Kuuma suvepäeva karge lõuna - okroška

Suvi on nüüd täiega tagasi ja sel korral vast jäädavalt. Vähemasti kaheks kuuks. See on imeline aeg, mil südames kõik rõkkab ja turulettidel-aias lokkab. Aeg, kus süüa tahaks koguaeg midagi kerget ja värsket. Just selline on okroška - mõnusalt külma "puljongiga," täis parimaid värskeid aiasaadusi.

See külm supp valmib kiirelt, on mõnusalt toitev ent siiski kerge kõhutäide, mis kuuma suvepäeva ideaalselt passib. Supile võib lisada erinevaid värskeid hooajalisi köögivilju - näiteks herneid. Kui mehed väga häält tõstavad, et mis lihata lurr see on, võib lisaks meelepärast suitsusinki hakkida. Siin on ära toodud okroška põhiretsept.

Jagub neljale:
- 6 keedetud varast kartulit
- 3 keedetud väiksemat porgandit
- punt rediseid
- 4 väikest värsket kurki
- 2 muna
- 4 spl jagu meelepäraseid ürte (hästi sobivad till, murulauk ja petersell)
- rohelist sibulat
- 1 tl kanget sinepit
- soola, pipart
- pudel naturaalselt kääritatud kalja

Haki kartul ja porgand kuubikuteks. Eemalda kurgilt keskmine vesine seemneosa ning lõika kurk kuubikuteks. Redised lõika sektoriteks. Haki ürdid peeneks. Haki muna peenemaks ning sega kokku teelusikatäie sinepiga.

Lao kaussi kihiti kartul, porgand, kurk ja redised. Maitsesta soola-pipraga. Keskele tõsta sinepine munamass, puista peale ürdid. Vala peale külmkapi külm kali, et köögiviljad oleksid kaetud. Serveeri kohe.

Retsept valmis koostöös A Le Coqiga.

Kiirustava perenaise grill liha - kaljamarinaadis kaelakarbonaad

Suvi on nüüd ametlikult käes ja viimane aeg on suvemenüüle üle minna. Tegelikult on katsetatud-mõeldud juba ammu, aga viimase viimistluse ehk pildimaterjaliga on seni kehvasti olnud. Loodan seda viga nüüd jaanipühadel parandada ning kõik oma suve lemmik grillroad pildile saada ning siis ka siia üles riputada.

See koostöös A Le Coqiga valminud lihamarinaad on hea lisaks mõnusalt tasakkaalus magus-soolasele maitsele selle tõttu, et köögis peab aega veetma koduse maitsva grillliha saamiseks umbes 10 minutit. Kuigi tänast, traditsiooniliselt vihmast jaanipäeva ilma vaadates mul köögis ajaveetmise vastu midagi polekski, tean, et suvel, kui päike lõõmab, ei taha sibulat hakkides ja marinaadi timmides mitte oma päevi veeta.

Paras ports:

- 0,5 liitrit naturaalselt kääritatud kalja

- 3 spl sojakastet

- 2 küünt küüslauku

- 1 kg seakaelakarbonaadi

Vala kali kaussi, riivi sisse küüslauk, lisa sojakaste ning tõsta sisse 2 cm viiludeks lõigatud kaelakarbonaadi tükid. Lase külmkapis üleöö maitsestuda. Grilli. Kõrvale passib hästi kurgisalat. Head jaanigrilli!

Linna parim pitsa...

Esmalt on ilmselt tarvis üldse selgeks vaielda, kas pitsa on paksu põhja ning veel paksema kattekihiga pirukas või krõbeda, õhukese põhja ning põhilisandina tomatikastme ja mozzarellakattega küpsetis. Kui eelistad seda viimast, siis just siit Sa linna parima pitsa leiadki.

Asi algas nimelt sellest, et pandi kinni koht, kust sai minu meelest linna parimat pitsat, mistõttu tuli seda mujalt tellima hakkata. Proovisin mitut kohta, ühel oli põhi nagu sai, teisel tomatikaste hapu kui hirmus, kolmandal singina kasutatud Rakvere Viru Sinki, mis on küll vahva singirullide keeramiseks, aga itaaliapärase pitsa peale ei sobi kindlasti.

Nii ei jäänudki üle muud, kui lemmik ise kodus valmis küpsetada. Viimase tõuke ning ka tainaretsepti leidsin SIIT blogist, kus piltidel kujutatud täpselt minu ideaalile vastav pitsa - krõbe põhi, vähe lisandeid. Ja kuna kõike saab ise timmida, valmibki igaühe linna parim pitsa.

Valmib 2 pitsat.

Põhja jaoks:

- 2,5 dl käesooja vett

- 2 tl kuivpärmi

- 0,5 tl soola

- 0,5 tl oreganot soovi korral

- 5,5 kuni 6 dl nisujahu

- 2 spl oliiviõli

Tomatikastme jaoks:

- purk purustatud tomateid

- veerand purgitäit vett

- 2 spl tomatipastat

- 1 spl suhkrut

- soola, pipart

Katte jaoks:

- mozzarellat

- oreganot

- meelepäraseid lisandeid.

Minu lemmikud on tuunikala-oliivid-punane sibul või vürtsikas itaaliapärane vorst-parmasink-basiilik.

Valmista põhi - selleks sega kokku vesi, pärm ja pool jahust. Sega hoolikalt, kuni saad ühtlase massi. Lisa tainale õli, sool ja oregano ning sõtku järkjärgult hulka ülejäänud jahu kuni saad siidise taina. Lase soojas kohas 30 minutit kerkida.

Samal ajal valmista tomatikaste, milleks kuumuta potis purustatud tomatid, vesi ja tomatipasta, maitsesta soola, pipra, suhkruga ning lase madalal tulel 15 minutit podiseda.

Jaga kerkinud tainas kaheks, rulli jahusel laual lahti, tõsta ahjuplaadile. Jaota tomatikaste kahe põhja peale, lisa mozzarella ning meelepärased lisandid.

Küpseta eelkuumutatud 225kraadises ahjus 15-20minutit. Linna parim pitsa!

Saiavorm shokolaaditräpsudega - külma piima hää kaaslane

Enne kõike muud tuleks ilmselt selgeks rääkida kaks asja. Esiteks - mulle hirmsasti meeldivad igasugu nn. vanakooli magustoidud. Ma söön piima-, kakao- ja karamellikiselli (jah, just seda kaamelitatti), mannavaht piimaga on üks mu suuri lemmikuid nagu ka saiavorm, mis koos külma piimaga ikka üks üleprahi magustoit on.

Siin mängib lisaks sellele, et mu ema väga hästi igasugu magustoite valmistada oskab, rolli ka ilmselt see, et käisin pisikeses nn. külalasteaias, kus kõik toidud olid äärmisel maitsvad - kõik tehti kohapeal hoole ja armastusega ise, mistõttu mul puudub igasugune lapsepõlvetrauma klimpis putrude ja teiste ködidega. (Ei tea muidugi, mis mälestused minu lasteaiakaaslastel toidust võiksid olla - äkki ma olen lihtsalt leplik?)

Ja teiseks - kui teile saiavorm meeldib ning seda valmistades pole kuidas tahes seda tehes see nii hea, kui vanasti, siis nüüd on sel murel lõpp. Nagu igal heal roal on ju ka siin eelduseks hea tooraine ning see on lõpuks olemas. Hetkel küll müüdav vaid Stockmannis ja Kaubamajas (ehk ka Tartus?), aga Poodiumi sai on selline nagu vanasti. Kahju ainult, et seda puuresti pealt paberijupiga käevahele võtta ei saa.

