Pisaravaba sibulamoos kurkumiga - veiniõhtu hää kaaslane

Klaasike veini, tükike juustu ja magus-vürtsikas sibulamoos - kõlab ju nagu ideaalne kooslus?

Kõik, kes kunagi ise sibulamoosi teinud, teavad, et väikese purgi sibulamoosi tegemiseks peab esmalt kõigepalt kõvasti pisaraid valama, sest sibulad keevad moosi tehes nii palju kokku, et väikese purgi jaoks tuleb puhastada ja lõikuda kilo jagu sibulaid - sellise koguse sibula peale tulevad pisarad silma mitte ainult hakkijale, vaid kõigile, kes vähegi ligiduses viibivad.

See keedus siin täidab kõik sibulamoosi nõuded - magusalt vürtsikas, mõnusa sibulamekiga, mis maitseb ka sibulavihkajatele, lisaks valmib ilma ühegi pisarata.

Poole liitri jagu moosi:

- 1 kg kõvemaid pirne

- 250 ml vett

- 2-3 spl sibulahelbeid*

- 1 tl jahvatatud kurkumi

- 0,5 tl soola

- 1 spl valgeveiniäädikat

- 1-2 spl balsamiveiniäädikat

Eemalda pirnidelt südamik ja tükelda väiksemaks, keeda veega kaane all pehmeks. Lisa sibulahelbed, sool ja kurkum, keeda 30 minutit aeg-ajalt segades kaaneta potis, et keedis pakseneks. Maitsesta äädikaga, keeda kõrgel kuumusel 5 minutit ning villi seejärel puhastesse purkidesse. Lase jahtuda. Serveeri kreekeritel koos mõnusa juustuga. Hääd keetmist!

*Santa Marial on röstitud sibulahelbed valikus, mis moosis mõnusalt tagasi enda algmõõtu paisuvad ja ohtralt maitset annavad. 

Päikesekarva apelsinimoos sumeda vürtsiga

Kuigi punased ja mustad sõstrad, tikrid, kirsid ning õunad on jälle au sisse tõusmas ja neid ei jäeta enam aias massiliselt põõsaste külge (või valmistehtud mahlu/moose keldrisse), tunduvad alati aprikoosid ja apelsinid ning neist tehtud hoidised palju päikselisemad - seda eriti kesktalvel, kui jõuluvana kingikotti kallitele midagi armsat ja mõnusat tahaks pista. 

Kuna meie kliimas eksootika ei kasva, pole neid vilju põõsa küljest lõputult võtta - nii lähebki kodus ise apelsinimarmelaadi valmistamine üsnagi kulukaks.

Kui aga väikesed trikid appi võtta, valmib apelsinimarmelaad vägagi koduste vahenditega, sumedad kaneel ja kardemon lisavad omalt poolt tõelise lõunamaa eksootika.

Liitri jagu moosi:

- 1 kg suvikõrvitsat (võimalusel kollased)

- 125 ml vett

- 200 grammi moosisuhkrut

- 2 apelsini*

- 1 väikese sidruni mahl*

- 2 tl jahvatatud kardemoni

või

- 2 tl  jahvatatud kaneeli

Koori ja eemalda suvikõrvitsa pehme seemneosa, tükelda. Kui kasutad kollase koorega noori vilju, pole neid vaja koorida.

Keeda suvikõrvitsat veega madalal kuumusel, kaane all, aeg-ajalt segades 30minutit, kuni suvikõrvits on pehme.

Pese apelsinid korralikult ja koori kartulikoorimisnoaga apelsinidelt koor maha - püüa võimalikult vähe valget osa koore külge jätta.

Tükelda apelsinikoor väiksemaks ja lisa potti. Lisa ka suhkur ja sega täieliku lahustumiseni. Keeda kaaneta potis  aeg-ajalt segades 20 minutit, et moos pakseneks.

Pressi sisse sidruni ja apelsinide mahl, lisa vastavalt eelistusele kardemon ja/või kaneel, sega läbi, keeda 10 minutit kaaneta potis, et marmelaad pakseneks ja villi seejärel puhastesse purkidesse.

Kaaneta ning lase jahtuda. Säilita jahedas-pimedas.

Sobib ideaalselt hommikuse röstsaia peale, kringli ja shokolaadikoogi vahele, kõige paremini lusikaga otse purgist väikese päikesesüstina. 

Kasutan Santa Maria tooteid. 

*Rimis müüakse juba mõnda aega mahedalt kasvatatud, vahatamata sidruneid ja apelsine. Kasutan neid alati, kui retseptis on vaja tsitruse koort kasutada. 

Rubiinsibulad ja arbuusi-feta salati täiustus ehk august on suvekuu

Nüüd üks väike nipp, mis on seni paljude jaoks olnud silmi avav ja muutnud nende jaoks sibula kasutamist köögis oluliselt laiemaks. 

