Laupäev, 3. oktoober 2015

Today we eat ehk need krevetid sealt Facebookist, mis on ju paremad kui restoranis!?

Hästi, alustame sellest, et need on paremad juba seepärast, et restoranis ei saa krevette mitte kunagi nii palju kui neid tahaks süüa. Ja kodus saab. Ja see on hea.  Ja siis on veel hea see, et need valmivad kümne minutiga. Ilmselt on parim tõestus, et need krevetid on ausalt nii head see, et ma selle retsepti siia üles panen.

Teeme siis selle asja ka ära, et jah, ma pole 380 päeva siia midagi kirjutanud. Süüa olen vahepeal teinud. Aga vähe. Ja ausalt, enamikus asju, mis siin blogis juba olemas on. Sinna vahele olen ma hästi palju asju karbi seest söönud. Peamiselt sushit, natukene salatit, occasional pitsa, laupäeviti ikka burksi ka, kuna tuure on palju olnud ;) Ehk siis pöörane aasta on olnud, toidukire kõrvale palju teisi suuri tundmisi, mistõttu see esimene nõks töntsi jäi. Aga nüüd vist on jälle ruumi. Mis tähendab, et kui miski roog särama võtab, tähendan ta üles.

Selle blogipostituste lünga juures on mulle endale kõige põnevam see küsimus, et kas ma siis olin jätkuvalt blogija või ei olnud? Noh umbes nagu, et kas Sa oled kirjanik, kui Sa pole 30 aastat ühtki raamatut enam kirjutanud, aga kunagi noorena ühe kirjutasid? Samas nimi blogija on tegevas vormingus. Et see eelnev vist kehtiks, kui ei oleks mitte kirjanik vaid kirjutaja. No igaljuhul hetkel olen ma nüüd siis jälle blogija. Ah, mõnus on!

Aga siis need krevetid nüüd! Nagu heade asjadega ikka, on need alati kõige lihtsamad. See retsept siin on natukene isegi naeruväärne, sest lisaks hästi suurele kogusele krevettidele on Sul vaja veel vaid soola, tšillit, küüslauku, koriandrit ja pudelit seda kõige odavamat ThaiChoice tšillikastet. Ja panni, ühte suurt panni.

Seega, võta pann, vala sinna natukene õli ja pane kõrgele kuumusele. Kui tulitab, viska peale krevetid, lisa purustatud küüslauk (2korda nii palju, kui Sa arvad, et on normaalne kogus), soola, nii palju tšillit, kui kuuma kannatad, külluslik kogus tšillikastet ning peotäis koriandrit. Nüüd sega pidevalt kuni krevetid hallist roosapõskseks muutuvad, siis nõks veel, et tekiks karamelli mekki ning ongi valmis! Ja see leem, mis sellest kõigest kokku tuleb. Ma tahan seda nüüd ja kohe veel!

Ahjaa, piltidest ka - need on sellised kurjad ja järsud, sest need on tehtud telefoniga, põhitegevuse ehk nautimise kõrvalt. Enamasti instagrammi jaoks. Seega, vabandust, kel kole on. Now we eat!

Kolmapäev, 17. september 2014

Leivatordid - sellised õige magusad

Või tegelikult, leivatordid on lemmikud just neil, kes väga magusaid torte ei armasta, vaid pigem millegi mahedamaga peolauda lõpetada eelistavad. Siiski, võrreldes tavaliste singi või kala võileivatortidega on need kolm siin õige magusad küll. Üks saanud inspiratsiooni napoleonitordist, üks kräsupeast ja kolmas inglise kausikoogist trifelist. 
Pühapäeval toimus järjekordne Eesti leiva päev, mida Leivaliit juba mitmendat korda korraldab. Sel aastal oli lisaks lemmikleiva valimisele ja sügislaadale plaanis ka leiva õpituba, kus näidata, mida uudset leivast veel teha saab. Olin juba ammu oma jah sõna leivatoa eestvedamisele andnud ja üks kindel retseptki peas olemas, mida seal valmistada, kui õpitoa kohta ja muud üle vaatasime ning kuna seal puudus igasugune keetmise-küpsetamise-korraliku kokkamise võimalus, pidin pea uuesti tööle panema. Sest leiva õpituba toimus sõna otses mõttes keset muru platsi, kolme kiibaka laua taga, kus ei jooksvat vett ega pliiti läheduses pole. Õnneks oli ilm imeline ja retseptid nii leiva pidupäeva kui muidu suurele üritusele sobivad - lisaks ammu peas valmis olnud leivatordi ideele panin kokku veel kaks leivatordi retsepti, mis küpsetamist ei vaja ja valmivad kiirelt ja lihtsalt. 
Kokku jagasin päeva jooksul laiali umbkaudu 120 tükki torti, mis kõik olid kohapeal inimeste silme all valminud, kõigile küsijatele ka jooksvalt õpetussõnu ja retsepte jagades. Juhtus ka üks väga armas lugu - tõstsin seal oma 50ndat torditükki, kui see küllili kukkus, mille peale seda ootav naisterahvas ütles, et näe, ta ei saagi nüüd mehele :( Mina aga tean, et see ütlus ei käi mitte selle kohta, kes tüki saab, vaid määrab hoopis tõstja saatuse. Mille peale mina muidugi lohutasin seda naisterahvast, et pole hullu midagi, mul läheb siin täna kümneid torditükke ümber, mul mitme elu jagu mehelesaamine välistatud. Ja siis mõni aeg hiljem saabus üks tore härrasmees oma taldrikut ära viskama ning teavitama: "Kui te nii häid torte teete, neiu, ei pea te küll mehele saamise pärast muretsema!" Kas pole mitte armas kompliment? Ja nüüd siis lõpuks ka nende retseptide juurde, mis mu mehele viivad. 

