Mehest, meest, turust ja sadamast - ehk minu isa kodumesi uuel uhkel Sadamaturul

Minu vahva isa on sunniviisiliselt hobikorras mesinik. Kuidas saab olla sunniviisiline hobi? No näiteks sedasi, kui kümmekond aastat maakondu põllunurgas tühjalt seisnud tarudest ühel kevadel mesilaspere toimetamas eest leiad ja suve lõpuks sul neid peresid juba kümnekonna jagu on. See oli eelmisel kevadel-suvel.

Kuna tarus toimetasid sellised õiged Eesti sorti vanakooli mesilased, kes on kurjad kui vanakuradid, kui keegi nende lennuteele ette jääb (mu ema maal tegutsedes paraku jäi ja sai alatihti nõelata), võttis isa selle aasta kevadel kõik tarud, ehitas mõned juurdegi, püüdis kinni kõik pereheitnud mesilas-sülemid ja pani nad elama värskelt ehitatud tarudesse ning viis kogu selle kupatuse metsa. Ja nii ta sündiski: Kesk-Eesti metsadest korjatud Metsade Mesi. Mesi on aus ja ehe, ning pärast vurritamist otse villitud - et sel võimalikult vähe masinatega küljes käia.

Kahe suvega on kogunenud tarusid juba nii palju, et pereringi ja sõprade-tuttavate meega varustamisest jäi nõks mett ülegi ja pakume seda nüüd laiemale ringile vast-avatud Sadama turul, mis asub Tallinnas, sadama piirkonnas, endises C-terminali hoones (suur must maja, mille kõrvalt väljusid tiiburid). Bussiga saab (nr2); Autoga saab - parkla on maja ees suur ja lai ning jala saab ka - eriti hõlbsalt muidugi suvel ja siis rõõmustab väsinud jalgu mereäärne kohvikutest tulvil promenaad.

Sadama turg on selline kihvt koht, kust ideaalis peaks üks toidusõber kätte saama kõik vajaliku. Et ei oleks enam vaja minna suurde poodi põhikraami ostma, edasi Piprapoodi vürtside jahile, sealt Stockmanni head juustu, oliiviõli ja balsamicot ning veini tooma ja siis on veel netipoed, kust kohaliku kraami käte saab. See kõik õnnestub nüüd osta ühelt turult. Nagu nad oma vahvas blogis ise ütlevad: "Nii ongi meil saaremaise lihakraami või Võrtsjärve kaladega kõrvuti lavaššiahi ja veinipood. Üks ei välista teist."

Pikk tee on käia, sest turg on värskelt avatud ja kõiki kaubaartikleid sealt veel ei leia, kuid kala- ja lihavalik on juba praegu oma naturaalsuse ja valikulaiuse poolest silmapaistev. Samuti on suur juustu ja kodumaise leiva valik.

Portugali veinipood ja kohalike õunte koda kohe sissepääsu külgedel on ka kindlasti sissekiikamist väärt.

Õhkkond on positiivne, suhtumine sõbralik ja keskkond soe, puhas ja kirgas. Tulge kaema, kauplema ja niisama hingama. Turul on mõnus. Ja tehke siis meie mee-letis, kus teil vastas rõõmsameelne Marju, suu magusaks!

Siinkohal suur suur tänu veelkord Helenile abi eest! Ilus on!

Kodutehtud piparkoogitaigen - annad sõrme, võtab käe

Piparkooke küpsetatakse nüüd küll igas Eesti peres. Paraku aga valmivad enamikes kodudes need jõuluaja kohustuslikud präänikud siiski poetaignast, mis tehtud margariiniga, täis lisaaineid, mis ühte korralikku piparkoogitainasse kindlasti ei kuulu.

Ma mõistan väga hästi lehttaina poestostmise tagamaid - olen seda ise valmistanud ja ega tihti ette ei võta küll - poest ostmine on siinjuures igati õigustatud, sest tegemine on vaeva-ja aeganõudev, aga piparkoogitaigent on valmistada imelihtne ja lisaks on tuba veel 2 päeva imelist jõululõhna täis.

