Päikeseratas lumemütsi all - korvike sidrunikreemi ja beseetupsuga

Neid pisikesi korvikesi erekollase sidrunikreemiga täites oli lootuskiir minus juba üsna tugev ja hele - peagi on kevad - särasid nad ju mu laual just kui väikesed päikesed.

See klassikaline kooslus, kus malbe valge beseevahu all peidab end särtsakas ja erk sidrunikreem on eriti populaarne Inglismaal, kuid ka Eestis on pisarakooki tehtud kaua aega, küll ei olnud see kunagi populaarne meie kodus, mistõttu avastasin selle koosluse enda jaoks oluliselt hiljem. Neil koogikestel pole pisaraid peal, sest pärast pikka, pimedat talve on seis isegi nukker, kus viimast külma kuud enam kuidagi taluda ei taha.

Kuna retsept sisaldab ka sidrunikoort, aga Eestist on endiselt väga keeruline leida kemikaalidega pritsimata ja vahatamata sidruneid, leotan mina tavalisi sidruneid kuumas vees, kuhu on lisatud äädikat ja soodat. Seejärel pesen hoolikalt jooksva kuuma vee all - ehk aitab, loodan ise.

Kui mina valmistasin sel korral väikesed koogikesed, võib sama retsepti järgi valmistada ka ühe suurema koogi.

Põhja jaoks:

- 250 grammi muretainast (pool sellest retseptist, kasuta 1 väikest muna)

Sidrunikreem

- 2 sidruni peenikeselt riivitud koor

- 125 ml sidrunimahla (2-3sidrunit)

- 125 ml apelsinimahla (1 apelsi)

- 75 ml vett

- 2 spl maisitärklist

- 80 grammi suhkrut + 5 spl beseele

- 1 tl vaniljesuhkrut

- 50 grammi võid

- 3 munakollast

Valmista muretainas ja jaota ühtlaselt vormi(de) põhja ja külgedele.

Torka noaga põhja peale mõned augud ning küpseta 200 kraadises ahjus, kuni saad kergelt kuldse põhja (ära üle küpseta, sest põhi läheb pärast uuesti ahju)

Valmista sidrunikreem - sega kokku maisitärklis, suhkrud ja sidrunikoor. Lisa sidrunimahl, apelsinimahl ja vesi ning kuumuta madalal tulel pidevalt segades, kuni segu pakseneb (ca 4-5min). Eemalda tulelt ja sega sisse või. Seejärel klopi sisse munakollased. Kuumuta segu taas madalal kuumusel, pidevalt segades, kuni see pakseneb (ca4-5min). Lase jahtuda.

Besee valmistamiseks vahusta kreemi tegemisest üle jäänud 3 munavalget näpuotsatäie soolaga heledaks vahuks. Lisa 5 spl suhkrut, iga lusika järel munavalgeid 1minut vahustades. Kui kogu suhur on lisatud, peaks munavalged olema tugevas, läikivas vahus.

Täida vorm(id) sidrunikreemiga ning tõsta peale besee - alustades koogi servadest ringiga sissepoole tõsta teelusika abil väikesed beseekuhjakesed üksteise kõrvale, et saaksid võimalikult säbrulise pealispinna.

Küpseta 180kraadise ahju keskosas 30minutit. Ohtralt päikest!

Kuuma kerre: vürtsikas laksa - mõnus supp Aasiast

Igasugu kookospiimaga keedetud, vürtsikad, kere seestpoolt kuumama panevad supid on minu suured lemmikud. Tai tom kha muidugi eriti, kuid olles kohapeal ehedaid maitseid proovinud ei näi siin järgi tehtud supiretseptid avaldamisväärilised.

Ei Indoneesias, Malaisjas ega Singapuris, kust laksa pärineb, ma käinud ei ole ning võrdlusmoment kohaliku keedusega puudub - kuigi olen kindel, et seal maitseks see supp kindlasti paremini. Igaljuhul on laksa väga mõnus supp, eriti meeldib mulle, et seda saab süüa pulkade ja lusikaga - leent ikka lusikaga ja muud head paremat pulkadega, lisaks on julgematel võimalik üle kausi serva nuudleid luristada. Laksa sisse tavaliselt peale idandite suurt muud vegetaarset ei panda, mulle meeldivad väga herned ning aedoad lisandina.

Kuigi retseptis on ridu omajagu, ei nõua tegemine palju aega ega ole keeruline. Rachel Alleni retsept, kes kokkab hetkel Kanal11 ekraanil.

Neljale pearoaks:

Laksa pasta:

- 1 suur roheline tšilli

- 4 küüslauguküünt

- pöidlasuurune tükk ingverit

- 1 sidrunheinavars

- 50 grammi koriandrit

- 1 laimi mahl

Supi jaoks:

- 2 spl seesamiõli

- 500 ml kookospiima

- 500 ml köögiviljapuljongit

- 2 spl kalakastet

- 2 spl pruuni suhkrut

- 300 grammi herneid

- 300 grammi aedube

Lisandiks:

- 200 grammi meelepäraseid nuudleid (peenikesi munanuudleid või riisinuudleid)

- praetud kanatükke, krevette vms

Laksa pasta valmistamiseks puhasta kõik koostisosad, vastavalt taluvusele jäta sisse/eemale tšillilt seemned ning püreeri kõik blenderis/köögikombainis.

Kuumuta pannil seesamiõli ning prae keskmisel kuumusel laksa pastat 4-5minutit, kuni tuba täitub tugevate aroomidega.

Lisa kookospiim ja puljong ning lase keema tõusta. Maitsesta kalakastme ja suhkruga. Lisa herned ja oad ning kuumuta läbi.

Valmista nuudlid pakil oleva juhise järgi, loputa külmas vees ja nõruta.

Serveerimiseks jaga kaussidesse nuudlid ja liha, kui seda lisad ning tõsta peale suppi. Kaunista koriandri või kevadsibulaga. Serveeri kohe. Head nuudliluristamist!

Geniaalne kana - lihtsuses peitub väga suur võlu

Lihtsuses peitub võlu, seda ütlust teavad kõik, aga et see, vaid soola-pipraga maitsestatud ahjukana on üks paremaid mida söönud olen, ei uskunud ma alguses retsepti lugedes kindlasti.

Oma suurt (suurimat?) osa mängib kindlasti vabapidamisel kasvanud kana, kes päikest näinud ning ringi kõndida saanud. Maailmas juba nii tavalised "free-range" ehk vabapidamisel kanad* on

Eestis täielik defitsiit, mida paaril korral suureks rõõmuks hankida on õnnestunud. Kvaliteetse kana olemasolul on igaljuhul see retsept edaspidi alati minu kindel valik - kuulsa Ameerika koka Thomas Kelleri ainetel.

- 1,5-2kilone vabapidemisel kasvanud talukana

- 1 spl soola

- musta pipart

- 1 tl pehmet võid

Pese kana hoolikalt seest ja väljast, kuivata korralikult paberrätikutega (oluline, sest mida vähem niiskust ahjus, seda krõbedam saab kana). Maitsesta kana seest soola-pipraga, aseta sellili ahjuvormi, määri peale või ning puista üle soola ja pipraga.

Küpseta 230kraadises ahjus 30minutit, seejärel keera ahi 200kraadi peale ja küpseta veel 30minutit. Võta kana ahjust ja lase 10 minutit tõmmata, aegajalt pannile tekkinud mahlaga kastes.

Serveeri rohelise salatiga. Minu eelistuseks on segu jääsalatist, sellerist ja pirnist, kerge jogurti-sinepi kastmega, lisandiks röstitud kreekapähklid.

Ja et heast kanast maksimum võtta, keedan järelejäänud karkassist puljongi, millest valmib imemaitsev kana-klimbi supp.

*Kuigi vabapidamisel kana Eestist poest osta lähiajal ilmselt võimalik pole, siis vabapidamisel kana munad on saadaval nii mõneski kohas (eelkõige siiski Stockmann ja Kaubamaja, aga vahel ka Selverid - otsige Kikerikii mune ning väheke kõrgemat hinda makstes teadke, et need munad munenud kanad on elanud head elu ringi sibades ja teri nokkides, mitte pisitillukeses puuris, tehasehoones õnnetult elanud ja värvaineid söönud, et munarebu kollasem oleks.)

Kevad tuleb, kevad tuleb - martsipani-marjakook

Väljas on miinuskraade kahe pügala jagu ja mina kilkan siin kevadest? Ega see kevade saabumine ei torgatanudki mulle pähe mitte õue vaadates, vaid oma sügavkülmast herneid võttes... Teate ju küll, iga kevad-suvi saab ohtralt head paremat sügavkülma varuda ning enamasti vahetult enne kevade tulekut sealt suurt midagi võtta ei raatsi. Kuidas sa ikka novembris maasikaid sööd, kui järgmine saak on 6-7kuu kaugusel. Ja nii ongi igal aastal veebruaris-märtsis käes aeg, kus esimesed rabarbrivarred ja murulauk enam kaugel pole, aga sügavkülm veel ääreni marju täis ja nüüd saab siis ohtralt marjapirukaid teha.