LEIVA-HAPUKOORETORT
 See külluslik tort on mahlane ja mitte väga magus, shokolaadiglasuur lisab pidulikkust. Tume leivakiht ja aprikoosimoos toovad meelde Šveitsi kuulsa Schaher tordi, see siin aga valmib kordi lihtsamalt ja on tänu hapukoorekreemile mahedam. Keeta ega küpsetada pole vaja, valmib lihtsalt. Valmista tort mõned tunnid enne serveerimist, et see saaks korralikult imbuda.

Jagub 12le:
- 600g musta vormileiba (1 leib)
- 1 kg 20% hapukoort
- 4 spl suhkrut
- 2 tl vaniljesuhkrut
- 500 g aprikoosi moosi
Glasuuriks:
- 200g hapukoort
- 75g kakaod
- 75g suhkrut
- 100 g võid

Alusta glasuuri valmistamisest, et see saaks enne koogile valamist jahtuda. Pane kõik glasuuri koostisosad kastrulisse ja kuumuta pidevalt segades keskmisel tulel kuni glasuur hakkab kergelt mullitama. Eemalda tulelt ja jäta jahtuma.
Hapukoorekreemi jaoks sega kokku tavaline- ja vaniljesuhkur. Tordi tegemine ise käib nagu küpsisetordilgi. Lao sobivale alusele leivaviiludest kiht ja kata hapukoorekreemiga. Seejärel jälle leivakiht ja kreem. Ühe kihi vahele pane moos. Kõige viimaseks kihiks jäta hapukoorekreem. Aseta tort 20ks minutiks külma. Kui see on tahkunud, vala/määri peale jahtunud glasuur. Lase enne serveerimist vähemalt 2 tundi imbuda.
Sõltuvalt aluse suurusest võib tort tulla isegi kuni 8 kihiline, seisab serveerides ka ilusti püsti. Kaunistuseks sobivad hästi pohlad või banaan.


LEIVA-NAPOLEON
Õhukeste näkileibade ja keedukreemiga tort meenutab napoleonitorti, aga see ei ole nii magus, mille tõttu paljud napoleonitorti ei armasta. Siinne versioon on mahedam, moos lisab hapukust veelgi. Kes soovib, valmistab ise ka keedukreemi, lihtsam ja kiirem on kasutada vaniljepudingut. Kuumal suveajal eriti lihtne ning suurel sünnipäevaettevalmistustel jääb rohkem aega täidetud munade ja singirullidega mässata. See tort tahab korralikult tõmmata, valmista see kindlasti eelmisel õhtul, et see saaks 8tundi külmas imbuda.

Jagub 14le:
- 200g õhukesi rukkijahust näkileibasid (FinnCrisp)
- 700g vaniljepudingit või keedukreemi
- 200g hapukat moosi (pohla- või mustsõstra)
- peale puisteks näkileibasid

Lao serveerimisalusele õhukestest näkileibadest meelepärane tordipõhi. Kata pudinguga, mille peale laota uus kiht näkileibasid. Arvesta, et tort võiks tulla kuni 4 kihi näkileibadega. Ühe kihi vahele läheb ainult moos. Lao kihte, kuni näkileivad ja puding otsas. Viimaseks kihiks jäta puding, kuhu peale purusta mõned näkileivad. Jäta  enne serveerimist 8ks tunniks külma tõmbama.
 KAUSIKOOK RIIVLEIVAGA
 Kaussi kihiti laotav tort, mis on pehme ja mahe, on nii laste kui täiskasvanute lemmik. Kui riivleiva ise valmistad, nõuab natukene aega, muidu on valmistamine kiire ja lihtne. Soovi korral võid kohupiimapasta hulka vahustada 200 ml vahukoort, see annab tordile kreemisust veelgi juurde.
Kui on tarvis pidulikumat torti ja käepärast pole ilusat klaasist anumat, vooderda suur kauss toidukilega, mis omakorda pintselda kergelt üle toiduõliga ja lao tort sinna sisse. Kui tort on külmas üleöö tõmmanud, saad selle kausist välja lüüa ning serveerida sarnaselt pashale. Kaunis must-valge siiruviiruline tort on sellisena tõeline vaatamisväärsus, mis ka keele alla viib.

