Bruschetta grillitud köögiviljadega ning eestimaine teriyakikaste - ideid nädalalõpu grillpeole

Kas te teate, et väljas saab grillida? Või on kõigil ammu sellest kõrini ja pealegi on ilm nii kuum. Aga nüüd...

Kas te mäletate seda esimest grill"pidu", mida põlvist saadiks hanges peetud sai, näpud külmast sõitelemas ja lumi kuuma grilli all sulamas? Pärast pikka talve on ju esimene grillilt tulnud roog nii magus, et selle valmistamiseks ollakse valmis grill isegi lumehunnikusse küdema panema. Ja nüüd, keset suurt suve on enamikul grill-lihast ammu isu täis ja tahaks midagi kergemat. Siin mõned mõtted, mida liha asemel grillile pista ning mida maitsvat neist saadustest teha, kui lõõmava päikese käes liha mitte kaubaks ei lähe.

Esmalt aga üks idee, mida enne grillima asumist kaasa valmistada. Nimetaksin selle kergelt magusa mekiga, meile hingelähedase leiva maitsenüansiga kastme eestipäraseks teriyakiks. Sobib ideaalselt erinevate köögiviljade pintseldamiseks grillimise ajal, et need mahlasemad ja maitsekamad saaksid.

Valmistamiseks keeda madalal kuumusel 1,5 liitrit kalja, kuni see on kokku redutseerunud sätendavaks, süsimustaks kastmeks. Vala puhtasse anumasse, säilita külmkapis ning kasuta köögiviljade pintseldamiseks grillimise ajal. Muidugi sobib see hästi ka liha pintseldamiseks.

Köögiviljadest meeldib mulle grillida paprikat, suvikõrvitsat ja pommut. Vahel lisan sekka ka fenkolit, tomateid ja shampinjone. Viimati sai aga tehtud just kolme esimest ning neist siis hiljem imehäid bruschettasid kokku laotud.

Paprika lõika pooleks ja puhasta ning aseta grillile nahk allpool ja grilli seni, kuni nahk mustendab ja mullitab. Tõsta kaussi, kata toidukilega ning lase jahtuda - nii tuleb kõrbenud nahk kergesti maha ja saad bruschetta katteks mõnusa suitsumekiga paprikafilee, mis ideaalselt ka liha kõrvale passib.

Suvikõrvitsa ja pommu viilakaid pintselda natukese õli ning eestimaise teriyakiga. Vaheta pooli, pintselda üle ka teine pool ning grilli, kuni viilakad on pehmed ja nõtked. Kogu kaussi ning maitsesta meelepäraste ürtidega. Hästi sobib kõik hää, mis värskelt võtta - tüümianist murulauguni.

Nüüd grilli valmis ka paras ports ciabatta viile, hõõru sinna peale värsket küüslauku, kata grillitud köögiviljadega, puista peale soolakat fetajuustu, nirista üle oliiviõliga, soola-piparda ja naudi. Hääd-kerget grillimist!

Peenetele preilidele röstsaia peale - kirsimoos mandlilaastude ja Amaretto likööriga

Hoidistamise aeg on jälle täie hooga lahti läinud ja minu ohkamise peale, et kas tõesti on sügis juba ukse taga, et kogu aeg küpsenud viljadest lokkab, kinnitas ema, et sel aastal ongi kogu aiasaak varasem - nii ka kirsid, mis kõikjal juba tumepunaselt sätendavad, kui ümarad rubiinid.

Kui mu ema keetis kirssidest mitmeid liitreid mahla, siis mina valisin oma saagi hoidistamiseks ühe vähe peenema, tõeliselt maitsva, hoidise. Mandlilaastude ja Amaretto likööriga rikastatud moos teeb tavalise hommikuse röstsaiaviilu noobliks hommikueineks, mida nosides end peeneks preiliks mõelda saab ja päev ongi kohe rõõmsam.

Kuna mul oli kirsse kokku 3 kilo ja nende puhastamine võttis nii kaua aega, sain moosi keetma kell 2 öösel, mistõttu tegelesin ka pisukese leiutamisega, kuidas moosilt vahtu paremini-kiiremini koorida. Avastatud nipiga tutvu tegemisõpetuse juures.

Retsept 100 rooga raamatusarjast "Hoidised," natuke mugandatud:
- 1 kg puhastatud hapukirsse
- 0,5 kg moosisuhkrut
- 1 dl vett
- 0,5 dl Amaretto likööri
- 100 grammi mandlilaaste
- 1 spl vaniljesuhkrut
- 4 spl sidrunimahla

Lase kirsid koos veega keema, keeda 5 minutit, lisa suhkur ja sega läbi. Lase uuesti keema tõusta ning keeda tasasel tulel 10minutit. Vahtu ära vahepeal koori, vaid lase moosil rahulikult keeda ja kogu vahul pinnale tõusta. Nii läheb vähem moosi raisku. Ja nüüd nipp: sega moos puulusikaga äärest läbi nii, et keskele tekiks keeris ja kogu vaht sinna kokku koguneks. Nüüd koori keskele tekkinud vahuhunnik ära. Ei miskit mööda potiserva väikeste vahutupsude tagaajamist enam.

Lisa moosile vaniljesuhkur, sidrunimahl, mandlilaastud ja liköör, sega läbi ja keeda 5 minutit.
Jaota stereliseeritud purkidesse, kaaneta ning jahuta kiiresti.

PS: moos on alguses üsna vedel, kuid muutub jahtudes tänu moosisuhkrule tummisemaks .

Karamellijäätis - päikesepallikesed kausis

Mul on viimasel ajal tekkinud uus suur lemmik jäätiste seas ning selleks on karamellijäätis. Ja kuigi Ben&Jerryl ning Häagen-Danzil on valikus imelised karamellijäätised, tahtsin seda ka ise kodus valmistada.

Üks hästi tore nüanss, mis mulle suvel jäätise tegemise juures meeldib on see, et maamunade rebud on nii tumekollased, et kõik jäätised jäävad kollased. Nagu väikesed päikesepallikesed :) Isegi vaniljejäätis on täitsa kollane ja kõik, kes poejäätisega harjunud, ei mõista, mis "imelik" vanilje see mul on.

Uurisin-puurisin põhiretsepte ning panin kokku sellise variandi, mis ei jääks väga rasvane ja rammus, ent siiski piisavalt kreemjas ja karamelline - hea balanss suviseks jahutavaks magustoiduks.

Valmib natuke alla liitri jäätist:

- 4 munakollast

- 130 grammi suhkrut

- 400 ml kohvikoort

- 300 ml piima

- vaniljesuhkrut

- 1 spl konjakit või brändit

Kuumuta kohvikoort ja piima, kuniks pind hakkab aurama, aga ära keema lase. Klopi munakollased 40grammi suhkru ja vaniljesuhkruga lahti. Lisa munakollastele mõned supilusikad kuuma piima ja klopi läbi (see on munakollaste tempereerimine, mis on vajalik selleks, et munakollased ära ei küpseks kuumale piimale lisades).

Lisa tempereeritud munakollased peene nirena kooresegule. Kuumuta madalal tulel pidevalt segades kuniks kooresegu pakseneb ja katab lusika selja. Eemalda tulelt.

Samal ajal valmista karamell, milleks kuumuta kastrulis 90grammi suhkrut karamelliks. Segada ei tohi, ühtlasemaks sulamiseks võid potti kallutada. Lase karamellil üsna tumedaks tõmmata - nii on jäätis tugevama karamellimaitsega.