See, martsipani-kohupiimakreemi ning ohtrate marjadega kook on üks minu sügavkülma-puhastuse lemmikuid. Krõbe muretainapõhi, hapukad marjad ning mesimagus martsipani-kohupiimakreem on ideaalne kooslus.

Jagub 10le:

Tainas:

- 75 grammi toasooja võid

- 50 grammi suhkrut

- 1 väike muna

- noaotsake soola

- noaotsake küpsetuspulbrit

- 120 grammi jahu

Täidis:

- 250 grammi teralist kohupiima

- 100 grammi martsipani

- 50 grammi suhkrut

- 2 muna

- 200 grammi meelepäraseid külmutatud marju (minu lemmik on vaarika-mustika kooslus)

- 2 spl maisitärklist

Valmista tainas (muretainast pikemalt siin), milleks sega ühtlaseks pastaks muna, suhkur ja toasoe või. Mõõda lauale jahu, sool ja küpsetuspulber, sega läbi ning vala peale või mass. Haki jahu ja või kokku, kuni saad munaputru meenutava massi. Suru mass käte abil 5-10 liigutusega kokku tainbatooniks (ära sõtku ega üleliia käsi kasuta), mässi kilesse ning lase jahedas 30 minutit puhata.

Martsipani-kohupiimakreemi on kõige lihtsam teha blenderis, kus segan kokku munad, toasooja martsipani, suhkru ja kohupiima.

Kuumuta ahi 220kraadini. Rulli taigen jahusel laual lahti, tõsta pirukavormi ning suru ühtlaselt põhja ning külgedele. Tee kahvliga sisse täkked ning küpseta kuumas ahjus 5-6 minutit, kuni tainas enam ei läigi.

Sega kokku külmunud marjad ja tärklis, tõsta kuumale põhjale, vala peale kohupiimakreem ning küpseta 180kraadises 35-40minutit. Enne serveerimist lase täielikult jahutuda. Kaunist külmapüha!

Heleroosa nostalgiaklassik sefiirikorvike - vanakooli küpsetiste teine õppeklass

Sefiiritort ja sefiirikorvike on ühed neist, mida kas kindlameelselt ei sööda või väga armastatakse. Mina kuulun vaieldamatult nende viimaste sekka ning sefiiritordiga võib mulle alati rahumeeli külla tulla :)

Vahepeal oli aeg, kus igasugu aastakümneid säilivad keeksid, pulbrist tehtavad kreemid ja muu säärane "kotist-potti" küpsetamine hästi levinud oli ning siis ei olnud võimalik poest ka korralikku sefiirikooki saada. See on nüüd õnneks möödas ja täitsa häid sefiiritorte ja -korvikesi leiab ka poest, kuid julgen siiski väita - kodutehtud on kindlasti parem ning ohtra võiga korvike seal all - selle headusest pole isegi mõtet rääkida.

Nüüd siis aga see igipõline häda, et miks küll peab sefiir roosa olema? Seda nimelt seetõttu, et sefiir on "keedisega kuumutatud munavalgekreem" ning kuna enamik hapukatest moosidest on punased, annab ohtralt valget munavalgevahtu ning natuke moosi paratamatult kokku roosa tulemi. Mina olen sellega ammuilma rahu teinud ja et oleks kohe eriti rõõsa ja armas ja nunnu raputan sefiirikorvikestele veel südameid kah peale :)

Retsept TEKO koolituselt. Valmib 18-20 sefiirikorvikest.

Esmalt valmista 500 g VÕIGA muretainast. Retsept ja õpetus selles postituses.

Sefiiri valmistamiseks:

- 3 munavalget

- 65 g suhkrut

- näpuotsake soola

- näpuotsake sidrunhapet

- 260 grammi haput moosi (mina kasutan Salvesti pohlasalatit)

- 65 grammi moosisuhkrut (oluline on kasutada pektiini sisaldavat suhkrut)

Korvikeste valmistamiseks rulli jahusel pinnal muretaigen lahti (3-4mm), aseta üksteise kõrvale tõstetud vormidele(müüakse Novaluxis), sõida tainarulliga üle ning suru tainas vormi põhja ning külgedele. Ülejäänud tainaga täida need vormid, kuhu tainaplaat ei ulatunud. Torgi noaga korvikeste põhjale pisikesed augukesed (see samm ei lase muretainal kerkida) ning küpseta 210kraadises ahjus korvikesed kuldseks (ca 7-12minutit). Lase jahtuda.

Sefiiri valmistamiseks pane tulele moos ja moosisuhkur (looduslik tardaine pektiin aitab sefiiril kuju hoida) ning kuumuta madalal kuumusel aegajalt segades.

Samal ajal vahusta külmad munavalged heledaks vahuks, lisa sool, sidrunihape ning pool suhkrust. Vahusta veelgi, lisa teine osa suhkrust ning jätka vahustamist kuni saad tugeva, läikiva vahu.

Kui munavalged vahus, tõsta pliidil kuumust ning kuumuta moosi pidevalt segades 1 minut ning vala seejärel munavalgeid pidevalt vahustades keev moos sinna hulka. Vahusta madalal kiirusel 2-3minutit, maitse, kas soovid lisada sidrunhapet.

Nüüd pane iga korvikese põhja endale meelepärast - moosi või banaani ning kasutades pritskotti või lusikat vormi sefiirikorvikesed. Kaunista meelepäraselt ning üllata lähedasi :)

Kuidas teha muretaigent - näpi kokku või ja jahu polegi nii lihtne

Liivataigen ja muretaigen on kaks nimetust mida enamik kasutab läbisegi (ka mina). Kuskilt on kõrvu jäänud, et liivataigen on magus muretaigen ehk siis suhkruterad tainas tekitavad justkui liivakrõmpsu, millest ka nimetus liivataigen. Kas ka tuhksuhkruga tehtud muretaigen, millel krõmpsu pole on siis liivataigen? Või on see hoopis magus muretaigen? Olgu nimega kuidas on, aga seda, et muretaigna valmistamiseks tuleb kokku näppida ohtralt võid ja jahu teab vist küll enamik.

See oli juba mõniaeg tagasi, kui valmistasime Teeninduskooli õppeklassis muretaigent - jahu lauale, külm või sekka ning muut kui aga kokkunäppima. Lasin kätel käia umbes nagu kass, kes mõnust patja kitkub, või sõrmede vahelt välja pressimas, kuni ühel hetkel märkas minu tegevust õpetaja , kes ütles, et muretaigent tehes ei tohi eales tainast kätega sõtkuda, sest see muudab taina venivaks ning küpsetised jäävad kõvad, mitte muredad. Minu jaoks oli see tõeliselt suur avastus ning ka suur õppetund - minu nüüdne muretaina valmistamine erineb varasemast täielikult, tulemuseks on tõeliselt muredad ja mõnusad küpsetised*. Ja mis eriti mõnus - tainas annab ka rullida :)

See on magusa muretaina (liivataigen?) põhiretsept, valmib 500 g tainast:

- 150 grammi toasooja võid

- 100 grammi suhkrut

- 1 muna

- 0,5 tl soola

- 0,5 tl küpsetuspulbrit

- 240 grammi jahu

Sega kokku muna, suhkur ja toasoe või. Mõõda lauale jahu, sool ja küpsetuspulber, sega läbi ning vala peale või mass. Haki jahu ja või pahtlilabida abil kokku, kuni saad munaputru meenutava massi. Nüüd suru mass käte abil 5-10 liigutusega kokku tainabatooniks (ära sõtku ega üleliia käsi kasuta), mässi kilesse ning lase jahedas 30 minutit puhata. Kasuta erinevate marjapirukate põhjana, valmista sefiirikorvikesi või magusaid kaneeli-suhkruküpsiseid. Tainas säilib külmikus 2päeva.

*Muretaina valmistamiseks on sul vaja kraba - mina kasutan ehituspoest ostetud pahtlilabidat.

Ma tegin südamekujulisi vahukomme...

Jah, kui ma vaatan oma köögilaual seda karpi, rõõsa ja lilleline, täis vahuseid, roosasid, suhkrumagusaid südameid, siis on ikka kitši üleküllus, aga samas on see just selline üllatus, mida saabuva sõbrapäeva puhul teha neile, kes teile kõige kallimad - going all out nagu nad inglise keeles ütlevad. Ja mõnus muhelev, kergelt kohmetu rahulolu meesolevustelt ning rõõmukilked sõbrannadelt on garanteeritud.

Erinevaid komme ja trühvlilisi oleme me köögis katsetanud omajagu, aga nende tegemiseks on vaja üsna palju spetsiifilist köögitehnikat, mistõttu siin neist väga pajatanud pole. Vahukommide tegemiseks pole aga vaja enamat, kui üht head miksrit ja natuke kannatust. Kaal ja termomeeter teevad elu oluliselt lihtsamaks muidugi, aga saab ka ilma - kuidas iganes mõõdate, olge grammide/mahtudega väga täpsed.

