase minuti jagu madalal kuumusel tõmmata. Serveeri kohe, purusta peale pipart, riivi parmesani. Kaunista siledalehelise peterselliga. Head maiustamist!

Psst, saladus... Sidrunimoos suvikõrvitsast, ära kellelegi räägi.

Tunnistan nüüd seda siin täiesti avalikult - mind vaevab raskekujuline ja sügav oravlus. Mul on vaja pidevalt midagi koguda-varuda, juurde tuua-teha. Ma kohe ei saa rahus olla, kui mul pole kodus 2 kg suhkrut varuks, vähemalt 3 kg jahu ja palju erinevaid pastasid linguinest Manni makakateni välja.

Nüüd muidugi on minu tipp-hooaeg, kus igasugust varumist lausa tagant õhutatakse ja nii ma lähengi suures õndsuses pärast tööd koju teadmises, et saan taaskord miskit hoidist tallele keeta.

Kuigi ammu sai tehtud juba mustasõstramoosi ja ka aprikoosimoose (retseptid peagi), keetsin ma eile midagi hoopis erilisemat, mida ma kauem vaka all hoida ei saa - laimi-sidrunimoosi suvikõrvitsast!

Just nii - need hiigelkasvu, juba suhteliselt puised suvikõrvitsad on ideaalsed moosipõhjad ja mitte kunagi ei arva keegi ära, millest see moos tehtud on, mida hommikukohvi kõrvale sarvesaial pakute. See konkreetne moos meenutab maitselt natuke hapukat kukekommi.

Retsept namist.
Täidab 3 pisemat purgikest:
- 1 kg suvikõrvitsa viljaliha (tumerohelised või erekollased, krudiseva koorega viljad)
- 400 grammi moosisuhkrut
- 4 sidrunit või laimi

Koori suvikõrvits ja eemalda pehme seemneosa. Lõika väikesteks kuubikuteks. Pane kõrvits kastrulisse, lisa natuke vett ja keeda keskmisel kuumusel tund aega, kuniks kõrvits on täiesti pehme.
Sõltuvalt, kumba vilja kodus on - pese hoolikalt laimid/sidrunid ja veereta neid käte vahel (nii annavad need paremini mahla välja).
Kui suvikõrvits on pehmeks keenud, lisa pidevalt segades moosisuhkur. Riivi hulka viljade koor ja pigista sisse mahl. Lase keskmisel kuumusel 20minutit moosil kaaneta keeda - nii keeb see paksemaks ja omandab kergelt karamellise maitse. Vala puhastesse purkidesse, kaaneta kohe ja lase rahus jahtuda. Hääd talletamist!