Kolmapäev, 29. juuni 2011

Kuuma suvepäeva karge lõuna - okroška

Suvi on nüüd täiega tagasi ja sel korral vast jäädavalt. Vähemasti kaheks kuuks. See on imeline aeg, mil südames kõik rõkkab ja turulettidel-aias lokkab. Aeg, kus süüa tahaks koguaeg midagi kerget ja värsket. Just selline on okroška - mõnusalt külma "puljongiga," täis parimaid värskeid aiasaadusi.

See külm supp valmib kiirelt, on mõnusalt toitev ent siiski kerge kõhutäide, mis kuuma suvepäeva ideaalselt passib. Supile võib lisada erinevaid värskeid hooajalisi köögivilju - näiteks herneid. Kui mehed väga häält tõstavad, et mis lihata lurr see on, võib lisaks meelepärast suitsusinki hakkida. Siin on ära toodud okroška põhiretsept.

Jagub neljale:
- 6 keedetud varast kartulit
- 3 keedetud väiksemat porgandit
- punt rediseid
- 4 väikest värsket kurki
- 2 muna
- 4 spl jagu meelepäraseid ürte (hästi sobivad till, murulauk ja petersell)
- rohelist sibulat
- 1 tl kanget sinepit
- soola, pipart
- pudel naturaalselt kääritatud kalja

Haki kartul ja porgand kuubikuteks. Eemalda kurgilt keskmine vesine seemneosa ning lõika kurk kuubikuteks. Redised lõika sektoriteks. Haki ürdid peeneks. Haki muna peenemaks ning sega kokku teelusikatäie sinepiga.

Lao kaussi kihiti kartul, porgand, kurk ja redised. Maitsesta soola-pipraga. Keskele tõsta sinepine munamass, puista peale ürdid. Vala peale külmkapi külm kali, et köögiviljad oleksid kaetud. Serveeri kohe.

Retsept valmis koostöös A Le Coqiga.

Neljapäev, 23. juuni 2011

Kiirustava perenaise grill liha - kaljamarinaadis kaelakarbonaad

Suvi on nüüd ametlikult käes ja viimane aeg on suvemenüüle üle minna. Tegelikult on katsetatud-mõeldud juba ammu, aga viimase viimistluse ehk pildimaterjaliga on seni kehvasti olnud. Loodan seda viga nüüd jaanipühadel parandada ning kõik oma suve lemmik grillroad pildile saada ning siis ka siia üles riputada.

See koostöös A Le Coqiga valminud lihamarinaad on hea lisaks mõnusalt tasakkaalus magus-soolasele maitsele selle tõttu, et köögis peab aega veetma koduse maitsva grillliha saamiseks umbes 10 minutit. Kuigi tänast, traditsiooniliselt vihmast jaanipäeva ilma vaadates mul köögis ajaveetmise vastu midagi polekski, tean, et suvel, kui päike lõõmab, ei taha sibulat hakkides ja marinaadi timmides mitte oma päevi veeta.

Paras ports:
- 0,5 liitrit naturaalselt kääritatud kalja
- 3 spl sojakastet
- 2 küünt küüslauku
- 1 kg seakaelakarbonaadi

Vala kali kaussi, riivi sisse küüslauk, lisa sojakaste ning tõsta sisse 2 cm viiludeks lõigatud kaelakarbonaadi tükid. Lase külmkapis üleöö maitsestuda. Grilli. Kõrvale passib hästi kurgisalat. Head jaanigrilli!

Reede, 17. juuni 2011

Linna parim pitsa...

Esmalt on ilmselt tarvis üldse selgeks vaielda, kas pitsa on paksu põhja ning veel paksema kattekihiga pirukas või krõbeda, õhukese põhja ning põhilisandina tomatikastme ja mozzarellakattega küpsetis. Kui eelistad seda viimast, siis just siit Sa linna parima pitsa leiadki.

Asi algas nimelt sellest, et pandi kinni koht, kust sai minu meelest linna parimat pitsat, mistõttu tuli seda mujalt tellima hakkata. Proovisin mitut kohta, ühel oli põhi nagu sai, teisel tomatikaste hapu kui hirmus, kolmandal singina kasutatud Rakvere Viru Sinki, mis on küll vahva singirullide keeramiseks, aga itaaliapärase pitsa peale ei sobi kindlasti.

Nii ei jäänudki üle muud, kui lemmik ise kodus valmis küpsetada. Viimase tõuke ning ka tainaretsepti leidsin SIIT blogist, kus piltidel kujutatud täpselt minu ideaalile vastav pitsa - krõbe põhi, vähe lisandeid. Ja kuna kõike saab ise timmida, valmibki igaühe linna parim pitsa.

