Teisipäev, 31. mai 2011

Gnocchi gratään - argiõhtu piduroog


Siin on ehe tõestus sellest, kui palju mõjutab toidu nimi ja serveerimine selle isuäratavust.

Väikeses portsjonvormis küpsetatud road muudavad iga lihtsa argiõhtu natuke pidulikumaks ning perega ümber laua istuda on kohe rõõmsam, kui niisama makarone taldrikusse tõstes.
Tegelikkuses võiks seda rooga valmistada muidugi ka suures ahjuvormis ning nimetada seda lihtsalt- kartuliklimbid tomatikastmes, kuid nii ei istuks vist teie juurde lauda keegi. Gnocchi nimetus on meil veel üsna uudne ning põnev.

Gnocchid on Itaaliast pärit, enamasti kartulist tehtud väikesed klimbikesed, mille kasutusala sama lai, kui erinevatel pastatoodetel. Lisaks kartulile võib gnocchisid teha ka meile väga omasest kõrvitsas. Nüüd on neid saada juba igas suuremas poes, soovitan kindlasti proovida.

See tomatikastme ja mozzarellaga valmistatud vormike sarnaneb enim lasanjega, kuigi on lihavaba. Valmib kiiresti ja lihtsalt.

Jagub neljale:
- 1 keskmine hakitud sibul
- 1 küüs hakitud küüslauku
- 400 grammi purustatud tomateid
- basiilikut
- soola, pipart, 1 tl suhkrut
- 1 pakk, a 450 g gnocchisid
- 1 pallike mozzarellat a 125 grammi

Pane pannile 2 tl õli, lisa sinna sibul ja küüslauk ning näpuotsake soola. Nüüd kuumuta keskmisel kuumusel kuni sibul on klaasjas. (Külma õlisse ja soola lisamine takitsab sibulal ja küüslaugul kõrbema minna)

Lisa purustatud tomatid ja pool konservipurgi täit vett. Maitsesta soola, pipra, suhkurga. Tõsta kuumust, lisa gnocchid ning prae 5 minutit. Keera pliit kinni ja lisa basiilik.
Jaota roog vormi(desse), murenda peale mozzarella ning küpseta 220 graadises ahjus, kuni juust on sulanud. Serveeri ettevaatlikult, kuna kausikesed on tulised. Head isu!

Neljapäev, 19. mai 2011

Geniaalne. Täiuslik. Shokolaadivaht.

Nüüd, kus see pealkiri kirja sai olen ma mõnda aega sõnatu...

Nii nagu maailmas on olemas sadu erinevaid brüleekreemi ja tiramisu retsepte - kõigil omad head ja vead, on liikvel ka sadu shokolaadivahu (ingl.k - mousse) retsepte. On neid, kus kasutatakse muna ja koort, neid, kus kasutatakse vaid munavalgeid ning ka selliseid, mis üldse munavabad, kuid sisaldavad ohtralt vahukoort ja muid rammusaid lisasid. Vaieldakse, milline on parem, mis kellele rohkem meeldib, kes ei taha tooreid mune süüa, kellele ei meeldi koore rammusus.
Siin kirjutet shokolaadivaht on ülimaitsev, geniaalne, täiuslik. Pole selles rammusat koort, ega tooreid munasid. See on sametiselt pehme ja õhuliselt kerge. Selles on vaid shokolaad ja vesi.

Terve eelmise nädala jooksul sai ette võetud selle magustoidu tegu-katsetamisprotsess, kus proovisin erinevaid shokolaadisegusid, säilimist ja töökindlust.

Kõik, kes on elus vähegi kokku puutunud shokolaadi sulatamisega, teavad, et shokolaadi suurim vaenlane on vesi. Isegi veeaur ei tohi sulashokolaadi ligi saada - siis läheb shokolaad kohe tükki ja kõik on rikutud. Ometigi tekib toorainete õigel töötlemisel parim shokolaadivaht, mida ma söönud olen.

Kuna selle retsepti puhul on tegemist väga täpselt paika pandud keemiliste protsessidega, tuleb olla tooraine mõõtmisel-kaalumisel äärmiselt hoolikas, lisaks peab kasutama kvaliteetset, vaid shokolaadivõid sisaldavat tumedat shokolaadi (vähemalt 70% kakaod).