Vala karamell peene nirena paksenenud kooresegusse, ise pidevalt segades. Ära ehmata, segu säriseb, kuid sellest pole midagi. Lisa ka alkohol. (see takistab jääkristallide teket, kuna alkohol ei jäätu)

Sega korralikult läbi ning lase täielikult jahtuda. Parem on, kui jäätisesegu 24tundi külmkappis jahtub ja tõmbab - sellega maitsed ühtlustavad ning jäätisepõhi nii öelda "küpseb."

Keeruta segu jäätisemasinaga valmis.

Kui jäätisemasinat pole, vala segu madalamsse karpi ja pane sügavkülma. Vahusta segu miksirga 3korda iga 30minuti tagant läbi, et ei tekiks jääkristalle. Sega enne lõplikku jäätumist veel mõned korrad läbi ning lase siis lõplikult jäätiseks tõmmata. Head maiustamist!

Pooletoobine ehk vähehapendatud kurk

Kasvuhoonete terviseks võiks vist veelgi ühe postituse kirjutada, sest kuigi tomateid punetab seal alles jao kaupa, siis kurki tuleb küll juba nagu oa varrest.

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga miskipärast on värskelt hapendatud kurk, mida turult suve hakul hingehinna eest osta saab, üks neist asjadest, mis annab oma värske maitsega kindlust, et suvi ikka tuleb. Mulle meeldivad sellised eriti vähe aega hapendatud kurgid, kus marinaad alles südamikuni jõuab - pooletoobised nagu meile meeldib neid kutsuda.

Mina valmistan kurke sellise retsepti järgi:

- 1 kg väikseid kurke

- 1 liiter vett

- 1,5 spl soola

- 1,5 spl suhkrut

- 1,5 spl sinepiseemneid

- 1,5 spl kanget äädikat

- 1 suur küüs kodumaist küüslauku

- jupp mädarõigast

- tillivarsi

- mustsõstralehti

Leota kurke mõni tund külmas vees. Samal ajal valmista marinaad. Selleks aja keema liiter vett, lisa sool, suhkur, sinepiseemned. Keera tuli maha ja lisa äädikas. Lase jahtuda*

Laota kurgid mustsõstralehtede, tillivartega kihiti potti. Pista hulka küüslaugutükke ja mädarõika juppe. Vala peale marinaad ning jäta jahedasse kohta hapnema. Head ootamist!

*Kui kurgi isu on eriti suur, võid marinaadi ka kuumalt kurkidele valada, nii saab üleööga valmis. Kui veelgi suurem isu on, lõika kurkidel mõlemad otsad maha.

Kasvuhoonete terviseks - bruschetta magus-vürtsise tomatisalatiga

Eelmisel nädalal oli see ilus hetk, kui noppisin kasvuhoonest esimese punase tomati.

See on justkui pühalik rituaal, kus isegi väike kirsstomat poolitamisele läheb, et kõik asjaosalised maitse suhu saaksid. Kasvuhoone lõhn, päikesepaistest soe tomat ning see ehe, magushapu maitse on tõeline maitseelamus.

Selle kõige eest pean tänama oma tublisid ja töökaid vanemaid, kes suure kasvuhoone püsti on pannud, selle kevadel tomatitaimedega täitsid ning nüüd usinasti kasvavaid põõsaid hooldavad. Saaki on oodata kõiksugu erinevat - kirsstomateid, ploomtomateid, lihatomateid. Punaseid ja kollaseid, magusamaid ja hapusid. Pille lahke abiga ka paar põnevamat triibulist ning mustjat isendit.

Kuniks aga kõik see ülalkirjutatu valmib, meisterdan kokku ühe suvise suupiste, mis väga hästi ka praegu poes müügil olevatest, täitsa hea maitsega tomatitest tehtav.

Itaaliast pärit bruschetta (hääldatakse brušketa) on krõbesai, kõige klassikalisemalt tomatisalatiga täiustatult, mis maitseb hea nii piknikulinal kui ka klaasi veini kõrvale soojal suveõhtul.

Mina valmistan bruschetta katteks balsamiäädikaga vürtsitatud tomatisalati, mis mõnusalt suu õhetama võtab.

Tarvis läheb:
- head ciabattat
- kvaliteetset oliiviõli
- 1 küüs küüslauku
- tomatit
- punast sibulat
- basiilikut
- parmesani
- balsamiäädikat
- sutike suhkrut
- soola, pipart

Lõika ciabattast suupärased viilud, nirista peale natuke oliiviõli ning rösti ahjus, kuniks on krõbe.

Samal ajal valmista tomatisalat. Selleks eemalda tomatitest seemned (nii jääb salat kuivem ja sai ei vetti läbi) ning haki tükkideks, lisa hästi peeneks hakitud sibul ja basiilikuribad, riivi hulka natuke parmesani.

Valmista kaste - sega kokku 1 spl balsamiäädikat, 3 spl oliiviõli, natuke suhkrut ja soola. Vala tomatisalatile ja sega kergelt läbi.

Vahetult enne serveerimist hõõru igale ciabattaviilule natuke küüslauku ja kata tomatisalatiga. Purusta peale pipart, lisa parmesaniviilakad ja mõned tilgad balsamikreemi. Serveeri klaasi külma veini ja suvesoojusega!

Kuumalainele vastulöök - jahutav maasikasorbett

Vastupidiselt tavapärasele, kus kõigepealt sissejuhatava loo retseptile räägin, alustan täna kohe sellest, kust retsept pärit on.

Nimelt ilmus eile kokaraamat "Oma maa maasikas."

Tegemist on digitaalse kokaraamatuga, kust leiab hulganisti väga põnevaid retsepte maasikatest - on nii soolaseid kui magusaid üllitisi, on jäätist, suppi ja joogipoolistki.

Oma panuse on andnud mitmed professionaalsed ja väga kõrge tasemega kokad, mõtteid ja retsepte jagavad ka toidublogijad. Suure uhkusenoodiga hinges hõiskan, et on minugi poolt 3 retseptikest raamatus kirjas. Kiigake, vaadake, otsige inspiratsiooni ja leidke mindki üles ning katsetage maasikased road järgi. Raamatu leiate SIIT.

Nüüd aga siis retsepti juurde, milleks on jahutav maasikasorbett. Pärit see sealt samast kihvtist kokaraamatust, Mari-Liisi sulest.

Vaja läheb:
- 500 grammi maasikaid
- 100 grammi suhkrut
- 1 spl sidrunimahla
- 1 spl kanget alkoholi (Nt rabarbriviina või cointreaud)
- 1 munavalge
Mina lisasin ka vaniljesuhkrut.

Tükelda maasikad, lisa suhkrud ja lase tunnike seista. Sega aegajalt, et suhkur sulaks. Purusta maasikad koos eraldunud vedeliku, sidrunimahla ja alkoholiga moosiks. Klopi munavalge kergelt vahuseks ning sega moosi hulka. Kalla segu jäätisemasinasse, see teeb ülejäänud töö. Lase sügavkülmas enne serveerimist tunnike-kaks taheneda.

Kui jäätisemasinat käepärast pole, vahusta munavalge tugevaks vahuks, sega õrnalt moosi hulka ning pista segu sügavkülma. Sega segu mõned korrad poole tunniste intervallidega kahvliga läbi, et ei tekiks jääkristalle.

Ja nii lihtsalt saabki maasikateemalise kokaraamatu sirvimise kõrvale isevalmistatud maasikajäätist limpsida. Head avastamist!

