Kevadine mugavustoit - krehvtise salatiga täidetud maguskartul

Mugavustoit on minu jaoks jätkuvalt äärmiselt kohmakas ja üldse mitte selle tähendust õigekõlaliselt edasi andev eestikeelne väljend maailmakuusla "comfortfoodi" kohta. Ma tean, et on ju sama tähendus, aga sõna mugavustoit peale ei tule kuidagi tahtmist selle roa peale end kerra kerida, midagi mõnusat lugeda-vaadata, sööki nautida ja maailm ongi parem. 

Kui nüüd eelmist lauset vaadata, siis on see ikka pöörane, mis võim toidul on. Ja ma tean, et paljude jaoks ei ole see üldse nii ja süüa külmal talveõhtul vorsivõileiba ongi täiesti okei. Aga minul ei ole. Mulle meeldib kokata ja mulle meeldib toitu nautida. Kohati selgelt liigagi. 

Mis aga teeb selle roa eriliseks siin, on tõsiasi, et see on tavapärasest mugavustoidust väga kaugel. Tavaliselt on need ju ikka midagi koorest ja tummist, pasta või hautis. No selline talvetoit ikka. Aga mis teha kui kevadel-suvel kerra on vaja? Vot siis on minul vaja ahjukartulit, aga mitte niisama tavalist, vaid lõõskava kõrbepäikeseloojangu karva maguskartulit, mis täidetud erksa ja säriseva köögiviljasalatiga, mille hapukas kaste tasakaalustab ideaalselt kohati suhkrumagusat bataati. Seda kooslust nautides tuleb juba ainuüksi värviteraapiast energia tagasi. 

Bataadist olen ma üldse viimasel ajal sõltuvuses ja õnneks on seda juba väga tihti meie riiulitel saada ka. Sellest valmivad ka väga mõnusad ahjukartulid ning kooki isegi saab teha. Aga see täidetud bataat siin on kindlasti minu lemmik. 

Kahele: 

- kaks keskmise suurusega ümaramat bataati

- veerand pead punast kapsast

- pool punast sibulat

- pool pikast kurgist

- 1 avokaado

- 4 kirsstomatit

- peterselli

- ühe sidruni mahl

- 1 tl dijon sinepit

- pipart, soola

Pese bataadid, torka terava noaga mõned augud sisse, et küpsedes niiskus välja pääseks ja küpseta 180kraadises ahjus tund aega, kuni kartul on täiesti pehme. 

Samal ajal valmista salat, hakkides kapsas ja sibul ribadeks, avokaadost ja kurgist lõika kuubikud, tomatitest sektorid. Kastmeks lisa sidrunimahl, sinep, sool ja pipar ning sega läbi. Avokaado lisab sinna omajagu kreemisust. 

Kui bataat pehme, lõika pealt katki ja vajuta laiali. Täida salatiga, peale puista peterselli. Naudi keras! 

Pesto ja kapparitega täidetud paprikad - lihavaba esmaspäeva auks

Üle maailma "tähistatakse" lihavaba esmaspäeva - et anda kehale ja Maale natukene puhkust pakkudes ja kasutades kergemat. 

Seda, et ma ribisid armastan, teab ilmselt iga minu blogi lugeja, kuid see ei tähenda, et ma neid hommikuks, lõunaks ja õhtuks söön. Kevadel on tegelikult pikki perioode, kus ma  liha üldse ei tarvita. See ei ole teadlik valik, aga keha kuidagi ihkab kergemat. 

Paljude jaoks muidugi tähistab kergem igavat salatit, mis kokku segatud lehtsalatist, tomatist ja kurgist, tegelikkus aga ei saaks enam kaugemal olla. Siit lingilt leiate valiku minu blogi vegetaarsetest roogadest. 

Ja siin uus retsept, milles maitseid nii palju, et keegi ei tunne puudust toekamast. 

Neljale: 

- neli suurt punast paprikat

- 2 küünt küüslauku 

- 8 kirsstomatit

- 4 tl kappareid

- õli

- soola, pipart 

- basiilikut

- 4 tl pestot

Poolita ja puhasta paprikad, viiluta küüslauk ja lõika kirsstomatid veerandikeks. Jaota küüslauk, tomatid ja kapparid paprikapoolikute vahel, maitsesta soola-pipraga ja nirista peale natukene õli. Küpseta 180 kraadises ahjus 30 minutit. 

Enne serveerimist lisa pesto ja värske basiilik. Serveeri kohe. Mõnusat lihavaba esmaspäeva! 

Salatikausid mango salsaga - little gem on kohal!

See postitus on üleni kevadine ja ma ei kirjutaks seda hetkel, kui ma poleks leidnud Rimi letilt little gem (inglise keeles - väike juveel) salatit. Mis ühes salatis siis küll nii erilist on? Enne, kui selgitan, siis lihtsalt leiu olulisuse demonstreerimiseks tõsijutt, et olen seda salatit kord isegi Londonist kohvris tagasi toonud. Ja just salatit, mitte semmneid, nii suur oli soov seda ka Eestis süüa. 

Aga salatist siis - little gem, kohati viidatud ka kui beebi rooma salat, kuigi see ei tundu päris korrektne olevat, on pisikene ülimalt mahlane ja krõmps salatiline. Väikese käelaba suurused salatipead hoiavad hästi oma kuju ja lubavad end nii grillida kui tugevasse kastmesse mähkida, lahtiharutatult ideaalne ka salatikausikestena kasutada nagu siin retseptis. Maitselt ja tekstuurilt meenutab enim just rooma salatit, aga on palju magusam, natukene isegi herneline. Kindlasti minu kõige lemmikum salat rukola järel. 