Olen proovinud teha ka 1/3 mahust piimashokolaadiga, aga siis saab vaht läägelt magus ning kuigi söön muidu piimashokolaadi väga hea meelega, siis siin see ei sobi.

Retsepti on leiutanud gastronoomiahuvilisest prantsuse keemik Hervé This.
Retsept on antud poolkoguses, millest jagub 3-4le.
Valmistamiseks võta:
- 135 grammi tumedat, kvaliteetset shokolaadi
- 115 grammi ehk 115 ml vett (mõõda 100 ml + 1 spl)

Veel läheb vaja:
- kastrul vesivanni jaoks (mõõda põhja 2-3cm vett)
- kuumakindlat kaussi
- kaussi, kuhu mahub sisse sinu kuumakindel kauss
- miksrit või visplit

Valmista ette jäävann. Selleks vala kaussi, kuhu mahub hiljem ilusti sisse sinu kuumakindel kauss külm vesi ja jääkuubikud. Piisab, kui neid on seal 10jagu.

Mõõda välja shokolaad ja vesi suure täpsusega kuumakindlasse kaussi ning kuumuta shokolaadi sulamiseni pidevalt segades vesivannil**.
Kui shokolaad on sulanud, tõsta shokolaadikauss jäävanni ning hakka vispeldama. Tee seda pidevalt, kuni oled saavutan meelepärase tekstuuri.* See võtab umbes 7-8minutit.

Vala serveerimispokaalidesse. Katetasin - maitseb imehästi ja vahuselt ka kahe päeva pärast, seega saab magustoidu tibake aega ette teha. Siidiseid elamusi!


Shokolaadivesi* käitub väga sarnaselt vahukoorega. See on alguses täiesti vedel, ühel hetkel hakkab kergelt visplitriipe näitama ning siis muutub hetkega ilusaks siidjaks vahuks. Ja nii nagu vahukoort on võimalik võiks vahustada saab ka shokolaadivett üle vahustada, mille tulemuseks on natuke teraline, natuke vahune shokolaadimass, mis maitseb küll oivaliselt, aga ei näe serveerimisel parim välja (vt pilti).

Lõpeta vahustamine hetkel, kui oled saavutanud pehme, kergelt voolava massi - nii on seda võimalik ka kaunilt serveerida.

**Vesivanni puhul on oluline, et kastrulis olev vesi ei puudutaks shokolaadikausi põhja ning et see mulinal ei keeks. Shokolaad sulab juba 32-kraadi juures, mistõttu teen mina vesivanni tavaliselt nii, et panen kastruli põhja 2-3cm vett, panenen madalal kuumusel pliidile, peale shokolaadikausi ja kohe, kui kastrulis hakkavad tekkima esimesed keemismullid, keeran pliidil kuumuse kinni. Kuna vett on vähe, soojendeb see kiiresti ning tavaliselt on selle ajaga ka shokolaad ilusti juba sulanud. Pole ohtu ka shokolaadi ära kõrvetada, mis on shokolaadi sulatamisel teine suur oht.

Siin on ka ingliskeelne videolõik, kus üks kokandusmaailma esinimesid Heston Blumenthal kirjutet maiust valmistab.

Esmaspäev, 16. mai 2011

Hommikumaius - röstitud rabarber kreeka jogurti ja madlilaastudega

Kevad on kohal ja vahel lubavad kraadid suve jõudmistki loota, mis tähendab, et rabarbipõõsad juba lokkavad ning kui endal tagahoovis ei kasvagi, siis turult ja poest saab kindlasti.

Iga-aastane kohustuslik rabarbrimuhvnite ring on juba tehtud ning asuda saab teise lemmiku - röstitud rabarbri nautimisele.

See lihtne idee muudab krõmpsud rabarbivarred mõnusalt siidiseks lisandiks, mis koos mõne kreemise piimatootega kokku eriti hää maiuse annab - sega jäätiseks või paku lihtsalt vaniljejäätise kõrvale, serveeri koos brüleekreemi või panna cottaga, lisa särtsu juustukoogile või kohupiimataskutele, blenderda smuutiks või valmista endale üks ilus hommikuamps, kus särtsakas rabarber kreemise kreeka joogurti ning krõmpsuvate mandlilaastudega ilusat päeva ennustab.