Poodiumi saia (ja leiba) küpsetab ilma igasugu jamata täitsa isehakanud pagar, kelle armastus hea leiva vastu sai alguse sõbrale seltsiksmindud leivakoolituselt. Juba mõnda aega pakutakse Poodiumi kaubamärgi alt ka saia, mis maitseb tõesti nostalgiliselt ja näeb sedasi ka välja - suur, korralik, mehine päts.

Just seetõttu, et Poodiumi saiapäts nõnda suur on, jäi mul koduköögis teda jupike järgi ning kuigi hirmus tahtmine oli sellest riivsaia teha, sai magusahammas võitu.

Et vähe nooblimale saiale vähe nooblimat seltsi pakkuda valisin tavalise moosi asemel lisandiks jõhvikad, shokolaadi ning pistaatsiapähklid. Selline natuke peenem variant, mida sõprade üllatuseks ka koosviibimisel lauale tõsta.

Valmib pirukavormitäis:

- 6 korralikku kääru head, veidi tahkunud saia (tavalise poesaia mõõdus terve sai)

- 5 dl piima

- 3 muna

- 2 spl suhkut

- head tumedat shokolaadi

- meelepäraseid hapukaid marju (sobib ka värske hapu õun)

- peotäis kooritud pistaatsiapähkleid

- 2 spl võid

Klopi kokku piim, suhkur ja munad. Lõika sai suupärasteks tükkideks, haki shokolaad väiksemaks, tõsta vormi, lisa marjad - jälgi, et sai ja lisandid jaotuksid ühtlaselt.

Vala peale piimasegu ja lase 10-15 minutit tõmmata. Samal ajal haki pähklid - kui need on liialt soolased, loputa vee alt läbi. Jaga või vormi peale tükikestena laiali ning puista peale pähklid ja natuke suhkrut.

Küpseta 200kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni vorm on pealt ilusti kuldne ning piimasegu hüübinud. Serveeri külma piimaga. Head nostalgiareisi!

Pidu, pidu, süüa, süüa - restoranide festival 2011 Rotermani kvartalis 10-11.06.11

Kõik toidumaniakid saavad sel reedel-laupäeval jällegi näost-näkku linnarahvaga kokku, kui kõik see rahvas Rotermanni sammud seab, et üheskoos head-paremat maitsta.

Toimumas on restoranide festival, kus üle Eesti tulevad tegijad kokku ning pakuvad sümboolse tasu eest parimaid palu oma menüüdest maitsta.

Kaasa tasub varuda hunnikus 2-euroseid münte, sest just nii mitu raha tuleb ühe portsu eest festivalil maksta. Loodan väga, et sellised hea hinnaga head asjad sama kiiresti läbi ei müü nagu Blogi kohvikud I ja II, kus kraam lendas lettidelt tunni-kahega.

Esindatud on igat masti kohti, maitsvat kõhutäidet ning meeleolukat toidelamust kõigile. Millised kohad täpsemalt platsis on, näeb pildi pealt, festivali algus on reedel, 10ndal juunil kell 16, orienteeruv lõpp 20. Laupäeval tasub platsis olla lõunast, kella 15st algab laste kokavõistlus, Kohtumiseni Rotermannis ja head isu!

Piknikule, suupistelauale, brunchile, lunchile - maitsvad tuunikalaomletikesed

Eellugu, lisatud 2013 juuli:
Kuigi need tuunikala omletikesed on olnud aastaid ühed minu lemmikud sünnipäevade ja brunchi laual, on nende tegemine nüüd mõneks ajaks minu kodus pausil, kuna tuunikala on välja suremas.
Kui suudaksime kõik mõneks aastaks tuunikala söömise lõpetada, säästaksime ehk selle liigi hukkumisest. Seetõttu palun enne edasi lugemist kaaluda, kuidas soovid panustada? Samuti loodan, et hoidud tuunikala tellimisest restoranides-kohvikutes ning piirad tuunikala konservide ostmist. Elagu tuunikala!


Need imekiiresti valmivad, imelihtsalt transporditavad ja nii soojalt kui külmalt imehästi maitsevad tuunikalaomletikesed on minu suvemenüü kullavaramu.

Sobivad hästi nii hilisele hommikusöögilauale, kui ka suvisele sünnipäevalauale ning lausa ideaalselt kaasapakkimiseks piknikule.

Tõesti - kokkusegamisele läheb maksimum 10 minutit, lisaks on kass tuunikala vedeliku limpsimisest terve päeva lusti täis, küpsevad ahjus 30 minutiga, kuniks kõik muu valmib/pakkub ning sööming-väljasõit võibki alata.

Retsept on vaieldamatu nami-nami klassika, vahel jätan peterselli välja.

Valmib 12 omletikest.

- 1 kvaliteetne tuunikalakonserv (mina kasutan M&S tuunikalakonservi allikavees)

- 3 spl tomatipastat

- 5 spl hapukoort

- 3 suurt muna

- 2 spl hakitud siledalehelist peterselli

- 2 spl peenelt hakitud sibulat

- 200 grammi riivitud või peeneks hakitud juustu

- soola, pipart

Nõruta tuunikalakonserv hoolega (mitte-soolane vedelik anna kassile, kui juhtub olema) ning sega ülejäänud ainetega. Jaota hästi õlitatud 12-auguga muhvinipanni ning küpseta 165kraadi juures kuldseks (25-30min). Kuuma suve, palju piknikke!

Geniaalsem. Täiuslikum. Shokolaadivaht vaarikatega.

See, et shokolaadist ja veest saab teha imeliselt siidise ja imehea maitsega shokolaadivahu on minu jaoks endiselt põnev ning natuke isegi müstiline.

Kui ravi ei vaja lihtne shokolaadisõltuvus, võib magustoidukausi põhja ning pärast kaunistusekski lisada meelepäraseid hapukaid marju ning magustoit pidulauale valmib vähem, kui 10 minutiga.

Olen katsetanud ka piire, millal vee-shokolaadi vahekord paigast läheb nii, et vaht enam hästi õnnestuda ei pruugi ning nüüd on kindel, et isegi 1:1le vahekorras õnnestub ja maitseb shokolaadivaht täiuslikult. Pärast seda juba hakkab sõltuvalt tujust jukerdama ning ka tulemus pole enam nii siidine ja mõnus.

Kui terve pika postituse selle magustoidu võludest võib leida selles samas blogis SIIT, panen siia uuesti kiirkorras meetodi kirja, natuke lihtsustatud kujul.

Vahekorras 1:1 vett ja kvaliteetset, vähemalt 70% kakaosisaldusega shokolaadi.

100 grammist shokolaadist jätkub neljale.

Sulata shokolaad ja vesi paksupõhjalises kastrulis madalal kuumusel pidevalt segades.

Vala jäävanni (kauss täidetud külma veega ja jääkuubikutega, kuhu peale on asetatud teine kauss) ning vispelda, kuni saad siidise tekstuuri (ca 5-7min) - lõpeta vahustamine, kui pinnale jäävad visplijäljed - vaht settib jahtudes veelgi.

Vala magustoidupokaalidesse ning vajadusel serveeri kohe, aga vaht on isegi parem tunnike seistes. Head vispeldamist!

Gnocchi gratään - argiõhtu piduroog

Siin on ehe tõestus sellest, kui palju mõjutab toidu nimi ja serveerimine selle isuäratavust.

Väikeses portsjonvormis küpsetatud road muudavad iga lihtsa argiõhtu natuke pidulikumaks ning perega ümber laua istuda on kohe rõõmsam, kui niisama makarone taldrikusse tõstes.

Tegelikkuses võiks seda rooga valmistada muidugi ka suures ahjuvormis ning nimetada seda lihtsalt- kartuliklimbid tomatikastmes, kuid nii ei istuks vist teie juurde lauda keegi. Gnocchi nimetus on meil veel üsna uudne ning põnev.