Jah, sibulatest saab 10minutiga, neid kuumutamata, luua midagi täiesti uut. Ja see on nii lihtne. Kasutan sedasi marineeritud sibulaid nii grillvõileiva vahel kui ka kreekapärases fetasalatis kui ka siin - selles täiustatud suvelemmikus, kus mesimagusale ja värskele arbuusile vastanduvad soolane feta, hapukas sibul ja maitseküllane petersell. Ja nüüd, kus august päeval ka oma tõelist - lämbet ja õhuta palet näitab, ei saa minul sellest kergest ja värskendavast suvesalatist veel nii pea küllalt. 

Rubiinsibulate tegemiseks on tarvis vaid kolme asja - punast sibulat, laimi ja soola. 

Viiluta sibul õhukesteks poolkuudeks, lisa peale näpuotsake soolahelbeid ning seejärel pigista peale laimi mahl. 

Kõige mugavam on sibulaid marineerida väikses plasttopsis, mis kaanega suletav, nii saad kolm komponenti korralikult läbi raputada ja sibulad marineeruvad kiiremini ning on veelgi hõrgumad. 

Suvesalati valmistamiseks panegi esmalt sibulad marinaadi, seejärel tükelda-puhasta arbuus, laota kandikule, kuhu lisa ohtralt feta juustu, haki petersell ja puista peale. Kõigi nende tegevuste käigus raputa aeg-ajalt ka sibulatopsi. 

Kui sibulad on 5-10 minutit laimimahlas marineerinud, tõsta nüüd kaunilt rubiinivärvi ribakesed salatile, purusta peale musta pipart ja serveeri. Mõnusat suve jätku - august on ju täieõiguslik suvekuu! 

Kohev omlett spinati ja juustuga ehk minu hommikuturgutus

Hotellis ööbides meeldib mulle alati süüa omletti - see on seal alati kuidagi eriti kohev ja mõnus. Nüüd olen leidnud nipi, kuidas ka kodus omlett mõnusasti kohevaks küpsetada nii, et sellele jahu ja koort ei pea lisama.

Munasid kokku kloppides segan sinna hulka ka paraja sortsu vett. Küpsetades moodustab aurustuv vesi omletti sisse palju väikesi mullikesi, muutes selle mõnusasti kohevaks. Lisaks pehmendab see ka omleti üldist tekstuuri ja nii saab see eriti pehme ja kohev. 

Teise nipina, kuidas üks väga maitsev ja ka tervislik hommikusöök alati valmida saaks, on külmutatud spinat - teate ju küll neid sügavkülmutatud spinatipallikesi, mida igast supermarketist saab? Neid on mul alati sügavkülmas olemas ja kui hommikul tõusen, võtan esimese asjana 2 pallikest sügavkülmast pannile sulama. Silma-hambapesu ajal jõuavad need täpselt parajalt sulada. Ja nii ongi väga lihtsalt igal hommikul omleti sees ka pisike terviseturgutaja. Selles on ohtralt A, C, E ja K vitamiine, palju mineraale ja eriti hästi on see tuntud raua allikana. 

Ühele, küpseb väiksema ca 18cm mõõduga panni peal: 

- 2 külmutatud spinatikuubikut

- suts õli

- 2 muna

- 2-3 spl vett

- soola, pipart

- lisandiks mõnd head juustu - parmesani, fetat vms (Mulle endale meeldib väga punane pestojuust, mida saab Juustukuningatest ja vahel ka Rimist)

Võta spinat hommikuste toimetuste ajaks pannile sulama. Et protsessi kiirendada võid need hetkeks kuuma vee alt läbi lasta. 

Kui oled valmis omletti valmistama, lisa pannile natuke vett, pane pliit tööle ja keeda spinatit vees, kuni see aurustub. Lisa või ja kuumuta läbi. 

Sega kokku munad, sool-pipar ja klopi hulka vesi. 

Vala pannile, soovi korral riivi peale natuke juustu, keera tuli vaikseks ja kata kaanega. 

Küpseta 5-6 minutit, kuni omlett on kohev. 

Serveeri kohe värske salati, tomati, kurgi vms. Kas tunned, kuidas tervis tuleb? 

Suveköök ehk 12 minutit pliidi taga - suitsusingi-kurgi salat - ideaalseks kastmeks praekartulitele

Nii, ma võtsin nüüd julguse kokku ja panen siia kirja midagi, mis pole miski retsept, samas on see väga maitsev ning mis kõige tähtsam - illustreerib täiuslikult minu viimase kahe kuu toitumisharjumusi ehk siis küpsetamiseks aega ei jää, enamik söögikordi toimub kontori laua taga, sest enne puhkust oli tööl hullumaja ja kui on puhkus, siis on jälle enamik söögikordi kohvikus-restoranis.