Little gem salatipead korvis. Selliselt pakendatult leidsin need ka Rimi letist. Pilt pärineb oregonlive.com lehelt: 

Antud retsept on mõnus eelroog kevadisel brunchi-laual, kerge ja värske, maitsetest pungil. Salatikausid mango salsaga, eelroaks 6-le

- 3 little gem salatipead

- 2 küpset mangot

- 2 avokaadot

- rohelist sibulat

- kirsstomateid

- tšillit

- soola-pipart

Haruta salatipeadest lootsikud, eriti mahlased sisemised lehed haki salsasse. Tükelda mangod, kirsstomatid ja avokaado, haki peenikeseks tšilli ja roheline sibul. Maitsesta soola-pipra ja laimimahlaga. Jaota salsa lootsikutesse ja serveeri. Head avastamist! 

Prantsuse sibulasupp - ka neile, kes sibulat ei söö

Sain selle retsepti oma itaallasest sõbra käest ja see on oluliselt lihtsam kui nii mõnigi teine prantsuse sibulasupi retsept, mida näinud olen. Tuleb vaid teada paari nippi ja valmibki roog, mida kõik alati väga kiidavad. Ka need, kes muidu sibulat ei söö, sest tavapärasel sibula maitsel ja sel supil on nii palju vaid ühist, et tooraine on sama. Maitse on aga sel supil midagi hoopis uut - karamelline natukene isegi magus, aga samas täiuslikult soolakas. Ja veel see krõbe juust… Ehk kuigi juustukrutoone tundub alguses palju olevat, jääb neid alati puudu.

Et sibulaid tuleb koorida päris ohtralt, pakun seda rooga pigem väiksematel koosviibimistel, kaheksale supi jagu sibulaid koorida on päris piinarikas. Siis aitab köögikombain ja töötav õhupuhasti. Käsitsi hakkides kasuta teravat, sakkideta nuga, lisaks aitab pisaraid vältida noa ja sibula märjaks tegemine ning sibula alumises osas oleva tugevama osa viimasena lõikamine – see ajab silmad eriti kipitama.

Neljale:

-       1kg sibulaid

-       50 grammi võid

-       1 spl õli

-       1 liiter köögiviljapuljongit

-       sidrunimahla

-       soola

-       1 pikk baquette või muu krõbeda koorikuga sai

-       200 grammi gruyere või pecorino juustu, asenduseks sobib ka gouda

-       pipart

Viiluta sibulad poolkuudeks. Sulata potis õli sees või, lisa sibulad ja näpuotsaga soola ning prae segades keskmisel kuumusel, kuni sibulad pehmenevad. Alanda kuumust ja küpseta sibulaid kaane all, aegajalt segades, kuni need on täiesti pehmed. Nüüd tõsta kuumust ja pruunista sibulaid. Sega hoolikalt ka poti põhjast, kuna sibulates sisalduv suhkur hakkab kinni. Samas on see hea, sest nii saabki supp oma erilise maitse. Kui sibulad on karamelliseerunud, lisa köögiviljapuljong ja lase 10 minutit kõrgel kuumusel keeda.

Samal ajal lõika sai suupärasteks kuubikuteks ja riivi juust. Laota ühtlaselt ahjuplaadile, puista üle juustuga ja purusta peale pipart. Küpseta 200kraadises ahjus kuldsed juustukrutoonid.

Maitsesta supp vajadusel soolaga, törts sidrunimahla toob magusa karamellise sibulamaitse eriti välja.Jaota taldrikutesse, jaota peale krutoonid ja serveeri. Need pisarad on seda suppi väärt!

Petersellisalat ja lammas - natuke hirmutav retsept

Mulle tuli paar päeva tagasi peale selline lamba isu, et mine või hulluks. Seadsin kohe sammud oma lemmikusse Sfääri, et seal nende hiiglamahead tallekotletti süüa ja kõik oligi hea nagu alati aga minu isu see ei rahuldanud - ma tahtsin ikka kohe sellist tugevat lammast - kerge kasuka maitsega ja nii, et saab karree küljest hammastega viimaseid liharibalaid tirida. Täpselt sellist lammast pakub müüa Stockmann - klassikalises marinaadis rosmariini ja tüümianiga karreetükid, mis piisavalt kaua kasvanud, et ka seda kasukamaitset juba küljes oleks. Algajatele ei soovita. Ja kui siia kõrvale pakkuda veel petersellisalatit, siis kerge ootusärevus, kas ikka maitsev saab võttis meie seltskonnas võimust küll. 

Nädalavahetusel oli imekaunis ilm ja kasutasime võimalust aasta viimane väligrill teha. Võõrustajate poolt tuli soov, et teeksime liha kõrvale mingit erilisemat salatit, kui tavaline tomat-kurk-rukola ja ma teadsin kohe, mida lamba kõrvale pakkuda soovin - peterselli-sibula salatit. Siin salatis ongi petersell salati asemik, kuid see ei ole nii tugeva maitsega, kui seda ürdina kasutades - ses mõttes on see selline võlusalat. Lamba juurde sobib igaljuhul ideaalselt ja ka võõrustajad, kes alguses idee peale silmad pärani ajasid, kiitsid taevani. 