Mulle meeldivad ilusad kuldsed, ent siiski parasjagu krehvtised piparkoogid - just sellised sellest tainast tulevadki. On ka neid, kellele meeldivad hästi tumedad, kergelt isegi kirbed, paksud ja pontsakad koogikesed - siis võib retseptis siirupi asendada tumeda siirupiga . Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ilmselt ka erinevaid meelis piparkoogimaitseid.

Ja kui juba tainas ükskord kodus tehtud saab, siis edaspidi enam poe oma ei taha ka. Minul on sel aastal valminud kokku 2,8 kg piparkoogitaigent.

Antud retsept on Nami-Nami kullavaramust, valmib 1,4 kg tainast:

- 2 dl e. 250 g siirupit (nt DanSukker hele siirup)
- 2 dl e. 170 g suhkrut
- 1 sl jahvatatud kaneeli
- 2 tl jahvatatud nelki
- 1 sl jahvatatud kardemoni
- 1 tl ingveripulbrit
VÕI pakk Santa Maria piparkoogimaitseainet

VÕI pakk Meira piparkoogimaitseainet + 1 tl jahvatatud kardemoni
- 250 g võid
- 2 muna
- 600 g nisujahu (u 1 liiter)
- 2 tl (triikis) söögisoodat

Kuumuta potis siirup koos suhkru ja jahvatatud maitseainetega keemiseni.
Tõsta pott tulelt ning sega juurde või. Kui või on sulanud, lase veidi jahtuda.
Lisa ükshaaval, vahepeal segades munad.

Sega omavahel jahu ja sooda ning lisa vähehaaval siirupi-võisegule.
Sõtku tainas hoolega läbi ja paki kilesse. Hoia vähemalt järgmise päevani külmikus.
Piparkoogitaina võid kuni paar nädalat varem valmis teha ja külmkapis säilitada.

Piparkookide küpsetamiseks rulli tainas jahusel laual õhukeseks

ja vajuta vormidega soovitud kujundid. Soovi korral määri piimaga.

Küpseta 200kraadise ahju keskosas 6-9 minutit.

Aknaga piparkookide valmistamiseks lõika vormitud kujundi keskele väiksem ava, tõsta ahjuplaadile ja pane ava keskele meelepärast värvi karamellikomm.

Küpseta 175kraadise ahju keskosas 8-10 minutit. Head meisterdamist!

Puuviljadest rõkkav Inglise jõulukeeks - meie jõululaua magus traditsioon

Kas te olete märganud poes enne jõule müügile saabuvaid suuri Inglise keekse, mida hingehinnaga müüakse? Mõtlesin varem, et küll peab seal sees oleme ohtralt säilitusaineid, et detsembri alguses hakatakse müüma Inglismaal tehtud keekse, mis peavad pehmed püsima jõuludeni.

Nüüd tean, et korralik, puuviljadest rõkkav jõulukeeks valmistatkse isegi kuni 6 kuud enne jõule valmis, seda vahepeal alkoholiga immutades ja hellitades, umbes nagu juustukeradega tehakse. Sellest ka üsna krõbe hind ja muidugi kõik need puuviljad, mida sinna lisatud on.

Sarnane jõulukeeks on nüüd juba mõned aastad ka meie jõululaual olnud. Muidugi mitte siis poest ostetud, vaid ikka ise tehtud. Kuigi ka see keeks soovitatakse nädalake-paar enne jõule valmis teha, et maitsed saaksid tõmmata, valmistasin ma selle eelmisel aastal jõulu eelõhtul ja kadus see laualt kiiresti ning maitses imeliselt nagu ikka.

Sel aastal tõmbavad mul juba valmis keeksid fooliumis jahedas, ent kaalun veel täna mõned keeksid juurde teha, sest jõulude ajal külla minnes on jõulukeeks külakostina suur hitt ja võõrustajatele alati meelepärane üllatus.