Valmib karbitäis südameid:

- 450 g suhkrut (5dl+2spl) + 175 ml vett

- 16 g zelatiini (2spl) + 100 ml vett

- 5 spl tuhksuhkrut

- 5 spl maisitärklist

- soovikorral mõnd toiduvärvi

Sega kokku tuhksuhkur ja maisitärklis. Kata suur ahjuplaat küpsetuspaberiga, määri üle õliga ning sõelu ühtlase õhukese kihina peale osa tuhksuhkru/maisitärklise segust.

Pane zelatiin 100ml külma veega suurde, kuumakindlasse kaussi paisuma.

Vala 175 ml vett ja suhkur paksupõhjalisse potti ning kuumuta keemiseni, vahepeal segades, et suhkur sulaks. Lase hetk tugevalt keeda, kuni siirup muutub läbipaistvaks ning alanda kuumust kesmise tule peale, et siirup keskmise suurusega mulliga podiseks. Siirup peab tõusma 113kraadini, kel mõõteriista pole, lase siirupil lihtsalt 20 minutit podiseda.

Kui siirup on saavutanud õige temperatuuri (20 minutit on möödas) vala kuum siirup (ettevaatust!) pidevalt aeglasel käigul vahustades zelatiini hulka (siin tuleb köögiabiline kasuks).

Seejärel tõsta kiirust ning vahusta suhkrumassi, kuni saad valge, oluliselt suurema mahuga valge vahukommimassi, mis jätab vahustades pinnale miksri jälje (selleks kulub umbes 20minutit) - näeb välja täpselt nagu munavalgevaht. Soovi korral lisa natuke toiduvärvi ja vahusta ühtlaseks.

Laota vahukommimass ühtlase kihina silikoonspaatli või õlitatud kraba abil küpsetuspaberile, silu pealt ühtlaseks ja puista üle õhukese tuhksuhkru/maisitärklise seguga. Lase 4tundi/üleöö toidukile all taheneda.

Vala ülejäänud tuhksuhkur/maisitärklis karpi, mida on võimalik õhukindlalt sulgeda.

Löö tahenenud vahukommi-liuast välja endale meelepärased kujundid (kasta aegajalt vormi vette, siis läheb hõlpsamini) ning kogu need suhkru/maisitärklise segusse. Kui paras ports komme käes, sulge anum ja raputa kergelt, et kõik vahukommid ühtlaselt, igast küljest tolmutatud saaksid. Koputa paar korda tugevasti vastu lauda ning tõsta vahukommid serveerimisalusele. Tee nii kogu vahukommi massiga*. Valmis vahukomme säilita õhukindlas anumas kuni 3 nädalat.

Head meisterdamist ja üllatamist!

*Järelejäänud vahukommi-liua ribalad pista brownietaina sisse või lisa kuumale shokolaadile - imemaitsev!

Väljas on märg ja paha, istun diivanil keras ja mõnulen: kana-peekoni ahjupada ürdiklimpidega

Nüüd on kätte jõudnud aastaringi kõige hirmsam aeg - lumest on kõrini, seda enam, et valgest lumest on järel vaid lekkivad, mustad jää-porikamakad, talvest ja külmast on kõrini ning isu värske karulaugu järele on hiigelsuur, samas lootus selle tärkamisest veel üsna kaugel. Käes on aeg, kus tahaks olla ainult kodus, pehme teki sees, käes raamat ja tassike teed, pliidil podisemas midagi soojendavat, kodust ja lohutust pakkuvat - midagi, mida saab kausi seest süles süüa (ma tean, et see on halb komme).

Kana-peekoni ahjupada ürdiklimpidega on täpselt selline roog - maitseküllane ja mõnus, samas minu jaoks piisavalt nostalgiline, et pakkuda just seda lootusekiirt, mida praegu vajan - et kevad tuleb taas ja rohi on jälle rohelisem.

Retsepti valmistas Rachel Allen oma kokasaates, mis Kanal11 ekraanil jookseb.

Kaheksale-kümnele:
- 200 grammi peekonit
- 1,2 kg kanakoibi, kintsutükke
- 2 suur sibulat
- 4 porgandit
- 1 kaalikas
- 4-5 kartulit
- kanapuljongit
- 350 g/6dl nisujahu
- 1 tl soodat
- 1 tl soola
- meelepäraseid ürte (rosmariin ja tüümina)
- 200 g riivjuustu

Lõika peekon ribadeks ja prae keskmisel kuumusel pajas 5-7 minutit, kuni rasv on välja küpsenud ja peekon krõbe. Eemalda potist.

Prae peekoni rasvas sibul kergelt kuldseks. Lisa suurte tükkidena porgand ja kaalikas, kuumuta veel 4-5 minutit ja eemalda kõik potist.

Vajadusel lisa natuke õli, aja pada uuuesti hästi kuumaks ning pruunista kanatükid kõrgel kuumusel ühtlaselt igast küljest. Maitsesta soola-pipraga. Kui kana on kuldne, lisa potti tagasi peekon ning liha peale praetud köögiviljad ja kartulid. Kata kanapuljongiga, vajadusel lisa soola-pipart ning meelepäraseid ürte (rosmariinioksake näiteks). Lase kaane all vaiksel tulel 20 minutit haududa.

Samal ajal valmista klimbid - selleks sega kokku supilusika jagu hakitud ürte, jahu, sooda ja sool. Vala hulka pett ning sega, kuni tainas hakkab kuju võtma- ära üle sega, kleepuvast ning tükilisest tainast valmivad õhulised ja head klimbid.

Kata laud ja tainas ohtralt jahuga, suru tainas käte abil lapikumaks ning lõika väikese vormi või klaasiga pallikesed.*

Lao klimbid pajaroa pinnale, puista üle riivjuustuga ning küpseta 200 kraadises ahjus 20 minutit, kuni klimbid on küpsed ja juust kuldne. Serveeri kohe, külma ilma kõrvale.

*Mina tegin klimbid üsna suured, kuid väikesed on kindlasti paremad.

See on käes, see on käes - me teeme ise kohviku...

Just nii, me teeme ise kohviku. "Blogi" avab uksed moodsa pop-up kohvikuna sel nädalavahetusel, 5-6veebruaril, Solarise keskuse aatriumis.

MTÜ Maitseklubi käis detsembris 10-le toidublogijale välja idee üheskoos virtuaalsest maailmast rahva sekka tulla, et ennast ja oma lemmik-roogasid ka reaalsuses jagada. Menüü saab olema hõrk ja kaup aus - tasu arvestatakse sümboolselt nii palju, kui algmaterjali kokku ostes kulus. Tahan siia juurde veel mainida selle ausa kauba kommentaariks, et minu brownied valmivad maamunadest ja puhtast võist, kasutades fairtrade-mahesuhkrut ja vaid kakaovõid sisaldavat shokolaadi.

Mõlemal päeval on 10 toidufanatti ootusärevuses leti taga reas, 5 neist laupäeval ja teine sama palju pühapäeval.

Kuna mina õpin laupäeval Tallinna Teeninduskoolis paremini küpsetama, pakun üht oma lemmikmaiust - browniesied kõigile sõpradele-tuttavatele-huvilistele pühapäeval. Kooki-kohvi saab alates kella 12st, sulgeme siis, kui kaup otsas :)

Minuga koos on pühapäeval kohvikupidaja rollis veel Elis (Elis Köögis); Priit (Profa köögipool); Ragne (Kokkama Ragnega) ja Katrin (Harilik pliiats)

Laupäeval pakuvad head paremat- Liina (Anglio e Olio); Tuuli (Ise tehtud. Hästi tehtud); Mari-Liis (Siit nurgast ja sealt nurgast); Aet (Aet köögis) ja Piret (Puhas rõõm).

Projekti veab Maitseklubi MTÜ, korraldusliku poolega abistab Carmen Catering ja õla paneb alla DanSukker.

DanSukkeriga koostöös said kõik värsked kohvikupidajad võimaluse juba nüüd end natuke põhjalikumalt näidata - valmisid kokandusvideod. Mina valmistan selles oma lemmik shokoladiküpsiseid ja räägin natuke ka blogist ning selle sünniloost:

Kohtumiseni pühapäeval ;)

Krõbedad korvikesed vürtsikas-mahlase kanasalatiga: peolaua hitt

Nendest korvikestest olen ma juba mõnda aega vaimustuses olnud. Nii vaimustuses, et kui keegi küsib, mida head võiks suupiste laual pakkuda räägin käte vehkides, kui head ja geniaalselt lihtsad on tortiljadest tehtud korvikesed, mida võib täita just endale meelepärase lisandiga.

Idee tortiljadest korvikesi teha leidsin vahvast Nami-nami kokaraamatust, kus see koheselt mu tähelepanu köitis. Korvikesed jäävad mõnusalt krõbedad, aga mitte kõvad ning variante nende täitmiseks on lõputult - soolasest, vürtsikast kerge puuviljasalatini välja.

Korvikesed ja täidise saab ka natuke enne valmis teha, mistõttu on peopäeval võõrustajal muret vähem.