Neljale lihakõrvaseks: 

- 200 grammi peterselli

- 200 grammi punast sibulat

- 1 sidruni mahl

- peotäis münti

- 2 pikka kurki

- 500 grammi magusaid tomateid

- 200 grammi fetat

- balsamikreemi

- soola, pipart

Lõika sibul õhukesteks poolkuudeks ja vala peale sidrunimahl. Lase ülejäänud salati tegemise aja marineerida. Eemalda petersellilt tugevamad varred ja lõika peenemaks, kuid ära haki pudiks. Puhasta münt ja haki  hästi peeneks. Lõika tomatid ja kurk, lisa salatile. Lisa nõrutatud sibulad, natuke soola ja pipart ning sega salat läbi. Lõika peale feta ja nirista üle balsamikreemiga. Serveeri grill-liha kõrvale.  

12ndal oktoobril õues tulel süüa teha ja toitu sügiskollases aias nautida oli imeline. Ei tea, kas pliidil küpsetatud lammas ja peterselli salat samahästi ka tubases keskkonnas maitseks? Tasub kindlasti proovimist. 

Suvikõrvitsa salat - selleks suvikõrvitsad ju loodud ongi!

Kui nüüd välja jätta mõned täiesti imelised koogid, kuhu sisse suvikõrvitsat läheb, siis minu jaoks on suvikõrvits parim toorelt salatina ja salati sees söömiseks. Aga selleks, et see nn. massidesse läheks, peab veel nii mõnigi harjumus muutuma. 

Näiteks meil maal juhtub tihti nii, et kõik kurgid kasvatatakse hästi suureks ja väikseid ei sööda, sest siis ju ei jagu ja kõrghooajal viiakse kastide viisi kurke küla peale jagamiseks, sest ise ei jõua kõiki neid ära süüa. Palju parem oleks nautida väikseid, maitseküllasemaid kurke ja küll jagub jätkuvalt teistelegi. Sama lugu suvikõrvitsategagi, mis hiiglasteks kasvatatakse ja siis otsitakse neid, kes neid sööks. 

Ülekasvatatud vili tähendab ju seda, et parimad maitseomadused on ammu kadunud. Seepärast arvataksegi, et suvikõrvits on maitsetu, pehme, kõva koore ja seemnetega vili, mis heal juhul kuskile massi täiteks soibib ja noh, täita saab teda ka hea-paremaga, mis kogu selle maitsetuse siis ära varjab. 

Olete te suvikõrvitsat proovinud, kui see vili vaid paari sõrme jämedune on? Noor ja krõmps, seemnetest pole märkigi ja koor on mõnusalt kriuks. Vot sedasi tuleb suvikõrvitsat süüa. Ja need, mis hiiglasteks kasvavad, saab koogi või moosi sisse panna - kuigi sealgi on noored viljad paremad ja annavad rohkem maitset. 

Aga see salat nüüd - üks mu lemmikuid on lihtsalt roheline salatisegu tomati, suvikõrvitsa, toorete šampinjonide, röstitud piiniaseemnete ja mee-sinepi kastmega. Et kui eriti kiirelt ja kergelt tahaks. Selline, mida ka sõbrannale pakkuda, on ülal pildi peal. Mitte, et valmistamine keerulisem oleks: 

väikesed suvikõrvitsad köögiviljakoorijaga õhukesteks laastudeks, peale niristada head balsamikreemi ja sidrunimahla, soovikorral head õli. Parmesanist parjalt peene riiviga soolakust peale, ohtra peoga pannil röstitud piiniaseemneid ka, viimistluseks värskelt musta pipart. Ideaalselt sobivad seltsi veel ka igasugu mündilised ja tummisemaks eineks parmesani asemel feta. Tõeliselt mõnus kerge salat, kui juhtub, et väikeseid suvikõrvitsaid kätte satub. Kõrvale veel krõbeda koorega saia ja suvi kestab veel. Ja kui pole mitte nii väikesed suvikõrvitsad koju sattunud, siis proovi neid retsepte ka:  http://k2trinkokkab.blogspot.com/search/label/suvikõrvits

Spargel, vutimuna, estragon - 10 minuti imelõuna

See nimetus kõlab natukene nagu nüüd nii mõneski restoranis kombeks on ja ega see väga ekslik olegi. Kui hea tooraine kapis, siis 10 minutiga valmib tõeliselt hõrk roog, mis ühest kodusest brunchist või lõunasöögist tõelise elamuse teeb. 

Kuigi eestimaise spargli aeg on selleks aastaks ühel pool, on noori varsi kaubandusest saada juba terve aasta läbi. Südatalvel, hoolimata sellest, et sissetoodu pole kaugelt nii hea, kui värske kodumaine spargel, on see roog siin just täpselt see, mis kauge kevade lähemale toob. 

Kahele tõeliselt maiuspalaks või neljale eelroaks: 

-  1 kg sparglit

- 30 grammi võid

- 6 vutimuna

- 50 grammi parma sinki

- 100 grammi meelepärast kerget majoneesi

- 2 tl kuivatatud estragoni

- poole sidruni mahl

- soola

- musta pipart

- parmesani

Keeda vutimune 2 minutit, jahuta külmas vees ja koori. Murra spargli varreotsad maha ja pane suurele pannile koos 200ml vee ja 1 tl soolaga keskmisele kuumusele kaane alla 5 minutiks hauduma. Sega vahepeal. 

Estragonimajoneesiks sega kokku majonees (eelistan Põltsamaa Felixi 3% selle kerge koostise ja maitse pärast), sidrunimahl, 1 spl vett ja estragon. 