Kasutada võib meelepärased kuivatatud puuvilju, sekka kindlasti ka midagi hapumat - näiteks kuivatatud jõhvikaid. Mina kasutan enamasti rosinaid, aprikoose, papaiatükke, ananassitükke ja jõhvikaid, kirsse.

Retsept Nami-Nami varamust, mina saan antud kogusest 2 keeksi:

- 250 grammi toasooja võid

- 200 grammi suhkrut

- 4 suurt muna

- 275 grammi jahu

- 2 tl küpsetuspulbrit

- 1,5 dl rummi/konjakit/alkoholiga glöggi

- 600 grammi kuivatatud puuvilju

Tükelda suuremad puuviljad väiksemaks (nt aprikoosid ja ploomid) lisa rosinad, jõhvikad, papaiatükid jms ning vala peale meelepärane alkohol. Lase 2 tundi kuni üleöö tõmmata. Sega vahepeal.

Vahusta toasoe või heledaks vahuks, lisa suhkur ja vahusta veel 5 min. Lisa ükshaaval munad, vahepeal vahustades, kuni muna on võiga segunenud. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu. Viimasena sega juurde alkoholist nõrutatud puuviljad. Tõsta tainas võitatud keeksivormi, silu pealt ühtlaseks ja küpseta 175kraadises ahjus tunni jagu, kontrolli, et puutikk jääks kuivaks.

Kummuta vormist välja, lase täielikult jahtuda,

mässi korralikult fooliumisse ja jäta

jahedasse jõule ootama. Kui soovid, võid enne lauale panemist keeksi määrida kuumutatud aprikoosimoosi-glöggi seguga.

Ja kes veel ei usu, et tegemist on ülimaitsva küpsetisega siis äkki aitab veenda see hiigel-keeksi kuhi. Ilusat lähenevat jõuluaega ja mõnusat kokkamist!

Jõuluporteris hautatud sink pohlaglasuuris - jõululaua kuningas

Eestlase jõululaual on liha ikka ja alati aukohal olnud. Tradistiooniline jõulupraad - enamasti kaelakarbonaad, pikitud küüslauguga ja küpsetatud puuahjus on ka meil alati jõululaual - seda küll lapsepõlvekodus Põltsamaal, kus ema küllatulnuid hea-paremaga kostitab.

Enne maale sõitu saab ka linnas jõuluhõngulist liha teha ja mina, kui suure magusa-soolase koosluse austaja ei saanud kuidagi katsetamata jätta jõulusingi valmistamist, mis saab oma maitse magus-tummiselt jõuluõlult ja ümber pidurüü pohlaglasuurist. Tõeline jõuluõhtusöögi lauakuningas, pakkudes maitsenaudinguid igale külalisele.

Singi saab päevake enne valmis teha ning vahetult enne serveerimist sätendava magus-vürtsise glasuuriga katta. Nii saab ka kokk pidupäeval natuke hinge tõmmata.

Jagub kümnele-kaheksale:
- 3-4 kilone sealihast ahjupraad, mida suuremat osa katab kamar, seda parem

Haudeleem:
- 2 pudelit jõuluporterit (mina kasutasin A Le Coqi jõuluporterit)
- 1 liiter õunamahla
- vett
- 1 kaneelikoor
- 1 suurem sibul
- 1 spl soola
- mõned pipraterad

Pohlaglasuur:
- 5 spl magusamat pohlamoosi
- 5 spl haudeleent
- 1 tl sinepipulbrit
- 0,5 tl kaneeli

Seo liha ümberringi tugevasti kuumakindla nööriga kokku- umbes nii nagu enne suitsutamist tehakse. Pane potti, kata külma veega ja lase kiiresti keema tõusta. Kalla keev vesi ära, loputa liha puhtaks, puhasta pott.