Valmib 24 korvikest, täidiseks vürtsikas-mahlane kanasalat:

- 6 suurt nisutortiljat

- 500 grammi jagu kanafileed

- magusat tšillikastet

- majoneesi

- maitsestamata jogurtit

- 1 suur pirn

- 1 pea meelepärast salatit

- soola-pipart

Korvide valmistamiseks lõika tortiljad neljaks (kui kasutad väikeseid tortiljasid, siis 3ks).

Õrnalt servi kokku voltides, et tortijale võtaks korvi kuju, aseta need muhvini panni aukudesse (kasutan 12 auguga panni) ja küpseta 170 kraadi juures 7-8 minutit.

Korda ja valmista teisedki 12 korvikest.

Kanasalati valmistamiseks lõika kanafilee ribadeks ja prae panil kuldseks. Maitsesta soola-pipraga. Kui on soovi, võid lisada kanafileele ka näiteks apelsini-pipart või natukene karripulbrit. Lase kanafileel jahtuda ja haki see väikesteks tükkideks. Lõika pirn kuubikuteks. Sega kokku ja lisa kaste. Kastme koostise vahekorrad sõltuvad tegijast - kes tahab rohkem teravust, paneb rohkem tšillikastet, kes armastab majoneesi, paneb rohkem seda. Kergema ampsu saad, kui kasutad ohtralt maitsestamata jogurtit.

Rebi salatist lehed ja aseta need korvidesse nii, et üks ots kataks korvi põhja ja teine salatilehe äär jääks korvikesest veidi kõrgemale. Täida korvikesed salatiga ja serveeri.

Proovi ka näiteks tuunikala lisandiga või suitsujuustu-kodujuustu-munasalatiga.

Näputööring vol2: pähklite- ja vahtrasiirupiga filosigarid.

Filotainas on suurte pidustuste ajal üks kuldaväärt abimees. Siin, esimeses näputööringis jagasin ideed, kuidas sellest valmistada juustusigareid ja hakkliha täidisega pirukaid - mõnusad väikesed ampsud, mille tegemine on lõbus, tulemus erilisem, kui lihtsalt tavalised saiakesed ja kuna täidse valik on lai, leiab iga külaline endale laualt midagi põske pista.

Need, pähklite- ja vahtrasiirupiga väikesed filosigarid on tõelise maiasmoka unistus - pähklitest tummised, siirupiselt suhkrumagusad - kustutavad ka suure magusaisu hetkega.

12 tükki:

- 3 filotaigna lehte

- 75 grammi kreeka pähkleid

- 75 grammi mandleid + mõned puisteks

- 4 spl vahtrasiirupit

- noaotsatäis kaneeli

- 30-40 grammi sulatatud võid

Haki pähklid, lisa kaneel ja sega kokku vahtrasiirupiga.

Sigarite valmistamiseks võta filolehed laiupidi enda ette, aseta need üksteise peale ja lõika 4ks. Aseta need ribad üksteise peale, et saaksid 12 kihti filolehti - nii ei kuiva filotainas ära ega muutu rabedaks.

Pintselda filoriba kergelt võiga ja aseta enda poole peaaegu taina otsale lusikaga täidist. Keera filoriba ots ja siis küljed täidise peale ning rulli see kokku, et saaksid sigari. Aseta ahjuplaadile. Korda sama kõigi lehtedega. Pintselda ka pealt kergelt võiga, kui täidise kausi põhjas on vahtrasiirupit, pintselda seegi sigarite peale. Raputa peale peeneks hakitud mandleid.

Küpseta 175 kraadises ahjus ca 10-15 minutit, kuniks sigarid on kuldsed. Lase jahtuda.

Juuri on Sfääris - Soome tipp Tallinna südalinnas

Juuri on eelmisel aastal Soome parimaks restoraniks tunnistatud unikaalne restoran Helsinkis, mis on kuulsust- ja südameid võitnud oma ainulaadse sapase-menüüga. Sapased on nagu Hispaania tapased, aga tooraineks on valitud põhjalale omane, retsepti-inspiratsiooni saadud vanadest soomeköögi klassikutsest ning presenteertitud on seda kõike modernses tapase-võtmes.

6-aastat tegutsenud 45 kohaga Juuri poole olen mina õhanud juba ammu, aga seni pole reisiks üle lahe aega leidnud. Minusugused õnnetud saavad aga sel nädalalõpul rõõmsaks, sest alates eilsest õhtust laupäeva õhtuni pakutakse põhjalikult karges ja helges Sfääris koostöös Juuri peakoka Perttu Paulastoga Juuri sapase-taldrikut.

Pildil esiplaanil põhjapõrdasüda jõhvikazeleega, taldrikul kaaslasteks maapirini-puding puravikulaastuga ning taustal külmsuitsuhaugi tartar. Foto Lauri Laan.

Valikus on külmsuitsuhaugi tartar, maapirni puding puraviku laastuga ning kergelt küpsetatud põhjapõdrasüda jõhvika zeleega ( hinnaks 9 € ).

Mina käisin eile häid asju maitsmas ja lähen homme uuesti - elamus oli suur ja õhkan Juuri poole veelgi enam.

Särtsaka kurgisalati lisandiga külmsuitsuhaugi tartar on kreemjas ja soolane amps, täiuslik kooslus. Mini-kartulipliinid on õhkõrnaks tekstuuritoeks. Kõrvale pakutud Saku valge oli ideaalne kaaslane. (Ma ei joo õlut. Üldse. Aga see ei olnud õlu, vaid toidu-joogi ideaalne koostöö)

Siidine maapirinipuding puravikulaastuga on magus-soolane amps, mida lusikaga limpsides elu parima brüleekreemi söömine meenub ja selle troonilt tõukab. See kooslus on... Teate ju küll, kui ajakirjas inimestelt küsitakse, et kas eelistad magusat või soolast ja vastus on enamasti, et tahaks mõlemat - nüüd saab. Veinina kõrvale pakutud Livio Felluga Chardonnay-Ribolla Gialla segust Veneto maakonnast andis toidule just mõnusat kerget helki juurde.

Ma olen suur-suur südamefänn ja ootasin taldriku hitti - põhjapõdrasüdame sashimi ampsu jõhvizeleega väga. Ülikergelt panni kuumust tunda saanud ja soolvees valminud põhjapõdra süda on hõrk suutäis, mis kõrvale pakutud veiniga (Sierra Cantabria Crianzat 2005. aastast) moodustas ideaalse maitsetäiuse - sumeda alatooniga liha koos kegrelt kirbe jõhvikaga sai mahlaselt, parajalt tummiselt veinilt ohtralt tuge ja elamus oli võimas.

Juuri peakokk Perttu Paulasto ja Sfääri peakokk Toomas Lääts.
Foto. Lauri Laan.

Sellised külalisesinemised on MTÜ Maitseklubi tänuväärne algatus Eesti Maitsed, kus lähiriikide tipp-tegijad kodulinna kätte tuuakse - palju põnevaid kohtumisi on veel plaanis, aga laupäevani särab Juuri Sfääris.

The kohupiimapontšik ehk suus-sulav kohupiimapall - vanakooli klassika vol 1

Alustada tuleks ilmselt pealkirja selgitusest. Esmalt olgu mainitud, et ma küpsetasin neid pontšikuid sel korral kahel õhtul järjest - need on lihtsalt niiiiii head ja teiseks - ma ei suutnud välja mõelda ühtki mõistlikku eessõna, mis väljendaks selgelt, et need pontšikud on niiiiiii head. Ingliskeelne eessõna, mis väljendab ühte-ainsat tundus igati sobilik ja täpselt piisavalt kulmu kergitav nagu need pallikesed väärivad. Ilmselt ei tee ka kõrvalolev pilt nende headuse kinnitamisele kahju :)

Laupäeval, 15ndal jaanuaril ilmunud Postimehe lisas Arter, kus jagasin tiba erilisemaid supiretsepte külma ja rõsket ilma soojendama, sai sisse kirjutatud lubadus postitada blogisse terve rida vanakooli klassikalisi küpsetisi - moskva saiad, sefiirikorvikesed, trühveltort, kohupiimatort - need kõigi lemmikud, mida poest enam ei saa. Või noh, saab küll - nime järgi vähemasti, aga mannakreemi asemel on pulbrist ja veest kokku segatud vaniljemaitseline kreem ning võikreemi asemel on vahustatud taimne rasv. Aga hing ihkab seda õiget, mis süües keele alla viib ja mõnusad nostalgianoodid hinge toob.

Alustuseks, enne kui jõuame rohkem aeganõudvate tortideni, klassikalised kohupiimapontšikud - pehmed, suussulavad, imemaitsvad. Kui te ei taha neid kaks õhtut järjest valmistada, ärge koju rohkem kohupiima, kui retsept ette näeb, ostke.

Retsept on Nami-nami klassika. Valmivad 30 minutiga. Kogus - ühele?
- 250 grammi teralist kohupiima (kasutasin Farmi lahjat)
- 2 muna
- 4 spl suhkrut
- 1 tl vaniljesuhkrut
- 0,25 tl soola
- 0,5 tl soodat
- 100-110 grammi jahu
Küpsetamiseks (rapsi)õli.