Ja kui ma kodus süüa teen, siis on see just midagi sellist - ülilihtsat, kiiret ja justkui mitte kirjapanemiseväärilist, aga siiski tahan ma seda siin jagada, sest kui - ei viitsi üldse süüa teha - peale tuleb, siis selle kokku segada ikka jõuab. 

Kahele: 

- 100 grammi suitsusinki 

- 1 muna

- 3 kurki

- tilli

- 4 spl hapukoort

- 1 spl majoneesi

- soola, pipart

Sega kokku hapukoor ja majonees, maitsesta soolaga.

Lõika kurk suupärasteks tükkideks, haki peale suitsusink ja vala peale hapukoorekaste. Kaunista hakitud keedetud muna ja ohtra tilliga, purusta peale musta pipart. 

Serveeri kuuma värske praetud kartuliga. Keele viib alla!

Mannavahusmuuti ehk rabarberi-pirni lonks

See smuuti on olnud üks viimase aja hitt - mannavaht klaasis, ütleks selle maitse kohta.  Kellele mannavaht ei maitse, mõelgu sellest kui sametisest, kevadiselt rabarberimekiga joogikesest, mis hommikul koos päikesega tõustes heaks kiireks eineks on, kuna ühte klaasi mahub ohtralt head ja paremat. 

Kahele klaasitäiteks on tarvis:

- 3 peenikest või 1 jäme vars rabarberit 

- 1 suur pirn

- 1 klaas naturaalset õunamahla

- 2-3 pehmet datlit (Rimi Eco sarja omad on head pehmed)

- jääd

Lõika rabarber juppideks, eemalda pirnilt südamik, kontrolli, et datlitel poleks kive sees ja viska kõik blenderisse. Lisa õunamahl ja natuke jääd ning surista ühtlaseks - selleks kulub umbes 2 minutit korralikku blenderdamist - nii saad sametise, kergelt vahus joogi. 

Vala klaasidesse, lisa rabarberivars ja naudi! 

Maast leitud õnn ehk oma aia spargel, puhtalt

Nädalavahetusel maal käies avastasin ma täiesti juhuslikult, et meil kasvab lillepeenra otsas spargel. Suure põnevuse ja rõõmuga nupukesi uurides, ütles mu ema kuldsed sõnad: "Ei need süüa kõlba, see on see roheline asi, mis lillekimpu käib." Ja ma tean väga hästi, millisest rohelisest asjast ta räägib, sest oleme seda maja taga lillekimpu murdmas käinud juba lapsepõlvest saati. 

Kuna ma ise suur sparglifanat ei ole, pole ka kunagi tähelepanu pööranud, et milline see hõrk toidupoolis ülekasvanuna välja võiks näha, kõrva on vaid jäänud, et mitte kõik sparglid pole söödavad ja nii jätkus põnevust kuni eilse ööni, mil pärast sparglivarte söömist kõhult sõnumeid ootasime, et kas siis olid söödavad või mitte. Nüüd kinnitan, et olid küll ja ema, kes lootis sel aastal peenrast selle taime üles kaevata, mis sügiseks suureks, kõike varjutavaks roheliseks puhmaks kasvab, peab pettuma, sest oli ika hõrk küll - krõmps, natuke herne värske nüansiga ja üleni kevade värskust täis. 

Retsepti siinjuures polegi, heal toorainel on vähe vaja ehk mõni minut killukese võiga pannil, taldrikul soolahelveste, musta pipra ja parmesanilaastukestega üle puistada ja kinoõhtusnäkk saab täiesti uue tähenduse. Hääd spargliaega!

Sametpehme dessert: shokolaadirull maasika-kohupiimakreemiga

Ka Eestis väga populaarne biskviit sai oma alguse 17 sajandil Inglismaal, olles üks esimesi kooke, mille kergitamiseks ei kasutatud pärmi. Selle tegemisõpetus on kirjas 1615.aastal ilmunud Gervase Markhami raamatus: "Inglise koduperenaisele. Sisemised ja välised voorused, mis ühes täiuslikus naises olema peavad." Siiski võib eeldada, et tolle aja biskviit oli pigem õhuke, rohkem tänapäeva küpsist meenutav kook. Õhuline ja kerge biskviit on 19sajandi algupoole leiutis, Ameerikas on tõendeid selle retseptidest kariibisaarestikus asuvas Grenada kokaraamatutes, samuti võib leida palju biskviidil põhinevaid desserte Prantsuse köögist. 

Biskviit ja selle edasiarendus silindervormis rullbiskviidi näol on selles retseptis natuke nooblimas kuues. Traditsioonilise biskviiditaina asemel, kus munavahu seob tainaks supilusikatäied jahu, mängib siin põhirolli kvaliteetne 70% shokolaad. Sarnast shokolaadirulli, apelsinilisandiga pakkus omal ajal imearmas Café Anglais. 