Valmib 2 pitsat.
Põhja jaoks:
- 2,5 dl käesooja vett
- 2 tl kuivpärmi
- 0,5 tl soola
- 0,5 tl oreganot soovi korral
- 5,5 kuni 6 dl nisujahu
- 2 spl oliiviõli

Tomatikastme jaoks:
- purk purustatud tomateid
- veerand purgitäit vett
- 2 spl tomatipastat
- 1 spl suhkrut
- soola, pipart

Katte jaoks:
- mozzarellat
- oreganot
- meelepäraseid lisandeid.
Minu lemmikud on tuunikala-oliivid-punane sibul või vürtsikas itaaliapärane vorst-parmasink-basiilik.
Valmista põhi - selleks sega kokku vesi, pärm ja pool jahust. Sega hoolikalt, kuni saad ühtlase massi. Lisa tainale õli, sool ja oregano ning sõtku järkjärgult hulka ülejäänud jahu kuni saad siidise taina. Lase soojas kohas 30 minutit kerkida.

Samal ajal valmista tomatikaste, milleks kuumuta potis purustatud tomatid, vesi ja tomatipasta, maitsesta soola, pipra, suhkruga ning lase madalal tulel 15 minutit podiseda.

Jaga kerkinud tainas kaheks, rulli jahusel laual lahti, tõsta ahjuplaadile. Jaota tomatikaste kahe põhja peale, lisa mozzarella ning meelepärased lisandid.
Küpseta eelkuumutatud 225kraadises ahjus 15-20minutit. Linna parim pitsa!

Neljapäev, 9. juuni 2011

Saiavorm shokolaaditräpsudega - külma piima hää kaaslane

Enne kõike muud tuleks ilmselt selgeks rääkida kaks asja. Esiteks - mulle hirmsasti meeldivad igasugu nn. vanakooli magustoidud. Ma söön piima-, kakao- ja karamellikiselli (jah, just seda kaamelitatti), mannavaht piimaga on üks mu suuri lemmikuid nagu ka saiavorm, mis koos külma piimaga ikka üks üleprahi magustoit on.

Siin mängib lisaks sellele, et mu ema väga hästi igasugu magustoite valmistada oskab, rolli ka ilmselt see, et käisin pisikeses nn. külalasteaias, kus kõik toidud olid äärmisel maitsvad - kõik tehti kohapeal hoole ja armastusega ise, mistõttu mul puudub igasugune lapsepõlvetrauma klimpis putrude ja teiste ködidega. (Ei tea muidugi, mis mälestused minu lasteaiakaaslastel toidust võiksid olla - äkki ma olen lihtsalt leplik?)

Ja teiseks - kui teile saiavorm meeldib ning seda valmistades pole kuidas tahes seda tehes see nii hea, kui vanasti, siis nüüd on sel murel lõpp. Nagu igal heal roal on ju ka siin eelduseks hea tooraine ning see on lõpuks olemas. Hetkel küll müüdav vaid Stockmannis ja Kaubamajas (ehk ka Tartus?), aga Poodiumi sai on selline nagu vanasti. Kahju ainult, et seda puuresti pealt paberijupiga käevahele võtta ei saa.

Poodiumi saia (ja leiba) küpsetab ilma igasugu jamata täitsa isehakanud pagar, kelle armastus hea leiva vastu sai alguse sõbrale seltsiksmindud leivakoolituselt. Juba mõnda aega pakutakse Poodiumi kaubamärgi alt ka saia, mis maitseb tõesti nostalgiliselt ja näeb sedasi ka välja - suur, korralik, mehine päts.

Just seetõttu, et Poodiumi saiapäts nõnda suur on, jäi mul koduköögis teda jupike järgi ning kuigi hirmus tahtmine oli sellest riivsaia teha, sai magusahammas võitu.

Et vähe nooblimale saiale vähe nooblimat seltsi pakkuda valisin tavalise moosi asemel lisandiks jõhvikad, shokolaadi ning pistaatsiapähklid. Selline natuke peenem variant, mida sõprade üllatuseks ka koosviibimisel lauale tõsta.

Valmib pirukavormitäis:
- 6 korralikku kääru head, veidi tahkunud saia (tavalise poesaia mõõdus terve sai)
- 5 dl piima
- 3 muna
- 2 spl suhkut
- head tumedat shokolaadi
- meelepäraseid hapukaid marju (sobib ka värske hapu õun)
- peotäis kooritud pistaatsiapähkleid
- 2 spl võid

Klopi kokku piim, suhkur ja munad. Lõika sai suupärasteks tükkideks, haki shokolaad väiksemaks, tõsta vormi, lisa marjad - jälgi, et sai ja lisandid jaotuksid ühtlaselt.

Vala peale piimasegu ja lase 10-15 minutit tõmmata. Samal ajal haki pähklid - kui need on liialt soolased, loputa vee alt läbi. Jaga või vormi peale tükikestena laiali ning puista peale pähklid ja natuke suhkrut.

Küpseta 200kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni vorm on pealt ilusti kuldne ning piimasegu hüübinud. Serveeri külma piimaga. Head nostalgiareisi!

Teisipäev, 7. juuni 2011

Pidu, pidu, süüa, süüa - restoranide festival 2011 Rotermani kvartalis 10-11.06.11

Kõik toidumaniakid saavad sel reedel-laupäeval jällegi näost-näkku linnarahvaga kokku, kui kõik see rahvas Rotermanni sammud seab, et üheskoos head-paremat maitsta.

