Pildil valin Pariisi G.Detou imepoes shokolaadinööpe:
Lemmik magustoit - brüleekreem, parim on LeibRestos, sõin seda kord nii pearoaks kui magustoiduks. Ausalt. Kodus teen kõige enam küpsisetorti ja pontšikuid. Peolaual on sefiiritort.
Lemmik roog - kuigi oma unistustes näen end tulevikus toortoidulise puuviljasööjana, olen ma reaalsuses sellest miljardi aasta kaugusel, sest juba paar aastat on minu nõrkuseks magusapoolse kastmega kauaküpsetatud liha ja ribid (nn. pulled pork). Sushi isutab ka alati.
Lemmik jook - vesi, gaseeritud. Mida tugevama mulliga seda parem, tuntud ka kui torusiil. Kokkulöömiseks ja toidu kõrvale mullid. Kohv alati suhkruta aga piimaga, kange.
Lemmik puuvili - toidus kasutamiseks granadill, söömiseks mango ja troopikas papaia. Alati pirn, mitte õun.
Lemmik mari - vaarikad. Kuigi armastan ka mustikaid ja maasikad, on vaarikad siiski alati esimene valik.
Lemmik köögivili - värsked herned suvel, kilode kaupa, pole midagi paremat. Ülejäänud 50.nädalal aastas, kui hernehooaega ei ole, kasutan ohtralt sibulat, suvikõrvitsat ja rooskapsaid. Lemmik seened on puravikud. Lemmik salatilised rukola ja little gem.
Külmkapis leidub mul alati - munad, feta, chorizo. Ja kui laienada seda köögile, siis umbes 2-3kuu jagu kuivaineid suhkrust riisi ja norini. Mind vaevab raskekujuline oravlus.
Ma ei võta suu sissegi - austrid, aniis, hapukoor paljalt. Kalamarja ka vabatahtlikult ei söö, kolme Michelini tärniga restos proovisin jälle ja kuigi jah, kaaviar on parim kalamari, pole see ikkagi mulle meelepärane. "Too fish" minu jaoks. Kaaviar sidrunizelee ja hapukoorega, Jean-Georges, NYC:
Lemmik restoran - Chedi, viimased 5 aastat juba. Pardiliha salat, karrilehtedega kalmaarid, PiPa part, vokitud herned ja vesikastanid, granadilliparfee. Alati, iga kord. Nüüd on menüüs tagasi ka hirveliha dim-sum, raudselt parim pirukas Tallinnas, kuigi Mooni pardiliha pirukas on väga napilt kannul. Ja siia Mooni kõrvale kohe tema vennast:
Lemmik kohvik-resto - avamise hetkest saadik Kolm Sibulat. Olen seal käinud nüüdseks juba mõnikümmend korda ja alati on täiuslik. Nende carpaccio on parim, mida eales söönud. Kiidavad alati ka kõik need, kellele soovitanud. Neil on menüüs minu lemmik roog (loe punkt number 2) ja hiljuti lisandus menüüsse ka imehea tiramisu, mis seni minu jaoks nõrgaks jäänud magustoidupoole täitis. Lisaks on neil maailmaägedad mulliklaasid, mis tähistamist veel kolm korda toredamaks teevad (jah, mul on rõõmuks vähe vaja):
Linnast väljas - Põhjaka, Tammuri, Ööbiku. Kõik müstilised kohad, keskmises soovitan kindlasti ka ööbida, Tammuri hommikusöögid on maagilised. Põhjaka on juba ammu legendaarne. Ööbiku teist hooaega ootan põnevusega, esimene oli äärmiselt maitsev.
Uskumatu, et selline roog eksisteerib - selle tiitli saab endale siiani uskumatuna tunduv itaallaste restoran Rosada Malindis, Keenias. Rannal asuv väike kohvik pakkus imehead grillitud homaari, hinnaga vaid 12 eurot (maailmas alates 50eurost ülespoole). Lisaks imemaitsev kohv, salatid ja pitsa. Lisa sinna juurde veel mustanahalised, kes soravat itaalia keelt räägivad ja ongi üks süreaalne kogemus, mis ikka ja jälle meenub.