Gnocchid on Itaaliast pärit, enamasti kartulist tehtud väikesed klimbikesed, mille kasutusala sama lai, kui erinevatel pastatoodetel. Lisaks kartulile võib gnocchisid teha ka meile väga omasest kõrvitsas. Nüüd on neid saada juba igas suuremas poes, soovitan kindlasti proovida.

See tomatikastme ja mozzarellaga valmistatud vormike sarnaneb enim lasanjega, kuigi on lihavaba. Valmib kiiresti ja lihtsalt.

Jagub neljale:

- 1 keskmine hakitud sibul

- 1 küüs hakitud küüslauku

- 400 grammi purustatud tomateid

- basiilikut

- soola, pipart, 1 tl suhkrut

- 1 pakk, a 450 g gnocchisid

- 1 pallike mozzarellat a 125 grammi

Pane pannile 2 tl õli, lisa sinna sibul ja küüslauk ning näpuotsake soola. Nüüd kuumuta keskmisel kuumusel kuni sibul on klaasjas. (Külma õlisse ja soola lisamine takitsab sibulal ja küüslaugul kõrbema minna)

Lisa purustatud tomatid ja pool konservipurgi täit vett. Maitsesta soola, pipra, suhkurga. Tõsta kuumust, lisa gnocchid ning prae 5 minutit. Keera pliit kinni ja lisa basiilik.

Jaota roog vormi(desse), murenda peale mozzarella ning küpseta 220 graadises ahjus, kuni juust on sulanud. Serveeri ettevaatlikult, kuna kausikesed on tulised. Head isu!

Geniaalne. Täiuslik. Shokolaadivaht.

Nüüd, kus see pealkiri kirja sai olen ma mõnda aega sõnatu...

Nii nagu maailmas on olemas sadu erinevaid brüleekreemi ja tiramisu retsepte - kõigil omad head ja vead, on liikvel ka sadu shokolaadivahu (ingl.k - mousse) retsepte. On neid, kus kasutatakse muna ja koort, neid, kus kasutatakse vaid munavalgeid ning ka selliseid, mis üldse munavabad, kuid sisaldavad ohtralt vahukoort ja muid rammusaid lisasid. Vaieldakse, milline on parem, mis kellele rohkem meeldib, kes ei taha tooreid mune süüa, kellele ei meeldi koore rammusus.

Siin kirjutet shokolaadivaht on ülimaitsev, geniaalne, täiuslik. Pole selles rammusat koort, ega tooreid munasid. See on sametiselt pehme ja õhuliselt kerge. Selles on vaid shokolaad ja vesi.

Terve eelmise nädala jooksul sai ette võetud selle magustoidu tegu-katsetamisprotsess, kus proovisin erinevaid shokolaadisegusid, säilimist ja töökindlust.

Kõik, kes on elus vähegi kokku puutunud shokolaadi sulatamisega, teavad, et shokolaadi suurim vaenlane on vesi. Isegi veeaur ei tohi sulashokolaadi ligi saada - siis läheb shokolaad kohe tükki ja kõik on rikutud. Ometigi tekib toorainete õigel töötlemisel parim shokolaadivaht, mida ma söönud olen.

Kuna selle retsepti puhul on tegemist väga täpselt paika pandud keemiliste protsessidega, tuleb olla tooraine mõõtmisel-kaalumisel äärmiselt hoolikas, lisaks peab kasutama kvaliteetset, vaid shokolaadivõid sisaldavat tumedat shokolaadi (vähemalt 70% kakaod).

Olen proovinud teha ka 1/3 mahust piimashokolaadiga, aga siis saab vaht läägelt magus ning kuigi söön muidu piimashokolaadi väga hea meelega, siis siin see ei sobi.

Retsepti on leiutanud gastronoomiahuvilisest prantsuse keemik Hervé This.
Retsept on antud poolkoguses, millest jagub 3-4le.
Valmistamiseks võta:
- 135 grammi tumedat, kvaliteetset shokolaadi
- 115 grammi ehk 115 ml vett (mõõda 100 ml + 1 spl)

Veel läheb vaja:

- kastrul vesivanni jaoks (mõõda põhja 2-3cm vett)
- kuumakindlat kaussi
- kaussi, kuhu mahub sisse sinu kuumakindel kauss
- miksrit või visplit

Valmista ette jäävann. Selleks vala kaussi, kuhu mahub hiljem ilusti sisse sinu kuumakindel kauss külm vesi ja jääkuubikud. Piisab, kui neid on seal 10jagu.

Mõõda välja shokolaad ja vesi suure täpsusega kuumakindlasse kaussi ning kuumuta shokolaadi sulamiseni pidevalt segades vesivannil**.

Kui shokolaad on sulanud, tõsta shokolaadikauss jäävanni ning hakka vispeldama. Tee seda pidevalt, kuni oled saavutan meelepärase tekstuuri.* See võtab umbes 7-8minutit.

Vala serveerimispokaalidesse. Katetasin - maitseb imehästi ja vahuselt ka kahe päeva pärast, seega saab magustoidu tibake aega ette teha. Siidiseid elamusi!

Shokolaadivesi* käitub väga sarnaselt vahukoorega. See on alguses täiesti vedel, ühel hetkel hakkab kergelt visplitriipe näitama ning siis muutub hetkega ilusaks siidjaks vahuks. Ja nii nagu vahukoort on võimalik võiks vahustada saab ka shokolaadivett üle vahustada, mille tulemuseks on natuke teraline, natuke vahune shokolaadimass, mis maitseb küll oivaliselt, aga ei näe serveerimisel parim välja (vt pilti).

Lõpeta vahustamine hetkel, kui oled saavutanud pehme, kergelt voolava massi - nii on seda võimalik ka kaunilt serveerida.

**Vesivanni puhul on oluline, et kastrulis olev vesi ei puudutaks shokolaadikausi põhja ning et see mulinal ei keeks. Shokolaad sulab juba 32-kraadi juures, mistõttu teen mina vesivanni tavaliselt nii, et panen kastruli põhja 2-3cm vett, panenen madalal kuumusel pliidile, peale shokolaadikausi ja kohe, kui kastrulis hakkavad tekkima esimesed keemismullid, keeran pliidil kuumuse kinni. Kuna vett on vähe, soojendeb see kiiresti ning tavaliselt on selle ajaga ka shokolaad ilusti juba sulanud. Pole ohtu ka shokolaadi ära kõrvetada, mis on shokolaadi sulatamisel teine suur oht.

Siin on ka ingliskeelne videolõik, kus üks kokandusmaailma esinimesid Heston Blumenthal kirjutet maiust valmistab.

Hommikumaius - röstitud rabarber kreeka jogurti ja madlilaastudega

Kevad on kohal ja vahel lubavad kraadid suve jõudmistki loota, mis tähendab, et rabarbipõõsad juba lokkavad ning kui endal tagahoovis ei kasvagi, siis turult ja poest saab kindlasti.

Iga-aastane kohustuslik rabarbrimuhvnite ring on juba tehtud ning asuda saab teise lemmiku - röstitud rabarbri nautimisele.

See lihtne idee muudab krõmpsud rabarbivarred mõnusalt siidiseks lisandiks, mis koos mõne kreemise piimatootega kokku eriti hää maiuse annab - sega jäätiseks või paku lihtsalt vaniljejäätise kõrvale, serveeri koos brüleekreemi või panna cottaga, lisa särtsu juustukoogile või kohupiimataskutele, blenderda smuutiks või valmista endale üks ilus hommikuamps, kus särtsakas rabarber kreemise kreeka joogurti ning krõmpsuvate mandlilaastudega ilusat päeva ennustab.

Rabarbri röstimiseks pese varred hoolikalt, noori varsi pole tarvis koorida. Lõika väiksemateks juppideks, puista peale suhkrut ning küpseta fooliumi all 40 minutit 180 kraadises ahjus. Lase jahtuda ning kasuta nii kuis fantaasia lubab. Päikselisi hommikuid!