Vala potti õlu, õunamhal, lisa pooleks murtud kaneelikoor, neljaks lõigatud sibul, sool ja pipar. Pane liha potti ja lisa nii palju vett, et liha kaetud oleks. Lase keema tõusta ning keeda kaane all tasasel tulel 4-6 tundi. Kui valmistad singi päev varem, lase sel leemes jahtuda. Hoia külmas.

Enne serveerimist eemalda singilt nöör ja kamar. Lõika rasva sisse diagonaalis kahte pidi sisselõiked.

Glasuuri valmistamiseks sega kastrulis pohlamoos, haudeleem, sinepipulber ja kaneel. Lase keema tõusta ning keeda mulinal, kuni glasuur pakseneb (ca 5 minutit). Vala aeglaselt lihale, lase glasuuril lõigete vahele imbuda. Küpseta 200 kraadises ahjus 15-20 minutit, kuniks liha on pruunistunud ja glasuur tumepunane.

Serveeri koos õlles hautatud vürstikapsastega.
Sink sobib külmalt suurepäraselt võileiva katteks.

*Pildid Kaarel Oja.

Salapäraselt krõbedad piparkoogivahvlid pohla-kohupiimavahuga

Nostalgilised vahvlid on igale eestlasele meeltmööda magusapoolis. Meie peres valmistas ema jõulude ajal alati eriti maitsvaid ja imeliselt lõhnavaid piparkoogivahvleid. Selleks pehmendas ta piparkoogitaina ja segas sellele juurde veel ohtralt erinevaid saadusi, kuni sai vedela, vahvlitaina konsistentsiga piparkoogitaina. Üsna keeruline protsess, kas pole?

Just selle tõttu olen juba pikemat aega katsetanud erinevaid retsepte, et lapsepõlves saadud meelis jõulumaiust lihtsamalt järgi teha.

Veel oli minu soov saada eriti õhukesi, mõnusalt krõbedaid, võib öelda, et isegi pitsiliselt kergeid vahvleid. Tänu salakoostisosale jõuluporterile ongi need vahvlid luksuslikult õhkõrnad. Lisaks jõuluselt piparkoogimaitsega, täidetud sametpehme pohla-kohupiimavahuga.

Kuigi valmistamine nõuab tiba aega küpsetamise näol, saab sellest kindlasti hitt nii laste kui täiskasvanute seas, kõigil oma lemmiknüansid.

Jagub kuuele.

Taina jaoks:
- 1 dl nisujahu
- 2 dl jõuluporterit (Hästi sobib magusapoolne ja tummine A Le Coqi jõuluporter)
- 0,5 dl piima
- 1 suur muna
- 3 spl suhkrut
- noaotsatäis soola
- 1 tl piparkoogimaitseainet
- 1 spl sulatatud võid või õli
Kreemi jaoks:
- 4 dl vahukoort
- 400 grammi meelepärast kohupiima
- 3 spl suhkrut
- pohlamoosi

Valmista tainas eelneval õhtul. Klopi muna suhkruga lahti. Sega omavahel jahu, sool ja piparkoogimaitseine. Lisa munale ja sega ühtlaseks. Kalla juurde õlu ja piim, sega läbi. Viimasena lisa rasvaine. Sega ühtlaseks. Saad kaunilt karamellivärvi vedela taina. Lase üleöö külmkappis tõmmata.

Järgmisel päeval sega tainas kergelt läbi ja küpseta krõbedad vahvlid. Keera iga vahvel ettevaatlikult kohe pärast küpsetamist kiiresti torbikuks.

Kreemi valmistamiseks vahusta koor pehmeks vahuks, sega hulka suhkur ja kohupiim, seejärel lisa pohlamoos ning sega kreem kergelt läbi. Täida ettevaatlikult vahvlid ja serveeri kohe. Mõnusat meisterdamist!