Suitsutatud tallekints - suveõhtu pidusöök

Lambaliha on üks neist õnnetuist, mida ennemuistsel ajal ei tea kui halvasti koheldi-valmistati, et kõik vanema põlvkonna esindajad seda vaid vastikusega meenutavad ja söömast keelduvad, viidates legendaarsele kasukamaitsele. Põhjus, miks lambalihale kasukamaitse juurde tuleb on minu jaoks teadmata - kahtlustan kohati isegi, et see maitsenüanss on vaid inimeste peas, mis lambaliha süües ise juurde mõeldakse, sest viimastel aastatel lambaliha süües pole mina seda maitset kohanud - ei restoranis, kohvikus, sõprade juures ega kodus lambaliha mekkides. Võib-olla tuleneb vahe sellest, kas lihaks on lamba- või talleliha. Minul on siis igatahes õnneks läinud ning olen vaid noorte loomade liha valmistada/süüa saanud.

Üks selline, jõulude ajal ilmavalgust näinud ja jaanipäevapaiku lõpu saanud talleke, või õigemini tema ca 3 kg tagakints, suvepühade ajal minuni jõudiski ning kuna mõte suvel toas tunde kuumavast ahjust mitte meelejärgi polnud, otsustasime kintsu hoopis grillida. Meie pistsime oma lihatüki BBQ ahju, kus liha suitsuselt magusaks ja suussulavalt pehmeks küpses. Maitses kõigile, sõi ka minu lambaliha-põlgurist ema(kasukamaitse ju).

Liha valmistas ette Olav ning toimetas ta 3kg tagakintsuga järgnevalt:
Pärast tapmist laagerdus liha 4 päeva jahedas. Siis pisteti kints 2ks päevaks 10% soolvette. Plaanis oli soola ka sügavamatesse kihtidesse süstida, aga see ei läinud õnneks ning nagu nüüd selgeks saanud - polnud vajagi, sest kints oli igati õige soolakusega.

Vahetult enne küpsetamist seoti liha tugevasti kinni ja pandi BBQ ahju küpsema. Liha oli ahjus 3 tunni ringis - kuni sisetemperatuur tõusis 72-kraadini. Enne lahtilõikamist puhkas kints 40 minutit fooliumis rätikute all, et mahl rahuneks - nii ei jookse hea maitse liha lahtilõigates välja.

Serveerisime letšo, suitsutatud paprikate ning ürdihakkega (hakitud tüümian, rosmariin ja münt). Maitses õigehää ja mittekasukane :)

Pistaatsiamakroonid mõrushokolaadikreemiga - luksuslik nauding

Kogu maailmas luksus-maiuste võidukäiku juhtivad makroonid on ühed imelised väikesed küpsised. Nende salakavalast lummusest ning detailide rohkest valmistamisprotsessist olen pikemalt pajatanud siin. Esmakordsetel valmistajatel soovitan kindlasti läbi lugeda!

Makroone saab teha lõputu hulga erinevate maitsetega, alates klassikalistest vanilje- ningshokolaadikooslustest, lõpetades ketshupi või kõrvitsamakroonidega. Kahjuks pole viimaseid kahte mul endal õnnestunud maitsa, kõige kummalisemalt on seni maitsenud mündimakroon. Ei istunud mulle kuidagi.

Klassikalistest maitsetest on soolase-karamelli ning granadillimakrooni kõrval minu alatine lemmik pistaatsiamakroon ning kuna kahe teise lemmiku valmistamiseni on mul veel pikka tee minna (tooraine keerukus, julgus, eneseületamine jms), siis pistaatsiamakroone olen küll pikemat aega teha plaaninud.

Ühel vähe aeglasemal laupäeval tegu ette võetud saigi. Olgu vahepeal öeldud, et see pole mitte teine makroonide küpsetamine pärast esimest kirjutist, neid on veelgi olnud - vähem ja rohkem õnnestunuid ning ühel julgemal päeval kirjutan üles ka ühe naljakas-õpetliku loo.

Nüüd siis aga pistaatsiamakroonidest. Põhjus, miks nende tegemiseni jõudmine mul nii kaua aega võttis on see, et Eestis pole kuskil saada soolamata pistaatsiapähkleid. M&S on nad ühe pähklimixi sees olemas, aga selleks, et neid 55grammi saada, oleksin pidanud päris mittu pakki igasugu teisi pähkleid ka ära sööma. Läksin lihtsamat vastupanu teed, ostsin tavalised röstitud-soolatud pähklid ja lootsin, et kuna mulle meeldib soolase karamelli makroon, meeldib ehk ka natuke soolane pistaatsiamakroon. Ütlen ka etteruttavalt ära, et mingit erilist soolasust ma makroonide juures siiski ei täheldanud ning julgustan katsetama.

Ainus asi, milles ma natuke pettusin oli see, et kodutehtud makroonidel polnud nii tugevat pistaatsia maitset ega värvi, kui profi omadel. Värvist saan aru - otsustasin toiduvärvi mitte lisada, aga see, et ka maitse nõrgaks jäi - ei tea, kas asi oli pähklites või selles, et enamikes kohtades ka essentsi maitsetugevdajaks juurde lisatakse? Sellest kõigest hoolimata olid kergelt pistaatsiamekiga mõrushokolaadikreemiga täidetud küpsised tõeliselt head.

Mugandasin põhiretsepti:
- 90 grammi munavalgeid
- näpuotsatäis soola
- 20 grammi suhkrut
- 200 grammi tuhksuhkrut
- 50 grammi mandlilaaste
- 60 grammi pistaatsiapähkleid

Mõrushokolaadikreem:
- 200 ml vahukoort
- 200 grammi 70% shokolaadi
- 2 tl suhkruta kakaod

Hoia munavalgeid 2 päeva külmakpis, et need natuke kuivemaks muutuksid või kuumuta värskeid munavalgeid mõnikümmend sekundit mikrolaineahjus - nii saad stabiilsema vahu.

Valmista ette pähklijahu - selleks koori pistaatsiapähklid ning purusta need köögikombainis koos mandlilaastude ja tuhksuhkruga peenikeseks jahuks. Sõelu küpsetuspaberile.

Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga vahuseks (mõtle - vannivaht) ning hakka järk-järgult suhkrut lisama (3 jaos), kuni saad tugeva valge vahu (mõtle - habemeajamisvaht).

Nüüd kalluta pähklijahu ettevaatlikult munavahu hulka ning sega spaatliga õrnalt kokku, kuni saad magmat meenutava massi, mis 5 sekundiga spaatlilt kaussi kukkudes ühtlaseks vajub. Proovi vahepeal, kas teelusikalt siledale pinnale kukudades tekib õige kujuga makroon.
Kokku võtab segamisprotsess maksimum 50 spaatlipööret. Ära üle sega!

Tõsta segu pritskotti ning pristi küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 20 eurosendise suurusega tainatupsud. Lase tund aega kuivada.

Samal ajal valmista kreem. Selleks kuumuta potis vahukoor, ära keema lase! Eemalda tulelt ning lisa tükeldatud shokolaad, sõelu hulka kakao ja sega ühtlaseks. Lase täielikult jahtuda.

Tunni möödudes küpseta makroonid. Minul võtab 160 kraadises ahjus 15 minutit, kuid ahjud on väga erinevad. Mina küpsetan näiteks kõige alumisel restil, sest muidu jäävad alt toored, aga pealt kõrbevad, enamikel on vastupidine probleem - vastu ahjuplaati olev jalg tükib ära kõrbema. Jälgi küpsemisprotsessi kullipilguga, kuid ahju-ust ära ava.

Kui makroonid on küpsed, eemalda ahjust ning piserda ahjuplaadile, küpsetuspaberi alla natuke vett. See aitab makroone paremini eemaldada. Lase natuke jahtuda ning tõsta alusele paari kaupa - sobita omavahel kokku ühesuurusega makroonid.