Kaheksale:

- 3 suurt muna

- 50 grammi suhkrut

- 2 tl maisitärklist

- 150 grammi 70% kakaosisaldusega shokolaadi (Laima tume)

- 0,6 dl vett

- näpuotsatäis soola

Kreemi jaoks:

- 100 grammi vahukoort

- 50 grammi suhkrut

- 200 grammi kohupiimakreemi

- 1 vaniljekauna seemned

- 200 grammi maasikaid

Puisteks kakaod

Sulata shokolaad koos veega vesivannil, sega läbi, kuni saad ühtlase kreemi. Jäta ootele. 

Eralda munakollased valgetest. Vahusta valged näpuotsatäie soolaga tugevaks vahuks. Vahusta munakollased suhkruga heledaks vahuks, sõelu hulka maisitärklis ja lisa shokolaadikreem, sega ühtlaseks. 

Lisa shokolaadi-munakollase kreemile kolmandik munavalgest ja sega läbi. Lisa ülejäänud munavalgevaht ja sega õrnalt, alt-üles tõstes läbi, kuni munavalge triipe enam näha pole. 

Määri küpsetuspaber tilga õliga, jaota tainas ühtlase kihina laiali 30X30cm plaadile ja küpseta 170 kraadises ahjus 15 minutit.

Tõmba tainaplaat kuumalt ahjuplaadilt lauale, et see edasi ei küpseks, raputa peale natuke suhkrut ja kata puhta küpsetuspaberiga. 

Valmista kreem - selleks vahusta vahukoor suhkruga tugevaks vahuks, lisa kohupiimakreem ja vaniljekaunast seemned. 

Tükelda maasikad väiksemateks tükkideks.

Laota kreem tainaplaadile, puista peale maasikad ja keera tainaplaat ettevaatlikult alumise küpsetuspaberi abil rulli. Lase külmkapis tunnike tõmmata. 

Enne serveerimist puista peale kakaod. Suve! 

Kodune pastategu - elurikkuv kogemus

Võib kohe alguses öelda, et kui teil pole köögis ruumi uue vidina jaoks, siis pole mõtet seda retsepti järgi teha. Kodune pastategu, mille meie esimest korda külas olles ette võtsime on elu rikkuv kogemus, sest enam ei taha poest kuivatatud pastat osta ja köögikappidesse tuleb ruumi teha uuele asukale, ehk pastamasinale.

Muidu oleks see kõik ju imetore, aga kui elu on ülikiire ja köök on väga väike, siis on ikka jama majas, sest koguaeg himustab värske pasta järele, mille tegemiseks aega pole, sest juba kuu aega tuleb minu toit karbis koju ja elutoa raamaturiiuli alumisele korrusele kolib köögiasukas. Kui aga kõigeks selleks valmis olla, siis siin ta on - lihtne, kiire, maitsev - kodune pastategu.

Jagub neljale:

- 4 muna

- 400 grammi durum nisujahu

- 4 spl oliiviõli

Kuhja jahu kraatrisse, tee keskele süvend ja lisa sinna lahtiklopitud munad. Hakka sõrmeotstega äärtest jahu järjest muna sisse segama, kuni saad tihke massi. Lisa oliiviõli ja sõtku tainast, kuni saad siidise, ühtlase tainapalli.

Mässi toidukilesse - see on oluline, sest tainas ei tohi vahepeal kuivada, ja lase 30 minutit toatemperatuuril puhata.

Jaga tainas 4-6 tükiks, puista jahuga üle pastamasina rullikud ja rulli tainatükk läbi.

Alusta kõige laiemast vahest, iga laiusega 2 korda tainast läbi ajades. Mulle meeldib tainast eriti õhukeseks rullida, ülemise käe pealt on näha, kui õhuke, aga siiski sitke on pastatainas.

Kui tainaplaat on sulle meelepärase paksusega, puista jahuga üle ka lõikerullikud ja aja tainaplaat sealt läbi.

Meie kogusime tagliatelled söögipulkadele, kust need jahusele kandikule kerasse läksid.

Kuniks rullid teisi tainatükke, kata valmis makaronid niiske rätikuga, et need ära ei kuivaks.

Pärast esimese rullimise lõppu on paras aeg ka majapidamise suurim pott veega täita ning see tulele panna, et pastavalmimise ajaks vesi juba mulinal keeks. Kuna pastatainasse ei käi soola, tuleb seda lisada keeduvette. Sool lisa alati juba keevasse vette, kuna alguses soola lisamine pikendab vee keemaminemise perioodi. Soola läheb potti nii palju, et keeduvesi oleks sama soolane, kui Vahemeri. Samuti lisa potti 1 spl õli, et pasta kokku ei hakkaks.