Jõulused pisi-pavlovad pohlamoosi ja särtsuva rosé pipraga

Pavlovast olen ma varem kirjutanud. Siis sai tehtud suur tort metsmaasikatega. Sel korral tegin aga ühe suure asemel kuus pisemat koogikest - igale sööjale oma väike lumemütsike - oluliselt nooblim, samas mässamist palju rohkem pole. Rosé pipar lisab viimase lihvi maitsekooslusele ja sobib koogikesele pareminigi, kui paljudele soolastele roogadele.

Kuna olen vahepeal usinasti küpsetamise põhitõdesin õppinud, panen siia ka valmistamisprotsessi uuesti kirja - ehk ilmneb mõni uus nipp.

Valmib 6 bezee-pesa:

- 2 suurt munavalget (kasutasin Kikerikii vabakäigu kanamune)

- näpuotsatäis soola

- 100 grammi suhkrut

- 2 tl vaniljesuhkrut

- 0,5 tl maisitärklist

- 0,25 tl (valgeveini) äädikat

- 200 ml vahukoort

- haput moosi/värskeid hapusid marju

- rosé pipart

Vahusta külmad munavalged näpuotsa soolaga keskmisel kiirusel kuni saad vannivahtu meenutava hallikas-valge vahu. Tõsta kiirust, kuni saad ühtlaselt valge vahu. Seejärel lisa kolmes osas suhkur, vahepeal umbes 2 minutit vahustades. Pärast viimase suhkruosa lisamist vahusta veel 5 minutit, kuni saad tugeva, läikiva habemeajamisvahtu meenutava vahu. Sõelu vahu peale maisitärklis, vaniljesuhkur ja äädikas ning sega õrnalt vahtu alt üles tõstes läbi - ära üle sega, nii kaotab munavalgevaht õhku.

Tõsta küpsetuspaberile vahutupsud, vooli neile meelepärane kuju. Pane 160kraadisesse ahju ja keera kuumus koheselt 110 kraadi peale. Küpseta 35 minutit ja keera ahi kinni. Lase 10 minutit ahjus seista, seejärel ava ahju uks ja lase lõplikult jahtuda.

Vahusta koor natukese suhkruga, vahetult enne serveerimist jaota see koogikeste peale. Lisa meelepärast haput moosi või värskeid marju. Mina keetsin kokku 200 grammi värskeid jõhvikaid, ajasin need läbi sõela ja lisasin 70 grammi suhkrut. Kaunista rosé pipraga. Head maiustamist!

Jõuluaegse pidusöögi üllatusampsud porteritainas - kapsapirukad ja verivorstiplaadipirukas

Jõulupühad lähenevad tohutu kiirusega ja enamikes peredes on esimesed verivorstid juba ammu söödud - nii ka meil. Olen oma tutvusringkonnas päris mitu korda kuulnud, et enne jõule ei söö me ühtki verivorsti-hapukapsast, sest isu saab neist nii kiiresti täis. Katsetasin eelmisel aastal seda teooriat ja jõuluroogade suure austajana jäi minule sellest paarist korrast jõulude ajal siiski väheks.

Sel aastal alustasin jõuluroogadega üsna varakult pihta, et jaanuaris enam verivorsti poest otsima ei peaks, nagu eelmisel aastal. Lisaks on Nami-Namis käimas väga armas ja inspireeriv koos-kokkamine, kus šnitti võetud Skandinaaviamaadelt. Nimelt tähistatakse nii Soomes, Rootsis kui ka mujal sealkandis enne suurt jõuluõhtut nn. väike-jõuluõhtu või jõuluootepidu, kus laual erinevad jõulupärased road - nii saab ilusal ajal kohtuda ka nende sõprade/sugulastega, kelle juurde 24-26 detsembril ei jõua.

Need kaks retsepti siin sobivad sellisele jõuluoote peole ideaalselt. Need soolased pirukad on huvitav ja eriline eelroog, tore üllatus sööjatele, sest peidavad endas vägagi jõululist täidist.

Õlletainas on mõnusalt krõbe ja suussulav, mis küpseb imekaunilt kuldseks. Hapukapsas täidises annab pirukale mõnusalt maitsevunki, juust ja peekon lisavad tummisust.