Eemalda spargli pannilt kaas, tõsta kuumust, lisa või ja kuumuta pidevalt segades kõrgel kuumusel 2 minutit. 

Serveerimiseks jaota spargel taldrikutesse, rebi peale parma sink ja jaota laiali poolitatud vutimunad. 

Tõsta peale estragonimajonees, tõmba mõned parmesanilaastud ja jahvata värskelt peale musta pipart. Naudi! 

Rebitud liha ehk unistame suvegrillist

Praegu on see aeg aastas, kus päevad lähevad selgemalt pikemaks ja lootust ikka on, et kevad kord tuleb, kuid siiski on see veel nii kaugel, et ainult sellest unistusest ei piisa. 

Siis tuleb appi selliste toitude tegemine, mis kuidagi suvised on. Ja ei, siin ma ei mõtle arbuusi-feta salatit või maasikaid, sest lihtsalt head toorainet ei ole saada, kuid head liha saab küll ja mõnusat grill-liha sarnast hõrgutist süües võib lausa tekkida tunne, et väljas on sompus ja märg Jaanipäev?!

Rebitud liha, inglisekeeli pulled-pork, on minu jaoks tõeline maiuspala. Nimi tuleb sellest, et liha on nii pehmeks küpsetatud, et seda kahe kahvli abil peenikesest saab tükeldada. Sinna juurde pakutakse enamasti alati kergelt magusapoolset grill-kastet, mina olen sõltuvuses Santa-Maria Original BBQ kastmest, tean, et paljude jaoks on see liialt magus, aga minu jaoks ideaalne! Appi, millised neelud mul jälle käivad! 

Aga liha juurde siis - mina sain oma kauni tükki Oma Põrsas ettevõtmiselt. Nad müüvad eriti värsket ja otse tootjalt tulnud liha, lisaks mõnusad vorstid-viinerid-sardellid, mis tehtud nagu vanasti, mis muidugi maitses hästi väljendub! Nende käest saab liha lausa koju kätte tellida! 

Mina kasutasin liha marineerimiseks M&S Pad-Thai kastet, seal olid kõik vajalikud maitsed olemas - soolane ja magus, natuke vürtsi ja natuke haput.

- 3-4kg sealiha tükk
- soola-pipart
- pad-thai kastet

Masseeri liha kastmega kokku, soola-piparda ning mässi tihedalt kilesse. Lase üleöö maitsestuda.
Kuumuta ahi 200 kraadini, tõsta liha ahjupotti, kata kaanega ja pane ahju. Keera temperatuur kohe 150peale ja küpseta 5-8tundi.

Tõsta valminud liha potist välja, rebi kahvlitega ribadeks ja serveeri mõnusa salatiga.
Sobib ideaalselt ka burksi või võiku sisse, samuti wrapi täidiseks!

Hurmaa-salsa: kausike eksootikat

Meil läheb siin ühe pimedamaks ja külmemaks, põrutaks korraks õige eksootikasse? Vürtsine salsa, kus sees päikseliselt oranž ja magus hurmaa, on mõnus nii maisikrõpsude kõrvale kui ka wrappide sisse rullida ning hea kiire maitsetäiustaja praelisandina. 

Ideaalne veel ka selle-poolest, et kui koju on jõudnud mitte kõige küpsem hurmaa, siis seal saab selle ilusti ära kasutada, kuigi hurmaad on väga edukad järelküpsejad. 

Mõnus kausitäis:

- 1 hurmaa

- 1 pikk kurk

- 3 kobartomatit

- pool punast sibulat

- tšilli

- punt koriandrit

- 1 laimi maht

- soola

Eemalda kurgilt ja tomatitelt seemneosa ja lõika kuubikuteks, sama tee hurmaaga, koorida ei ole vaja. Haki peeneks sibul ja tšilli ning tükelda avokaado. Sega kausis kokku, maitsesta soola, laimimahla ja hakitud koriandriga. Säilib külmas päeva jagu.

 Ja kui kutsuks nüüd sõbrad külla, vaataks miski huvitava filmi ja teeks kõik koos mõned head tacod?

Selleks vajad korraliku koguse hurmaa-salsat, mõnusalt krõmpsuvat jääsalatit, meelepärast liha – olgu selleks tšilliga praetud hakkliha, kergelt roosakas veisefilee või lihtne kanafilee, hurmaa-salsa täiustab neid kõiki.

Valmista ette liha, haki jääsalat peeneks, kuhja kaussi hurmaa-salsa ja vii osistena lauda - nii saab igaüks endale just meelepärase maitsekombo kokku laduda, lisaks koos tegemise rõõm ja muidugi maitse-elamus!

Ürdikakud ja viinamarinaadis lõhe ehk võtame pidustusteks tuure üles

Mul on siiralt hea meel, et viimaste aastate jooksul on väga paljudes peredes tekkinud traditsioon vabariigi aastapäeva pidulikult tähistada. Ma ei tea, võib-olla on see sedasi olnud juba aastaid, aga minule on see alles viimasel ajal silma hakanud, et enam pole paraadi- ja kleitide vaatamine ning presidendi kõne kuulamine lihtsalt telekaesine meelelahutus, vaid ainult väike osake pidupäevast, kus sõbrad külla tulevad ja kodumaa auks üks pidulik õhtusöök pakutakse.