Kuldne maisi-ingverisupp hõrgu krabisalatiga - värske kosutus

Krabipulgad ja makrapulgad - neid kahte sõna teab igaüks, aga on need sünonüümid, või tähistavad kaht erinevat toodet - seda enamik ei tea. Käisin mõni aeg tagasi koolitusel, kus tutvustati erinevaid makratooteid, räägiti nende valmistamisprotsessit, kasulikkusest ning erinevatest kasutamisvõimalustest.

Krabipulgad ja makra on rahva seas levinud nimetus surimitoodetele. Surimi on väikeste väherasvaste valgete kalade töötlemisel saadud puhas kalavalk. Surimi on väherasvane, kolesterooli ja kalorivaene tooraine, mille segamisel muna, jahu ning õliga saadakse erinevad tooted - krabipulgad, krabinuudlid, lumekrabi jms. Mida suurem on surimi sisaldus tootes, seda kvaliteetsem ja tervislikum see on. Kõige enam surimit sisaldavab Premium Lumekrabi (51%), mis on vaieldamatult ka minu lemmik surimitoode - kasutan seda nii Californi maki kui ka kevadeburgeri täidises, pudistan makrasalatisse ning söön niisama kergeks nälja kustutamiseks.

Makra on vist üks neist toodetest, mida kas süüakse hea meelega või ei sööda üldse - ma ise tarbin makrat üsna palju ning lisaks erinevatele võileivakatetele on just see, krabisalatiga maisisupp viimasel ajal mitmel korral minu õhtusöögilaual koha leidnud. Mõnusalt kerge, aga siiski toitev, natuke vürtsikas aga siiski sametine ning mis peamine - valmib vähem kui poole tunniga.

Retsepti lõi Nami-Nami eestvedaja Pille. Jagub neljale.

Supi jaoks:

- 400 g purk konservmaisi (jälgi, et oleks suhkruta)

- 250 ml piima

- 500 ml kanapuljongit

- 2 tl riivitud ingverit

- 2 spl sidrunimahla

- soola, pipart

Garneering:

- 1 spl võid

- 4 spl maisi (tõsta purgist kõrvale)

- 4 spl hakitud talisibulat

- 200 grammi meelepärast makrat

- 1 tl ingverit

- 1 väiksem punane tshilli

- 1 tl sidrunimahla

- soola, pipart

- koriandrit

Tõsta 4 spl maisi purgist garneeringu jaoks kõrvale.

Püreeri mais koos piimaga blenderis või nuimiksriga. Vala potti, lisa kanapuljong ning lase keema tõusta. Maitsesta soola, pipra, ingveri ja sidrunimahlaga.

Valmista garneering - selleks kuumuta võis kergelt sibulapealsed ja hakitud tshilli. Pudista näppude vahel sisse makra, maitsesta soola, pipra, sidrunimahla ning ingveriga. Kuumuta läbi, sega hulka hakitud koriander ning eemalda tulelt.

Serveerimiseks tõsta kaussi suppi ja aseta keskele krabisalat. Serveeri kohe. Head proovimist!

Kevadeburger - mahlane einevõileib makrasalatiga

Seda, et mulle igasugu võileivalised hirmsasti meeldivad, olen ma ennegi kuulutanud. Ega Eestis väga paljudes kohtades just häid võikusid ei saa - sai pole kunagi piisavalt pehme ja täidisega koonerdatakse. Need, kes Taani võileivamaailma näinud, teavad hästi, millest räägin. Egas midagi, seni tuleb mahlaseid ampse kodus ise teha.

Selle võileiva ristisime kevadeburgeriks. Kujult ja loomult natuke burgerlik :), ent kerge ja mõnus. Kui kodus juhtub olema karulauku, tasub sedagi täidisesse sisse lõigata. Ja kõik, kellele seller ei meeldi - tasub kindlasti siin katsetada, võite meelt muuta...

Retsept Nami-Namist.

Neljale:

- 4 meelepärast kuklit

- 300 g lumekrabi

- 4 spl majoneesi

- 4 spl jogurtit

- soola, pipart

- näpuotsatäis suhkrut

- 2 sellerivart

- 2 kevasibulat

- salatilehti

Valmista kaste: sega kokku majonees, jogurt ja maitsesta soola, pipra, pisukese suhkruga. Murenda näppudega kastmesse lumekrabi. Lisa hakitud kevadsibul ja väikesteks tükkideks lõigatud seller, sega kokku.

Aseta kuklile salatileht ning tõsta sellele ohtralt salatit. Serveeri koos sõõmu kevadpäikesega!

Hõrgud rabarbrimuhvinid - hõiskav kevadekuulutaja

Kas mäletad veel, milline oli kodutänav või hoov kuu-kaks tagasi? Kui otseselt ei meenuta, poleks nagu seda pikka pimedust olnudki. Ometi, kui ilm mängib vingerpussi ning varajasest hommikuvalgusest ja päikesest hoolimata külm nina näpistab, hakkab kahtlus, kas suvi ikka tuleb, uuesti hinge pugema.

Pärast pikka talve ootab vist igaüks suure õhinaga esimesi hiirekõrvu ja seda, et muru taas rohetama hakkaks. Kõik kokkamishullud ootavad lisaks sellele muidugi veel esimesi toidualaseid kevadekuulutajaid - naati, karulauku ja muidugi rabarbrit.

Just need rabarbrimuhvinid, mida juba mõni aasta iga kevade esimesest rabarbrisaagist valmistanud olen, on see toit, mis veenab meelt ja hinge, et talv on nüüd selleks korraks läbi ja suur suvi peagi kohal. Südatalvel neid külmutatud rabarbist tehes ja süües silmad sulgedes on see mõnus energialaks :)

Retsept on Nami-nami klassika.

Valmib 12 muhvinit.

- 2 muna

- 1,5 dl suhkrut

- 2,5 dl nisujahu

- 1 tl küpsetuspulbrit

- 1 tl vaniljesuhkrut

- 1 tl kaneeli (mina lisan veel ka muskaati ja ingverit)

- 150 g hapukoort

- 50 g sulatatud võid

- 300 g tükeldatud rabarbrit

Vahusta munad suhkruga heledaks, kohevaks vahuks. Sõelu kokku kuivaineid ning sega õrnalt vaheldumisi hapukoorega munavahu hulka. Viimasena lisa jahtunud sulavõi ning rabarbritükid.

Täida muhvinipaberid ääreni tainaga ja küpseta 220-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Serveerimiseks puista üle tuhksuhkruga. Kevade terviseks!

Meeliülendav mimosa - kihisev päikesetervitus

Ma olen sõltuvuses ja ma kardan seda siin välja öelda, sest sõltuvuses olen ma mimosast. See mõnus, päikesekollane ja kihisev jook on olnud viimase kolme nädala iga vähekenegi pidulikuma istumise osa ning ma ei näe, et nii pea selle pakkumist oma külalistele lõpetaksin. Mimosa on supermõnus!

Koosneb see ilus jook tegelikult vaid kahest koostisosast - shampanjast ja värskest apelsinimahlast. Pakutakse seda enamasti "brunchidel" - pühapäevane pikk ja külluslik hommikusöök, mis aja poolest lõunasse venib. Sellest ka inglisekeelne nimi, mis pandud kokku sõnadest hommikusöök (breakfast) ja lõuna (lunch). Eesti keeles kõlaks armsasti lõmmik, minu meelest :)

Mimosa loodi omal ajal selleks, et küllaltki varajasel kellajal shampust juua polnud sünnis, mistõttu seda apelsinimahlaga pakuti - seda tehti shampanja klaasis, säilitades nii joogi kui ka joojate noobel meeleolu...