Verivorsti-pohlamoosiga plaadipirukas on amps julgematele, mis tekitab oma erilisusega lauas kindlasti kõneainet. Kuigi traditsioonilised maitsed, omandavad need sellisel kujul serveerides täiesti uudse ilme.

Taina jaoks:
- 350 grammi võid (toasoe)
- 6 dl jahu
- 2 dl jõuluporterit
- 1 tl soola

Täidise jaoks(1):
- 400 grammi õlles hautatud hapukapsast*
- 200 grammi meelepärast sulajuustu
- 200 grammi peekonit või suitsusinki
- soola, pipart
Täidise jaoks(2):
- 400 grammi meelepäraseid verivorste
- 100 grammi jagu pohlamoosi

Valmista tainas.
Sega omavahel jahu ja sool, lisa toasoe või ning õlu, sega ühtlaseks, kuni moodustub sametine, pehme tainas. Pane pooleks tunniks külmkappi tõmbama.

Valmista täidis. Prae pannil hakitud peekon/suitsusink, sega hulka õlles hautatud kapsas, lisa juust ja sega täidis ühtlaseks. Maitsesta soola-pipraga. Jahuta.

Teise täidise jaoks koori verivorstidelt nahk ja murenda sisu väiksemateks tükkideks.

Jaga tainas kaheks. Pane pool tainast tagasi külma. Rulli üks osa tainast hästi jahusel laual lahti ca 7mm paksuseks. Lõika suure klaasiga ringikujuline tükk, aseta võitatud muhvinipanni/ramekini ning suru ühtlaselt vormi külgedele. Korrigeeri vajadusel järgmise tainatükki suurust. Vooderda kõik vormid.

Jaga hapukapsa täidis võrdselt vormidesse ja kaunista pealt meelepäraselt tainaribadega. Määri munamäärdega ja küpseta 200 kraadises ahju keskosas kuldseks (20-25minutit). Serveeri kohe.

Jaota teine osa tainast kaheks ja rulli jahusel laual kaheks võrdse suurusega ristkülikuks.

Tõsta üks tainaplaat ahjuplaadile, määri peale pohlamoos ja kata ühtlaselt verivorsti tükkidega. Aseta peale teine tainaplaat, suru näppudega ääred kõvasti kinni, määri munamäärdega ja küpseta 200 kraadises ahjus kuldseks (ca 20-25minutit). Serveeri kuumalt. Ilusat jõuluootust!

Õlles hautatud vürtsikapsad - traditsioonilise jõululaua aromaatne täiendus

Õlles hautatud hapukapsad on ääretult maitsev ja palju tervislikum alternatiiv Eesti traditsioonilistele hapukapsastele.
Maitset jagub roale enam kui küll, julgemad lisavad lõpus kuuma vürtsidega.

Jagub kümnele/kaheksale:
- 1 kg mahedamat hapukapsast (minu lemmikuks on Uus-Kongo talu kapsas)
- 1 liiter porterit
- 1 spl võid
- 2 spl fariinisuhkrut
- 5 spl õunapüreed
- 1 tl kaneeli
- 1 tl jahvatatud ingverit.

Sega pannil või, suhkur, õunapüree ja õlu. Lisa kapsad, sega läbi ja hauta kaane all aegajalt segades tunni jagu. Eemalda kaas, tõsta kuumust ja prae kapsaid pidevalt segades, kuni vedelik on aurustunud.* Soovi korral lisa maitseks 1 tl kaneeli ja jahvatatud ingverit. Sega läbi ja serveeri.**

* Sedasi valmib täidis pirukate jaoks.
** Võib ka päeva varem valmis teha, kapsas muutub uuesti läbikuumutades ainult paremaks.

Mõnusad kohupiimataskud - tuuletaskud nagu vanasti!