Jagub 12le:  
- 500g riivleiba
- 100g võid
- 4 spl suhkrut
- 1 kg kohupiimapastat (vanilli või õuna)
- 500g õunamoosi  

Rösti suurel pannil keskmisel kuumusel riivleib, või ja suhkur. Sega pidevalt, kuni leib aromaatseks muutub ja natukene tumedamaks küpseb. Ole ettevaatlik, et see põhja ei kõrbeks.
Kui leib on röstitud, lase sel 10 minutit jahtuda. Nüüd lao kaussi kihiti riivleib ja kreem, ühe kihi vahele jääb ainult moos. Viimaseks kihiks arvesta riivleib. Jäta mõneks tunniks kuni üle-öö külmkappi tõmbama, serveeri kas otse kausist või kummuta toidukile abil serveerimisalusele. Sobib valmistada ka individuaalse magustoiduna väikestesse pokaalidesse-klaasidesse.

Jätku leiba! 

Reede, 16. mai 2014

Kevadine mugavustoit - krehvtise salatiga täidetud maguskartul

Mugavustoit on minu jaoks jätkuvalt äärmiselt kohmakas ja üldse mitte selle tähendust õigekõlaliselt edasi andev eestikeelne väljend maailmakuusla "comfortfoodi" kohta. Ma tean, et on ju sama tähendus, aga sõna mugavustoit peale ei tule kuidagi tahtmist selle roa peale end kerra kerida, midagi mõnusat lugeda-vaadata, sööki nautida ja maailm ongi parem. 

Kui nüüd eelmist lauset vaadata, siis on see ikka pöörane, mis võim toidul on. Ja ma tean, et paljude jaoks ei ole see üldse nii ja süüa külmal talveõhtul vorsivõileiba ongi täiesti okei. Aga minul ei ole. Mulle meeldib kokata ja mulle meeldib toitu nautida. Kohati selgelt liigagi. 
Mis aga teeb selle roa eriliseks siin, on tõsiasi, et see on tavapärasest mugavustoidust väga kaugel. Tavaliselt on need ju ikka midagi koorest ja tummist, pasta või hautis. No selline talvetoit ikka. Aga mis teha kui kevadel-suvel kerra on vaja? Vot siis on minul vaja ahjukartulit, aga mitte niisama tavalist, vaid lõõskava kõrbepäikeseloojangu karva maguskartulit, mis täidetud erksa ja säriseva köögiviljasalatiga, mille hapukas kaste tasakaalustab ideaalselt kohati suhkrumagusat bataati. Seda kooslust nautides tuleb juba ainuüksi värviteraapiast energia tagasi. 
Bataadist olen ma üldse viimasel ajal sõltuvuses ja õnneks on seda juba väga tihti meie riiulitel saada ka. Sellest valmivad ka väga mõnusad ahjukartulid ning kooki isegi saab teha. Aga see täidetud bataat siin on kindlasti minu lemmik. 

Kahele: 
- kaks keskmise suurusega ümaramat bataati
- veerand pead punast kapsast
- pool punast sibulat
- pool pikast kurgist
- 1 avokaado
- 4 kirsstomatit
- peterselli
- ühe sidruni mahl
- 1 tl dijon sinepit
- pipart, soola

Pese bataadid, torka terava noaga mõned augud sisse, et küpsedes niiskus välja pääseks ja küpseta 180kraadises ahjus tund aega, kuni kartul on täiesti pehme. 
Samal ajal valmista salat, hakkides kapsas ja sibul ribadeks, avokaadost ja kurgist lõika kuubikud, tomatitest sektorid. Kastmeks lisa sidrunimahl, sinep, sool ja pipar ning sega läbi. Avokaado lisab sinna omajagu kreemisust. 
Kui bataat pehme, lõika pealt katki ja vajuta laiali. Täida salatiga, peale puista peterselli. Naudi keras! 

Esmaspäev, 12. mai 2014

Pesto ja kapparitega täidetud paprikad - lihavaba esmaspäeva auks

Üle maailma "tähistatakse" lihavaba esmaspäeva - et anda kehale ja Maale natukene puhkust pakkudes ja kasutades kergemat. 
Seda, et ma ribisid armastan, teab ilmselt iga minu blogi lugeja, kuid see ei tähenda, et ma neid hommikuks, lõunaks ja õhtuks söön. Kevadel on tegelikult pikki perioode, kus ma  liha üldse ei tarvita. See ei ole teadlik valik, aga keha kuidagi ihkab kergemat. 

Paljude jaoks muidugi tähistab kergem igavat salatit, mis kokku segatud lehtsalatist, tomatist ja kurgist, tegelikkus aga ei saaks enam kaugemal olla. Siit lingilt leiate valiku minu blogi vegetaarsetest roogadest. 
Ja siin uus retsept, milles maitseid nii palju, et keegi ei tunne puudust toekamast. 
Neljale: 

- neli suurt punast paprikat

- 2 küünt küüslauku 
- 8 kirsstomatit
- 4 tl kappareid
- õli
- soola, pipart 
- basiilikut
- 4 tl pestot

Poolita ja puhasta paprikad, viiluta küüslauk ja lõika kirsstomatid veerandikeks. Jaota küüslauk, tomatid ja kapparid paprikapoolikute vahel, maitsesta soola-pipraga ja nirista peale natukene õli. Küpseta 180 kraadises ahjus 30 minutit. 
Enne serveerimist lisa pesto ja värske basiilik. Serveeri kohe. Mõnusat lihavaba esmaspäeva! 