Vispelda kokku munad, sool, suhkrud ja kohupiim. Lisa jahu ja sooda, sega ühtlaseks.
Küpseta* väikesed pallikesed - mina kasutan frittimiseks väikest kastrulit, kus põhjas 3-4cm jagu rapsiõli. Nõruta üleliigsest õlist köögipaberil. Serveerimiseks raputa üle tuhksuhkruga. Mõnusat nostalgitsemist!

*Pallikeste vormimiseks kasuta kahte (pika varrega) teelusikat. Võta ühega kuhjake tainast ja tõmba see teise lusika peale. Seejärel tagasi esimese lusika peale kuni saad ühtlase kergelt ovaalse pallikese. Libista õli** sisse. Ümmargused pallikesed keeravad ennast õlis ise ümber, kui siiski mitte, aita lusikaga tibake takka.

** Õli peab olema küpsetamise alguseks korralikult kuum - seejärel keera tuli keskmise kuumuse peale, muidu ei küpse pallikesed seest korralikult läbi.

***!! Kui oled frittimise lõpetanud, pane õli sisse midagi küpsema (nt viil kartulit, porgandit, kausiservalt tainatükike) - nii küpsetab õli jahtudes sinna lisatud saadust, mitte potti. Selle hea ja kasuliku nipi õpetas mulle Laura.

Jaapanipärane supp sobanuudlitega - supilego sushiõhtutele

Sushi on ja ilmselt ka jääb Jaapani köögi kõige kuulsamaks roaks. Tegelikuses söövad jaapanlased sushit rohkem pidupäevadel ja nende igapäevasemaks toiduks on väga erinevad ning äärteult maitsvad supid, millest väga puudust tunneme.

Sõime tohutute valikutega Tokyos 11 päeva jooksul tervelt 4 korda ühte ja sama suppi väikeses tänavaputkas - see oli nii maitsev.

Seal pakutud ramen-suppi sealihaga ei hakka ma kodus järgi tegema (puljongiks keedetakse praktiliselt terve siga 12 tundi hiigelsuures rõhukeetjas nii, et see saab kooreselt tummine ja valge.)

Siin toodud jaapanipärane supp oli meie teine lemmik ja on meie laual väikese sooja eelroana kodustel sushiõhtutel. Kuigi osad koostisosad pole igas tavapoes saadaval, ei nõua supi tegemine valmis puljongit kasutades suurt pingutust, pakkudes sööjatele siiski suure elamuse. Kiirematel päevadel sobib hästi kasutada puljongikonsentraati. Soba ehk tatrajahust nuudlid on mõnusalt pähklilise maitsega, leiad need näiteks Piprapoest.

Imemaitsev supp tummise sealihapuljngi

ja ramen-nuudlitega

Sarnaseid suppe erinevate lisanditega pakutakse Jaapanis igas tänavakohvikus - mängimisvõimalust jagub ka koduköögis, pakkudes vutimuna, wasabi ja kevadsibula kõrvale veel näiteks pardilihalõikeid ja riivitud ingverit.

Kuuele:

- 1 liiter kvaliteetset veiselihapuljongi (keeda ise või kasuta veisepuljongi konsentraati ehk fondi (Marcs & Spenseris müüakse häid)

- 5 spl (75 ml) kvaliteetset sojakastet

- hakitud talisibulat

- wasabit

- 6 vutimuna

- 200 grammi sobanuudleid

- 2 tl seesamiõli

Keeda soba-nuudlid vastavalt pakendi juhendile, loputa külma veega. Nõruta ja sega hulka seesamiseemneõli.

Kuumuta potis veiselihapuljong, lisa soja ja kuumuta 3 minutit.

Serveerimiseks jaota supp kaussidesse.

Eraldi anumas vii lauale wasabi, hakitud talisibul, vutimuna ja sobanuudlid.

Need lisab igaüks enne söömist oma supile ise. Tummisema supi saad, kui pakud juurde lihalõikeid. Proovi lisandina ka riivitud ingverit. Head avastamist!

* Retsept ilmus 15.jaanuari Postimehe laupäevalisas Arter.

Lumeträpsulised brownied - maiasmokkade ja magusapõlgurite ühine lemmik

Siin ma nüüd jälle oma browniedega olen - korralikku nime pole ma suutnud neile välja mõelda, aga erinevaid variatsioone on vahepeal, lisaks juustukoogi-browniedele valmistatud ohtralt.

Need antud koogikesed peidavad lisaks mõru-tummisele shokolaadisisule endas veel valgeid laiu lumeträpsakaid - valgeid shokolaadinööpe, mis ei sula küpsedes ära, vaid jäävadki koogi sisse kui mõnusad magusad kommikesed.

Selline uhke vaagnake kaunistas ka meie aastalõpu lauda ja said need ühtviisi kiita nii magusalembestelt, kui ka neilt, kes muidu väga kokki ei armasta.

Meie peres on nad igaljuhul suured suured lemmikud, mistõttu pakun neid ka peagi Solarises avatavas nädalalõpu pop-up kohvikus - kes ise kodus küpsetada ei viitsi, siis sealt saab - rohkem infot peagi :)

Brownie, natuke nagu muhvinidki annavad tegelikult üsna palju mängimisruumi - lisa peale juustukoogi kihv, raputa sisse erinevaid pähkleid, marmelaaditükke, shokolaadinööpe ja miks mitte eriti tähtsa päeva puhul kõike eelnimetatut?

Retsept on järgi proovitud korduvalt, töötab ja valmivad täpselt sellised parajalt pehmed, aga siiski mitte näppe õliseks tegevad brownie-koogikesed.

Umbes 16 tükki:

- 125 grammi võid

- 2 suurt muna
- 150 grammi suhkrut
- 150 grammi nisujahu
- 40 grammi kvaliteetset kakaopulbrit
- 0,5 tl soodat

- 1 spl hapukoort

- meelepärast lisandit - näiteks 150 grammi valgeid shokolaadinööpe

Sulata või, lase jahtuda. Vahusta kausis munad suhkruga heledaks vahuks, sega juurde või ja 1 spl hapukoort. Sega omavahel jahu, sooda, kakao ja sõelu taina hulka. Sega läbi. Viimasena lisa taina hulka shokolaadinööbid. Sega kergelt läbi.

Tõsta tainas küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi (mina kasutan 32X20cm vormi).

Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Brownie peabki seest jääma kergelt nätske, seega ära üle küpseta. Lase jahtuda ja lõika seejärel ruutudeks. Head maiustamist!

Sametkrõbedad juustupulgad - supilaua kaunistus

Ilusat uut aastat! Loodan, et see tuleb Sulle, hea lugeja ja mullegi, üks edukas ning rõõmu- ja (maitse)elamusterohke aasta.

Pärast suuri pühasid ja ohtrat kokkamist (ja uusaastalubadusi) võetakse ikka ette kergemad road. Meil siin enamasti siiski supid, sest salatite jaoks on ilm veel liialt külm.

Ma ei tea, kuidas teil on, aga kui mina panen lauale ühe püreesuppi, siis on esimene küsimus, et kas liha polegi? Jah, liha on siin kodus meespere lemmik, mistõttu olen kordadel, kui toit on pigem lahja ja kerge, meespere rõõmuks (ja tähelepanu hajutamiseks :) ) lauale pannud pealkirjas nimetatud mõnusad juustupulgad.

Ja lastele on nad ka elamus - et nad saavad süüa õllega tehtud rooga, kuigi alkoholi pole neis pärast küpsetamist enam piiskagi.

Ja nad tõesti on sametkrõbedad. Õlletainas on õhkõrnalt rabe ja pudenev, teisest küljest sinu huuli puutudes sametpehme. Mõnus.

Kui tainas on mul alati kindlalt sama, siis lisandid varieeruvad kõvasti - alates erinevatest juustudest (proovi näiteks parmesani või goudat või sinihallitusjuustu), vahel lisan keerudele pestot, mõnikord seesamiseemneid ja kerge sinepikihi. Ja kui magusapoolist ka kiirelt lauale tahan, puistan muist keerudest üle kaneeli-suhkruseguga.

Valmib palju maitsvad pulgakesi:

- 200 grammi võid

- 3 dl nisujahu

- 1 dl meelepärast õlu (kasutan porterit)

- 0,5 tl soola

Sega omavahel kokku jahu ja sool, lisa pehme või ja õlu ning sõtku tainas ühtlaseks. Saad siidise taina. Pane see pooleks tunniks külmkappi puhkama, siis on see lihtsalt rullitav.

Rulli tainas kergelt jahusel laual lahti, lõika nii mitmeks võrdseks osaks, kui palju erinevaid lisandeid soovid kasutada:

- raputa üle juustuga

- määri peale pestot või sinepit

- pritsi kergelt veega ja puista peale suhkrut ning kaneeli

Seejärel lapi tainaplaat kolmeks kokku ja rulli uuesti iga plaat lahti umbes 0,5 cm paksuseks.

Lõika tainast ribad (ca 20cm pikad), keera neile vint peale ja aseta ahjuplaadile.

Küpseta 200-kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni pulgakesed on kaunilt kuldsed.

Pista tassi ja serveeri supi kõrvale või niisama snäkina. Uusi (kokkamis)elamusi!