Ja mis mulle selle kõige juures eriti meeldib on see, et kui jõuluroad on paigas, vastlapäeval saab hernesuppi ja kukleid ning jaanipäeval ohtralt grilli, siis vabariigi aastapäev on püha, kus traditsioonilisi retsepte välja kujunenud ei ole - mis tähendab, et ruumi on katsetamiseks kõvasti. Ainuke nüanss on, et kõik, mis lauale pannakse, võiks olla vähe pidulikum ja nooblim ning täpselt selliseks roaks on viinamarinaadis lõhe, mis lisaks pidulikkusele ühe koostisosa tõttu ka lauda parasjagu elevust lisab. Ja muidugi võiks sellisel pidupäeval ka sai, millelt kala pakkuda olla iseküpsetatud - need mõnusad ürdikakukesed valmivad kiiresti ning on lõhele heaks täienduseks. Kala pane marinaadi eelneval õhtul, kakukesed valmista vahetult enne külaliste saabumist. Lisaks isuäratavale eelroale on nii terve kodu kutsuvat värske saia lõhna täis.

Kala:

- 500 grammi värsket lõhet

- 2 spl helbelist meresoola

- 1 tl suhkrut

- 1 tl rosé pipart*

- 100 ml viina

Hõõru lõhe soola ja suhkruga kokku. Vala viin madalasse anumasse, lisa rosé pipar ning aseta kala lihapool allpool marinaadi. Kata toidukilega ning lase külmikus üleöö maitsestuda.

Ürdikakud:

- 125 grammi nisujahu

- 100 grammi täistera jahu

- 50 grammi võid

- 1 tl küpsetuspulbrit

- 0,5 tl soodat

- 0,5 tl soola

- 1 tl suhkrut

- 1 tl kuivatatud tüümiani*

- 2 tl kuivatatud tilli*

- 50 grammi jahu

- 150 ml petti

Sega kokku jahu, sool, sooda, küpsetuspulber, suhkur ja ürdid. Mudi näppudega juurde külm või. Vala jahusegu lauale, tee keskele süvend ja lisa pett. Haki suure noa või krabaga tainas mitu korda läbi, et jahu ja pett ühendada, seejärel vormi kätega mass 2-3liigutusega tainaks. Üle ei tohi sõtkuda, muidu jäävad kakukesed kõvad.

Suru tainas lapikuks, ca 2cm paksuseks ja vajuta eelnevalt jahusse kastetud ümmarguse vormi või klaasiga ümarad pätsid. Määri pealt piimaga, soovi korral raputa peale seesami seemneid või ürte.

Küpseta 210 kraadi juures 12-15minutit, kuni kakused on kuldsed ja kerkinud. Lase jahtuda.

Serveeri pehme võiga, katteks hõrk lõhefilee. Kaunist aastapäeva!

*Pipraid-ürte-maitseaineid jagas proovimiseks Santa Maria.

Peet ja kõrvits - need mu sõbrad alati

Eestist on suurem peedi hullustus juba ammu üle käinud ja on, ma loodan, et palju neid, kelle jaoks need nii lihtsad ja aastaid vaid salatiks ja marineerimiseks kasutatud viljad nüüd midagi hoopis teist pakuvad. Ja kui kuskil on keegi, kes väidab, et tervislikult toitumiseks peab rahakott puuga seljas olema, suunake alumisele pildile. Sellele värvide mängule ei jää see roog maitses mitte kuidagi alla ning lisaks sellele pole vist poes palju soodsamat, kui peet ja kõrvits?

Ma ise igaljuhul alles vaevlen peedi ja kõrvitsa (avastamise) hullustuse käes ja kuna juba mitmendat kuud ei saa nädalatki olla, ilma, et peedi ja kõrvitsa kooslus isutama ei hakkaks, panen selle täiustatud kujul siia kirja - minu lemmikuks on saanud just selline kombinatsioon maitsetest ja lisanditest, kuigi siin kirjutet peet + feta ülistus on igati kehtiv. Ja pealegi, pimedal talveaal kulub selline värviteraapia lihtsalt kõigile ära.

Neljale:

- 3 väiksemat peeti

- pool väiksemast muskaat- või keegelkõrvitsast (Solarisest leiab)

- pehmet fetat

- kõrvitsa seemneid

- oreganot

- oliiviõli

- soola, pipart

- balsamikreemi

Koori peedid ja lõika suupärasteks tükkideks. Sega ahjuvormis õli ja maitseainetega läbi ning küpseta 180kraadi juures 20 minutit.

Samal ajal puhasta-tükelda kõrvits ja sega see oliiviõli ja soola-pipraga läbi. Kui peedid pool-pehmed, lisa kõrvitsatükid pannile ja pane 20 minutiks ahju tagasi.

Tõsta ahjutemperatuur 200 peale, lisa roale feta, kõrvitsaseemned ning nirista peale balsamikreem. Küpseta 15 minutit. Serveeri kuumalt, lihaprae lisandina või lihtsalt hea saiaga. Värve!

Mehhiko lasanje ehk kihiline tortiljavorm maisi ja ubadega

Olgu kohe alguses öeldud, et sel roal pole lasanjega tegelikult midagi ühist peale selle, et lihakaste on kihiti laotud nisutootega aga nii mõnus on sellest mõelda kui lasanje päikselisest tõlgendusest.

Mehhiko on mulle aastaid köitnud - sealne kultuur ja inimesed, need imekaunid rannad ja lopsakas loodus ning loomariik, rääkimata nende maailmakuulsast toidukultuurist. Must mole-kaste on juba aastaid mu tahan-kindlasti-proovida toidunimekirjas ning isetehtud chilli con carne tavapärane külma aja toit.