Reede, 9. mai 2014

Kevadine detox smuuti eri vol2 - klassikud

Viimased aasta-kaks on tervisemaailmas teinud suurt ilma rohelised smuutid - neid näeb joomas kuulsusi, kes trennist tulevad ja ühised rohelise smuuti tervisepaastud on online'is kõikjal saadaval. Küllalt leidub neid, kes väidavad - hommikusöögi asendamine rohelise smuutiga on nende tervist, keha ja meelt oluliselt helgemaks muutnud. 
Loomulikult ei pea kohe nii suurelt alustama, et mitmenädalase detox-kuuri ette võtad, aga nädalas paari rohelise joogi hommikusöögiks "söömine" annab aga kehale väga palju vitamiine ja mineraale, mis pärast pikka talve hädavajalikud. 
Varasemas postituses kirjutasin pikemalt lahti ka erinevad nipid ja trikid, mida smuuti tegemisel silmas pidada, need leiab siit.  Soovitan lugeda, nende teadmine muudab smuuti tegemise palju lihtsamaks ja tulemus on maitsvam. 
Täna aga on teemaks smuutimaailma klassikud, kui nii saab öelda. Need kooslused on enim räägitud-tarbitud, kuna need töötavad imehästi, on maitsvad ja turgutavad keha ohtra kasulikuga. 

Pirni-selleri roheline smuuti
- 1 suur küpse pirn
- 2 vart sellerit
- pool sidrunit
- 150 ml vett või kookosvett

Blenderda vesi ja seller esmalt, siis lisa sidrun ja tükeldatud pirn ning blenderda ühtlaseks - ca 1 minut.  Serveeri kohe. Vajadusel säilita õhukindlas topsis kuni 24 tundi - enne tarvitamist loksuta korralikult. 

Mango-spinati smuuti, ühele:
- peotäis värsket spinatit
 100 grammi külmutatud mangokuubikuid (Rimi Ica sarja omad on väga head)
- veerand kooritud sidrunit
- veerand avokaadot
- 150 ml vett
- datleid või mett magustajaks

Pese spinat ja blenderda veega 20sekundit. Lisa mango, avokaado ja kooritud sidrun ning blenderda ühtlaseks. Soovikorral turguta õietolmuga. Magustajaks kasuta mett või datleid, mis lisa koos teiste ainetega blenderisse. Serveeri kohe. Vajadusel säilita õhukindlas topsis kuni 24 tundi - enne tarvitamist loksuta korralikult. Head katsetamist! 

Esmaspäev, 5. mai 2014

Guacamole - kevadroheline klassika

Guacamole, eestikeeli näiteks avokaadotamp on Mehhiko köögi klassika, mis on seal laual pea igas eines pärast hommikusööki. Muide, kas teadsid, et avokaado on tegelikult hoopis puuvili ja kuna see on väga rasvainete rikas, kutsutakse seda Mehhikos ka vaesemehe võiks. 
Eestis pole varem väga õnnestunud guacamolet teha, kuna selleks on vaja häid küpseid avokaadosid, mida meie lettidel just tihti ei leidu. Pealegi on tihti lettidel sileda rohelise koorega Fuerte sorti viljad, mis mulle üldse ei maitse. Ma eelistan krobelise tumelilla-rohelise koorega Hass sorti. Õnneks müüakse juba mõnda aega Rimis soodsalt võrgu sees just neid väikeseid krobelise lilla koorega vilju, mis küll poes veel kõvad on, aga kodus paari päevaga pehmenevad. Nende sisu on küps ja maitserikas. Ideaalne niisama leivale natukese soolahelveste ja pipraga ning minu rõõmuks saab neist ka imemaitsevat guacamolet.  

Mulle meeldib selline pop guacamole, kus sees ka sibulat, tomatit, koriandrit, tšillit ja ohtralt laimi mahla. Klaasikaline kooslus on vaid avokaado, sool ja laimimahl. Segatakse seda tavaliselt kokku uhmris, mina kasutan kahvlit. 

Kausi jagu guacki:
- 4 küpset hass avokaadot
- 6 küpset kirsstomatit
- 1 väiksem tavaline shalott või pool banaanishalotist (asenda maheda sibulaga)
- 1 väiksem tšilli
- 2 laimi mahl
- soola
- punt koriandrit

Poolita avokaadod, võta kivid välja ja uurista viljaliha kaussi. Tambi kahlvliga pudruks, aga jäta ka suuremaid tükke sisse. Lõika tomativeerandid veelkord pooleks, siis saad parajad tükid, sibul ja tšilli haki hästi peenikeseks. Sega kõik omavahel kokku, maitsesta soola ja laimimahlaga. Puista peale ohtralt hakitud värsket koriandrit. Paku kas maisikrõpsude, leivasnäkkide või niisama köögiviljade dipina. Kevadet!