Mimosa põhiretsept on 1 osa külma vahuveini - eriti pidulikul päeval shampanjat, aga sobib ka cava või prosecco ning 1 osa väga külma värskelt pressitud apelsinimahla. Kui soovid joogile vahumütsikest vala klaasi esmalt mahl ning seejärel vahuvein. Serveeri shampanjaklaasist - muudab ka lihtsa pühapäevase pannkoogihommiku kahele vägagi luksuslikus...

Vegan shokolaadimuhvinid - kerge kevade magus amps

Ma tean, et kõigepealt pean ma natuke õhetava näoga, silmad maas kõigi ees vabandama. Kaua-kaua aega ei ole siia miskit maitsvat kirja saanud. Laisk ma ei ole siiski olnud, vaid käisin hoopis kaugel päikest püüdmas ning teadagi, enne puhkust oli tööl, selleks, et kolm nädalat eemal olla, täielik hullumaja. Seis oli lausa nii hull, et alles nüüd, tagasi mõistlikus töörütmis olles leian aega ka kokata ja pildistada*

Vahepeal on kevad kohale jõudnud - lõhnade, helide ja kergusega. Mis seal salata, olen viimased kaks nädalat peamiselt vaid salatist toitunud - nii suur on värske igatsus pärast pikka, pimedat talve.

Kui ilma liha ja kartulita saan ma lihtsalt läbi, siis ilma magusata on ka hoolimata rannailmade kiirest lähenemisest pea võimatu. Siiski ei igatse ma hetkel tummiseid kringleid ja sefiiritorti, vaid midagi, mis lisaks magusaisu kustutamisele figuurile nii laastavalt ei mõjuks. Need, mõnusalt shokolaadised muhvinid just sellised ongi - väherasvased ja laktoosivabad, ent siiski piisavalt tummised, et hommikukohvi kõrvale energiasüsti annaks. Valmivad lihtsalt, 125 ml kopsikuga mõõtes (1/2cup)

Valmib 8 muhvinit:
- 375 ml kaerajahu
- 125 ml roosuhkrut
- 250 ml õunakastet
- 125 ml tumedaid shokolaadinööpe
- 1 tl soodat
- 1 tl küpsetuspulbrit
- 0,5 tl soola
- 1 tl vanilje-ekstrakti
- 1 tl mandli-ekstrakti
- 1 tl kaneeli

Sega kõik ained omavahel, tõsta paberist muhvinivormidesse ning küpseta 180kraadises ahjus 12-15minutit, kuni puutikk jääb puhtaks. Lase jahtuda. Ilusat kevadet!

*See kevadiselt õrn pilt on hoopis vahva kolleegi H meistriteos. Aitäh!

Vastlakuklid - sellised natuke peenemat sorti, vaarikatega

Aasta nagu nihuti möödas, taas on aeg liugu lasta, hernesuppi süüa ning kukleid küpsetada. Liugu on tegelikult lastud juba viimased mitu kuud Tallinna klaassiledatel-libedatel tänavatel ning tummiseid oa- ja hernesuppegi on söödud, et pakast hingest peletada, kuid saia vahukoorega pole aasta otsa saanud ja seetõttu oli mul plaanis miskit erilist - vastlakuklid vaarikase vahukoorega.

Pärmitaina valmistasin külmal meetodil ehk lahustasin pärmi külmas piimas ning ka kerkida lasin jahedas - nii jääb tulemus kuidagi õhulisem ja mõnusam. Lisaks on terve päeva köögi kapil kasvav tainakuhil eriti soe ja mõnus vaatepilt. Idee Namist.

Valmib 15-16kuklit:

- 3 dl külma piima

- 25 grammi pärmi

- 1 dl suhkrut

- 0,5 tl soola

- pool muna

- 450 grammi jahu

- 75 grammi toasooja võid

Määrimiseks teine pool munast.

Kreemiks 400 ml vahukoort, 1 dl suhkrut, 200 grammi sulanud vaarikaid.

Lahusta pärm külmas piimas. Sõelu kaussi jahu, lisa suhkur, sool, pool muna, toasoe või ning vala hulka pärmi-piima vedelik. Sõtku kuni saad ühtlase taina. Vormi palliks, raputa kergelt jahuga üle ning lase jahedas kohas rätiku all 5-6 tundi kerkida.

Sõtku kergelt õhk välja, vormi pikaks batooniks ning lõika 15-16 tükiks, millest veereta pallikesed. Lase toasoojas pool tundi kerkida, määri munaga ning küpseta 210kraadises ahjus 15minutit. Lase jahtuda.

Kreemi valmistamiseks vahusta vahukoor suhkruga, sega hulka vaarikad. Lõika jahtunud kuklitelt kaas pealt, tõsta peale vahukoor, pane kaaneke tagasi, kaunista tuhksuhkruga. Pikka liugu!

Päikeseratas lumemütsi all - korvike sidrunikreemi ja beseetupsuga

Neid pisikesi korvikesi erekollase sidrunikreemiga täites oli lootuskiir minus juba üsna tugev ja hele - peagi on kevad - särasid nad ju mu laual just kui väikesed päikesed.

See klassikaline kooslus, kus malbe valge beseevahu all peidab end särtsakas ja erk sidrunikreem on eriti populaarne Inglismaal, kuid ka Eestis on pisarakooki tehtud kaua aega, küll ei olnud see kunagi populaarne meie kodus, mistõttu avastasin selle koosluse enda jaoks oluliselt hiljem. Neil koogikestel pole pisaraid peal, sest pärast pikka, pimedat talve on seis isegi nukker, kus viimast külma kuud enam kuidagi taluda ei taha.

Kuna retsept sisaldab ka sidrunikoort, aga Eestist on endiselt väga keeruline leida kemikaalidega pritsimata ja vahatamata sidruneid, leotan mina tavalisi sidruneid kuumas vees, kuhu on lisatud äädikat ja soodat. Seejärel pesen hoolikalt jooksva kuuma vee all - ehk aitab, loodan ise.

Kui mina valmistasin sel korral väikesed koogikesed, võib sama retsepti järgi valmistada ka ühe suurema koogi.

Põhja jaoks:

- 250 grammi muretainast (pool sellest retseptist, kasuta 1 väikest muna)

Sidrunikreem

- 2 sidruni peenikeselt riivitud koor

- 125 ml sidrunimahla (2-3sidrunit)

- 125 ml apelsinimahla (1 apelsi)

- 75 ml vett

- 2 spl maisitärklist

- 80 grammi suhkrut + 5 spl beseele

- 1 tl vaniljesuhkrut

- 50 grammi võid

- 3 munakollast

Valmista muretainas ja jaota ühtlaselt vormi(de) põhja ja külgedele.

Torka noaga põhja peale mõned augud ning küpseta 200 kraadises ahjus, kuni saad kergelt kuldse põhja (ära üle küpseta, sest põhi läheb pärast uuesti ahju)

Valmista sidrunikreem - sega kokku maisitärklis, suhkrud ja sidrunikoor. Lisa sidrunimahl, apelsinimahl ja vesi ning kuumuta madalal tulel pidevalt segades, kuni segu pakseneb (ca 4-5min). Eemalda tulelt ja sega sisse või. Seejärel klopi sisse munakollased. Kuumuta segu taas madalal kuumusel, pidevalt segades, kuni see pakseneb (ca4-5min). Lase jahtuda.

Besee valmistamiseks vahusta kreemi tegemisest üle jäänud 3 munavalget näpuotsatäie soolaga heledaks vahuks. Lisa 5 spl suhkrut, iga lusika järel munavalgeid 1minut vahustades. Kui kogu suhur on lisatud, peaks munavalged olema tugevas, läikivas vahus.