Mehest, meest, turust ja sadamast - ehk minu isa kodumesi uuel uhkel Sadamaturul

Minu vahva isa on sunniviisiliselt hobikorras mesinik. Kuidas saab olla sunniviisiline hobi? No näiteks sedasi, kui kümmekond aastat maakondu põllunurgas tühjalt seisnud tarudest ühel kevadel mesilaspere toimetamas eest leiad ja suve lõpuks sul neid peresid juba kümnekonna jagu on. See oli eelmisel kevadel-suvel.

Kuna tarus toimetasid sellised õiged Eesti sorti vanakooli mesilased, kes on kurjad kui vanakuradid, kui keegi nende lennuteele ette jääb (mu ema maal tegutsedes paraku jäi ja sai alatihti nõelata), võttis isa selle aasta kevadel kõik tarud, ehitas mõned juurdegi, püüdis kinni kõik pereheitnud mesilas-sülemid ja pani nad elama värskelt ehitatud tarudesse ning viis kogu selle kupatuse metsa. Ja nii ta sündiski: Kesk-Eesti metsadest korjatud Metsade Mesi. Mesi on aus ja ehe, ning pärast vurritamist otse villitud - et sel võimalikult vähe masinatega küljes käia.

Kahe suvega on kogunenud tarusid juba nii palju, et pereringi ja sõprade-tuttavate meega varustamisest jäi nõks mett ülegi ja pakume seda nüüd laiemale ringile vast-avatud Sadama turul, mis asub Tallinnas, sadama piirkonnas, endises C-terminali hoones (suur must maja, mille kõrvalt väljusid tiiburid). Bussiga saab (nr2); Autoga saab - parkla on maja ees suur ja lai ning jala saab ka - eriti hõlbsalt muidugi suvel ja siis rõõmustab väsinud jalgu mereäärne kohvikutest tulvil promenaad.

Sadama turg on selline kihvt koht, kust ideaalis peaks üks toidusõber kätte saama kõik vajaliku. Et ei oleks enam vaja minna suurde poodi põhikraami ostma, edasi Piprapoodi vürtside jahile, sealt Stockmanni head juustu, oliiviõli ja balsamicot ning veini tooma ja siis on veel netipoed, kust kohaliku kraami käte saab. See kõik õnnestub nüüd osta ühelt turult. Nagu nad oma vahvas blogis ise ütlevad: "Nii ongi meil saaremaise lihakraami või Võrtsjärve kaladega kõrvuti lavaššiahi ja veinipood. Üks ei välista teist."

Pikk tee on käia, sest turg on värskelt avatud ja kõiki kaubaartikleid sealt veel ei leia, kuid kala- ja lihavalik on juba praegu oma naturaalsuse ja valikulaiuse poolest silmapaistev. Samuti on suur juustu ja kodumaise leiva valik.

Portugali veinipood ja kohalike õunte koda kohe sissepääsu külgedel on ka kindlasti sissekiikamist väärt.

Õhkkond on positiivne, suhtumine sõbralik ja keskkond soe, puhas ja kirgas. Tulge kaema, kauplema ja niisama hingama. Turul on mõnus. Ja tehke siis meie mee-letis, kus teil vastas rõõmsameelne Marju, suu magusaks!

Siinkohal suur suur tänu veelkord Helenile abi eest! Ilus on!

Kodutehtud piparkoogitaigen - annad sõrme, võtab käe

Piparkooke küpsetatakse nüüd küll igas Eesti peres. Paraku aga valmivad enamikes kodudes need jõuluaja kohustuslikud präänikud siiski poetaignast, mis tehtud margariiniga, täis lisaaineid, mis ühte korralikku piparkoogitainasse kindlasti ei kuulu.

Ma mõistan väga hästi lehttaina poestostmise tagamaid - olen seda ise valmistanud ja ega tihti ette ei võta küll - poest ostmine on siinjuures igati õigustatud, sest tegemine on vaeva-ja aeganõudev, aga piparkoogitaigent on valmistada imelihtne ja lisaks on tuba veel 2 päeva imelist jõululõhna täis.

Mulle meeldivad ilusad kuldsed, ent siiski parasjagu krehvtised piparkoogid - just sellised sellest tainast tulevadki. On ka neid, kellele meeldivad hästi tumedad, kergelt isegi kirbed, paksud ja pontsakad koogikesed - siis võib retseptis siirupi asendada tumeda siirupiga . Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ilmselt ka erinevaid meelis piparkoogimaitseid.

Ja kui juba tainas ükskord kodus tehtud saab, siis edaspidi enam poe oma ei taha ka. Minul on sel aastal valminud kokku 2,8 kg piparkoogitaigent.

Antud retsept on Nami-Nami kullavaramust, valmib 1,4 kg tainast:

- 2 dl e. 250 g siirupit (nt DanSukker hele siirup)
- 2 dl e. 170 g suhkrut
- 1 sl jahvatatud kaneeli
- 2 tl jahvatatud nelki
- 1 sl jahvatatud kardemoni
- 1 tl ingveripulbrit
VÕI pakk Santa Maria piparkoogimaitseainet

VÕI pakk Meira piparkoogimaitseainet + 1 tl jahvatatud kardemoni
- 250 g võid
- 2 muna
- 600 g nisujahu (u 1 liiter)
- 2 tl (triikis) söögisoodat

Kuumuta potis siirup koos suhkru ja jahvatatud maitseainetega keemiseni.
Tõsta pott tulelt ning sega juurde või. Kui või on sulanud, lase veidi jahtuda.
Lisa ükshaaval, vahepeal segades munad.

Sega omavahel jahu ja sooda ning lisa vähehaaval siirupi-võisegule.
Sõtku tainas hoolega läbi ja paki kilesse. Hoia vähemalt järgmise päevani külmikus.
Piparkoogitaina võid kuni paar nädalat varem valmis teha ja külmkapis säilitada.

Piparkookide küpsetamiseks rulli tainas jahusel laual õhukeseks

ja vajuta vormidega soovitud kujundid. Soovi korral määri piimaga.

Küpseta 200kraadise ahju keskosas 6-9 minutit.

Aknaga piparkookide valmistamiseks lõika vormitud kujundi keskele väiksem ava, tõsta ahjuplaadile ja pane ava keskele meelepärast värvi karamellikomm.

Küpseta 175kraadise ahju keskosas 8-10 minutit. Head meisterdamist!

Puuviljadest rõkkav Inglise jõulukeeks - meie jõululaua magus traditsioon

Kas te olete märganud poes enne jõule müügile saabuvaid suuri Inglise keekse, mida hingehinnaga müüakse? Mõtlesin varem, et küll peab seal sees oleme ohtralt säilitusaineid, et detsembri alguses hakatakse müüma Inglismaal tehtud keekse, mis peavad pehmed püsima jõuludeni.

Nüüd tean, et korralik, puuviljadest rõkkav jõulukeeks valmistatkse isegi kuni 6 kuud enne jõule valmis, seda vahepeal alkoholiga immutades ja hellitades, umbes nagu juustukeradega tehakse. Sellest ka üsna krõbe hind ja muidugi kõik need puuviljad, mida sinna lisatud on.

Sarnane jõulukeeks on nüüd juba mõned aastad ka meie jõululaual olnud. Muidugi mitte siis poest ostetud, vaid ikka ise tehtud. Kuigi ka see keeks soovitatakse nädalake-paar enne jõule valmis teha, et maitsed saaksid tõmmata, valmistasin ma selle eelmisel aastal jõulu eelõhtul ja kadus see laualt kiiresti ning maitses imeliselt nagu ikka.

Sel aastal tõmbavad mul juba valmis keeksid fooliumis jahedas, ent kaalun veel täna mõned keeksid juurde teha, sest jõulude ajal külla minnes on jõulukeeks külakostina suur hitt ja võõrustajatele alati meelepärane üllatus.

Kasutada võib meelepärased kuivatatud puuvilju, sekka kindlasti ka midagi hapumat - näiteks kuivatatud jõhvikaid. Mina kasutan enamasti rosinaid, aprikoose, papaiatükke, ananassitükke ja jõhvikaid, kirsse.

Retsept Nami-Nami varamust, mina saan antud kogusest 2 keeksi:

- 250 grammi toasooja võid

- 200 grammi suhkrut

- 4 suurt muna

- 275 grammi jahu

- 2 tl küpsetuspulbrit

- 1,5 dl rummi/konjakit/alkoholiga glöggi

- 600 grammi kuivatatud puuvilju

Tükelda suuremad puuviljad väiksemaks (nt aprikoosid ja ploomid) lisa rosinad, jõhvikad, papaiatükid jms ning vala peale meelepärane alkohol. Lase 2 tundi kuni üleöö tõmmata. Sega vahepeal.

Vahusta toasoe või heledaks vahuks, lisa suhkur ja vahusta veel 5 min. Lisa ükshaaval munad, vahepeal vahustades, kuni muna on võiga segunenud. Lisa küpsetuspulbriga segatud jahu. Viimasena sega juurde alkoholist nõrutatud puuviljad. Tõsta tainas võitatud keeksivormi, silu pealt ühtlaseks ja küpseta 175kraadises ahjus tunni jagu, kontrolli, et puutikk jääks kuivaks.