Värske pasta vajab keemiseks 2-3 minutit, mitte kauem, ole tähelepanelik, et see üle ei küpseks, õige pasta peab olema keedetud al dente ehk kergelt hambale vastu hakkama. Minu vahva itaallassest sõber, kes kokaelukutset peab on lisaks eelolevatele nippidele õpetanud mulle pasta keetmise kohta sellise tõe, et pastat keetes peab vesi koguaeg mulisedes keema, pasta ei tohi potti lihtsalt hulpima jääda. Ja pasta õige küpsusaste on saavutatud siis, kui seda pooleks murdes üksikuid valgeid täppe on näha - sellist kontrolli saab siiski teha pennede ja muu tugevama pastaga, lintidega on see keeruline.

Esimene kodutehtud pasta ei vaja enda täiustamiseks suuri kastmeid. Meie serveerisime kreemise suitsujuustu ja ohtra musta pipraga. Head rullimist!

Kookose-apelsini keeks shokolaaditräpsudega ehk troopika maitset enne rabarbri saabumist

Peagi on taas käes see ilus aeg, kui päike tõuseb meist varem ja aiast saab rabarbrit, mille järgi nüüd juba nii suur ihalus on. Kuni see ilus aeg aga kätte jõuab, küpsetaks keeksi, mis juba oma eksootiliste maitsetega päikese välja toob.

Retsept on valminud koostöös Eesti Ekspressi eriväljaandega Gurmee ja mahetooteid müüva kauplusega Parim Pood. Retsepti jaoks tarviliku inventaari valimisel olid mulle abiks kaks väga toredat müüat, kes soovitasid mulle tõeliselt kihvte tooraineid - näiteks kookoskreem, millest saab valmistada täiesti imelisi glasuure. Ilma keemia- ja värvainetete nonparellid on minu köögis nüüd püsikasutuses, pisikestest shokolaadinööpidest ei suuda ma lihtsalt enam loobuda, sest need on nii armsad ja mugavad küpsetistesse lisamiseks kasutada ning apelsiniõli - asi, mida ma olen otsinud juba aastaid, oli koguaeg olemas siin samas Tallinnas, kõrvuti riiulil sidruniõliga.

Selles keeksis on lisaks nisujahudele kasutatud ka sametist kookosjahu, mis annab keeksile mõnusa siidise tekstuuri ja tugevat kookose maitset, shokolaaditräpsud on alati kõigi lemmikud - ütleks, et meie aja Tootsi-rosinad ja apelsiniõli lisab tilgakese luksust. Glasuur on justkui sametine pai, mis kõik kokku seob.

Keeksi jaoks:

- 6 muna

- 80 grammi roosuhkrut

- 120 grammi nisujahu

- 120 grammi täistera nisujahu

- 120 grammi kookosjahu

- 3 tl küpsetuspulbrit

- 1 tl soodat

- 0,5 tl soola

- 2 küpset banaani

- 1 apelsini mahl

- 100 grammi võid

- 100 grammi shokolaadinööpe

- 5 ml apelsiniõli

Glasuuriks:

- 200 grammi kookoskreemi

- 5 spl agaavisiirupit

- 1 suure apelsini mahl

- 1 sidruni mahl

Kaunistuseks nonparelle

Vispelda munad suhkruga kergelt vahule. Sega kuivained omavahel ja lisa seejärel munavahule. Tambi banaan kahvliga püreeks, lisa apelsinimahl ja sulatatud või, sega taina hulka. Viimasena lisa shokolaadinööbid ja apelsiniõli. Sega läbi.

Tõsta tainas võitatud 1 liitrisesse keeksivormi, silu pealt ühtlaseks ja küpseta 160kraadi juures tund aega. Lase vormis jahtuda.

Glasuuri valmistamiseks soojenda vesivannil kookoskreem, sega hulka algaavisiirup ja tsitruseliste mahlad. Sega ühtlaseks ja määri keeksile. Kaunista nonparellidega. Head avastamist!

Uudiseid pilve pealt ehk beseerull granadillikreemi ja vaarikatega

Beseerull on üks neist asjadest, mida kas armastatakse või ei sööda üldse - et olevat liiga lääge ja üldse üks imelik asi. Aga nüüd on võimalik kõik vastumeelsed ümber pöörata, sest koostöös granadillikreemi ja vaarikatega on beseerull võitmatu - hapukad vaarikad ja granadilli eksootika tasakaalustavad vastastikku täiuslikult magusat beseed.

Kuigi besee rullikeeramine võib näida keerulisena, on mõne lihtsa nipiga see imelihtne. Täidisesse mineva granadillivõide peaks päev varem valmis tegema, et see jahtuda ja taheneda saaks. Retsepti selle tegemisest leiab eelnevast postitusest või otselingina SIIA vajutades.