Täida vorm(id) sidrunikreemiga ning tõsta peale besee - alustades koogi servadest ringiga sissepoole tõsta teelusika abil väikesed beseekuhjakesed üksteise kõrvale, et saaksid võimalikult säbrulise pealispinna.

Küpseta 180kraadise ahju keskosas 30minutit. Ohtralt päikest!

Kuuma kerre: vürtsikas laksa - mõnus supp Aasiast

Igasugu kookospiimaga keedetud, vürtsikad, kere seestpoolt kuumama panevad supid on minu suured lemmikud. Tai tom kha muidugi eriti, kuid olles kohapeal ehedaid maitseid proovinud ei näi siin järgi tehtud supiretseptid avaldamisväärilised.

Ei Indoneesias, Malaisjas ega Singapuris, kust laksa pärineb, ma käinud ei ole ning võrdlusmoment kohaliku keedusega puudub - kuigi olen kindel, et seal maitseks see supp kindlasti paremini. Igaljuhul on laksa väga mõnus supp, eriti meeldib mulle, et seda saab süüa pulkade ja lusikaga - leent ikka lusikaga ja muud head paremat pulkadega, lisaks on julgematel võimalik üle kausi serva nuudleid luristada. Laksa sisse tavaliselt peale idandite suurt muud vegetaarset ei panda, mulle meeldivad väga herned ning aedoad lisandina.

Kuigi retseptis on ridu omajagu, ei nõua tegemine palju aega ega ole keeruline. Rachel Alleni retsept, kes kokkab hetkel Kanal11 ekraanil.

Neljale pearoaks:

Laksa pasta:

- 1 suur roheline tšilli

- 4 küüslauguküünt

- pöidlasuurune tükk ingverit

- 1 sidrunheinavars

- 50 grammi koriandrit

- 1 laimi mahl

Supi jaoks:

- 2 spl seesamiõli

- 500 ml kookospiima

- 500 ml köögiviljapuljongit

- 2 spl kalakastet

- 2 spl pruuni suhkrut

- 300 grammi herneid

- 300 grammi aedube

Lisandiks:

- 200 grammi meelepäraseid nuudleid (peenikesi munanuudleid või riisinuudleid)

- praetud kanatükke, krevette vms

Laksa pasta valmistamiseks puhasta kõik koostisosad, vastavalt taluvusele jäta sisse/eemale tšillilt seemned ning püreeri kõik blenderis/köögikombainis.

Kuumuta pannil seesamiõli ning prae keskmisel kuumusel laksa pastat 4-5minutit, kuni tuba täitub tugevate aroomidega.

Lisa kookospiim ja puljong ning lase keema tõusta. Maitsesta kalakastme ja suhkruga. Lisa herned ja oad ning kuumuta läbi.

Valmista nuudlid pakil oleva juhise järgi, loputa külmas vees ja nõruta.

Serveerimiseks jaga kaussidesse nuudlid ja liha, kui seda lisad ning tõsta peale suppi. Kaunista koriandri või kevadsibulaga. Serveeri kohe. Head nuudliluristamist!

Geniaalne kana - lihtsuses peitub väga suur võlu

Lihtsuses peitub võlu, seda ütlust teavad kõik, aga et see, vaid soola-pipraga maitsestatud ahjukana on üks paremaid mida söönud olen, ei uskunud ma alguses retsepti lugedes kindlasti.

Oma suurt (suurimat?) osa mängib kindlasti vabapidamisel kasvanud kana, kes päikest näinud ning ringi kõndida saanud. Maailmas juba nii tavalised "free-range" ehk vabapidamisel kanad* on

Eestis täielik defitsiit, mida paaril korral suureks rõõmuks hankida on õnnestunud. Kvaliteetse kana olemasolul on igaljuhul see retsept edaspidi alati minu kindel valik - kuulsa Ameerika koka Thomas Kelleri ainetel.

- 1,5-2kilone vabapidemisel kasvanud talukana

- 1 spl soola

- musta pipart

- 1 tl pehmet võid

Pese kana hoolikalt seest ja väljast, kuivata korralikult paberrätikutega (oluline, sest mida vähem niiskust ahjus, seda krõbedam saab kana). Maitsesta kana seest soola-pipraga, aseta sellili ahjuvormi, määri peale või ning puista üle soola ja pipraga.

Küpseta 230kraadises ahjus 30minutit, seejärel keera ahi 200kraadi peale ja küpseta veel 30minutit. Võta kana ahjust ja lase 10 minutit tõmmata, aegajalt pannile tekkinud mahlaga kastes.

Serveeri rohelise salatiga. Minu eelistuseks on segu jääsalatist, sellerist ja pirnist, kerge jogurti-sinepi kastmega, lisandiks röstitud kreekapähklid.

Ja et heast kanast maksimum võtta, keedan järelejäänud karkassist puljongi, millest valmib imemaitsev kana-klimbi supp.

*Kuigi vabapidamisel kana Eestist poest osta lähiajal ilmselt võimalik pole, siis vabapidamisel kana munad on saadaval nii mõneski kohas (eelkõige siiski Stockmann ja Kaubamaja, aga vahel ka Selverid - otsige Kikerikii mune ning väheke kõrgemat hinda makstes teadke, et need munad munenud kanad on elanud head elu ringi sibades ja teri nokkides, mitte pisitillukeses puuris, tehasehoones õnnetult elanud ja värvaineid söönud, et munarebu kollasem oleks.)

Kevad tuleb, kevad tuleb - martsipani-marjakook

Väljas on miinuskraade kahe pügala jagu ja mina kilkan siin kevadest? Ega see kevade saabumine ei torgatanudki mulle pähe mitte õue vaadates, vaid oma sügavkülmast herneid võttes... Teate ju küll, iga kevad-suvi saab ohtralt head paremat sügavkülma varuda ning enamasti vahetult enne kevade tulekut sealt suurt midagi võtta ei raatsi. Kuidas sa ikka novembris maasikaid sööd, kui järgmine saak on 6-7kuu kaugusel. Ja nii ongi igal aastal veebruaris-märtsis käes aeg, kus esimesed rabarbrivarred ja murulauk enam kaugel pole, aga sügavkülm veel ääreni marju täis ja nüüd saab siis ohtralt marjapirukaid teha.

See, martsipani-kohupiimakreemi ning ohtrate marjadega kook on üks minu sügavkülma-puhastuse lemmikuid. Krõbe muretainapõhi, hapukad marjad ning mesimagus martsipani-kohupiimakreem on ideaalne kooslus.

Jagub 10le:

Tainas:

- 75 grammi toasooja võid

- 50 grammi suhkrut

- 1 väike muna

- noaotsake soola

- noaotsake küpsetuspulbrit

- 120 grammi jahu

Täidis:

- 250 grammi teralist kohupiima

- 100 grammi martsipani

- 50 grammi suhkrut

- 2 muna

- 200 grammi meelepäraseid külmutatud marju (minu lemmik on vaarika-mustika kooslus)

- 2 spl maisitärklist

Valmista tainas (muretainast pikemalt siin), milleks sega ühtlaseks pastaks muna, suhkur ja toasoe või. Mõõda lauale jahu, sool ja küpsetuspulber, sega läbi ning vala peale või mass. Haki jahu ja või kokku, kuni saad munaputru meenutava massi. Suru mass käte abil 5-10 liigutusega kokku tainbatooniks (ära sõtku ega üleliia käsi kasuta), mässi kilesse ning lase jahedas 30 minutit puhata.

Martsipani-kohupiimakreemi on kõige lihtsam teha blenderis, kus segan kokku munad, toasooja martsipani, suhkru ja kohupiima.

Kuumuta ahi 220kraadini. Rulli taigen jahusel laual lahti, tõsta pirukavormi ning suru ühtlaselt põhja ning külgedele. Tee kahvliga sisse täkked ning küpseta kuumas ahjus 5-6 minutit, kuni tainas enam ei läigi.