Kummuta vormist välja, lase täielikult jahtuda,

mässi korralikult fooliumisse ja jäta

jahedasse jõule ootama. Kui soovid, võid enne lauale panemist keeksi määrida kuumutatud aprikoosimoosi-glöggi seguga.

Ja kes veel ei usu, et tegemist on ülimaitsva küpsetisega siis äkki aitab veenda see hiigel-keeksi kuhi. Ilusat lähenevat jõuluaega ja mõnusat kokkamist!

Jõuluporteris hautatud sink pohlaglasuuris - jõululaua kuningas

Eestlase jõululaual on liha ikka ja alati aukohal olnud. Tradistiooniline jõulupraad - enamasti kaelakarbonaad, pikitud küüslauguga ja küpsetatud puuahjus on ka meil alati jõululaual - seda küll lapsepõlvekodus Põltsamaal, kus ema küllatulnuid hea-paremaga kostitab.

Enne maale sõitu saab ka linnas jõuluhõngulist liha teha ja mina, kui suure magusa-soolase koosluse austaja ei saanud kuidagi katsetamata jätta jõulusingi valmistamist, mis saab oma maitse magus-tummiselt jõuluõlult ja ümber pidurüü pohlaglasuurist. Tõeline jõuluõhtusöögi lauakuningas, pakkudes maitsenaudinguid igale külalisele.

Singi saab päevake enne valmis teha ning vahetult enne serveerimist sätendava magus-vürtsise glasuuriga katta. Nii saab ka kokk pidupäeval natuke hinge tõmmata.

Jagub kümnele-kaheksale:
- 3-4 kilone sealihast ahjupraad, mida suuremat osa katab kamar, seda parem

Haudeleem:
- 2 pudelit jõuluporterit (mina kasutasin A Le Coqi jõuluporterit)
- 1 liiter õunamahla
- vett
- 1 kaneelikoor
- 1 suurem sibul
- 1 spl soola
- mõned pipraterad

Pohlaglasuur:
- 5 spl magusamat pohlamoosi
- 5 spl haudeleent
- 1 tl sinepipulbrit
- 0,5 tl kaneeli

Seo liha ümberringi tugevasti kuumakindla nööriga kokku- umbes nii nagu enne suitsutamist tehakse. Pane potti, kata külma veega ja lase kiiresti keema tõusta. Kalla keev vesi ära, loputa liha puhtaks, puhasta pott.

Vala potti õlu, õunamhal, lisa pooleks murtud kaneelikoor, neljaks lõigatud sibul, sool ja pipar. Pane liha potti ja lisa nii palju vett, et liha kaetud oleks. Lase keema tõusta ning keeda kaane all tasasel tulel 4-6 tundi. Kui valmistad singi päev varem, lase sel leemes jahtuda. Hoia külmas.

Enne serveerimist eemalda singilt nöör ja kamar. Lõika rasva sisse diagonaalis kahte pidi sisselõiked.

Glasuuri valmistamiseks sega kastrulis pohlamoos, haudeleem, sinepipulber ja kaneel. Lase keema tõusta ning keeda mulinal, kuni glasuur pakseneb (ca 5 minutit). Vala aeglaselt lihale, lase glasuuril lõigete vahele imbuda. Küpseta 200 kraadises ahjus 15-20 minutit, kuniks liha on pruunistunud ja glasuur tumepunane.

Serveeri koos õlles hautatud vürstikapsastega.
Sink sobib külmalt suurepäraselt võileiva katteks.

*Pildid Kaarel Oja.

Salapäraselt krõbedad piparkoogivahvlid pohla-kohupiimavahuga

Nostalgilised vahvlid on igale eestlasele meeltmööda magusapoolis. Meie peres valmistas ema jõulude ajal alati eriti maitsvaid ja imeliselt lõhnavaid piparkoogivahvleid. Selleks pehmendas ta piparkoogitaina ja segas sellele juurde veel ohtralt erinevaid saadusi, kuni sai vedela, vahvlitaina konsistentsiga piparkoogitaina. Üsna keeruline protsess, kas pole?

Just selle tõttu olen juba pikemat aega katsetanud erinevaid retsepte, et lapsepõlves saadud meelis jõulumaiust lihtsamalt järgi teha.

Veel oli minu soov saada eriti õhukesi, mõnusalt krõbedaid, võib öelda, et isegi pitsiliselt kergeid vahvleid. Tänu salakoostisosale jõuluporterile ongi need vahvlid luksuslikult õhkõrnad. Lisaks jõuluselt piparkoogimaitsega, täidetud sametpehme pohla-kohupiimavahuga.

Kuigi valmistamine nõuab tiba aega küpsetamise näol, saab sellest kindlasti hitt nii laste kui täiskasvanute seas, kõigil oma lemmiknüansid.

Jagub kuuele.

Taina jaoks:
- 1 dl nisujahu
- 2 dl jõuluporterit (Hästi sobib magusapoolne ja tummine A Le Coqi jõuluporter)
- 0,5 dl piima
- 1 suur muna
- 3 spl suhkrut
- noaotsatäis soola
- 1 tl piparkoogimaitseainet
- 1 spl sulatatud võid või õli
Kreemi jaoks:
- 4 dl vahukoort
- 400 grammi meelepärast kohupiima
- 3 spl suhkrut
- pohlamoosi

Valmista tainas eelneval õhtul. Klopi muna suhkruga lahti. Sega omavahel jahu, sool ja piparkoogimaitseine. Lisa munale ja sega ühtlaseks. Kalla juurde õlu ja piim, sega läbi. Viimasena lisa rasvaine. Sega ühtlaseks. Saad kaunilt karamellivärvi vedela taina. Lase üleöö külmkappis tõmmata.

Järgmisel päeval sega tainas kergelt läbi ja küpseta krõbedad vahvlid. Keera iga vahvel ettevaatlikult kohe pärast küpsetamist kiiresti torbikuks.

Kreemi valmistamiseks vahusta koor pehmeks vahuks, sega hulka suhkur ja kohupiim, seejärel lisa pohlamoos ning sega kreem kergelt läbi. Täida ettevaatlikult vahvlid ja serveeri kohe. Mõnusat meisterdamist!

Jõulused pisi-pavlovad pohlamoosi ja särtsuva rosé pipraga

Pavlovast olen ma varem kirjutanud. Siis sai tehtud suur tort metsmaasikatega. Sel korral tegin aga ühe suure asemel kuus pisemat koogikest - igale sööjale oma väike lumemütsike - oluliselt nooblim, samas mässamist palju rohkem pole. Rosé pipar lisab viimase lihvi maitsekooslusele ja sobib koogikesele pareminigi, kui paljudele soolastele roogadele.

Kuna olen vahepeal usinasti küpsetamise põhitõdesin õppinud, panen siia ka valmistamisprotsessi uuesti kirja - ehk ilmneb mõni uus nipp.

Valmib 6 bezee-pesa:

- 2 suurt munavalget (kasutasin Kikerikii vabakäigu kanamune)

- näpuotsatäis soola

- 100 grammi suhkrut

- 2 tl vaniljesuhkrut

- 0,5 tl maisitärklist

- 0,25 tl (valgeveini) äädikat

- 200 ml vahukoort

- haput moosi/värskeid hapusid marju

- rosé pipart

Vahusta külmad munavalged näpuotsa soolaga keskmisel kiirusel kuni saad vannivahtu meenutava hallikas-valge vahu. Tõsta kiirust, kuni saad ühtlaselt valge vahu. Seejärel lisa kolmes osas suhkur, vahepeal umbes 2 minutit vahustades. Pärast viimase suhkruosa lisamist vahusta veel 5 minutit, kuni saad tugeva, läikiva habemeajamisvahtu meenutava vahu. Sõelu vahu peale maisitärklis, vaniljesuhkur ja äädikas ning sega õrnalt vahtu alt üles tõstes läbi - ära üle sega, nii kaotab munavalgevaht õhku.

Tõsta küpsetuspaberile vahutupsud, vooli neile meelepärane kuju. Pane 160kraadisesse ahju ja keera kuumus koheselt 110 kraadi peale. Küpseta 35 minutit ja keera ahi kinni. Lase 10 minutit ahjus seista, seejärel ava ahju uks ja lase lõplikult jahtuda.

Vahusta koor natukese suhkruga, vahetult enne serveerimist jaota see koogikeste peale. Lisa meelepärast haput moosi või värskeid marju. Mina keetsin kokku 200 grammi värskeid jõhvikaid, ajasin need läbi sõela ja lisasin 70 grammi suhkrut. Kaunista rosé pipraga. Head maiustamist!

Jõuluaegse pidusöögi üllatusampsud porteritainas - kapsapirukad ja verivorstiplaadipirukas

Jõulupühad lähenevad tohutu kiirusega ja enamikes peredes on esimesed verivorstid juba ammu söödud - nii ka meil. Olen oma tutvusringkonnas päris mitu korda kuulnud, et enne jõule ei söö me ühtki verivorsti-hapukapsast, sest isu saab neist nii kiiresti täis. Katsetasin eelmisel aastal seda teooriat ja jõuluroogade suure austajana jäi minule sellest paarist korrast jõulude ajal siiski väheks.