Esmaspäev, 21. aprill 2014

Apelsini-mandlikook ehk ma pean selle retsepti kohe saama

Nüüd läks siis sedasi, et nädalavahetusel sai sünnipäevalauale kooki tehtud ja kuigi see kook on mul üks jõululaua klassikuid, meeldib mulle selle äärmiselt pehme ja mahlane tekstuur, kaunilt kollane värvus ja erk tsitrusemaitse nii väga, et otsustasin proovida, kuidas kook tärkamiseaega sobib.
Kui kõiki neid ülal kirjutatud iseloomustusi lugeda, siis kõlab ju küll nagu kevad? Nõks jäi kooki üle ka ja nagu kord ja kohus sai see ikka tööjuurde toodud, et jagamisest rõõmu topeltsuureks kasvatada. Ja siin nõuti pärast proovimist kohe retsepti, et saaks õhtul järgi teha - nii hea on. Ja gluteenivaba on veel ka pealekauba. Kel suurem pidu, teeb peale valgeshokolaadi-toorjuustukreemi. Sobib ka lihtsalt riivitud shokolaad.

Kaheteistkümnele: 
- 4 keskmist apelsini (500grammi)
- 7 muna
- 250 grammi suhkrut
- 300 grammi mandlijahu
- 1 tl küpsetuspulbrit
- 1 tl soodat
- soovi korral vaniljet

Pane 3 apelsini* koorega keema, keeda 10 minutit, kurna ja pane värske veega veel 30ks minutiks tulele. (Veevahetus aitab ehk natukene mürkaineid vähendada, kuna ka koor läheb koogi sisse). Lase jahtuda. Neljas apelsin koori. Püreesta keedetud koorega apelsinid ja kooritud apelsinid kõik koos ühtlaseks erekollaseks massiks.
Samal ajal vahusta munad suhkruga heledaks vahuks.
Kui poest mandlijahu ei leia, purusta küpsetuspulbri ja soodaga mandlilaastud peeneks. 
Sega kõik ained omavahel ettevaatlikult kokku ja küpseta 170kraadises ahjus 50 minutit. Lase vormis jahtuda.
*Sõltuvalt sellest, kui mõrudat kooki soovid, vali keedetavate apelsinide kogus. Mina kasutan tavaliselt veerandi jagu koorevabu vilju

Toorjuustukreemi valmistamiseks sulata 50 grammi valget shokolaadi ja sega see kokku 200grammi toasooja toorjuustu ja ühe apelsini mahlaga. Määri kreem koogile ja aseta külmkappi tahenema. Päikselist maiustamist! 

Neljapäev, 17. aprill 2014

Kevadine detox smuuti eri - rohelist juues sära silmadesse

Kuigi ma armastan smuutisid juua aasta läbi, on kevadel nende järgi eriti suur isu. Eriti tahaks siis selliseid värskeid ja vitamiinidest pakatavaid jooke, mis pärast pimedat aega kehale pai teeksid, kõik tarbitud vitamiinivarud taastaksid ning muidu tatisel ajal terve ja virk aitaksid olla. Selle kirjelduse järgi tunduvad ju täitsa imejoogid ja ongi - kui joote igal hommikul nädala jooksul tavalise võiku või pudru söömise asemel smuutisid, siis see kogus kasulikkust, mida saate on võrreldav keskmise söögilaua ühe kuu jooksul tarvitava värskega. Loomuliult on inimesi erinevaid ja meil armastatakse väga puuvilju, aga rohelist jääb tihti väheks. 
All on toodud smuuti retsept, mis on praegu minu suur lemmik. Peterselli ja apelisni kooslus on täiesti imeline. Ideed selleks jagas Rimi puu- ja köögivilja osakonna juhataja Kaire, kes on oma ala suur huviline ja hangib lettidele igasugu põnevaid asju traditsioonilistemate kõrvale. 