Sega kokku külmunud marjad ja tärklis, tõsta kuumale põhjale, vala peale kohupiimakreem ning küpseta 180kraadises 35-40minutit. Enne serveerimist lase täielikult jahutuda. Kaunist külmapüha!

Heleroosa nostalgiaklassik sefiirikorvike - vanakooli küpsetiste teine õppeklass

Sefiiritort ja sefiirikorvike on ühed neist, mida kas kindlameelselt ei sööda või väga armastatakse. Mina kuulun vaieldamatult nende viimaste sekka ning sefiiritordiga võib mulle alati rahumeeli külla tulla :)

Vahepeal oli aeg, kus igasugu aastakümneid säilivad keeksid, pulbrist tehtavad kreemid ja muu säärane "kotist-potti" küpsetamine hästi levinud oli ning siis ei olnud võimalik poest ka korralikku sefiirikooki saada. See on nüüd õnneks möödas ja täitsa häid sefiiritorte ja -korvikesi leiab ka poest, kuid julgen siiski väita - kodutehtud on kindlasti parem ning ohtra võiga korvike seal all - selle headusest pole isegi mõtet rääkida.

Nüüd siis aga see igipõline häda, et miks küll peab sefiir roosa olema? Seda nimelt seetõttu, et sefiir on "keedisega kuumutatud munavalgekreem" ning kuna enamik hapukatest moosidest on punased, annab ohtralt valget munavalgevahtu ning natuke moosi paratamatult kokku roosa tulemi. Mina olen sellega ammuilma rahu teinud ja et oleks kohe eriti rõõsa ja armas ja nunnu raputan sefiirikorvikestele veel südameid kah peale :)

Retsept TEKO koolituselt. Valmib 18-20 sefiirikorvikest.

Esmalt valmista 500 g VÕIGA muretainast. Retsept ja õpetus selles postituses.

Sefiiri valmistamiseks:

- 3 munavalget

- 65 g suhkrut

- näpuotsake soola

- näpuotsake sidrunhapet

- 260 grammi haput moosi (mina kasutan Salvesti pohlasalatit)

- 65 grammi moosisuhkrut (oluline on kasutada pektiini sisaldavat suhkrut)

Korvikeste valmistamiseks rulli jahusel pinnal muretaigen lahti (3-4mm), aseta üksteise kõrvale tõstetud vormidele(müüakse Novaluxis), sõida tainarulliga üle ning suru tainas vormi põhja ning külgedele. Ülejäänud tainaga täida need vormid, kuhu tainaplaat ei ulatunud. Torgi noaga korvikeste põhjale pisikesed augukesed (see samm ei lase muretainal kerkida) ning küpseta 210kraadises ahjus korvikesed kuldseks (ca 7-12minutit). Lase jahtuda.

Sefiiri valmistamiseks pane tulele moos ja moosisuhkur (looduslik tardaine pektiin aitab sefiiril kuju hoida) ning kuumuta madalal kuumusel aegajalt segades.

Samal ajal vahusta külmad munavalged heledaks vahuks, lisa sool, sidrunihape ning pool suhkrust. Vahusta veelgi, lisa teine osa suhkrust ning jätka vahustamist kuni saad tugeva, läikiva vahu.

Kui munavalged vahus, tõsta pliidil kuumust ning kuumuta moosi pidevalt segades 1 minut ning vala seejärel munavalgeid pidevalt vahustades keev moos sinna hulka. Vahusta madalal kiirusel 2-3minutit, maitse, kas soovid lisada sidrunhapet.

Nüüd pane iga korvikese põhja endale meelepärast - moosi või banaani ning kasutades pritskotti või lusikat vormi sefiirikorvikesed. Kaunista meelepäraselt ning üllata lähedasi :)

Kuidas teha muretaigent - näpi kokku või ja jahu polegi nii lihtne

Liivataigen ja muretaigen on kaks nimetust mida enamik kasutab läbisegi (ka mina). Kuskilt on kõrvu jäänud, et liivataigen on magus muretaigen ehk siis suhkruterad tainas tekitavad justkui liivakrõmpsu, millest ka nimetus liivataigen. Kas ka tuhksuhkruga tehtud muretaigen, millel krõmpsu pole on siis liivataigen? Või on see hoopis magus muretaigen? Olgu nimega kuidas on, aga seda, et muretaigna valmistamiseks tuleb kokku näppida ohtralt võid ja jahu teab vist küll enamik.

See oli juba mõniaeg tagasi, kui valmistasime Teeninduskooli õppeklassis muretaigent - jahu lauale, külm või sekka ning muut kui aga kokkunäppima. Lasin kätel käia umbes nagu kass, kes mõnust patja kitkub, või sõrmede vahelt välja pressimas, kuni ühel hetkel märkas minu tegevust õpetaja , kes ütles, et muretaigent tehes ei tohi eales tainast kätega sõtkuda, sest see muudab taina venivaks ning küpsetised jäävad kõvad, mitte muredad. Minu jaoks oli see tõeliselt suur avastus ning ka suur õppetund - minu nüüdne muretaina valmistamine erineb varasemast täielikult, tulemuseks on tõeliselt muredad ja mõnusad küpsetised*. Ja mis eriti mõnus - tainas annab ka rullida :)

See on magusa muretaina (liivataigen?) põhiretsept, valmib 500 g tainast:

- 150 grammi toasooja võid

- 100 grammi suhkrut

- 1 muna

- 0,5 tl soola

- 0,5 tl küpsetuspulbrit

- 240 grammi jahu

Sega kokku muna, suhkur ja toasoe või. Mõõda lauale jahu, sool ja küpsetuspulber, sega läbi ning vala peale või mass. Haki jahu ja või pahtlilabida abil kokku, kuni saad munaputru meenutava massi. Nüüd suru mass käte abil 5-10 liigutusega kokku tainabatooniks (ära sõtku ega üleliia käsi kasuta), mässi kilesse ning lase jahedas 30 minutit puhata. Kasuta erinevate marjapirukate põhjana, valmista sefiirikorvikesi või magusaid kaneeli-suhkruküpsiseid. Tainas säilib külmikus 2päeva.

*Muretaina valmistamiseks on sul vaja kraba - mina kasutan ehituspoest ostetud pahtlilabidat.

Ma tegin südamekujulisi vahukomme...

Jah, kui ma vaatan oma köögilaual seda karpi, rõõsa ja lilleline, täis vahuseid, roosasid, suhkrumagusaid südameid, siis on ikka kitši üleküllus, aga samas on see just selline üllatus, mida saabuva sõbrapäeva puhul teha neile, kes teile kõige kallimad - going all out nagu nad inglise keeles ütlevad. Ja mõnus muhelev, kergelt kohmetu rahulolu meesolevustelt ning rõõmukilked sõbrannadelt on garanteeritud.

Erinevaid komme ja trühvlilisi oleme me köögis katsetanud omajagu, aga nende tegemiseks on vaja üsna palju spetsiifilist köögitehnikat, mistõttu siin neist väga pajatanud pole. Vahukommide tegemiseks pole aga vaja enamat, kui üht head miksrit ja natuke kannatust. Kaal ja termomeeter teevad elu oluliselt lihtsamaks muidugi, aga saab ka ilma - kuidas iganes mõõdate, olge grammide/mahtudega väga täpsed.

Valmib karbitäis südameid:

- 450 g suhkrut (5dl+2spl) + 175 ml vett

- 16 g zelatiini (2spl) + 100 ml vett

- 5 spl tuhksuhkrut

- 5 spl maisitärklist

- soovikorral mõnd toiduvärvi

Sega kokku tuhksuhkur ja maisitärklis. Kata suur ahjuplaat küpsetuspaberiga, määri üle õliga ning sõelu ühtlase õhukese kihina peale osa tuhksuhkru/maisitärklise segust.