Rabarbri röstimiseks pese varred hoolikalt, noori varsi pole tarvis koorida. Lõika väiksemateks juppideks, puista peale suhkrut ning küpseta fooliumi all 40 minutit 180 kraadises ahjus. Lase jahtuda ning kasuta nii kuis fantaasia lubab. Päikselisi hommikuid!

Kuldne maisi-ingverisupp hõrgu krabisalatiga - värske kosutus

Krabipulgad ja makrapulgad - neid kahte sõna teab igaüks, aga on need sünonüümid, või tähistavad kaht erinevat toodet - seda enamik ei tea. Käisin mõni aeg tagasi koolitusel, kus tutvustati erinevaid makratooteid, räägiti nende valmistamisprotsessit, kasulikkusest ning erinevatest kasutamisvõimalustest.

Krabipulgad ja makra on rahva seas levinud nimetus surimitoodetele. Surimi on väikeste väherasvaste valgete kalade töötlemisel saadud puhas kalavalk. Surimi on väherasvane, kolesterooli ja kalorivaene tooraine, mille segamisel muna, jahu ning õliga saadakse erinevad tooted - krabipulgad, krabinuudlid, lumekrabi jms. Mida suurem on surimi sisaldus tootes, seda kvaliteetsem ja tervislikum see on. Kõige enam surimit sisaldavab Premium Lumekrabi (51%), mis on vaieldamatult ka minu lemmik surimitoode - kasutan seda nii Californi maki kui ka kevadeburgeri täidises, pudistan makrasalatisse ning söön niisama kergeks nälja kustutamiseks.

Makra on vist üks neist toodetest, mida kas süüakse hea meelega või ei sööda üldse - ma ise tarbin makrat üsna palju ning lisaks erinevatele võileivakatetele on just see, krabisalatiga maisisupp viimasel ajal mitmel korral minu õhtusöögilaual koha leidnud. Mõnusalt kerge, aga siiski toitev, natuke vürtsikas aga siiski sametine ning mis peamine - valmib vähem kui poole tunniga.

Retsepti lõi Nami-Nami eestvedaja Pille. Jagub neljale.
Supi jaoks:
- 400 g purk konservmaisi (jälgi, et oleks suhkruta)
- 250 ml piima
- 500 ml kanapuljongit
- 2 tl riivitud ingverit
- 2 spl sidrunimahla
- soola, pipart
Garneering:
- 1 spl võid
- 4 spl maisi (tõsta purgist kõrvale)
- 4 spl hakitud talisibulat
- 200 grammi meelepärast makrat
- 1 tl ingverit
- 1 väiksem punane tshilli
- 1 tl sidrunimahla
- soola, pipart
- koriandrit

Tõsta 4 spl maisi purgist garneeringu jaoks kõrvale.
Püreeri mais koos piimaga blenderis või nuimiksriga. Vala potti, lisa kanapuljong ning lase keema tõusta. Maitsesta soola, pipra, ingveri ja sidrunimahlaga.

Valmista garneering - selleks kuumuta võis kergelt sibulapealsed ja hakitud tshilli. Pudista näppude vahel sisse makra, maitsesta soola, pipra, sidrunimahla ning ingveriga. Kuumuta läbi, sega hulka hakitud koriander ning eemalda tulelt.

Serveerimiseks tõsta kaussi suppi ja aseta keskele krabisalat. Serveeri kohe. Head proovimist!

Esmaspäev, 9. mai 2011

Kevadeburger - mahlane einevõileib makrasalatiga

Seda, et mulle igasugu võileivalised hirmsasti meeldivad, olen ma ennegi kuulutanud. Ega Eestis väga paljudes kohtades just häid võikusid ei saa - sai pole kunagi piisavalt pehme ja täidisega koonerdatakse. Need, kes Taani võileivamaailma näinud, teavad hästi, millest räägin. Egas midagi, seni tuleb mahlaseid ampse kodus ise teha.

Selle võileiva ristisime kevadeburgeriks. Kujult ja loomult natuke burgerlik :), ent kerge ja mõnus. Kui kodus juhtub olema karulauku, tasub sedagi täidisesse sisse lõigata. Ja kõik, kellele seller ei meeldi - tasub kindlasti siin katsetada, võite meelt muuta...