Sel roal siin pole autentse Mehhiko toidukultuuriga suurt midagi muud pistmist, kui et kokku on pandud 3 nende söögilaua tähtsat mängijat - tortiljad, mais ja oad. Ja kokku tuleb üks ütlemata maitsev argiõhtu toit.

Tortiljad küpsevad tomatikastmega mõnusalt pehmeks, samas ääred, mis vastu vormi serva, krõbisevad mõnusasti. Päiksekollane mais annab rõõmu silmadele, tumelillad oad täidavad kõhtu ja ohtralt juustu on lisaks maitsele, lihtsalt igaühe rõõmuks. Idee Nigellalt.

Kuuele-kaheksale:

- 10 pehmet nisutortiljat

Kastme jaoks:

- 500 grammi veisehakkliha

- 2 suurt sibulat

- 2 suurt küünt küüslauku

- 2 purki purustatud tomateid

- 3 tl tomatipastat

- 1 tl tšillihelbeid

- 1 tl suhkrut

- 3 tl laimimahla

- soola-pipart

Vahele-peale:

- 1 purk konservmaisi

- 1 purk konservube

- 100 grammi juustu

- 100 grammi Manchego või Pecorino* juustu

Kastme valmistamiseks pruunista hakkliha, lisa hakitud sibul ja küüslauk, maitsesta ohtra soola-pipraga. Lisa tšillihelbed, tomatipasta ja purustatud tomatid ning hauta tasasel tulel 20 minutit. Maitsesta suhkru ja laimimahlaga, vajadusel lisa soola.

Samal ajal loputa mais ja oad, nõruta. Riivi juustud.

*Ideaalis võiks siia lisaks tavalisele riivjuustule maitseks olla Manchego juust, aga see on meil vähe levinud ja kallis. Mina kasutan Pinna DOP Pecorino Romano juustu, mis on kõva lambapiimajuust, kergelt hapuka maitsega.

Laota ümmarguse vormi põhja tortiljad nii, et põhi oleks kaetud - ca 3 tortiljat. Tõsta peale kolmandik lihakastmest, kolmandik maisist-ubadest ning veerand juustusegust. Lao järgmised 2 kihti - viimaseks kihiks peab jääma lihakaste, mais-oad ja ülejäänud pool juustust. Küpseta 200 kraadi juures 20 minutit, kuni juust on kuldne. Head isu, et mitte öelda - arriba!

Kiire piduroog - part apelsinifilee salatiga

Seda, et kõigil koguaeg kiire on, pole ilmselt isegi mõtet enam mainida. Aga see, et üks mõistusega(?) inimene selle kiire kõrvalt endale veel vabatahtlikult igaõhtuse koolikohustuse kaela võtab, paneb lause alguses kõvasti kahtlema. Sellest hoolimata just sellise tükiga ma sel sügisel hakkama sain ning veedan nüüd järgmised 2 aastat enamik õhtutest üheksani koolipingis. Tempo on hullumeelne, närvid koguaeg natuke liiga pingul ning janu hobide-kirgedega tegelemise järele aina kasvab. Üks hea külg sellel kõigel siiski on - igasugu superkiireid roogasid on saanud leiutada.

Üks selline on siin. Retsepti ju nagu tegelikult nii väga polegi, aga kui külalised tulemas ja kapp tühi, saab vaid kiirelt mõne asja järel poes käies tõelise piduroa 30 minutiga valmis. See on üks neist roogadest, kus tulemus on pöördvõrdelises suhtes panustatud pingutuse ja ajaga.

Tarvis läheb ühe sööja kohta:

- 1 pardi rinnafilee

- 2 apelsini

- 1 spl Cointreaud

- 5 spl apelsini mahla

- 3 spl vett

- 0,5 tl suhkrut

- soola, pipart

Lõika pardifilee nahale kuni lihani tihedasti risti-rästi lõiked ja aseta KÜLMALE PANNILE NAHK ALLPOOL. Puista peale soola, pipart. Prae keskmisel kuumusel 10minutit, et nahk muutuks krõbedaks ja rasv välja sulaks. Vahepeal vala vajadusel pannilt rasva ära. Pööra filee ümber ja prae teiselt poolt 8 minutit. Maitsesta krõbe nahk soola-pipraga. Vala pannilt üleliigne rasv.

Mässi filee kahekordsesse fooliumisse ja seejärel köögirätikusse. Lase fooliumis rahulikult 10minutit tõmmata.

Samal ajal valmista apelsinisalat. Selleks lisa praepannile vesi, apelsinimahl ja suhkur ning keeda kastet kõrgel kuumusel 5-8 minutit, kuni see kokku keeb. Lisa Cointreau ja apelsinifilee lõigud ning kuumuta kõrgel kuumusel 1 minut. Keera tuli maha ja jäta tõmbama.

Samal ajal viiluta part, tõsta taldrikule, kõrvale jaota apelsinifileed ning vala peale kaste. Kõrvale sobib ideaalselt rukola kerges sidruni-õli kastmes. Head turbo-kokkamist!

Pardikoiva confit - hästi hoitud saladus imelihtsast piduroast

Pardikoiva confit oli veel mõni aasta tagasi päris mitme restorani menüüs. Ma ise seda rooga kunagi ei tellinud, sest oli isuäratavamaid valikuid ja hästi tegin, sest nüüd, kus tean, kui lihtsasti üks confit valmib, olekski selle roa tellimine restoranis paras raiskamine - minu mõte nimelt on, et kuna teen ise nii palju süüa, siis väljas süües tellin alati midagi sellist, mida ise kas ei saa (tooraine puudus) või ei viitsi (liiga palju jamamist) kodus teha - selline lähenemine tasub ka proovimist, sest nii laiendate kõvasti harjumuspärast - söön restoranis enamasti parti või sisefileed, valikut.