Enne veel, kui retseptini jõuame, mõned nipid, et saaksid eriti kreemise ja maitsva smuuti: 
Smuuti baasretsept on 3 osa puuvilja, 2 osa tervist ja 1 osa vedelikku. Nii on maitse-tekstuur hästi tasakaalus. Seda nippi teades lase vaid fantaasial lennata. Kui siiski smuuti kibe tuleb, mida põhjustab liiga suur rohelise sisaldus, külmuta saadus ja kasuta järgemööda kuubikuid järgmistes smuutides. 
- Blenderi põhja aseta alati vedelik, olgu selleks vesi, piim või jogurt. Nii töötab masin paremini ja smuuti saab kreemisem. Kui smuuti sisaldab lehtköögivilja (spinat, lehtkapsas, rooma salat, petersell vms), blenderda see kõigepealt vedelikuga eraldi. Nii väldid purustamata tükke. 
- Kreemise smuuti saamiseks peaks masin käima 30 sekundit kuni 1 minut.  
- Et hulk vitamiine on rasvlahustuvad soovitan smuutisse võimalusel mõnd rasva lisada. Eriti mõnusad on avokaado või kookospiim. Ka tuntud terviseturgutaja linaõli, millel muidu hirmus maitse, kaob smuuti headusesse ära. Samuti võid proovida lisada kookosrasva. Proovi smuutit teha kas kookospiima või mandlipiimaga. Saad kreemisema tulemuse, lisaks on neis ohtralt E-vitamiini ja kasulikke rasvhappeid.
- Smuuti põhjaks sobib hästi tavaline vesi. Mahlad jäägu pigem eraldi joomiseks, puuviljades on juba maitset ja suhkruid piisavalt. 
- Meie külmas ja pimedas sobib smuutidele hästi lisandiks ka kardemon või kaneel. 
- Kui tahad eriti külluslikku jooki, lausa magustoitu, võid sellele lisada pähklivõid või pähkleid. Viimased pane eelneval õhtul vette ligunema – see “äratab” kuivanud seemned ellu – just nagu idandamine. Enne smuutisse lisamist loputa puhta veega üle. 
- Julgemad katsetavad smuutis ka suvikõrvitsa ja kõrvitsaga – neutraalse maitsega terviselisad. 
- Kasuta säilitamiseks klaaspurki, plastikus on palju mürgiseid aineid. Kõrrega on väga tore smuutit pooleliitrisest purgist “süüa”. 
- Säilita smuutit kinnises anumas, valguse ja õhu eest kaitstult külmkapis. Smuuti on parim ja toitainete rikkaim kohe pärast valmistamist, aga säilib kuni 24-48tundi

Smuuti retsepte on lähiajal tulemas veelgi, valmistasin neid sel korral "Rimi Sinu tervise heaks" kampaania raames, et inimesed rohkem rohelist tarbiksid. Siit siis praegune lemmik - päikesetervitus: 
- 2 keskmist apelsini
- peotäis peterselli (varred ja lehed)
- 100 ml (kookos)vett
- pool sidrunit 
- 1-2 datlit sõltuvalt apelsini magususest
Blenderda petersell ja vesi. Lisa kooritud apelsinid, sidrun ja datlid. Blenderda pikalt, et kõik seguneks. Naudi.
Antud smuuti ei ole sobilik rasedatele, kuna petersell on tugevalt kehast vedelikku väljutava toimega. 

Ja siin ka väike video, kus Terevisioonis sama smuutit valmistan - kliki siia. Mõnusat suristamist! 

Reede, 4. aprill 2014

Salatikausid mango salsaga - little gem on kohal!

See postitus on üleni kevadine ja ma ei kirjutaks seda hetkel, kui ma poleks leidnud Rimi letilt little gem (inglise keeles - väike juveel) salatit. Mis ühes salatis siis küll nii erilist on? Enne, kui selgitan, siis lihtsalt leiu olulisuse demonstreerimiseks tõsijutt, et olen seda salatit kord isegi Londonist kohvris tagasi toonud. Ja just salatit, mitte semmneid, nii suur oli soov seda ka Eestis süüa. 
Aga salatist siis - little gem, kohati viidatud ka kui beebi rooma salat, kuigi see ei tundu päris korrektne olevat, on pisikene ülimalt mahlane ja krõmps salatiline. Väikese käelaba suurused salatipead hoiavad hästi oma kuju ja lubavad end nii grillida kui tugevasse kastmesse mähkida, lahtiharutatult ideaalne ka salatikausikestena kasutada nagu siin retseptis. Maitselt ja tekstuurilt meenutab enim just rooma salatit, aga on palju magusam, natukene isegi herneline. Kindlasti minu kõige lemmikum salat rukola järel. 

Little gem salatipead korvis. Selliselt pakendatult leidsin need ka Rimi letist. Pilt pärineb oregonlive.com lehelt: 
Antud retsept on mõnus eelroog kevadisel brunchi-laual, kerge ja värske, maitsetest pungil. Salatikausid mango salsaga, eelroaks 6-le
- 3 little gem salatipead
- 2 küpset mangot
- 2 avokaadot
- rohelist sibulat
- kirsstomateid
- tšillit
- soola-pipart

Haruta salatipeadest lootsikud, eriti mahlased sisemised lehed haki salsasse. Tükelda mangod, kirsstomatid ja avokaado, haki peenikeseks tšilli ja roheline sibul. Maitsesta soola-pipra ja laimimahlaga. Jaota salsa lootsikutesse ja serveeri. Head avastamist! 

Esmaspäev, 31. märts 2014

Eredamad toiduelamused mujalt ja meilt, minu lemmikud ning mul on alati külmkapis olemas...