Rullist jagub 10le:

- 4 munavalget

- natuke sidrunimahla

-näpuotsake soola

- 200 grammi suhkrut

- 2 tl vaniljesuhkrut

- 2 tl maisitärklist

- 1 tl valgeveiniäädikat

- soovikorral mandlilaaste

Kreemi jaoks:

- granadillivõiet

- 100 grammi kohupiima

- 200 grammi (külmutatud) vaarikaid

Vahusta munavalged sutsu soola ja sidrunimahlaga vahuseks (nagu vannivaht). Lisa kolmes osas suhkur ja jätka vahustamist, kuni saad läikiva, siidise vahu (nagu habemeajamiskreem). Ära üle vahusta, munavalgevaht peab olema ühtlane mass.


Lisa vaniljesuhkur, sõelu peale maisijahu ja mõõda hulka veiniäädikas ning vahusta paari aeglase pöördega läbi.

Laota plaadile küpsetuspaber ja määri see toiduõliga, seejärel laota peale munavalgevaht ja silu ühtlaseks. Soovikorral puista peale mandlilaaste.

Küpseta 150kraadises ahjus kuni tund - ahjud on väga erinevad, seega kontrolli 40 minuti möödudes beseed ja kui see on pealt kaunilt beež ja krõbe, kuid siiski vetrub, eemalda ahjust. Libista lauale jahtuma ja kata teise küpsetuspaberiga.

Kreemi valmistamiseks sega kokku granadillivõie ja kohupiim. Kui kasutad külmutatud vaarikaid, võta need sügavkülmast välja ja tõsta sooja ahju sulama.

Kui besee on 20minutit jahtunud, keera see ettevaatlikult tagurpidi puhta küpsetuspaberi peale ja tõmba ära paber, mille peal besee küpses. Määri kreem besee peale, laota vaarikad ühtlaselt laiali ja keera küpsetuspaberi abil besee õrnalt rulli. Head nautimist!

Granadillivõie - purgike eksootikat

Nüüd olge valmis ülimaks kiidulauluks, sest ma kirjutan oma lemmikpuuviljast - granadillist. Granadillijäätis on mu lemmik, granadillidaiquiri toob päikese välja ja granadillivõie on sõltuvust tekitav - koogi peale ja vahele, pannkoogi kõrvale, otse lusikaga purgist.

Kui peaks kirjeldama granadilli maitset, siis on seda kirjeldatud kui midagi maasikast, midagi vaarikast ja midagi ananassist, aga granadillil on siiski täiesti oma, granadilli maitse ja see ideaalne kooslus magusast ja hapust on imeline. Granadill maitseb nagu puhas eksootika.

See kanamuna suurune pallike on valmis ja küps, kui rohekaslilla koor on krimpsus ja vili raske. Nii käingi ma alati poes ühe asjana krimpsus granadille kaalumas. Selliseid vilju olen viimasel ajal üsna sagedasti leidnud Solarise toidupoes. Sileda, kõva koorega vili, kuigi palju uhkem kaaslaste kõrval on täiesti toores.

Enne veel, kui retseptini jõuame, pean hinge pealt ära rääkima granadilli nimetusega seonduva õuduse. Kuigi granadill on minu meelest üks kihvtimaid sõnu eesti keeles, teab enamik inimesi granadilli ilmselt inglise keelse nimetuse "passion fruit" otsetõlke "passiooni" järgi. Olen kohanud ka õõvastavaid kirevilja ja kannatusvilja nimetusi - kuigi jah, granadill on kannatuslille vili, on meie emakeeles olemas sellele imemaitsvale puuviljale täiesti omaette nimetus ja selleks on granadill. Paraku pole vist Eestis küll mitte ainsamatki kohvikut-restorani, kes suudaks seda puuvilja sisaldavat rooga oma menüüs õigesti nimetada ehk siis granadilli panna cotta või granadilliparfee on see nimetus.

Retsept:

- 3 muna

- 120 grammi suhkrut

- 1 sidruni mahl

- 3 granadilli

- 40 grammi võid

Klopi munad suhkruga kuumakindlas kausis lahti, lisa sidrunimahl ja kuumuta vesivannil pidevalt segades kuni segu pakseneb - selleks kulub umbes 10 minutit. Eemalda tulelt ja klopi sisse granadilli viljaliha. Seejärel sega hulka väikeste tükkide haaval või, kuni saad siidise ja läikiva kreemi. Säilib külmikus nädala jagu. Granadill, granadill, granadill!

Estragoni-aprikoosi küülik: natuke pidulikum pada

See lihtsasti ühes potis valmiv pajaroog on sellist sorti, mida sobib hästi ka külalistele pakkuda või mõnel sellisel õhtul valmistada, kus lihtsalt midagi nooblimat tahaks. Kuigi küülikut müüakse poes nüüd juba mõnda aega, ei ole see kindlasti veel tavapärane tooraine, mistõttu juba ainult sellega saab üllatada, lisandiks kreemine kaste aprikooside ja estragoniga - kokku väga mõnus suutäis.

