Neljapäev, 25. august 2011

Mõnusalt magus martsipani-kohupiima-marjakook

Kooslus krõbedast muretainapõhjast, hapukatest marjadest ning mesimagusast martsipani-kohupiimakreemist on alati kindlapeale valik, kui kiiresti midagi head tarvis. Marju saab varieerida sõltuvalt sellest, mille hooaeg käes on ja seni pole minu maitsemeeled vaarikate, kirsside ja ploomide seast lemmiktäidist välja valida suutnud. Sobivad kõik ja imehästi. Küll soovitaksin korraga kasutada vaid ühtsorti marju, vaid vaarika-mustika kooslus võiks koos hästi töötada.

Mina kasutan küpsetamiseks 26cm põhjaläbimõõduga pirukavormi.

Põhja jaoks:
- 150 grammi toasooja võid
- 100 grammi suhkrut
- 1 muna
- 0,5 tl soola
- 0,5 tl küpsetuspulbrit
- 240 grammi jahu

Kreemi jaoks:
- 400 grammi kohupiimakreemi
- 200 grammi kohupiima
- 4spl suhkrut
- 100 grammi külmkapi külma martsipani
- 1 tl vaniljesuhkrut
- 3 muna

Täidisesse meelepäraseid marju - kirsse, ploome, vaarikaid, mustikaid vms.

Põhja valmistamiseks sega omavahel muna, suhkur ja toasoe või ning haki see jahu-soola-küpsetuspulbri segusse. Kui oled saavutanud märga liiva meenutava puru, suru kätega tainapalliks ning aseta 30minutiks külmkappi.

Kreemi valmistamiseks klopi munad suhkruga lahti, riivi sisse külmakapi külm martsipan, sega juurde kohupiimad. Maitsesta vaniljasuhkruga.

Rulli seisnud tainas lahti ja laota koogivormi põhjale. Suru ühtlaselt laili, et tainas ulatuks vormi äärteni. Tee noaga sisse mõned täkked ja eelküpseta 220kraadises ahjus 10 minutit.

Laota eelküpsetatud põhjale meelepärased marjad. Kui kasutad külmutatud marju, sega hulka 1 spl tärklist. Vala peale martsipani-kohupiimakreem ja küpseta 170 kraadises ahjus, kuni kreem on ilusti kuldne ja keskelt hangunud ca 40minutit.

Lase enne serveerimist täielikult jahtuda. Head küpsetamist!

Reede, 19. august 2011

Särtsuv veisevokk - kausitäis kuuma

See on siis nüüd natukene käes - sügis, ma mõtlen. Blogides on juba esimesed õunakoogid näha (vaata näiteks seda, Tuuli väga kihvti slaavipärast pirukat) ning pildistamise paradiisiaeg on otsakorral, sest õhtul pärast tööd on juba väljas piisavalt hämar, et ainult päevavalguses pilti ei tee (blogijal siis sellised hädad) ja ka isud on sellised tummisemad - tahaks liha ja midagi kuumagi.

See veiselihavokk on kiire ja lihtne valmistada, aga maitset jagub ühte kausikesse enam kui küll. Marinaadi teen ka enamasti silma järgi, selge on vaid, et lisama peab ohtralt küüslauku, ingverit ja tšillit.

Jagub kahele:
Marinaad:
- 2 spl austrikastet
- 2 spl sojakastet
- 2 spl mett või agaavisiirupit või palmisuhkrut
- 2 spl laimimahla
- 1 küüs küüslauku
- 1 pöidlasuurune jupp ingverit
- 1 punane tšilli (julged jätavad seemned sisse)

- 300 grammi pehmemat veiseliha
- 100 grammi (külmutatud) rohelisi herneid või suhkruherne kaunu
- serveerimiseks munanuudleid
- värsket koriandrit

Sega kokku marinaadi ained ja hakitud tšilli, riivi sisse küüslauk, ingver. Lõika veiseliha suupärasteks tükkideks ja lisa marinaadi hulka. Lase 30minutit kuni tunnike tõmmata.

Kuumuta vokil õli tuliseks, lisa marinaadist nõrutatud veiseliha ning voki kõrgel kuumusel 2-3minutit. Lisa herned, kuumuta minutike, lisa marinaad ja kuumuta kuni see moodustab kergelt kleepuva, paksu kastme.

Serveeri munanuudlitega, peale raputa ohtralt koriandrit ja julgematele chillit. Head vokki!

Kolmapäev, 3. august 2011

Oravluse tipp-hetked on jälle käes ehk kuidas hoidistada kukeseeni

See on nüüd jälle käes - turuletid on hea-parema all lookas ja iga kord seal käies peab minusugune oravluse käes vaevlev hing (loe- varub kõike ja ohtralt) end tõsiselt taltsutama. See oli alles hiljuti, kui turule kukeseeni ostma läksin, aga naasesin tagasi mustikate, pundi rooma salati, suvikõrvitsate, koriandri, peterselli, värskete porgantite ja kartulite, arbuusi ja ubadega. Kukeseened jäid muidugi ostmata, sest rohkem enam ei mahtunud.

On vist vanarahvas öelnud, et soovi ja sulle antakse ning sedasi eile kotitäis kukeseeni ootamatult minu õuele jõudiski. Aitäh, kallis Aigi selle imelise üllatuse eest. Kuna olin õhtul üksi kodus, ei hakanud kukeseentest suuremat rooga vaaritama ning varusin enamiku neist hoopiski sügavkülma talve ajaks, kui kuldkollaselt kirkad kukekad iga õhtusöögi päikseliseks teevad. Oravluse vastu ikka ei saa ja nii läksidki sügavkülma mustikatele-vaarikatele-maasikatele seltsi ka kukeseened.

Kuidas aga neid õrnakesi siis hoidistada, et nad ka südatalvel sama kirkad ning maitsekad oleksid? Erinevaid viise on mitmeid - kes praeb õlis, kes võis, kes kupatab ja siis praeb, kes maitsestab soolaga, kes soola-tüümianiga.

Mina olen kõik ülalpool meetodid-maitsestamised välistanud, sest kunagi ei tea, mida kukeseentega talvel ette võtta tahan ning vajan selle jaoks puhast paletti ehk värsketele kukeseentele võimalikult ligilähedast varianti.

Selle saavutamiseks ehk kukeseente säilitamiseks värsketele võimalikult ligilähedases vormis on
parim viis seeni enne külmutamist blanšeerida. Lisada ei tohi ühtki maitseainet.

Puhasta lihtsalt kukeseened suurematest ebapuhtustest, vala keevasse vette, kuumuta 2-3 minutit ja kurna. Loputa ohtra külma veega, lase nõrguda-jahtuda, haki natuke väiksemaks, jaota topsikestesse ning külmuta.*

Olen sedasi nüüd juba 2 talve seeni säilitanud ning kindlustab selline säilitusviis seente mahlasuse ja välistab või rääsumismaitse, kui seeni ületalve kevadesse säilitada tahad.

Talvel, suure lumega, kui kukeseenekastme isu peal, tõsta hommikul sügavkülmast külmkappi sulama, prae õhtul võis, maitsesta soola-tüümianiga ning valmista peale koorekaste. Head varumist!

*Samamoodi säilitan ka rabarbrit. Nii säilib see mahlane ja 2-3minutilise kuumutamise tagajärjel kukub rabarber kokku ehk kaotab oma kuju, mistõttu mahub väiksesse karpi oluliselt rohkem rabarbrit, kui seda sinna tükkidena oleks jagunud.
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...