Sel aastal alustasin jõuluroogadega üsna varakult pihta, et jaanuaris enam verivorsti poest otsima ei peaks, nagu eelmisel aastal. Lisaks on Nami-Namis käimas väga armas ja inspireeriv koos-kokkamine, kus šnitti võetud Skandinaaviamaadelt. Nimelt tähistatakse nii Soomes, Rootsis kui ka mujal sealkandis enne suurt jõuluõhtut nn. väike-jõuluõhtu või jõuluootepidu, kus laual erinevad jõulupärased road - nii saab ilusal ajal kohtuda ka nende sõprade/sugulastega, kelle juurde 24-26 detsembril ei jõua.

Need kaks retsepti siin sobivad sellisele jõuluoote peole ideaalselt. Need soolased pirukad on huvitav ja eriline eelroog, tore üllatus sööjatele, sest peidavad endas vägagi jõululist täidist.

Õlletainas on mõnusalt krõbe ja suussulav, mis küpseb imekaunilt kuldseks. Hapukapsas täidises annab pirukale mõnusalt maitsevunki, juust ja peekon lisavad tummisust.

Verivorsti-pohlamoosiga plaadipirukas on amps julgematele, mis tekitab oma erilisusega lauas kindlasti kõneainet. Kuigi traditsioonilised maitsed, omandavad need sellisel kujul serveerides täiesti uudse ilme.

Taina jaoks:
- 350 grammi võid (toasoe)
- 6 dl jahu
- 2 dl jõuluporterit
- 1 tl soola

Täidise jaoks(1):
- 400 grammi õlles hautatud hapukapsast*
- 200 grammi meelepärast sulajuustu
- 200 grammi peekonit või suitsusinki
- soola, pipart
Täidise jaoks(2):
- 400 grammi meelepäraseid verivorste
- 100 grammi jagu pohlamoosi

Valmista tainas.
Sega omavahel jahu ja sool, lisa toasoe või ning õlu, sega ühtlaseks, kuni moodustub sametine, pehme tainas. Pane pooleks tunniks külmkappi tõmbama.

Valmista täidis. Prae pannil hakitud peekon/suitsusink, sega hulka õlles hautatud kapsas, lisa juust ja sega täidis ühtlaseks. Maitsesta soola-pipraga. Jahuta.

Teise täidise jaoks koori verivorstidelt nahk ja murenda sisu väiksemateks tükkideks.

Jaga tainas kaheks. Pane pool tainast tagasi külma. Rulli üks osa tainast hästi jahusel laual lahti ca 7mm paksuseks. Lõika suure klaasiga ringikujuline tükk, aseta võitatud muhvinipanni/ramekini ning suru ühtlaselt vormi külgedele. Korrigeeri vajadusel järgmise tainatükki suurust. Vooderda kõik vormid.

Jaga hapukapsa täidis võrdselt vormidesse ja kaunista pealt meelepäraselt tainaribadega. Määri munamäärdega ja küpseta 200 kraadises ahju keskosas kuldseks (20-25minutit). Serveeri kohe.

Jaota teine osa tainast kaheks ja rulli jahusel laual kaheks võrdse suurusega ristkülikuks.

Tõsta üks tainaplaat ahjuplaadile, määri peale pohlamoos ja kata ühtlaselt verivorsti tükkidega. Aseta peale teine tainaplaat, suru näppudega ääred kõvasti kinni, määri munamäärdega ja küpseta 200 kraadises ahjus kuldseks (ca 20-25minutit). Serveeri kuumalt. Ilusat jõuluootust!

Õlles hautatud vürtsikapsad - traditsioonilise jõululaua aromaatne täiendus

Õlles hautatud hapukapsad on ääretult maitsev ja palju tervislikum alternatiiv Eesti traditsioonilistele hapukapsastele.
Maitset jagub roale enam kui küll, julgemad lisavad lõpus kuuma vürtsidega.

Jagub kümnele/kaheksale:
- 1 kg mahedamat hapukapsast (minu lemmikuks on Uus-Kongo talu kapsas)
- 1 liiter porterit
- 1 spl võid
- 2 spl fariinisuhkrut
- 5 spl õunapüreed
- 1 tl kaneeli
- 1 tl jahvatatud ingverit.

Sega pannil või, suhkur, õunapüree ja õlu. Lisa kapsad, sega läbi ja hauta kaane all aegajalt segades tunni jagu. Eemalda kaas, tõsta kuumust ja prae kapsaid pidevalt segades, kuni vedelik on aurustunud.* Soovi korral lisa maitseks 1 tl kaneeli ja jahvatatud ingverit. Sega läbi ja serveeri.**

* Sedasi valmib täidis pirukate jaoks.
** Võib ka päeva varem valmis teha, kapsas muutub uuesti läbikuumutades ainult paremaks.

Mõnusad kohupiimataskud - tuuletaskud nagu vanasti!

Vähene postituste arv siin lehel ei tähenda mitte seda, et minu huvi kuidagi kokkamise vastu vähenema hakkaks, vastupidi, huvi ainult kasvab ja et kõiki küpsetamisega seotud nüansse paremini mõista käisin viimasel kolmel kuul omandamas teadmisi pagar-kondiiter erialal. See kiire aeg, koos iganädalaste mitmete küpsetamistuuridega on nüüd läbi ja vast jääb ka rohkem aega kirjutamiseks.

Kooli mõjud kumavad aga blogi retseptivalikust veel mõnda aega kindlasti läbi - paljud (taas)avastatud vanakooli retseptid vajavad veel mõnekordset läbitegemist, et isu klassikast korralikult täis süüa.

Tuuletaskud on üks nendest magusasjadest, mis minule alati hirmsasti meeldinud on, aga mida mu ema kodus kunagi ei teinud. Ütles, et need on keedutainast ja tema ei hakka sellega mässama. Terve lapsepõlve ja aastaid järgigi veel mõtlesin vahel ikka oma peas, et kuidas sellised ilusad taskud seal suure vee sees valmis keevad? :)

Nüüd aga, pärast koolitust on kõik taina valmistamise nipid ja tehnilised nüansid teada ning jagan neid ka teiega. Retsept pärineb TEKO varamust.

Valmib umbes 20 taskut (sõltub suurusest):

- 220 grammi vett

- 50 grammi võid

- 5 grammi soola

- 220 grammi nisujahu

- 4-5 muna

Täidiseks:

- 300 ml vahukooort

- 500 grammi kohupiima

- 200 grammi suhkrut

- 1-2 tl kvaliteetset vaniljesuhkrut

Kuumuta potis vesi, või ja sool keemiseni. Lisa korraga kogu jahu ja sega kiiresti, kuni moodustub ühtne, tükkideta tainapall - see võtab aega 2-3min.

Eemalda pliidilt ja lase tainal jahtuda. Kui tainas on toatemperatuuril hakka lisama ÜKSHAAVAL mune, pidevalt tainast mikserdades. Kui tainas on enam ei läigi ja on ühtlane, lisa järgmine muna. Mikserda tainas taas ühtlaseks.

Kui oled lisanud 4 muna, võta näpuotsaga tainatups ja vaata, kas selle tipp langeb aeglaselt alla. Kui ei, lisa veel pool muna. Pead saama sametise taina, mis kukub lusikalt ühtse suure tükina, aga on siiski parajalt pehme, et seda saaks pritskotiga pritsida. Vajadusel lisa ka teine pool 5ndast munast.

Pritsi kotiga või tõsta kahe lusika abil plaadile meelepärased tainapallid ning pritsi näppudega peale vett. See aitab tainal vett kinni hoida, sest esmalt aurustub vesi plaadilt ja alles seejärel tainast, mistõttu kerkivad taskud korralikult tühjaks.

Küpseta 16 min 200 kraadi juures, ahju ust ei tohi avada. Seejärel keera ahi 180 peale, küpseta veel 4 minutit, tõmba ahju uks kergelt irvakile ja küpseta, kuni taskud on kuldsed ja kerged.

Täidise jaoks vahusta koor suhkrutega ja sega ettevaatlikult kohupiimaga.

Kõige parem on täita taskuid kondiitripritsi abil - otsid tasku peal mõne väikese avause(mis sinna enamasti küpsemise käigus tekib), pistad sealt pritsi otsa sisse ja pigistad täidise ettevaatlikult taskusse :)

Kui auku pole tekkinud, tehakse väike auk taskule ise - külje peale, mitte kunagi põhja sisse, nagu meil poodides tihti näha on.

Kui pritsiga jamada ei viitsi, võib tasku ka lihtsalt ettevaatlikult pooleks lõigata (aga mitte lõpuni läbi, vaid et jääks selline merekarbi moodi avatud tasku) ja sinna lusikaga siis täidis vahele tõsta ja pooled uuesti kergelt kokku suruda. Ning pealt ikka tuhksuhkruga kaunistada. Mõnusat nostalgitsemist!