Minu suur kirg on reisimine, ma põhimõtteliselt elan reisist-reisini. Suure tähtusega igal reisil on meie jaoks alati ka toit - kohalike maitsete proovimine, tänavaurkas söömine, kohalike poolt armastatud koha katsetamine, linna nooblis kohas einestamine, suures toidupoes ja turul kondamine ning muidu uute maitseelamuste kogemine. 
Pildil valin Pariisi G.Detou imepoes shokolaadinööpe: 
Viimasel reisil sai nii palju uusi ja põnevaid kogemusi, et tuli inspiratsioon kirjutada siia kokkuvõte eredamatest elamustest, suurematest lemmikutest ja muidu toiduga seotud eelistustest-harjumustest. Siis on endal ka põnev aja möödudes lugeda, mis mõtted ja tunded on olnud. Teate ju küll neid sõbraraamatuid, mis meil kõigil koolitee alguses oli - et kes on lemmik bänd ja kelleks tahan saada. Nüüd neid lugedes on nalja nabani ja mälestused helged. Siit siis praegused toidueelistused-mõtted. Muidugi alustame magustoidust, sest ma olen ülim maiasmokk.
Lemmik magustoit - brüleekreem, parim on LeibRestos, sõin seda kord nii pearoaks kui magustoiduks. Ausalt. Kodus teen kõige enam küpsisetorti ja pontšikuid. Peolaual on  sefiiritort. 
Lemmik roog - kuigi oma unistustes näen end tulevikus toortoidulise puuviljasööjana,  olen ma reaalsuses sellest miljardi aasta kaugusel, sest juba paar aastat on minu nõrkuseks magusapoolse kastmega kauaküpsetatud liha ja ribid (nn. pulled pork). Sushi isutab ka alati.
Lemmik jook - vesi, gaseeritud. Mida tugevama mulliga seda parem, tuntud ka kui torusiil. Kokkulöömiseks ja toidu kõrvale mullid.  Kohv alati suhkruta aga piimaga, kange. 
Lemmik puuvili - toidus kasutamiseks granadill, söömiseks mango ja troopikas papaia. Alati pirn, mitte õun. 
Lemmik mari - vaarikad. Kuigi armastan ka mustikaid ja maasikad, on vaarikad siiski alati esimene valik. 
Lemmik köögivili - värsked herned suvel, kilode kaupa, pole midagi paremat. Ülejäänud 50.nädalal aastas, kui hernehooaega ei ole, kasutan ohtralt sibulat, suvikõrvitsat ja rooskapsaid. Lemmik seened on puravikud. Lemmik salatilised rukola ja little gem.  
Külmkapis leidub mul alati - munad, feta, chorizo. Ja kui laienada seda köögile, siis umbes 2-3kuu jagu kuivaineid suhkrust riisi ja norini. Mind vaevab raskekujuline oravlus.  
Ma ei võta suu sissegi - austrid, aniis, hapukoor paljalt. Kalamarja ka vabatahtlikult ei söö, kolme Michelini tärniga restos proovisin jälle ja kuigi jah, kaaviar on parim kalamari, pole see ikkagi mulle meelepärane. "Too fish" minu jaoks.  Kaaviar sidrunizelee ja hapukoorega, Jean-Georges, NYC:
Toidufoobia - ma ei saa proovida ühtki kastet, piimatoodet lihtsalt niisama. Näiteks hapukoore, keefiri, majoneesi vms sellise asja maitsmine, ilma, et see oleks toiduks segatud on minu jaoks üks õudsamaid asju. Kama ma näiteks söön, aga keefiri muul kujul mitte kunagi. Kui kõik pudrud, piima-köögiviljasupid jms maitsesid mulle lasteaias hästi, siis piimatoodete lihtsalt proovimisega olen ma endale mingi lolluse külge kasvatanud.  
Lemmik restoran - Chedi, viimased 5 aastat juba. Pardiliha salat, karrilehtedega kalmaarid, PiPa part, vokitud herned ja vesikastanid, granadilliparfee. Alati, iga kord. Nüüd on menüüs tagasi ka hirveliha dim-sum, raudselt parim pirukas Tallinnas, kuigi Mooni pardiliha pirukas on väga napilt kannul. Ja siia Mooni kõrvale kohe tema vennast: 
Lemmik kohvik-resto - avamise hetkest saadik Kolm Sibulat. Olen seal käinud nüüdseks juba mõnikümmend korda ja alati on täiuslik. Nende carpaccio on parim, mida eales söönud. Kiidavad alati ka kõik need, kellele soovitanud. Neil on menüüs minu lemmik roog (loe punkt number 2) ja hiljuti lisandus menüüsse ka imehea tiramisu, mis seni minu jaoks nõrgaks jäänud magustoidupoole täitis. Lisaks on neil maailmaägedad mulliklaasid, mis tähistamist veel kolm korda toredamaks teevad (jah, mul on rõõmuks vähe vaja): 