Kuuele:

- 1 jahutatud küülik*

- 100 grammi kuivatatud aprikoose

- 3 tl kuivatatud estragoni*

- 100 ml Põltsamaa õunaveini

- 200 ml vett

- 100 grammi toorjuustu

- soola, pipart

Eemalda küülikult tagumised jalad ja lõika kehaosa kolmeks ning allesjäänud rindmik esijalgadega poolita. Liinal on siin piltidega õpetus kirjas.

Pruunista küülik pajas kõrgel kuumusel igast küljest kuldseks, lisa soola-pipart (ettevaatust, toorjuust on ka soolane) ja estragon. Vala peale õunavein ja vesi ning jäta madalal tulel kaane alla 10ks minutiks hauduma.

Tükelda aprikoosid ja lisa pajale, samuti sega hulka toorjuust. Lase 30 minutit kaane all madalal temperatuuril haududa. Eemalda kaas ja tõsta kuumust ning keeda kastet natuke kokku - ca 5 minutit. Serveeri pehmet liha ohtra kreemise kastmega näiteks tagliatelledega. Peale puista estragoni ja värskelt purustatud musta pipart. Head avastamist!

*Tooteid jagasid proovimiseks Rannamõisa ja Santa Maria.

Ürdi-feta pikkpoiss ahjufenkoliga - suundume kevadesse

See juhtuski - kevad andis endast märku - räästad tilkusid ja päike siras ning koheselt andis ka isu vastavasisulise märke - palun midagi kergemat, aga siiski toitvat, et hangede vahel jaksaks kalpsata.

Tean küll, et vanad eestlased pidasid sellisel ajal juba paastu ja kuigi olen nüüd juba 3 aastat igal kevadel ühe mõnusa vitamiinisüsti-puhastuskuuri kehale kinkinud, ei suudaks ma sellise külmaga seda veel teha. Ahju tahaks ikka õhtul sisse keerata, et tuba mõnusa hinguse sisse saaks ja kõhtugi midagi sooja tuleks.

Selle roaga on nüüd selline lugu, et uurisin, mis ma uurisin aga teada ei saanud, miks on meil selline roog nagu pikkpoiss. Ainuke vihje nimele, mille leidsin oli, et see on piklikus vormis küpsetatud hakklihapäts. Aga miks siis poiss? No igaljuhul vastab see pätsike siin igati antud nõuetele - on hakkliha ja on piklik, aga lisaks on veel fetat ja ürte ka. Lisandiks mõnus fenkol - paljude jaoks veel avastama mõnus köögivili.

Kuuele:

- 450 grammi hakitud kalkuni kintsuliha*

- 300 grammi pehmet fetat

- 1 muna

- suts soola

- 2 spl ürdiaia segu*

- 4 fenkolipead

- õli

Sega kokku feta, muna ja ürdisegu, lisa vaid sutike soola, kuna feta on juba soolane. Lisa hakkliha ning seda ühtlaseks massiks. Tõsta piklikusse vormi.

Lõika fenkolist õhukesed viilud, sega ahjupannil kokku natukese õli, soola ja piparga.

Küpseta lihavormi ja fenkolit 180kraadi juures 40-45 minutit, kuni lihavorm on pealt pruunistunud ja fenkol kergelt klaasjas, otstest mõnusalt krõbe. Serveeri kohe. Mõnusat kevade ootust!

*Tooteid jagasid proovimiseks Rannamõisa ja Santa Maria.

Siiruviiruline kaunitar pidulauale ehk pidulik trühveltort (Ehk vanakooli klassika vol.6)

Mulle meeldiks mõelda, et kunagi kauges kauges tulevikus on keegi, kes räägib minu kokkamistest, suurematest õnnestumistest ning minu firmamärgiks saanud roogadest nii nagu ma praegu oma ema, sõbranna vanaema või mõne tuttava tegemistest räägin - et jäi silma ja kummitab ka aastaid hiljem.

Ja mulle meeldib mõelda, et see kaunitar siin oleks ühe sellise vestluse aluseks. Olen omalt poolt juba seemne idanema pannud, sest valmistan seda torti pea iga kord oma elukaaslase vana-vanemate mõneks pidupäevaks.

Trühveltort on klassika, heleda biskviidi ja mõrkjas-magusa kakao-võikreemiga tort, mis pidupäevaks on natuke täiendust saanud hapuka moosi ning lahtilõikamise üllatusmomendi lisamisega. Klassikaline variant on mul kirja pandud siin.

Tort kaheteistkümnele:

Põhja jaoks:

- 5 muna

- 140 grammi suhkrut

- suts soola

- 140 grammi jahu

Kreemi jaoks:

- 200 grammi võid

- 90 grammi tuhksuhkrut

- 120 grammi kondenspiima

- 60 grammi kakaod

- 2 spl konjakit

Puiste:

-150 grammi tuhksuhkrut

- 20 grammi kakaod

- 2-4 spl suhkrusiirupit (Näiteks Dan Sukker)

Vahele 200grammi haput moosi + 1 sidruni mahl + 4 spl vett.