Mis aga puutub confit tegemisse, siis esimesed märked sellest pärinevad juba keskaegsest Prantsusmaalt, kus confit kasutati puuviljade säilitamiseks. Confit nimelt tähendabki ladina keeles tegema, tootma, ette valmistama ja see on säilitamismeetod - nüüd, külmkappide ajastul enam mitte, aga varem säilitati sedasi enamasti just pardi- ja haneliha seda madalal temperatuuril omas rasvas küpsetades ja siis jahedas hoides, kus rasv liha ümber hangub ja sellel raisku ei lase minna.

Praeguseks on confit lihtsalt, aegade jooksul täiustatud retsept, mis oma lihtsa, kuid geniaalse maitseaine kombinatsiooniga ja aeglaselt rasvas küpsedes annab tulemuseks suussulava, kergelt isegi magusa nüansiga pardiliha, peal krõbe, maitsekas nahk. Ja tõesti, valmib peaaegu iseenesest, kuid tulemus sobib ka pidulauale.

Neljale:

- 4 pardikoiba

- 2 spl soola

- 2 suurt kodumaist küüslauguküünt

- 4 pooleks murtud loorberilehte

- mõni oks tüümiani

- värskelt purustatud musta pipart

Pardikoivad pane 24 tundi enne roa valmistamist maitseainetega seisma. Puista vormi põhja natuke soola, aseta sisse koivad ja raputa peale teine pool soolast. Hõõru sisse. Torka pooleks lõigatud küüslauguküüned ja loorberilehed koibade vahele ning puista laiali tüümianilehekesed. Pane külmkappi maitsestuma.

Enne ahju panemist vala vormist ära sinna tekkinud lihamahl ja purusta lihale musta pipart. Seejärel küpseta 220 kraadi juures 20 minutit ning edasi 150kraadi juures 3 tundi.

Kuigi algselt näeb meetod ette eraldi pardirasva lisamist, pole väiksema küpsetusnõu puhul, kus pardikoivad tihedasti sees, seda vaja. Lisaks on esimesel korral pardirasva hankimine võib-olla tiba keerukas.

Pärast confi valmimist aga kurna kogu küpsemisel sulanud rasv väiksesse purki ja kasuta seda järgmise confit või siis ahjukartulite tegemisel - pare

maid ahjukartuleid pole olemas, kui pardirasvas küpsenud.

Confit kõrvale sobib väga hästi mõni kapsa lisand - talve poole hapukapsa variatsioonid, praegusel ajal soovitan hautada punast peakapsast koos paari õuna, törstu balsamiäädika ning spl või ja tl suhkruga. Head maiustamist!

Peekonimoos - hoopis teist masti hoidis lihahimulistele

See idee, teha peekonimoosi sai esimese sädeme ükskord sõprade seas levinud naljakaid pilte vaadates - nimelt on ameerikamaal tehtud peekonist kõike ja tuhat korda rohkemgi veel - olemas on nii tuubis, kui nätsu kujul peekonimaitselised saadused, rääkimata peekonikujulistest mälupulkadest ja hiiremattidest. See kõik muidugi on lihtsalt muigama panev obsessioon, aga mõte teha peekonist muutki, kui seda hommikuks praadida või carbonarasse panna sai alguse küll. Ja kuna mul ümber palju neid, kelle jaoks söök pole toit ilma lihata, otsustasin peekonist teha miski hoidise tüüpi saaduse, et nii mul kodus alati purgike liha olemas oleks.

Alguses võib-olla ehmatama panev idee sulatab teenimatu eelarvamuskübeme pärast esimest magus-vürtsikat ampsu, tekitades sarnast sõltuvust krõpsupakiga, mille söömisest enne ei saa loobuda, kui kõik otsas. Nagu moos ikka, sobib peekoni omagi ideaalselt röstsaiale, aga täiustab ka wrappide ning paninide maailma. Kiireks õhtusöögiks sega pesto asemel spagettide hulka või kuhja koos hapukooretupsuga ahjukartulitele. Meie kodus on see leidnud kindla koha suupistelaual, juustutaldriku ja kreekerite kõrval, kus need, kellele juust nii mokka mööda poole, peekonimoosi küpsisele tõstavad.

Lihtsam on moosi valmistada malmpotis, siis on vähem segamise vaeva.

Valmib poole liitrise purgikese jagu moosi:

- 700 grammi head suitsupeekonit

- 200 grammi sibulat

- 2 suurt küünt küüslauku

- 1 tl kivisoola

- 1 tl musta pipart

- 1-2 tl tšillihelbeid

- pool muskaatpähklit

- 2 tera nelki

- 4 spl tomatipastat

- 2 spl valgeveini äädikat

- 4 spl sidrunimahla

- 80 grammi fariinisuhkrut

- 2 X 200 ml vett

Eemalda peekonilt kamar ja suurem ülemine rasvakiht, tükelda väiksemaks ja pruunista kõrgel kuumusel pidevalt segades. Alanda kuumust ja lisa peeneks hakitud sibul ning küüslauk. Hauta, kuni sibul on klaasjas. Maitsesta soola ja värskelt jahvatatud pipraga. Lisa 200 ml vett ning hauta kaane all tund aega.