Vähene postituste arv siin lehel ei tähenda mitte seda, et minu huvi kuidagi kokkamise vastu vähenema hakkaks, vastupidi, huvi ainult kasvab ja et kõiki küpsetamisega seotud nüansse paremini mõista käisin viimasel kolmel kuul omandamas teadmisi pagar-kondiiter erialal. See kiire aeg, koos iganädalaste mitmete küpsetamistuuridega on nüüd läbi ja vast jääb ka rohkem aega kirjutamiseks.

Kooli mõjud kumavad aga blogi retseptivalikust veel mõnda aega kindlasti läbi - paljud (taas)avastatud vanakooli retseptid vajavad veel mõnekordset läbitegemist, et isu klassikast korralikult täis süüa.

Tuuletaskud on üks nendest magusasjadest, mis minule alati hirmsasti meeldinud on, aga mida mu ema kodus kunagi ei teinud. Ütles, et need on keedutainast ja tema ei hakka sellega mässama. Terve lapsepõlve ja aastaid järgigi veel mõtlesin vahel ikka oma peas, et kuidas sellised ilusad taskud seal suure vee sees valmis keevad? :)

Nüüd aga, pärast koolitust on kõik taina valmistamise nipid ja tehnilised nüansid teada ning jagan neid ka teiega. Retsept pärineb TEKO varamust.

Valmib umbes 20 taskut (sõltub suurusest):

- 220 grammi vett

- 50 grammi võid

- 5 grammi soola

- 220 grammi nisujahu

- 4-5 muna

Täidiseks:

- 300 ml vahukooort

- 500 grammi kohupiima

- 200 grammi suhkrut

- 1-2 tl kvaliteetset vaniljesuhkrut

Kuumuta potis vesi, või ja sool keemiseni. Lisa korraga kogu jahu ja sega kiiresti, kuni moodustub ühtne, tükkideta tainapall - see võtab aega 2-3min.

Eemalda pliidilt ja lase tainal jahtuda. Kui tainas on toatemperatuuril hakka lisama ÜKSHAAVAL mune, pidevalt tainast mikserdades. Kui tainas on enam ei läigi ja on ühtlane, lisa järgmine muna. Mikserda tainas taas ühtlaseks.

Kui oled lisanud 4 muna, võta näpuotsaga tainatups ja vaata, kas selle tipp langeb aeglaselt alla. Kui ei, lisa veel pool muna. Pead saama sametise taina, mis kukub lusikalt ühtse suure tükina, aga on siiski parajalt pehme, et seda saaks pritskotiga pritsida. Vajadusel lisa ka teine pool 5ndast munast.

Pritsi kotiga või tõsta kahe lusika abil plaadile meelepärased tainapallid ning pritsi näppudega peale vett. See aitab tainal vett kinni hoida, sest esmalt aurustub vesi plaadilt ja alles seejärel tainast, mistõttu kerkivad taskud korralikult tühjaks.

Küpseta 16 min 200 kraadi juures, ahju ust ei tohi avada. Seejärel keera ahi 180 peale, küpseta veel 4 minutit, tõmba ahju uks kergelt irvakile ja küpseta, kuni taskud on kuldsed ja kerged.

Täidise jaoks vahusta koor suhkrutega ja sega ettevaatlikult kohupiimaga.

Kõige parem on täita taskuid kondiitripritsi abil - otsid tasku peal mõne väikese avause(mis sinna enamasti küpsemise käigus tekib), pistad sealt pritsi otsa sisse ja pigistad täidise ettevaatlikult taskusse :)

Kui auku pole tekkinud, tehakse väike auk taskule ise - külje peale, mitte kunagi põhja sisse, nagu meil poodides tihti näha on.

Kui pritsiga jamada ei viitsi, võib tasku ka lihtsalt ettevaatlikult pooleks lõigata (aga mitte lõpuni läbi, vaid et jääks selline merekarbi moodi avatud tasku) ja sinna lusikaga siis täidis vahele tõsta ja pooled uuesti kergelt kokku suruda. Ning pealt ikka tuhksuhkruga kaunistada. Mõnusat nostalgitsemist!