Biskviit valmista eelneval õhtul, puhanud biskviiti on lihtsam lõigata ja selle tekstuur on parem.

Biskviidi valmistamiseks vahusta toasoojad munad suhkru ja soolaga kohevaks, kuni vispli väljavõtmisel tagasilangev munavahulint ei vaju ülejäänud vahu sisse.

SÕELU peale jahu ning sega õrnalt käega alt üles tõstes jahu munavahu hulka.

Jaota tainas kahele suurele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja silu kraba või laia noaga ühtlaseks. Ära seda väga kaua tee, munavaht ei kannata seda.

Küpseta 200 kraadises ahjus kuldseks, milleks kulub ca 7 minutit.

Tõmba põhi kuumalt plaadilt küpsetuspaberiga laua peale, et see edasi ei küpseks ja puista peale natuke suhkrut. Kui teine põhi valmis, tõsta see sinna peale, puista suhkruga, pane peale veel üks küpsetuspaber ja kata rätikuga ning lase jahtuda.

Jälgi, et tainaplaadid otsest õhku ei saaks - need ei tohi ära kuivada.

Sega moos kokku vee ja vajadusel sidrunimahlaga, et saaksid lahjema hapukoore sarnase tekstuuri.

Võikreemi valmistamiseks vahusta toasoe või vahule, kuni see on helevalge. Selleks kulub ca 30minutit. Vähem aega vahustades ei saa nii head võikreemi.

Sega vahustatud või hulka suhkur, vahusta 5 minutit. Edasi vahustades nirista hulka kondenspiim, seejärel kakao ja viimasena peenikese nirena konjak. Vahusta kuni saad ühtlase läikiva kreemi.

Lõika tainaplaadid pikkupidu ribadeks, et iga riba oleks ca 5 cm lai. Kata ühtlaselt poole kogusega moosist ning rulli riba haaval kokku nii, et iga järgnev riba algab eelmise lõpust. Korda sama teise tainaplaadiga. Tõsta rull alusele ja kata ümberringi võikreemiga. Lase 15minutit külmkappis puhata.

Puiste valmistamiseks sega kokku tuhkruhkur ja kakao, lisa järk-järgult suhkrusiirupit ning hõõru peopesade vahel puruks, mis aja seejärel läbi sõela, et saaksid ühtlase tekstuuri.

Puista puru tordile ning kaunista meelepäraselt - võirooside või shokolaadiviguritega. Vabariigi aastapäeva puhul sobivad hästi ka Eesti lipukesed. Ilusat püha!

Kirgas kõhutäis ehk aprikoositäidisega kanarull rukolapadjal

Ma istun tööjuures seljaga akna poole ja talvisel ajal, kui õnneks läheb ning päike paistab, hakkab see umbes 2 paiku mulle täie jõuga kuklasse sirama. Vahel kujutlen, et polegi talv, vaid soe suvi ja et teeks õhtul midagi kergemat süüa - rohkem salatit ja kergemaid maitseid.

Umbes täpselt sellise alatooniga on ka see roog, lisaboonusena keskel suviselt kiiskav aprikoositäidis, mis kana mõnusalt särtsuma paneb ja ümber krõbe paneering. Kuigi valmistamine tundub keeruline, valmib roog lihtsalt.

Kahele:

- 2 kanafileed*

- 100 grammi aprikoose

- 50 grammi pehmet feta-juustu

- ühe apelsini mahl

- ca 100 grammi maisihelbeid

- 2 tl sibulahelbeid*

- soola, pipart

- tsitruse grillsegu*

Serveerimiseks rukolat vm meelepärast salatimaterjali

Lõika kanafilee jämedamast kohast peaaegu lõpuni lahti, et moodustuks suurem ja ühtlase paksusega pind. Jämedamaid kohti võib natuke noa seljaga vasardada. Soola ja piparda filee üle.

Täidise valmistamiseks tükelda aprikoosid peeneks, sega kokku feta ja 2 supilusikatäie apelsinimahlaga. Mina lisasin maitseks ka Santa Maria tsitruse grillsegu - annab mõnusat särtsu.

Tõsta täidis kanafileevaiba keskele, vormi peeneks vorstikeseks ja keera kanafilee rulli. Kinnita hambatikkudega.

Purusta maisihelbed ja sibulahelbed köögikombainis, kasta kanarull ülejäänud apelsinimahla ja seejärel paneeri kuldses segus.

Küpseta ahjus 200kraadi juures ca 30 minutit. Serveeri salatipadjal. Päikest!

*Tooteid jagasid proovimiseks Santa Maria ja Rannamõisa.