Metsade Mesi


Korje Kesk-Eesti metsadest, mesinik Silver Maidla


Pakendatud poolekilostesse ja kilostesse kaanega klaaspurkidesse


Varumiseks kirjuta katrin punkt maidla ätt mail punkt ee
või helista 51 78 168


Metsade Mesi Lugu


Minu isa on sunniviisiliselt hobikorras mesinik. Ma tean, et see lause pole kuidagi loogiline, aga täpselt nii on.


Nimelt, umbes 20 aastat tagasi pidas mu isa mesilasi. Siis aga tulid muutused majanduses, ta alustas oma ettevõttega ning paratamtult jäi hobideks vähem aega ning sedasi see mesilaste pidamine soiku jäi. Aga nii nagu mindki, vaevab mu isagi raskekujuline oravlus, kus kõike peab ikka kokku koguma ja midagi ei saa ära visata. Nii jäid ka mesitarud meile maale, talu kaugemasse nurka, põlluveerele paremate aegade ootele. 


15 aastat hiljem, ehk 3 suve tagasi kevadel avastas mu ema talus tööd tehes, et ühes tarudest on vilgas elu lahti läinud. Nimelt oli pereheitmise käigus üks mesilasesülem endale tühjalt, ent siiski igati elamiskõlbuliku taru uueks pesapaigaks valinud. Nüüd, 3 suve hiljem, on sellest ühest mesitarust välja kasvanud 12 ja mu isa on sunniviisiliselt taas hobikorras mesinik.


Seoses tarude kasvamisega on meil palju lõbusaid lugusid rääkida. Mesilaseperekonnad on pidevas arengus ja kasvamises ning kui tegelasi ühel hetkel tarus liiga palju on, lendab osa perekonnast minema endale uut elukohta otsima. Seda nimetatakse pereheitmiseks. Mu isa on lahkuvaid mesilasi jälitanud kilomeetreid autoga mööda tühermaid sõites, neile lihtsalt mööda põldu, veeprits käes, järele püüdnud joosta ja ühe korra isegi politseile kiiruse ületamisega näppu jäänud, kui ta ema kõne peale, et pool taru lahkumas on, maale kohale kihutas.
Mesilaste pereheitmine on suur ettevõtmine - siis koguneb tohutu mesilastepilv õhku, nende madalat suminat on kosta kaugele ja õhk on mesilastest must. Mesiniku jaoks on see poole mesitaru kaotus. Mis tähendab, et iga kord, kui mu ema maal seda kurjakuulutavad madalat suminat kuuleb, helistab ta isale, et toimub pereheitmine ja isa tuleb kohale ning püüab nad kinni. Selleks pritsitakse mesilaste suunas kergelt vett, mistõttu nad arvavad, et hakkas sadama ning laskuvad parvena puu tüvele varju. Ja sealt saab mesinik juba suure kulbiga mesilased transporditarru tõsta ning nad ise uude elupaika viia. Aga nagu ülalpool kirjutasin, ei jõua mitte alati mesinik kohale siis, kui mesilaste parv veel algse taru kohal tiirleb, vaid peab neid jälitama põllul ja tühermaal pealtnägija, ehk ema viite peale, et "nad lendasin sinna poole."


Ja sedasi, jagunedes ja püüdes ongi ühest tarust saanud praeguseks 12, mis kõik mööda Kesk-Eesti metsi laiali veetud on. 


Mis puutub tarude laiali vedamisse ja metsadesse, siis need tarud on tõesti metsades laiali. Nimelt kaotas mu isa eelmisel suvel ühe tarudest ära, kuna ta ei suutnud enam meenutada kuhu kohta ühes Lustivere üüratus metsas ta selle taru täpsemalt paigutanud oli. Eesmärk on nad kõik ju autodest ja inimestest võimalikult kaugele saada, et mesilinnud rahus oma tööd saaksid teha, ilma kõrvaliste segajate ja risustajateta. 


Nii nagu mesilinnu rahusse, suhtun mina ka mee vurritamisesse. See peab kärjest võimalikult väheste segajatega purki jõudma. See on ehk minu kiiks, aga mida vähem erinevaid elektrilisi masinaid ja isegi minimaalselt käsitööd ühe mee purki saamiseks läheb, seda parem. Nii vurritab minu isa kogu oma mee käsitsi ja see lastakse läbi vurri alla paigutatud kraani otse purki. Pole mingisugust läbisegamist ega vahesäilitamist. Ja kuigi nii erinevad meie mee purgid omavahel kohati üsna palju, sest eri metsades on ju ikka eri taimede osakaal erinev ja just sellest sõltub mee koostis ja struktuur, on see minu jaoks suur boonus ja meie mee eripära, mis kõiges oma naturaalsust väljendab. 


Rääkides naturaalsusest ei saa ilmselt mee puhul mitte kunagi ümber teemast vedel versus suhkrustunud. Olgu siis öeldud, et 100% naturaalne, võimalikult vähe töödeldud mesi suhkrustub alati. 


Selle vältimiseks on vaid 2 viisi:
1. mee hulka segatakse suhkrusiirupit, mis tõstab oluliselt nii mee vee, kui ka valge suhkru sisaldust, muutes selle lahjemaks ning kaugele sellest naturaalsest, väga kasulikust magusast nektrarist, milleks mesi muidu on.
2. mett segatakse pikka aega masinatega, et lõhkuda selle loomulik struktuur, mis takistab meesuhkrukristallide moodustamist. Ilmselt on neid, keda selline protsess ei häiri, aga nagu mina kirjutasin, on mulle mee puhul oluline võimalikult väike inimesepoolne sekkumine. 
Nii ta meil siis käib - pereheitmiste püüdmine, tarude jaotus metsadesse, nende otsimine ja  suve lõpus kärgede kokkukorjamine ning mesilaste talvitumiseks ettevalmistamine. Ja lõpus siis ka muidugi mesiniku suurim preemia ehk mee vurritamine. Hobikorras, hingega. Metsade Mesi. 
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...