Linnast väljas - Põhjaka, Tammuri, Ööbiku. Kõik müstilised kohad, keskmises soovitan kindlasti ka ööbida, Tammuri hommikusöögid on maagilised. Põhjaka on juba ammu legendaarne. Ööbiku teist hooaega ootan põnevusega, esimene oli äärmiselt maitsev.
Uskumatu, et selline roog eksisteerib - selle tiitli saab endale siiani uskumatuna tunduv itaallaste restoran Rosada Malindis, Keenias. Rannal asuv väike kohvik pakkus imehead grillitud homaari, hinnaga vaid 12 eurot (maailmas alates 50eurost ülespoole). Lisaks imemaitsev kohv, salatid ja pitsa. Lisa sinna juurde veel mustanahalised, kes soravat itaalia keelt räägivad ja ongi üks süreaalne kogemus, mis ikka ja jälle meenub. 
Kõige pöörasem söödud roog - napsuklaasis tomatikonsomeega serveeritud ELUSAD kalamaimud. Kuigi südametunnistusega kokkuleppimine võttis omajagu aega, sai ära proovitud ja mis salata, oli ülimalt maitsev ja täiuseni tasakaalustatud eelroog. Söödud Tokyos Aronia de Takazawa imelises restoranid.
Kõige imelikum roog, mida normaalne inimene ilmselt ei sööks - siinsed nimetused on hästi tugevalt seotud harjumuse ja mälestustega, kultuuriruumi ja päritoluga. Ja kui meie hapukapsad on paljude jaoks söödamatu roog, siis mind on maailmas reisides õlgu kehtima võtnud: 
- maisihallitusega täidetud paprika Mehhikos, sealne delikatess. Meie jaoks lihtsalt harjumatu maitse. 
- traditsioonilisel viisil valmistatud ehk kääritatud makrelliga sushi. Maitses üllatavalt mahedalt, aga pikad venivad limaniidid võtsid isu ära. 
Kõige enam tagaigatsetud roog - siin jagavad hetkel kohta kaks rooga. Tokyos söödud tonkatsu ramen ühes pisikeses tänavaurkas, mida külastasime 4 korda 3 päeva jooksul. Kõige täiuslikum supp, mida söödud, rikkalik kreemine puljong, värsked nuudlid ja mahlane liha. Teisena on hingel Cancunis söödud takod Tacos Rigo restos, kus käisime 5 korda 3 päeva jooksul. Koht on legendaarne, avatud juba 1978aastast. Mõlemad kohad on soodsad kohalike poolt armastatud sööklad, kus teenindus kiire, toit geniaalne. Turiste väga palju ei näe, vaid mõned eksinud julged ja meie. Pildil TacosRigo imelised veisepõse ampsud: 

Sinna lähme me igakord tagasi - kui osasid roogi peab kaua taga igatsema, sest neid saab nautida meile kaugetes maailmanurkades, siis on ka lähemal kohti, kuhu ikka ja jälle reisides tagasi lähme. Barcelona Cerveceria Catalana on tapase-õlle-veini resto, kus imemaitsev toit serveeritakse soodsalt koos imelise joogivalikuga. Kuna broneeringuid ei võeta, saabu enne, kui kohalike õhtusöögi aeg 20paiku hoogu võtab. Ideaalne ka hommiku- ja lõunasöögiks. Selle linna teine lemmik on Bar Lobo, kus samuti maitsev toit, kuid sangria parim, mida joodud. Sinna lähme ka jälle uuesti tagasi pärast õhtusööki Catalanas. Pierre Hermé, üle maailma - kondiitrite kuningas, magustoidukunstnik. Ispahan ja Plaisir Sucré. Iga kord hämmastab see tase ja kvaliteet ja elamus. 

Siia alla veel üks pilt sellest varem kirjutatud Tokyo supikohast, et mitte öelda urkast - siin vaade nende leti taha, milles toimuvat sai süües pidevalt jälgida, kuna koht oli maksimaalselt 2 meetrit lai, eraldajaks kokkade ja sööjate vahel baarilett. Kokad kandsid kõik kummist põllesid ja pikki kummikuid… Ja kuigi kogu see lugu võib paljudelt isu võtta, siis kinnitan - kohalike seas palavalt armstatud koht, kus käib päeva jooksul nii palju kliente, et kõik on vaid värskemast värskem on iga toiduhuvilise unistuste söögikoht, kus saab proovida kohaliku köögi parimaid palu ja osa sealsest eluolust-inimestest.  
Ja kui uurisime kokkadelt pärast teist külastust, et millist koort nad puljongis kasutavad, et see nii kreemine ja siidjas on, selgus, et see on sealiha puljong, mille kooresus tuleb kontidest, kui neid 12 tundi rõhu all puljongiks keeta. Ja need kokkade kummikud ning see äravoolu renn on seal selleks, et kui värskelt keerutatud rameni-nuudlid olid mõne minuti hiiglaslikus potis sõelal keevas vees mulisenud tõsteti see sealt suue kaarega välja ja vesi löödi nuudlitest hoogsa liigutusega otse põrandale. Lisaks kõhutäiele ka tõeline kokandus-show. Me läksime sinna korduvalt tagasi ja kui koht alles on, siis järgmisel reisil on see meie esimene peatus. 

Praeguseks saigi vist kõik, ühel hektel loen ja meenutan ja uuendan. 
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...