Uskumatu, et selline roog eksisteerib - selle tiitli saab endale siiani uskumatuna tunduv itaallaste restoran Rosada Malindis, Keenias. Rannal asuv väike kohvik pakkus imehead grillitud homaari, hinnaga vaid 12 eurot (maailmas alates 50eurost ülespoole). Lisaks imemaitsev kohv, salatid ja pitsa. Lisa sinna juurde veel mustanahalised, kes soravat itaalia keelt räägivad ja ongi üks süreaalne kogemus, mis ikka ja jälle meenub.
Kõige pöörasem söödud roog - napsuklaasis tomatikonsomeega serveeritud ELUSAD kalamaimud. Kuigi südametunnistusega kokkuleppimine võttis omajagu aega, sai ära proovitud ja mis salata, oli ülimalt maitsev ja täiuseni tasakaalustatud eelroog. Söödud Tokyos Aronia de Takazawa imelises restoranid.
Kõige imelikum roog, mida normaalne inimene ilmselt ei sööks - siinsed nimetused on hästi tugevalt seotud harjumuse ja mälestustega, kultuuriruumi ja päritoluga. Ja kui meie hapukapsad on paljude jaoks söödamatu roog, siis mind on maailmas reisides õlgu kehtima võtnud:
Kõige imelikum roog, mida normaalne inimene ilmselt ei sööks - siinsed nimetused on hästi tugevalt seotud harjumuse ja mälestustega, kultuuriruumi ja päritoluga. Ja kui meie hapukapsad on paljude jaoks söödamatu roog, siis mind on maailmas reisides õlgu kehtima võtnud:
- maisihallitusega täidetud paprika Mehhikos, sealne delikatess. Meie jaoks lihtsalt harjumatu maitse.
- traditsioonilisel viisil valmistatud ehk kääritatud makrelliga sushi. Maitses üllatavalt mahedalt, aga pikad venivad limaniidid võtsid isu ära.
Kõige enam tagaigatsetud roog - siin jagavad hetkel kohta kaks rooga. Tokyos söödud tonkatsu ramen ühes pisikeses tänavaurkas, mida külastasime 4 korda 3 päeva jooksul. Kõige täiuslikum supp, mida söödud, rikkalik kreemine puljong, värsked nuudlid ja mahlane liha. Teisena on hingel Cancunis söödud takod Tacos Rigo restos, kus käisime 5 korda 3 päeva jooksul. Koht on legendaarne, avatud juba 1978aastast. Mõlemad kohad on soodsad kohalike poolt armastatud sööklad, kus teenindus kiire, toit geniaalne. Turiste väga palju ei näe, vaid mõned eksinud julged ja meie. Pildil TacosRigo imelised veisepõse ampsud:
Sinna lähme me igakord tagasi - kui osasid roogi peab kaua taga igatsema, sest neid saab nautida meile kaugetes maailmanurkades, siis on ka lähemal kohti, kuhu ikka ja jälle reisides tagasi lähme. Barcelona Cerveceria Catalana on tapase-õlle-veini resto, kus imemaitsev toit serveeritakse soodsalt koos imelise joogivalikuga. Kuna broneeringuid ei võeta, saabu enne, kui kohalike õhtusöögi aeg 20paiku hoogu võtab. Ideaalne ka hommiku- ja lõunasöögiks. Selle linna teine lemmik on Bar Lobo, kus samuti maitsev toit, kuid sangria parim, mida joodud. Sinna lähme ka jälle uuesti tagasi pärast õhtusööki Catalanas. Pierre Hermé, üle maailma - kondiitrite kuningas, magustoidukunstnik. Ispahan ja Plaisir Sucré. Iga kord hämmastab see tase ja kvaliteet ja elamus.
Praeguseks saigi vist kõik, ühel hektel loen ja meenutan ja uuendan.
