KokaKunsti lähivaatlused Food Studios - Olo ja Tchaikovsky etendus

Kas võid ette kujutada, mida teeb ühe kokkamisfanatti hing, kui ühe Soome praeguse tipp-restorani peakokk sind isiklikult sööma utsitab, et muidu ära jahtub? Et sellest veel vähe oleks, siis oled sa enne seda seisnud teispool lauda ja vaadanud, kuidas see imeroog koos ühe Eesti tipp-koka abiga paljudes väikestes pottides sinu silme all valmib, kuulates samal ajal neid kahte omavahel arutamas, retsepti kohta vihjeid jagamas ning oma restorani elust-olust rääkimas? Ma saan nüüd omast kogemusest väita, et see tunne on ülev ja võimas - midagi absoluutselt teistmoodi, kui restoranis süüa.

Olo peakokk Pekka Terävä ja Tchaikovsky peakokk Vladislav Djatšuk (seljaga)

See, et restoranides samasugused vahetused toimuvad nagu üliõpilastel vahetusõpilaseks minnes pole suur uudis. Ja kuigi need kokkade-vahetused või nii öelda külaskäigud on palju lühema-ajalised, on see siiski suurepärane viis õppida, mõtteid vahetada ja inspiratsiooni koguda. Põhjaka on ju praegu Moonis ja Moon Põhjakas ning Juuri-Sfääri kosmilisest-kooskõlast kirjutasin jaanuaris.

Nende samuste vahetuste raames on sel aastal Eestit külastanud kõik Soome Michelini tärniga restoranid, välja arvatud üks: Olo.

Olo peakokk Pekka Terävä on restorani Tchaikovsky kontseptsiooni autor ning sealse peakoka Vladislav Djatšuki esimese väljamaise praktika mentor, kelle kööki Olos ta nüüd oma töötajaid õppima saadab. Sellest pika-ajalisest koostööst sündis ühine menüü, mille kolme käiku mul laupäeval maitsta õnnestuski.

Menüüs oli langustiinipelmeenid, põhjapõder ning shokolaadikook. Pea sama minimalistlikult oli kirja pandud ka õhtu varem Tchaikovskys toimunud õhtusöögi seitsmekäiguline menüü ja seal viibinud inimeste emotsioonidest jäigi kõlama see üllatusmoment ja maitseterohkuse vapustus - kui palju erinevaid tekstuure-värve-maitseid oli igas roas.

Muidugi ei valmistatud laupäeval Food Studios roogi koha peal algusest-lõpuni, kuna näiteks meile serveeritud põhjapõdra antrekoot küpses 65kraadi juures 12 tundi ning shokolaadikooki täiustas muu hulgas veel pistaatsiakook, astelpajupüree ning pralinee-vaht, kuid näha juba lõpp-ettapigi oli võimas.

Langustiini pelmeenid valmistas aga Djatšuk täitsa algusest-lõpuni meie silme all ning jälgisin kulli-pilguga iga tema liigutust, kuna Tchaikovskys pakutavad metsaseene pelmeenid on vaieldamatult parimad pelmeenid, mida ma kunagi söönud olen. Nüüd on mul käes nii taina valmistamise kui ka pelmeenide voltimise ja keetmise nipid. Viimase juures oli hästi huvitav see, et Vlad pani pelmeenid küll keevasse vette, kuid mulinal vett keema ta enam selleks 3 minutiks, mida värselt valmistatud langustiini pelmeenid küpsemiseks nõuavad, ei lasknudki. Ainult pasta masin on veel puudu ja siis läheb katsetamiseks. Taldrikule seati pelmeenidele seltsiks imemaitsev lisand kapparitest, tomatist ja marineeritud sibulast.

Pearoaks oli 65-kraadi juures 12 tundi küpsetatud põhjapõdraliha, mis serveeriti puravike, orsotto ja köögiviljadega. See ülimalt pehme, kuid iseloomuga liha, tugevamaitseline purakulisand ja imekaunilt värvilised peedid-porgandid tõid taldrikule köökides algava tummisema talvemenüü perioodi parimad küljed.

Magustoit oli samuti tõeline värvide ja maitsete mäng. Shokolaadikook oli imeliselt õhuline, aga samaaegselt kreemine ning pistaatsia-, mustsõstra- ja astelpajulisandid andsid igaüks koogile täiesti erineva nüansi juurde.

Selle kogemuse eest olen väga tänulik Dan Sukkerile, kes üritusele oma magusa õla alla pani. Pildid tegi Katrin Press, kes kirjutab oma kogemusest samal üritusel siin.

Ahjaa, veine asendasid sel korral Silja nopped tema kogemustest Olo ja Tchaikovsky köökides, kus ta mõlemas ühe päeva veetis. Lugeda saab neist tema blogis, kus ta sellest kõigest tõeliselt kaasahaaravalt kirjutab. Elamusi!