Tõsta kreem pritskotti ning pritsi ühele makroonipoolele täidist ning kata teise poolikuga. Ja nüüd tuleb kõige raskem osa - makroonid peavad enne söömist VÄHEMALT 24 tundi tõmbama, et need täies hiilguses oma maitse ja tekstuuriga särada saaksid. Head näputööd ja nautimist!

Sametkrõbe vaarikabrita - südasuve lemmik

Maasika aeg tuli ja läks nagu niuhti - oli ta sel aastal kuumalaine tõttu eriti üürike, end isu sain mina täis sellegipoolest. Nüüd aga on täiel rinnal kohal vaarikad - minu vaieldamatu marja-lemmik, mida juba paari kilo jagu sügavkülmagi varutud.

Võrreldes maasikatega on vaarikad minu jaoks palju luksuslikumad - neid kilode viisi igapäevaselt kokku osta ei jaksa, toormoosiks ei uhmerda ning niisama kausist lõunaooteks suhu ei pista - ei teagi miks, aga tundub kuidagi kohatu minu jaoks. Vaarikas nõuab minu peas natuke paremat kohtlemist. Võib-olla tuleb selline tundmus nende haprusest?

Üks minu lemmik vaarikakook on Soomes populaarne Brita tort, kus koos magus tainapõhi, krõbe besee ning vaarika-kohupiimakreem. Kerge muganduse läbi teinud retsept pärineb Nami-namist.

Jagub kümnele:

Põhja jaoks:
- 150 grammi toasooja võid
- 125 grammi suhkrut
- 3 munakollast
- 110 grammi nisujahu
- 2 tl küpsetuspulbrit
- 1 dl piima

Besee:
- 3 munavalget
- 170 grammi suhkrut
- 1 tl vanillisuhkrut
- 50 grammi mandlilaaste

Kreem:
- 400 ml vahukoort
- 2 sl suhkrut
- 1 tl vanillisuhkrut
- 400 grammi teralist kohupiima
- 300 grammi (külmutatud) vaarikaid

Põhja valmistamiseks vahusta pehme või suhkruga kohevaks. Lisa pidevalt vahustades ükshaaval munakollased. Sega kokku jahu ja küpsetuspulber. Lisa jahusegu piimaga vaheldumisi tainale, sega ühtlaseks. Määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Kleepuva taina vastu tee käsi niiskeks.

Besee jaoks vahusta munavalged sutsu soolaga vahuseks, lisa vähehaaval pidevalt vahustades suhkur, kuni saad tugeva vahu. Määri eelmise tainakihi peale. Puista peale mandlilaastud. Küpseta 175-kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni beseekiht on kergelt kuldne ning alumine kiht läbi küpsenud. Võta põhi ahjust välja, lase jahtuda ja lõika kaheks ristkülikuks.

Kreemi valmistamiseks vahusta koor suhkruga pehmeks vahuks, sega juurde kohupiim ning seejärel vaarikad. Sega õrnalt läbi ning laota kreem ühtlase kihina tordipõhjale. Kata teise tordipõhjaga. Peale puista vaarikaid. Lase enne serveerimist pool tunnikest jahedas tõmmata. Maitseb suurepäraselt ka järgmisel päeval. Head nautlemist!

Punamarjad svipsis koorega - kokteilipeo salakaval alustaja

Teate ju küll seda nii hästi eestlasi iseloomustavat ütlust, et alguses ei saa vedama, pärast jälle pidama.

See, ääretult lihtne ning klassikaline kooslus maasikatest ja vahukoorest on aga selle retsepti järgi valmistades kokteilipeo mõnusalt salakaval abiline - süütult kreemine pokaalitäis suvemarju sisaldab tegelikult omajagu alkoholi, mis peo algusminutitel tühjale kõhule manustatult iga peo kiirelt käima lükkab.

Kui maasika hooaeg läbi, võib muidugi kasutada kõiki teisi pehmeid marjalisi vaarikatest mustikateni. Rabarbriviin on mõnusalt magus-kevadise mekiga, mis marjadega hästi passib.

Jagub viiele:

- 500 grammi maasikaid või muid meelepäraseid pehmeid marju

- 200 ml vahukoort

- 4 spl suhkrut

- 80ml rabarbriviina

Puhasta ja tükelda marjad, jaota magustoidupokaalidesse. Vahusta koor suhkruga kohevaks vahuks, lisa viin ning sega õrnalt läbi.

Vala rabarbi-vahukoorekreem marjadele, kaunista mündilehega ning serveeri kohe. Meeleolukat pidu!

Maasikad ja kodujuust, kodujuust ja maasikad - maitsev suvekooslus

Ma usun, et on üsna vähe neid, kes tarbivad piimatooteid ja ei armasta kodujuustu. See on täiesti universaalne toode, mis passib kõikjale alates salatitest, heeringaga külmast kastmest kuni pannkookide ja tortideni välja.

Siiski pole ma kunagi varem tulnud selle peale, et kodujuustu külmalt magusa roana süüa, aga kui nägin Pille blogis seda ideed, läksin veel samal õhtul kodujuustu järgi, et asi ise järgi katseda ja töötab - kreemine kodujuust, magusad maasikad ning krõmpsuvad linaseemned ning mandlid on väga mõnus kooslus - kerge, toitev ning väga tervislik.

Jagub ühele:

- 200 grammi kodujuustu

- 200 grammi maasikaid

- 1 spl agaavisiirupit või mett või vahtrasiirupit

- 1 spl linaseemneid

- 1 spl mandlilaaste

Laota kõik koostisained kihiti kaussi ning naudi. Ilusaid hommikuid!

Maasika-rabarbrikreemiga rullbiskviit: kodumaise suve maitse

Nüüd, kus valmis on kodumaised maasikad ning viludamas aianurgas veel ka rabarberit leidub, saab kokku keerata ühe tõeliselt kodumaise suve maitsega rullbiskviidi.

On ju rabarber just see, mis pärast pikka pimedat talve oma roosade nupsudega esimesi lootuskiiri annab, et suvi ikka tuleb ning kodumaised maasikad on suve keskpaiga kuulutajad. Kokku sobivad need kaks suvemaitset ideaalselt - üks neist taevas sõlmitud liitudest taaskord nagu tomat ja basiilik või lammas ja rosmariin.

Rullbiskviit oma lihtsuses laseb maasika-rabarbrikreemil särada ning kuumal suvepäeval on see parajalt kerge ning mahe magustoit.

Valmib suur rull.

Biskviidi jaoks:

- 5 toasooja muna

- 140 grammi suhkrut

- 140 grammi jahu

- tsipake soola

Kreemi jaoks:

- 500 grammi maasikaid

- 300 grammi rabarbrit

- 1 spl maisitärklist

- suhkrut

- 200 ml vahukoort

Valmista esmalt maasika-rabarbikeedis. Selleks tükelda rabarber, koorida pole vaja ning pane natukese veega madalale tulele potti keema. Sega aegajalt. Kuumuta, kuni rabarber on pehme.

Purusta maasikad saumiksriga ning lisa pehmeks keenud rabarbrile. Maitsesta moos suhkruga. Lisa maisitärklis ning keeda 1 min, et segu pakseneks. Lase täielikult jahtuda.

Biskviidi valmistamiseks vahusta munad suhkru ja soolaga heledeks kohevaks vahuks. Sõelu peale jahu ning sega õrnalt kokku. Määri küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 220kraadises ahjus 7-8minutit.

Eemalde biskviit plaadilt ning aseta pealmine pool allpool suhkruga ülepuistatud küpsetuspaberile. Kata niiske rätikuga. Lase jahtuda.