Sega moos läbi, maitsesta tšilli ja värskelt riivitud muskaadiga, lisa 2 tera nelki. Sega hulka fariinisuhkur ja tomatipasta, lisa 200 ml vett ning lase kaane all tund aega podisega.

Tunni möödudes tõsta kuumust, sega moos läbi, maitsesta veiniäädika ja sidrunimahlaga. Vajadusel timmi soolakust. Kuumuta pidevalt segades 10 minutit, et moos natuke kokku keeks ja keera seejärel tuli maha. Vajadusel koori üleliigne rasv. Purusta köögikombainis mõned sekundid, et moos oleks määritavam ning jaga siis steriliseeritud purkidesse, kaaneta ning jahuta. Säilib suletult külmkapis kuu-kaks, avatult nädalake-kaks.

Retsept valmis koostöös Santa-Mariaga.Head proovimist!

Must leib tallekeele, mädarõikakreemi ja jõhvikamoosiga - väike hommikuvõiku snobism

Ma võin nüüd kohe päris ausalt tunnistada, et kui ma ühel kaunil pühapäevahommikul omale selle pealkirjas nimet võiku valmis tegin ja seda siis uhkes üksinduses nautisin, tundsin ennast nagu väike snoob. Aga mitte selline kurja pilguga, halvustav snoob, vaid selline, kel kerge kaval muie suunurgas - et kus ma nüüd alles tegin omale võiku :)

Lambakeele hullus vallutas toidublogid juba mõni aeg tagasi, aga kuna ma laisk olin, ei jõudnud kordagi turule selle hõrgutse järele. Küll aga tuli 2 keelekst kaasa selle lambakintsuga ja teadsin kohe, et keedan nad valmis niisama, võileivale lisamiseks, kuhu alla natuke mädarõigast määrin. Mädarõika + tallekeele taevas sõlmitud abielust on kirjutanud ka Tuuli. Nagu minu puhul ikka, oli vaja toidule lisada ka kerge magus-värske nüanss, mida sel korral etendas jõhvikamoosi lusikatäis. Kokku sai üks imemaitsev suutäis.

Kuna tallekeeled on nii pisukesed, siis tuleks suuremale seltskonnale pakkudes neid ohtralt varuda - inimese kohta 2, aga kust neid korraga nii palju saada võib - ma ei tea - turul neid hulgim saada ei ole, on mul kõrva jäänud. Aga valmistamine tasub ette võtta kahe keele pärastki nii nagu mina seda tegin.Loputa keeled külma vee all puhtaks, lisa potti sibula, sellerivarre, loorberilehe ja pipraterade seltsi, täida pott külma veega ning aja kiiresti keema. Keera tuli madalaks ja koori pinnalt vaht. Lisa supilusikatäis soola ja lase vaiksel tulel 2 tunni jagu keeda. Keera tuli maha ja jäta keeled leeme sisse jahtuma. Kui keeled on jahtunud, võta puljongist välja ja koori.

Võiku valmistamiseks sega toorjuustule sekka lusikaotsatäis mädarõigast, määri mustale leivale, kata keeleviilakatega, lisa jõhvikamoosi ja raputa üle murulauguga. Naudi, rahulolevalt, muigega.

Täiuslik turboinimese lõuna - aurutatud brokoli parmesaniga

Mina olen nüüd juba paar nädalat koolijüts, mis tähendab seda, et lahkun kodust kaheksa paiku ja naasen paremtel päevadel ka kaheksa paiku, aga mõnel õhtul veel üheksa-kümnegi ajal. Siit on vist igaüks juba oma mahakandmise teinud ehk siis kokkamiseks mul enam väga aega ei ole - nädalavahetusel olen muidugi pliidi ette naelutatud, keetes ja vaaritades erinevaid moose, hoidiseid, letšosid - valiku neist leiate ka paremalt, klikkides moosipurgile, aga suuremaid kooke ja soolaseid üllitisi väga enam teha ei jõua.

Ka see "retsept" siin pole tegelikult ju mingi retsept, aga küll on see geniaalne oma lihtsuses ja mis peamine, pärast sellist lõunat ei murra unemati maha, vaid jõudu jagub õhtuni ringi tormata ja õppidagi.

Brokoli ehk spargelkapsas on äärmiselt tervislik, sisaldades palju C-vitamiini ning kiudaineid ja õigesti valmistades pole sel midagi pistmist selle lögaseks keedetud samblarohelise asjadusega, mida sööklates leida on.

Poes on viimasel ajal silma jäänud eestimaine varajane brokoli, millel lisaks ilusatele tumerohelistele õisikutele ka mahlased, pikad varred küljes on. Need varred on muuseas eriti maitsvad ja head, ärge neid kindlasti prügikasti visake.

Valmistamisprotsess on järgmine:

Pese brokoli puhtaks, naksa noaga küljest õisikud. Seejäärel koori kartulikoorimisnoaga jämedamast poolest ülepoole vartelt pealmine, kõvem koor. Lõika juppideks ning aseta sõelale, selle peale laota õisikud, puista peale natukene soola.

Aseta sõel keeva veega poti kohale, jälgi, et sõel vett ei puuduks, pane kogu kupatusele peale kaas ja auruta 3-5minutit.

Vala veel krõmps, ere-tumeroheline brokoli kaussi, nirista peale oliiviõli, riivi parmesani, purusta musta pipart ja puista kõrvitsaseemneid, hakka sööma. Küll on hea!