Toimumas on restoranide festival, kus üle Eesti tulevad tegijad kokku ning pakuvad sümboolse tasu eest parimaid palu oma menüüdest maitsta.

Kaasa tasub varuda hunnikus 2-euroseid münte, sest just nii mitu raha tuleb ühe portsu eest festivalil maksta. Loodan väga, et sellised hea hinnaga head asjad sama kiiresti läbi ei müü nagu Blogi kohvikud I ja II, kus kraam lendas lettidelt tunni-kahega.

Esindatud on igat masti kohti, maitsvat kõhutäidet ning meeleolukat toidelamust kõigile. Millised kohad täpsemalt platsis on, näeb pildi pealt, festivali algus on reedel, 10ndal juunil kell 16, orienteeruv lõpp 20. Laupäeval tasub platsis olla lõunast, kella 15st algab laste kokavõistlus, Kohtumiseni Rotermannis ja head isu!

Piknikule, suupistelauale, brunchile, lunchile - maitsvad tuunikalaomletikesed

Eellugu, lisatud 2013 juuli:
Kuigi need tuunikala omletikesed on olnud aastaid ühed minu lemmikud sünnipäevade ja brunchi laual, on nende tegemine nüüd mõneks ajaks minu kodus pausil, kuna tuunikala on välja suremas.
Kui suudaksime kõik mõneks aastaks tuunikala söömise lõpetada, säästaksime ehk selle liigi hukkumisest. Seetõttu palun enne edasi lugemist kaaluda, kuidas soovid panustada? Samuti loodan, et hoidud tuunikala tellimisest restoranides-kohvikutes ning piirad tuunikala konservide ostmist. Elagu tuunikala!


Need imekiiresti valmivad, imelihtsalt transporditavad ja nii soojalt kui külmalt imehästi maitsevad tuunikalaomletikesed on minu suvemenüü kullavaramu.

Sobivad hästi nii hilisele hommikusöögilauale, kui ka suvisele sünnipäevalauale ning lausa ideaalselt kaasapakkimiseks piknikule.

Tõesti - kokkusegamisele läheb maksimum 10 minutit, lisaks on kass tuunikala vedeliku limpsimisest terve päeva lusti täis, küpsevad ahjus 30 minutiga, kuniks kõik muu valmib/pakkub ning sööming-väljasõit võibki alata.

Retsept on vaieldamatu nami-nami klassika, vahel jätan peterselli välja.
Valmib 12 omletikest.
- 1 kvaliteetne tuunikalakonserv (mina kasutan M&S tuunikalakonservi allikavees)
- 3 spl tomatipastat
- 5 spl hapukoort
- 3 suurt muna
- 2 spl hakitud siledalehelist peterselli
- 2 spl peenelt hakitud sibulat
- 200 grammi riivitud või peeneks hakitud juustu
- soola, pipart

Nõruta tuunikalakonserv hoolega (mitte-soolane vedelik anna kassile, kui juhtub olema) ning sega ülejäänud ainetega. Jaota hästi õlitatud 12-auguga muhvinipanni ning küpseta 165kraadi juures kuldseks (25-30min). Kuuma suve, palju piknikke!

Geniaalsem. Täiuslikum. Shokolaadivaht vaarikatega.

See, et shokolaadist ja veest saab teha imeliselt siidise ja imehea maitsega shokolaadivahu on minu jaoks endiselt põnev ning natuke isegi müstiline.

Kui ravi ei vaja lihtne shokolaadisõltuvus, võib magustoidukausi põhja ning pärast kaunistusekski lisada meelepäraseid hapukaid marju ning magustoit pidulauale valmib vähem, kui 10 minutiga.

Olen katsetanud ka piire, millal vee-shokolaadi vahekord paigast läheb nii, et vaht enam hästi õnnestuda ei pruugi ning nüüd on kindel, et isegi 1:1le vahekorras õnnestub ja maitseb shokolaadivaht täiuslikult. Pärast seda juba hakkab sõltuvalt tujust jukerdama ning ka tulemus pole enam nii siidine ja mõnus.

Kui terve pika postituse selle magustoidu võludest võib leida selles samas blogis SIIT, panen siia uuesti kiirkorras meetodi kirja, natuke lihtsustatud kujul.

Vahekorras 1:1 vett ja kvaliteetset, vähemalt 70% kakaosisaldusega shokolaadi.
100 grammist shokolaadist jätkub neljale.

Sulata shokolaad ja vesi paksupõhjalises kastrulis madalal kuumusel pidevalt segades.
Vala jäävanni (kauss täidetud külma veega ja jääkuubikutega, kuhu peale on asetatud teine kauss) ning vispelda, kuni saad siidise tekstuuri (ca 5-7min) - lõpeta vahustamine, kui pinnale jäävad visplijäljed - vaht settib jahtudes veelgi.

Vala magustoidupokaalidesse ning vajadusel serveeri kohe, aga vaht on isegi parem tunnike seistes. Head vispeldamist!
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...