Retsept Nami-Namist.
Neljale:
- 4 meelepärast kuklit
- 300 g lumekrabi
- 4 spl majoneesi
- 4 spl jogurtit
- soola, pipart
- näpuotsatäis suhkrut
- 2 sellerivart
- 2 kevasibulat
- salatilehti

Valmista kaste: sega kokku majonees, jogurt ja maitsesta soola, pipra, pisukese suhkruga. Murenda näppudega kastmesse lumekrabi. Lisa hakitud kevadsibul ja väikesteks tükkideks lõigatud seller, sega kokku.
Aseta kuklile salatileht ning tõsta sellele ohtralt salatit. Serveeri koos sõõmu kevadpäikesega!

Reede, 6. mai 2011

Hõrgud rabarbrimuhvinid - hõiskav kevadekuulutaja

Kas mäletad veel, milline oli kodutänav või hoov kuu-kaks tagasi? Kui otseselt ei meenuta, poleks nagu seda pikka pimedust olnudki. Ometi, kui ilm mängib vingerpussi ning varajasest hommikuvalgusest ja päikesest hoolimata külm nina näpistab, hakkab kahtlus, kas suvi ikka tuleb, uuesti hinge pugema.

Pärast pikka talve ootab vist igaüks suure õhinaga esimesi hiirekõrvu ja seda, et muru taas rohetama hakkaks. Kõik kokkamishullud ootavad lisaks sellele muidugi veel esimesi toidualaseid kevadekuulutajaid - naati, karulauku ja muidugi rabarbrit.

Just need rabarbrimuhvinid, mida juba mõni aasta iga kevade esimesest rabarbrisaagist valmistanud olen, on see toit, mis veenab meelt ja hinge, et talv on nüüd selleks korraks läbi ja suur suvi peagi kohal. Südatalvel neid külmutatud rabarbist tehes ja süües silmad sulgedes on see mõnus energialaks :)

Retsept on Nami-nami klassika.
Valmib 12 muhvinit.
- 2 muna
- 1,5 dl suhkrut
- 2,5 dl nisujahu
- 1 tl küpsetuspulbrit
- 1 tl vaniljesuhkrut
- 1 tl kaneeli (mina lisan veel ka muskaati ja ingverit)
- 150 g hapukoort
- 50 g sulatatud võid
- 300 g tükeldatud rabarbrit

Vahusta munad suhkruga heledaks, kohevaks vahuks. Sõelu kokku kuivaineid ning sega õrnalt vaheldumisi hapukoorega munavahu hulka. Viimasena lisa jahtunud sulavõi ning rabarbritükid.

Täida muhvinipaberid ääreni tainaga ja küpseta 220-kraadises ahjus 15-20 minutit.
Serveerimiseks puista üle tuhksuhkruga. Kevade terviseks!

Pühapäev, 1. mai 2011

Meeliülendav mimosa - kihisev päikesetervitus


Ma olen sõltuvuses ja ma kardan seda siin välja öelda, sest sõltuvuses olen ma mimosast. See mõnus, päikesekollane ja kihisev jook on olnud viimase kolme nädala iga vähekenegi pidulikuma istumise osa ning ma ei näe, et nii pea selle pakkumist oma külalistele lõpetaksin. Mimosa on supermõnus!

Koosneb see ilus jook tegelikult vaid kahest koostisosast - shampanjast ja värskest apelsinimahlast. Pakutakse seda enamasti "brunchidel" - pühapäevane pikk ja külluslik hommikusöök, mis aja poolest lõunasse venib. Sellest ka inglisekeelne nimi, mis pandud kokku sõnadest hommikusöök (breakfast) ja lõuna (lunch). Eesti keeles kõlaks armsasti lõmmik, minu meelest :)

Mimosa loodi omal ajal selleks, et küllaltki varajasel kellajal shampust juua polnud sünnis, mistõttu seda apelsinimahlaga pakuti - seda tehti shampanja klaasis, säilitades nii joogi kui ka joojate noobel meeleolu...

Mimosa põhiretsept on 1 osa külma vahuveini - eriti pidulikul päeval shampanjat, aga sobib ka cava või prosecco ning 1 osa väga külma värskelt pressitud apelsinimahla. Kui soovid joogile vahumütsikest vala klaasi esmalt mahl ning seejärel vahuvein. Serveeri shampanjaklaasist - muudab ka lihtsa pühapäevase pannkoogihommiku kahele vägagi luksuslikus...
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...