Nostalgiamaitseline roosa ime ehk paradiisiõunamoos

Kui see moos ei maitseks nagu mõni sünnipäevapidu minu lapsepõlves, kus ALATI oli laual ka paradiisiõuna kompott, oleks selle keeduse nimi kas printsessimoos või midagi muud säärast - nii imekaunis sügavroosa on selle toon.

Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis paradiisiõunakompotiga olid mul tegelikult kahetised suhted lapsepõlves - mulle hirmsasti meeldis see maitse, aga ma absoluutselt ei sallinud neid kompotivedelikus pehmeks tõmmanud paradiisiõunu süües seda keskmist, kõvat ja seemneid täis osa, mida ma siis salamisi pihku korjasin ja tasakesi kööki hiilised prügikasti poetasin. Muidugi polnud sellisel ajal üldse nii ilus teha, sest õuna süües tohtis vaevu allesjääda vaid üks asi ja selleks oli varrejupp.

Meil on maal aias 2 paradiisiõuna puud, mis igal aastal viljakalt üle õue punetavad, kuid ainus asi, mida nendega tänapäeval tehakse on kokkuriisumine, et need aia kaugemas nurgas rahulikult mädaneda saaksid. Nagu mu ema ütleb - ei ole sööjajaid, aga kui ma endale mõtlen ja oma tutvusringkonnas ringi vaatan, siis ei ole kaugel ka see aeg, kui isegi paradiisiõunad purki saavad - nii populaarseks on saanud ise hoidistamine - eks ikka selleks, et purgis ehe, ilma suurema lisa-aineteta ja vähema suhkruga saadused oleksid, mida siis isukalt terve pika talve põske pista.

Ainus põhjus, miks ma sel aastal veel kompoti ei teinud oli suurte purkide puudumine ja hoiustamiskohtade nappus - algatuseks piisab mõnest pisipurgist imemaitseva nostalgiamaitsega moosist.

Valmistamiseks pane pestud paradiisiõunad potti, lisa klaasi jagu vett ja lase madalal tulel keema tõusta. Keeda, aegajalt segades, kuni õunad on pehmed. 2kg õunte jaoks kulub selleks ca 40minutit.

Hõõru segu läbi sõela, et seemnetest ja vartest lahti saada, vala tagasi potti, lisa 200-400grammi suhkrut, 2 spl sidrunimahla ja keeda 5 minutit. Jaota steriliseeritud purkidesse, kaaneta ja tarbi pimedal südatalvel lootuskiire hakatuseks.