Kui moos ja biskviit on jahtunud, vahusta vahukoor tugevaks vahuks ning sega õrnalt kokku maasika-rabarbimoosiga. Eemalda biskviidipõhjalt küpsetuspaber ning määri maasika-rabarbrikreem biskviidile. Keera küpsetuspaberi abil rulli ning lase külmikus tunnike tõmmata. Head maiustamist!

Kuuma suvepäeva karge lõuna - okroška

Suvi on nüüd täiega tagasi ja sel korral vast jäädavalt. Vähemasti kaheks kuuks. See on imeline aeg, mil südames kõik rõkkab ja turulettidel-aias lokkab. Aeg, kus süüa tahaks koguaeg midagi kerget ja värsket. Just selline on okroška - mõnusalt külma "puljongiga," täis parimaid värskeid aiasaadusi.

See külm supp valmib kiirelt, on mõnusalt toitev ent siiski kerge kõhutäide, mis kuuma suvepäeva ideaalselt passib. Supile võib lisada erinevaid värskeid hooajalisi köögivilju - näiteks herneid. Kui mehed väga häält tõstavad, et mis lihata lurr see on, võib lisaks meelepärast suitsusinki hakkida. Siin on ära toodud okroška põhiretsept.

Jagub neljale:
- 6 keedetud varast kartulit
- 3 keedetud väiksemat porgandit
- punt rediseid
- 4 väikest värsket kurki
- 2 muna
- 4 spl jagu meelepäraseid ürte (hästi sobivad till, murulauk ja petersell)
- rohelist sibulat
- 1 tl kanget sinepit
- soola, pipart
- pudel naturaalselt kääritatud kalja

Haki kartul ja porgand kuubikuteks. Eemalda kurgilt keskmine vesine seemneosa ning lõika kurk kuubikuteks. Redised lõika sektoriteks. Haki ürdid peeneks. Haki muna peenemaks ning sega kokku teelusikatäie sinepiga.

Lao kaussi kihiti kartul, porgand, kurk ja redised. Maitsesta soola-pipraga. Keskele tõsta sinepine munamass, puista peale ürdid. Vala peale külmkapi külm kali, et köögiviljad oleksid kaetud. Serveeri kohe.

Retsept valmis koostöös A Le Coqiga.

Kiirustava perenaise grill liha - kaljamarinaadis kaelakarbonaad

Suvi on nüüd ametlikult käes ja viimane aeg on suvemenüüle üle minna. Tegelikult on katsetatud-mõeldud juba ammu, aga viimase viimistluse ehk pildimaterjaliga on seni kehvasti olnud. Loodan seda viga nüüd jaanipühadel parandada ning kõik oma suve lemmik grillroad pildile saada ning siis ka siia üles riputada.

See koostöös A Le Coqiga valminud lihamarinaad on hea lisaks mõnusalt tasakkaalus magus-soolasele maitsele selle tõttu, et köögis peab aega veetma koduse maitsva grillliha saamiseks umbes 10 minutit. Kuigi tänast, traditsiooniliselt vihmast jaanipäeva ilma vaadates mul köögis ajaveetmise vastu midagi polekski, tean, et suvel, kui päike lõõmab, ei taha sibulat hakkides ja marinaadi timmides mitte oma päevi veeta.

Paras ports:

- 0,5 liitrit naturaalselt kääritatud kalja

- 3 spl sojakastet

- 2 küünt küüslauku

- 1 kg seakaelakarbonaadi

Vala kali kaussi, riivi sisse küüslauk, lisa sojakaste ning tõsta sisse 2 cm viiludeks lõigatud kaelakarbonaadi tükid. Lase külmkapis üleöö maitsestuda. Grilli. Kõrvale passib hästi kurgisalat. Head jaanigrilli!

Linna parim pitsa...

Esmalt on ilmselt tarvis üldse selgeks vaielda, kas pitsa on paksu põhja ning veel paksema kattekihiga pirukas või krõbeda, õhukese põhja ning põhilisandina tomatikastme ja mozzarellakattega küpsetis. Kui eelistad seda viimast, siis just siit Sa linna parima pitsa leiadki.

Asi algas nimelt sellest, et pandi kinni koht, kust sai minu meelest linna parimat pitsat, mistõttu tuli seda mujalt tellima hakkata. Proovisin mitut kohta, ühel oli põhi nagu sai, teisel tomatikaste hapu kui hirmus, kolmandal singina kasutatud Rakvere Viru Sinki, mis on küll vahva singirullide keeramiseks, aga itaaliapärase pitsa peale ei sobi kindlasti.

Nii ei jäänudki üle muud, kui lemmik ise kodus valmis küpsetada. Viimase tõuke ning ka tainaretsepti leidsin SIIT blogist, kus piltidel kujutatud täpselt minu ideaalile vastav pitsa - krõbe põhi, vähe lisandeid. Ja kuna kõike saab ise timmida, valmibki igaühe linna parim pitsa.

Valmib 2 pitsat.

Põhja jaoks:

- 2,5 dl käesooja vett

- 2 tl kuivpärmi

- 0,5 tl soola

- 0,5 tl oreganot soovi korral

- 5,5 kuni 6 dl nisujahu

- 2 spl oliiviõli

Tomatikastme jaoks:

- purk purustatud tomateid

- veerand purgitäit vett

- 2 spl tomatipastat

- 1 spl suhkrut

- soola, pipart

Katte jaoks:

- mozzarellat

- oreganot

- meelepäraseid lisandeid.

Minu lemmikud on tuunikala-oliivid-punane sibul või vürtsikas itaaliapärane vorst-parmasink-basiilik.

Valmista põhi - selleks sega kokku vesi, pärm ja pool jahust. Sega hoolikalt, kuni saad ühtlase massi. Lisa tainale õli, sool ja oregano ning sõtku järkjärgult hulka ülejäänud jahu kuni saad siidise taina. Lase soojas kohas 30 minutit kerkida.

Samal ajal valmista tomatikaste, milleks kuumuta potis purustatud tomatid, vesi ja tomatipasta, maitsesta soola, pipra, suhkruga ning lase madalal tulel 15 minutit podiseda.

Jaga kerkinud tainas kaheks, rulli jahusel laual lahti, tõsta ahjuplaadile. Jaota tomatikaste kahe põhja peale, lisa mozzarella ning meelepärased lisandid.

Küpseta eelkuumutatud 225kraadises ahjus 15-20minutit. Linna parim pitsa!

Saiavorm shokolaaditräpsudega - külma piima hää kaaslane

Enne kõike muud tuleks ilmselt selgeks rääkida kaks asja. Esiteks - mulle hirmsasti meeldivad igasugu nn. vanakooli magustoidud. Ma söön piima-, kakao- ja karamellikiselli (jah, just seda kaamelitatti), mannavaht piimaga on üks mu suuri lemmikuid nagu ka saiavorm, mis koos külma piimaga ikka üks üleprahi magustoit on.

Siin mängib lisaks sellele, et mu ema väga hästi igasugu magustoite valmistada oskab, rolli ka ilmselt see, et käisin pisikeses nn. külalasteaias, kus kõik toidud olid äärmisel maitsvad - kõik tehti kohapeal hoole ja armastusega ise, mistõttu mul puudub igasugune lapsepõlvetrauma klimpis putrude ja teiste ködidega. (Ei tea muidugi, mis mälestused minu lasteaiakaaslastel toidust võiksid olla - äkki ma olen lihtsalt leplik?)