Pane zelatiin 100ml külma veega suurde, kuumakindlasse kaussi paisuma.

Vala 175 ml vett ja suhkur paksupõhjalisse potti ning kuumuta keemiseni, vahepeal segades, et suhkur sulaks. Lase hetk tugevalt keeda, kuni siirup muutub läbipaistvaks ning alanda kuumust kesmise tule peale, et siirup keskmise suurusega mulliga podiseks. Siirup peab tõusma 113kraadini, kel mõõteriista pole, lase siirupil lihtsalt 20 minutit podiseda.

Kui siirup on saavutanud õige temperatuuri (20 minutit on möödas) vala kuum siirup (ettevaatust!) pidevalt aeglasel käigul vahustades zelatiini hulka (siin tuleb köögiabiline kasuks).

Seejärel tõsta kiirust ning vahusta suhkrumassi, kuni saad valge, oluliselt suurema mahuga valge vahukommimassi, mis jätab vahustades pinnale miksri jälje (selleks kulub umbes 20minutit) - näeb välja täpselt nagu munavalgevaht. Soovi korral lisa natuke toiduvärvi ja vahusta ühtlaseks.

Laota vahukommimass ühtlase kihina silikoonspaatli või õlitatud kraba abil küpsetuspaberile, silu pealt ühtlaseks ja puista üle õhukese tuhksuhkru/maisitärklise seguga. Lase 4tundi/üleöö toidukile all taheneda.

Vala ülejäänud tuhksuhkur/maisitärklis karpi, mida on võimalik õhukindlalt sulgeda.

Löö tahenenud vahukommi-liuast välja endale meelepärased kujundid (kasta aegajalt vormi vette, siis läheb hõlpsamini) ning kogu need suhkru/maisitärklise segusse. Kui paras ports komme käes, sulge anum ja raputa kergelt, et kõik vahukommid ühtlaselt, igast küljest tolmutatud saaksid. Koputa paar korda tugevasti vastu lauda ning tõsta vahukommid serveerimisalusele. Tee nii kogu vahukommi massiga*. Valmis vahukomme säilita õhukindlas anumas kuni 3 nädalat.

Head meisterdamist ja üllatamist!

*Järelejäänud vahukommi-liua ribalad pista brownietaina sisse või lisa kuumale shokolaadile - imemaitsev!

Väljas on märg ja paha, istun diivanil keras ja mõnulen: kana-peekoni ahjupada ürdiklimpidega

Nüüd on kätte jõudnud aastaringi kõige hirmsam aeg - lumest on kõrini, seda enam, et valgest lumest on järel vaid lekkivad, mustad jää-porikamakad, talvest ja külmast on kõrini ning isu värske karulaugu järele on hiigelsuur, samas lootus selle tärkamisest veel üsna kaugel. Käes on aeg, kus tahaks olla ainult kodus, pehme teki sees, käes raamat ja tassike teed, pliidil podisemas midagi soojendavat, kodust ja lohutust pakkuvat - midagi, mida saab kausi seest süles süüa (ma tean, et see on halb komme).

Kana-peekoni ahjupada ürdiklimpidega on täpselt selline roog - maitseküllane ja mõnus, samas minu jaoks piisavalt nostalgiline, et pakkuda just seda lootusekiirt, mida praegu vajan - et kevad tuleb taas ja rohi on jälle rohelisem.

Retsepti valmistas Rachel Allen oma kokasaates, mis Kanal11 ekraanil jookseb.

Kaheksale-kümnele:
- 200 grammi peekonit
- 1,2 kg kanakoibi, kintsutükke
- 2 suur sibulat
- 4 porgandit
- 1 kaalikas
- 4-5 kartulit
- kanapuljongit
- 350 g/6dl nisujahu
- 1 tl soodat
- 1 tl soola
- meelepäraseid ürte (rosmariin ja tüümina)
- 200 g riivjuustu

Lõika peekon ribadeks ja prae keskmisel kuumusel pajas 5-7 minutit, kuni rasv on välja küpsenud ja peekon krõbe. Eemalda potist.

Prae peekoni rasvas sibul kergelt kuldseks. Lisa suurte tükkidena porgand ja kaalikas, kuumuta veel 4-5 minutit ja eemalda kõik potist.

Vajadusel lisa natuke õli, aja pada uuuesti hästi kuumaks ning pruunista kanatükid kõrgel kuumusel ühtlaselt igast küljest. Maitsesta soola-pipraga. Kui kana on kuldne, lisa potti tagasi peekon ning liha peale praetud köögiviljad ja kartulid. Kata kanapuljongiga, vajadusel lisa soola-pipart ning meelepäraseid ürte (rosmariinioksake näiteks). Lase kaane all vaiksel tulel 20 minutit haududa.

Samal ajal valmista klimbid - selleks sega kokku supilusika jagu hakitud ürte, jahu, sooda ja sool. Vala hulka pett ning sega, kuni tainas hakkab kuju võtma- ära üle sega, kleepuvast ning tükilisest tainast valmivad õhulised ja head klimbid.

Kata laud ja tainas ohtralt jahuga, suru tainas käte abil lapikumaks ning lõika väikese vormi või klaasiga pallikesed.*

Lao klimbid pajaroa pinnale, puista üle riivjuustuga ning küpseta 200 kraadises ahjus 20 minutit, kuni klimbid on küpsed ja juust kuldne. Serveeri kohe, külma ilma kõrvale.

*Mina tegin klimbid üsna suured, kuid väikesed on kindlasti paremad.

See on käes, see on käes - me teeme ise kohviku...

Just nii, me teeme ise kohviku. "Blogi" avab uksed moodsa pop-up kohvikuna sel nädalavahetusel, 5-6veebruaril, Solarise keskuse aatriumis.

MTÜ Maitseklubi käis detsembris 10-le toidublogijale välja idee üheskoos virtuaalsest maailmast rahva sekka tulla, et ennast ja oma lemmik-roogasid ka reaalsuses jagada. Menüü saab olema hõrk ja kaup aus - tasu arvestatakse sümboolselt nii palju, kui algmaterjali kokku ostes kulus. Tahan siia juurde veel mainida selle ausa kauba kommentaariks, et minu brownied valmivad maamunadest ja puhtast võist, kasutades fairtrade-mahesuhkrut ja vaid kakaovõid sisaldavat shokolaadi.

Mõlemal päeval on 10 toidufanatti ootusärevuses leti taga reas, 5 neist laupäeval ja teine sama palju pühapäeval.

Kuna mina õpin laupäeval Tallinna Teeninduskoolis paremini küpsetama, pakun üht oma lemmikmaiust - browniesied kõigile sõpradele-tuttavatele-huvilistele pühapäeval. Kooki-kohvi saab alates kella 12st, sulgeme siis, kui kaup otsas :)

Minuga koos on pühapäeval kohvikupidaja rollis veel Elis (Elis Köögis); Priit (Profa köögipool); Ragne (Kokkama Ragnega) ja Katrin (Harilik pliiats)

Laupäeval pakuvad head paremat- Liina (Anglio e Olio); Tuuli (Ise tehtud. Hästi tehtud); Mari-Liis (Siit nurgast ja sealt nurgast); Aet (Aet köögis) ja Piret (Puhas rõõm).

Projekti veab Maitseklubi MTÜ, korraldusliku poolega abistab Carmen Catering ja õla paneb alla DanSukker.

DanSukkeriga koostöös said kõik värsked kohvikupidajad võimaluse juba nüüd end natuke põhjalikumalt näidata - valmisid kokandusvideod. Mina valmistan selles oma lemmik shokoladiküpsiseid ja räägin natuke ka blogist ning selle sünniloost:

Kohtumiseni pühapäeval ;)