Ja teiseks - kui teile saiavorm meeldib ning seda valmistades pole kuidas tahes seda tehes see nii hea, kui vanasti, siis nüüd on sel murel lõpp. Nagu igal heal roal on ju ka siin eelduseks hea tooraine ning see on lõpuks olemas. Hetkel küll müüdav vaid Stockmannis ja Kaubamajas (ehk ka Tartus?), aga Poodiumi sai on selline nagu vanasti. Kahju ainult, et seda puuresti pealt paberijupiga käevahele võtta ei saa.

Poodiumi saia (ja leiba) küpsetab ilma igasugu jamata täitsa isehakanud pagar, kelle armastus hea leiva vastu sai alguse sõbrale seltsiksmindud leivakoolituselt. Juba mõnda aega pakutakse Poodiumi kaubamärgi alt ka saia, mis maitseb tõesti nostalgiliselt ja näeb sedasi ka välja - suur, korralik, mehine päts.

Just seetõttu, et Poodiumi saiapäts nõnda suur on, jäi mul koduköögis teda jupike järgi ning kuigi hirmus tahtmine oli sellest riivsaia teha, sai magusahammas võitu.

Et vähe nooblimale saiale vähe nooblimat seltsi pakkuda valisin tavalise moosi asemel lisandiks jõhvikad, shokolaadi ning pistaatsiapähklid. Selline natuke peenem variant, mida sõprade üllatuseks ka koosviibimisel lauale tõsta.

Valmib pirukavormitäis:

- 6 korralikku kääru head, veidi tahkunud saia (tavalise poesaia mõõdus terve sai)

- 5 dl piima

- 3 muna

- 2 spl suhkut

- head tumedat shokolaadi

- meelepäraseid hapukaid marju (sobib ka värske hapu õun)

- peotäis kooritud pistaatsiapähkleid

- 2 spl võid

Klopi kokku piim, suhkur ja munad. Lõika sai suupärasteks tükkideks, haki shokolaad väiksemaks, tõsta vormi, lisa marjad - jälgi, et sai ja lisandid jaotuksid ühtlaselt.

Vala peale piimasegu ja lase 10-15 minutit tõmmata. Samal ajal haki pähklid - kui need on liialt soolased, loputa vee alt läbi. Jaga või vormi peale tükikestena laiali ning puista peale pähklid ja natuke suhkrut.

Küpseta 200kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni vorm on pealt ilusti kuldne ning piimasegu hüübinud. Serveeri külma piimaga. Head nostalgiareisi!

Pidu, pidu, süüa, süüa - restoranide festival 2011 Rotermani kvartalis 10-11.06.11

Kõik toidumaniakid saavad sel reedel-laupäeval jällegi näost-näkku linnarahvaga kokku, kui kõik see rahvas Rotermanni sammud seab, et üheskoos head-paremat maitsta.

Toimumas on restoranide festival, kus üle Eesti tulevad tegijad kokku ning pakuvad sümboolse tasu eest parimaid palu oma menüüdest maitsta.

Kaasa tasub varuda hunnikus 2-euroseid münte, sest just nii mitu raha tuleb ühe portsu eest festivalil maksta. Loodan väga, et sellised hea hinnaga head asjad sama kiiresti läbi ei müü nagu Blogi kohvikud I ja II, kus kraam lendas lettidelt tunni-kahega.

Esindatud on igat masti kohti, maitsvat kõhutäidet ning meeleolukat toidelamust kõigile. Millised kohad täpsemalt platsis on, näeb pildi pealt, festivali algus on reedel, 10ndal juunil kell 16, orienteeruv lõpp 20. Laupäeval tasub platsis olla lõunast, kella 15st algab laste kokavõistlus, Kohtumiseni Rotermannis ja head isu!

Piknikule, suupistelauale, brunchile, lunchile - maitsvad tuunikalaomletikesed

Eellugu, lisatud 2013 juuli:
Kuigi need tuunikala omletikesed on olnud aastaid ühed minu lemmikud sünnipäevade ja brunchi laual, on nende tegemine nüüd mõneks ajaks minu kodus pausil, kuna tuunikala on välja suremas.
Kui suudaksime kõik mõneks aastaks tuunikala söömise lõpetada, säästaksime ehk selle liigi hukkumisest. Seetõttu palun enne edasi lugemist kaaluda, kuidas soovid panustada? Samuti loodan, et hoidud tuunikala tellimisest restoranides-kohvikutes ning piirad tuunikala konservide ostmist. Elagu tuunikala!


Need imekiiresti valmivad, imelihtsalt transporditavad ja nii soojalt kui külmalt imehästi maitsevad tuunikalaomletikesed on minu suvemenüü kullavaramu.

Sobivad hästi nii hilisele hommikusöögilauale, kui ka suvisele sünnipäevalauale ning lausa ideaalselt kaasapakkimiseks piknikule.

Tõesti - kokkusegamisele läheb maksimum 10 minutit, lisaks on kass tuunikala vedeliku limpsimisest terve päeva lusti täis, küpsevad ahjus 30 minutiga, kuniks kõik muu valmib/pakkub ning sööming-väljasõit võibki alata.

Retsept on vaieldamatu nami-nami klassika, vahel jätan peterselli välja.

Valmib 12 omletikest.

- 1 kvaliteetne tuunikalakonserv (mina kasutan M&S tuunikalakonservi allikavees)

- 3 spl tomatipastat

- 5 spl hapukoort

- 3 suurt muna

- 2 spl hakitud siledalehelist peterselli

- 2 spl peenelt hakitud sibulat

- 200 grammi riivitud või peeneks hakitud juustu

- soola, pipart

Nõruta tuunikalakonserv hoolega (mitte-soolane vedelik anna kassile, kui juhtub olema) ning sega ülejäänud ainetega. Jaota hästi õlitatud 12-auguga muhvinipanni ning küpseta 165kraadi juures kuldseks (25-30min). Kuuma suve, palju piknikke!

Geniaalsem. Täiuslikum. Shokolaadivaht vaarikatega.

See, et shokolaadist ja veest saab teha imeliselt siidise ja imehea maitsega shokolaadivahu on minu jaoks endiselt põnev ning natuke isegi müstiline.

Kui ravi ei vaja lihtne shokolaadisõltuvus, võib magustoidukausi põhja ning pärast kaunistusekski lisada meelepäraseid hapukaid marju ning magustoit pidulauale valmib vähem, kui 10 minutiga.

Olen katsetanud ka piire, millal vee-shokolaadi vahekord paigast läheb nii, et vaht enam hästi õnnestuda ei pruugi ning nüüd on kindel, et isegi 1:1le vahekorras õnnestub ja maitseb shokolaadivaht täiuslikult. Pärast seda juba hakkab sõltuvalt tujust jukerdama ning ka tulemus pole enam nii siidine ja mõnus.

Kui terve pika postituse selle magustoidu võludest võib leida selles samas blogis SIIT, panen siia uuesti kiirkorras meetodi kirja, natuke lihtsustatud kujul.

Vahekorras 1:1 vett ja kvaliteetset, vähemalt 70% kakaosisaldusega shokolaadi.

100 grammist shokolaadist jätkub neljale.

Sulata shokolaad ja vesi paksupõhjalises kastrulis madalal kuumusel pidevalt segades.

Vala jäävanni (kauss täidetud külma veega ja jääkuubikutega, kuhu peale on asetatud teine kauss) ning vispelda, kuni saad siidise tekstuuri (ca 5-7min) - lõpeta vahustamine, kui pinnale jäävad visplijäljed - vaht settib jahtudes veelgi.

Vala magustoidupokaalidesse ning vajadusel serveeri kohe, aga vaht on isegi parem tunnike seistes. Head vispeldamist!

Gnocchi gratään - argiõhtu piduroog

Siin on ehe tõestus sellest, kui palju mõjutab toidu nimi ja serveerimine selle isuäratavust.

Väikeses portsjonvormis küpsetatud road muudavad iga lihtsa argiõhtu natuke pidulikumaks ning perega ümber laua istuda on kohe rõõmsam, kui niisama makarone taldrikusse tõstes.

Tegelikkuses võiks seda rooga valmistada muidugi ka suures ahjuvormis ning nimetada seda lihtsalt- kartuliklimbid tomatikastmes, kuid nii ei istuks vist teie juurde lauda keegi. Gnocchi nimetus on meil veel üsna uudne ning põnev.

Gnocchid on Itaaliast pärit, enamasti kartulist tehtud väikesed klimbikesed, mille kasutusala sama lai, kui erinevatel pastatoodetel. Lisaks kartulile võib gnocchisid teha ka meile väga omasest kõrvitsas. Nüüd on neid saada juba igas suuremas poes, soovitan kindlasti proovida.

See tomatikastme ja mozzarellaga valmistatud vormike sarnaneb enim lasanjega, kuigi on lihavaba. Valmib kiiresti ja lihtsalt.

Jagub neljale:

- 1 keskmine hakitud sibul

- 1 küüs hakitud küüslauku

- 400 grammi purustatud tomateid

- basiilikut

- soola, pipart, 1 tl suhkrut

- 1 pakk, a 450 g gnocchisid

- 1 pallike mozzarellat a 125 grammi

Pane pannile 2 tl õli, lisa sinna sibul ja küüslauk ning näpuotsake soola. Nüüd kuumuta keskmisel kuumusel kuni sibul on klaasjas. (Külma õlisse ja soola lisamine takitsab sibulal ja küüslaugul kõrbema minna)

Lisa purustatud tomatid ja pool konservipurgi täit vett. Maitsesta soola, pipra, suhkurga. Tõsta kuumust, lisa gnocchid ning prae 5 minutit. Keera pliit kinni ja lisa basiilik.

Jaota roog vormi(desse), murenda peale mozzarella ning küpseta 220 graadises ahjus, kuni juust on sulanud. Serveeri ettevaatlikult, kuna kausikesed on tulised. Head isu!

Geniaalne. Täiuslik. Shokolaadivaht.

Nüüd, kus see pealkiri kirja sai olen ma mõnda aega sõnatu...

Nii nagu maailmas on olemas sadu erinevaid brüleekreemi ja tiramisu retsepte - kõigil omad head ja vead, on liikvel ka sadu shokolaadivahu (ingl.k - mousse) retsepte. On neid, kus kasutatakse muna ja koort, neid, kus kasutatakse vaid munavalgeid ning ka selliseid, mis üldse munavabad, kuid sisaldavad ohtralt vahukoort ja muid rammusaid lisasid. Vaieldakse, milline on parem, mis kellele rohkem meeldib, kes ei taha tooreid mune süüa, kellele ei meeldi koore rammusus.

Siin kirjutet shokolaadivaht on ülimaitsev, geniaalne, täiuslik. Pole selles rammusat koort, ega tooreid munasid. See on sametiselt pehme ja õhuliselt kerge. Selles on vaid shokolaad ja vesi.

Terve eelmise nädala jooksul sai ette võetud selle magustoidu tegu-katsetamisprotsess, kus proovisin erinevaid shokolaadisegusid, säilimist ja töökindlust.

Kõik, kes on elus vähegi kokku puutunud shokolaadi sulatamisega, teavad, et shokolaadi suurim vaenlane on vesi. Isegi veeaur ei tohi sulashokolaadi ligi saada - siis läheb shokolaad kohe tükki ja kõik on rikutud. Ometigi tekib toorainete õigel töötlemisel parim shokolaadivaht, mida ma söönud olen.

Kuna selle retsepti puhul on tegemist väga täpselt paika pandud keemiliste protsessidega, tuleb olla tooraine mõõtmisel-kaalumisel äärmiselt hoolikas, lisaks peab kasutama kvaliteetset, vaid shokolaadivõid sisaldavat tumedat shokolaadi (vähemalt 70% kakaod).

Olen proovinud teha ka 1/3 mahust piimashokolaadiga, aga siis saab vaht läägelt magus ning kuigi söön muidu piimashokolaadi väga hea meelega, siis siin see ei sobi.

Retsepti on leiutanud gastronoomiahuvilisest prantsuse keemik Hervé This.
Retsept on antud poolkoguses, millest jagub 3-4le.
Valmistamiseks võta:
- 135 grammi tumedat, kvaliteetset shokolaadi
- 115 grammi ehk 115 ml vett (mõõda 100 ml + 1 spl)

Veel läheb vaja:

- kastrul vesivanni jaoks (mõõda põhja 2-3cm vett)
- kuumakindlat kaussi
- kaussi, kuhu mahub sisse sinu kuumakindel kauss
- miksrit või visplit

Valmista ette jäävann. Selleks vala kaussi, kuhu mahub hiljem ilusti sisse sinu kuumakindel kauss külm vesi ja jääkuubikud. Piisab, kui neid on seal 10jagu.

Mõõda välja shokolaad ja vesi suure täpsusega kuumakindlasse kaussi ning kuumuta shokolaadi sulamiseni pidevalt segades vesivannil**.

Kui shokolaad on sulanud, tõsta shokolaadikauss jäävanni ning hakka vispeldama. Tee seda pidevalt, kuni oled saavutan meelepärase tekstuuri.* See võtab umbes 7-8minutit.

Vala serveerimispokaalidesse. Katetasin - maitseb imehästi ja vahuselt ka kahe päeva pärast, seega saab magustoidu tibake aega ette teha. Siidiseid elamusi!

Shokolaadivesi* käitub väga sarnaselt vahukoorega. See on alguses täiesti vedel, ühel hetkel hakkab kergelt visplitriipe näitama ning siis muutub hetkega ilusaks siidjaks vahuks. Ja nii nagu vahukoort on võimalik võiks vahustada saab ka shokolaadivett üle vahustada, mille tulemuseks on natuke teraline, natuke vahune shokolaadimass, mis maitseb küll oivaliselt, aga ei näe serveerimisel parim välja (vt pilti).

Lõpeta vahustamine hetkel, kui oled saavutanud pehme, kergelt voolava massi - nii on seda võimalik ka kaunilt serveerida.

**Vesivanni puhul on oluline, et kastrulis olev vesi ei puudutaks shokolaadikausi põhja ning et see mulinal ei keeks. Shokolaad sulab juba 32-kraadi juures, mistõttu teen mina vesivanni tavaliselt nii, et panen kastruli põhja 2-3cm vett, panenen madalal kuumusel pliidile, peale shokolaadikausi ja kohe, kui kastrulis hakkavad tekkima esimesed keemismullid, keeran pliidil kuumuse kinni. Kuna vett on vähe, soojendeb see kiiresti ning tavaliselt on selle ajaga ka shokolaad ilusti juba sulanud. Pole ohtu ka shokolaadi ära kõrvetada, mis on shokolaadi sulatamisel teine suur oht.

Siin on ka ingliskeelne videolõik, kus üks kokandusmaailma esinimesid Heston Blumenthal kirjutet maiust valmistab.

Hommikumaius - röstitud rabarber kreeka jogurti ja madlilaastudega

Kevad on kohal ja vahel lubavad kraadid suve jõudmistki loota, mis tähendab, et rabarbipõõsad juba lokkavad ning kui endal tagahoovis ei kasvagi, siis turult ja poest saab kindlasti.

Iga-aastane kohustuslik rabarbrimuhvnite ring on juba tehtud ning asuda saab teise lemmiku - röstitud rabarbri nautimisele.

See lihtne idee muudab krõmpsud rabarbivarred mõnusalt siidiseks lisandiks, mis koos mõne kreemise piimatootega kokku eriti hää maiuse annab - sega jäätiseks või paku lihtsalt vaniljejäätise kõrvale, serveeri koos brüleekreemi või panna cottaga, lisa särtsu juustukoogile või kohupiimataskutele, blenderda smuutiks või valmista endale üks ilus hommikuamps, kus särtsakas rabarber kreemise kreeka joogurti ning krõmpsuvate mandlilaastudega ilusat päeva ennustab.

Rabarbri röstimiseks pese varred hoolikalt, noori varsi pole tarvis koorida. Lõika väiksemateks juppideks, puista peale suhkrut ning küpseta fooliumi all 40 minutit 180 kraadises ahjus. Lase jahtuda ning kasuta nii kuis fantaasia lubab. Päikselisi hommikuid!

Kuldne maisi-ingverisupp hõrgu krabisalatiga - värske kosutus

Krabipulgad ja makrapulgad - neid kahte sõna teab igaüks, aga on need sünonüümid, või tähistavad kaht erinevat toodet - seda enamik ei tea. Käisin mõni aeg tagasi koolitusel, kus tutvustati erinevaid makratooteid, räägiti nende valmistamisprotsessit, kasulikkusest ning erinevatest kasutamisvõimalustest.

Krabipulgad ja makra on rahva seas levinud nimetus surimitoodetele. Surimi on väikeste väherasvaste valgete kalade töötlemisel saadud puhas kalavalk. Surimi on väherasvane, kolesterooli ja kalorivaene tooraine, mille segamisel muna, jahu ning õliga saadakse erinevad tooted - krabipulgad, krabinuudlid, lumekrabi jms. Mida suurem on surimi sisaldus tootes, seda kvaliteetsem ja tervislikum see on. Kõige enam surimit sisaldavab Premium Lumekrabi (51%), mis on vaieldamatult ka minu lemmik surimitoode - kasutan seda nii Californi maki kui ka kevadeburgeri täidises, pudistan makrasalatisse ning söön niisama kergeks nälja kustutamiseks.

Makra on vist üks neist toodetest, mida kas süüakse hea meelega või ei sööda üldse - ma ise tarbin makrat üsna palju ning lisaks erinevatele võileivakatetele on just see, krabisalatiga maisisupp viimasel ajal mitmel korral minu õhtusöögilaual koha leidnud. Mõnusalt kerge, aga siiski toitev, natuke vürtsikas aga siiski sametine ning mis peamine - valmib vähem kui poole tunniga.

Retsepti lõi Nami-Nami eestvedaja Pille. Jagub neljale.

Supi jaoks:

- 400 g purk konservmaisi (jälgi, et oleks suhkruta)

- 250 ml piima

- 500 ml kanapuljongit

- 2 tl riivitud ingverit

- 2 spl sidrunimahla

- soola, pipart

Garneering:

- 1 spl võid

- 4 spl maisi (tõsta purgist kõrvale)

- 4 spl hakitud talisibulat

- 200 grammi meelepärast makrat

- 1 tl ingverit

- 1 väiksem punane tshilli

- 1 tl sidrunimahla

- soola, pipart

- koriandrit

Tõsta 4 spl maisi purgist garneeringu jaoks kõrvale.

Püreeri mais koos piimaga blenderis või nuimiksriga. Vala potti, lisa kanapuljong ning lase keema tõusta. Maitsesta soola, pipra, ingveri ja sidrunimahlaga.

Valmista garneering - selleks kuumuta võis kergelt sibulapealsed ja hakitud tshilli. Pudista näppude vahel sisse makra, maitsesta soola, pipra, sidrunimahla ning ingveriga. Kuumuta läbi, sega hulka hakitud koriander ning eemalda tulelt.

Serveerimiseks tõsta kaussi suppi ja aseta keskele krabisalat. Serveeri kohe. Head proovimist!

Kevadeburger - mahlane einevõileib makrasalatiga

Seda, et mulle igasugu võileivalised hirmsasti meeldivad, olen ma ennegi kuulutanud. Ega Eestis väga paljudes kohtades just häid võikusid ei saa - sai pole kunagi piisavalt pehme ja täidisega koonerdatakse. Need, kes Taani võileivamaailma näinud, teavad hästi, millest räägin. Egas midagi, seni tuleb mahlaseid ampse kodus ise teha.

Selle võileiva ristisime kevadeburgeriks. Kujult ja loomult natuke burgerlik :), ent kerge ja mõnus. Kui kodus juhtub olema karulauku, tasub sedagi täidisesse sisse lõigata. Ja kõik, kellele seller ei meeldi - tasub kindlasti siin katsetada, võite meelt muuta...

Retsept Nami-Namist.

Neljale:

- 4 meelepärast kuklit

- 300 g lumekrabi

- 4 spl majoneesi

- 4 spl jogurtit

- soola, pipart

- näpuotsatäis suhkrut

- 2 sellerivart

- 2 kevasibulat

- salatilehti

Valmista kaste: sega kokku majonees, jogurt ja maitsesta soola, pipra, pisukese suhkruga. Murenda näppudega kastmesse lumekrabi. Lisa hakitud kevadsibul ja väikesteks tükkideks lõigatud seller, sega kokku.

Aseta kuklile salatileht ning tõsta sellele ohtralt salatit. Serveeri koos sõõmu kevadpäikesega!

Hõrgud rabarbrimuhvinid - hõiskav kevadekuulutaja

Kas mäletad veel, milline oli kodutänav või hoov kuu-kaks tagasi? Kui otseselt ei meenuta, poleks nagu seda pikka pimedust olnudki. Ometi, kui ilm mängib vingerpussi ning varajasest hommikuvalgusest ja päikesest hoolimata külm nina näpistab, hakkab kahtlus, kas suvi ikka tuleb, uuesti hinge pugema.

Pärast pikka talve ootab vist igaüks suure õhinaga esimesi hiirekõrvu ja seda, et muru taas rohetama hakkaks. Kõik kokkamishullud ootavad lisaks sellele muidugi veel esimesi toidualaseid kevadekuulutajaid - naati, karulauku ja muidugi rabarbrit.

Just need rabarbrimuhvinid, mida juba mõni aasta iga kevade esimesest rabarbrisaagist valmistanud olen, on see toit, mis veenab meelt ja hinge, et talv on nüüd selleks korraks läbi ja suur suvi peagi kohal. Südatalvel neid külmutatud rabarbist tehes ja süües silmad sulgedes on see mõnus energialaks :)

Retsept on Nami-nami klassika.

Valmib 12 muhvinit.

- 2 muna

- 1,5 dl suhkrut

- 2,5 dl nisujahu

- 1 tl küpsetuspulbrit

- 1 tl vaniljesuhkrut

- 1 tl kaneeli (mina lisan veel ka muskaati ja ingverit)

- 150 g hapukoort

- 50 g sulatatud võid

- 300 g tükeldatud rabarbrit

Vahusta munad suhkruga heledaks, kohevaks vahuks. Sõelu kokku kuivaineid ning sega õrnalt vaheldumisi hapukoorega munavahu hulka. Viimasena lisa jahtunud sulavõi ning rabarbritükid.

Täida muhvinipaberid ääreni tainaga ja küpseta 220-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Serveerimiseks puista üle tuhksuhkruga. Kevade terviseks!