Kookose-apelsini keeks shokolaaditräpsudega ehk troopika maitset enne rabarbri saabumist

Peagi on taas käes see ilus aeg, kui päike tõuseb meist varem ja aiast saab rabarbrit, mille järgi nüüd juba nii suur ihalus on. Kuni see ilus aeg aga kätte jõuab, küpsetaks keeksi, mis juba oma eksootiliste maitsetega päikese välja toob.

Retsept on valminud koostöös Eesti Ekspressi eriväljaandega Gurmee ja mahetooteid müüva kauplusega Parim Pood. Retsepti jaoks tarviliku inventaari valimisel olid mulle abiks kaks väga toredat müüat, kes soovitasid mulle tõeliselt kihvte tooraineid - näiteks kookoskreem, millest saab valmistada täiesti imelisi glasuure. Ilma keemia- ja värvainetete nonparellid on minu köögis nüüd püsikasutuses, pisikestest shokolaadinööpidest ei suuda ma lihtsalt enam loobuda, sest need on nii armsad ja mugavad küpsetistesse lisamiseks kasutada ning apelsiniõli - asi, mida ma olen otsinud juba aastaid, oli koguaeg olemas siin samas Tallinnas, kõrvuti riiulil sidruniõliga.

Selles keeksis on lisaks nisujahudele kasutatud ka sametist kookosjahu, mis annab keeksile mõnusa siidise tekstuuri ja tugevat kookose maitset, shokolaaditräpsud on alati kõigi lemmikud - ütleks, et meie aja Tootsi-rosinad ja apelsiniõli lisab tilgakese luksust. Glasuur on justkui sametine pai, mis kõik kokku seob.

Keeksi jaoks:

- 6 muna

- 80 grammi roosuhkrut

- 120 grammi nisujahu

- 120 grammi täistera nisujahu

- 120 grammi kookosjahu

- 3 tl küpsetuspulbrit

- 1 tl soodat

- 0,5 tl soola

- 2 küpset banaani

- 1 apelsini mahl

- 100 grammi võid

- 100 grammi shokolaadinööpe

- 5 ml apelsiniõli

Glasuuriks:

- 200 grammi kookoskreemi

- 5 spl agaavisiirupit

- 1 suure apelsini mahl

- 1 sidruni mahl

Kaunistuseks nonparelle

Vispelda munad suhkruga kergelt vahule. Sega kuivained omavahel ja lisa seejärel munavahule. Tambi banaan kahvliga püreeks, lisa apelsinimahl ja sulatatud või, sega taina hulka. Viimasena lisa shokolaadinööbid ja apelsiniõli. Sega läbi.

Tõsta tainas võitatud 1 liitrisesse keeksivormi, silu pealt ühtlaseks ja küpseta 160kraadi juures tund aega. Lase vormis jahtuda.

Glasuuri valmistamiseks soojenda vesivannil kookoskreem, sega hulka algaavisiirup ja tsitruseliste mahlad. Sega ühtlaseks ja määri keeksile. Kaunista nonparellidega. Head avastamist!

Uudiseid pilve pealt ehk beseerull granadillikreemi ja vaarikatega

Beseerull on üks neist asjadest, mida kas armastatakse või ei sööda üldse - et olevat liiga lääge ja üldse üks imelik asi. Aga nüüd on võimalik kõik vastumeelsed ümber pöörata, sest koostöös granadillikreemi ja vaarikatega on beseerull võitmatu - hapukad vaarikad ja granadilli eksootika tasakaalustavad vastastikku täiuslikult magusat beseed.

Kuigi besee rullikeeramine võib näida keerulisena, on mõne lihtsa nipiga see imelihtne. Täidisesse mineva granadillivõide peaks päev varem valmis tegema, et see jahtuda ja taheneda saaks. Retsepti selle tegemisest leiab eelnevast postitusest või otselingina SIIA vajutades.

Rullist jagub 10le:

- 4 munavalget

- natuke sidrunimahla

-näpuotsake soola

- 200 grammi suhkrut

- 2 tl vaniljesuhkrut

- 2 tl maisitärklist

- 1 tl valgeveiniäädikat

- soovikorral mandlilaaste

Kreemi jaoks:

- granadillivõiet

- 100 grammi kohupiima

- 200 grammi (külmutatud) vaarikaid

Vahusta munavalged sutsu soola ja sidrunimahlaga vahuseks (nagu vannivaht). Lisa kolmes osas suhkur ja jätka vahustamist, kuni saad läikiva, siidise vahu (nagu habemeajamiskreem). Ära üle vahusta, munavalgevaht peab olema ühtlane mass.


Lisa vaniljesuhkur, sõelu peale maisijahu ja mõõda hulka veiniäädikas ning vahusta paari aeglase pöördega läbi.

Laota plaadile küpsetuspaber ja määri see toiduõliga, seejärel laota peale munavalgevaht ja silu ühtlaseks. Soovikorral puista peale mandlilaaste.

Küpseta 150kraadises ahjus kuni tund - ahjud on väga erinevad, seega kontrolli 40 minuti möödudes beseed ja kui see on pealt kaunilt beež ja krõbe, kuid siiski vetrub, eemalda ahjust. Libista lauale jahtuma ja kata teise küpsetuspaberiga.

Kreemi valmistamiseks sega kokku granadillivõie ja kohupiim. Kui kasutad külmutatud vaarikaid, võta need sügavkülmast välja ja tõsta sooja ahju sulama.

Kui besee on 20minutit jahtunud, keera see ettevaatlikult tagurpidi puhta küpsetuspaberi peale ja tõmba ära paber, mille peal besee küpses. Määri kreem besee peale, laota vaarikad ühtlaselt laiali ja keera küpsetuspaberi abil besee õrnalt rulli. Head nautimist!

Granadillivõie - purgike eksootikat

Nüüd olge valmis ülimaks kiidulauluks, sest ma kirjutan oma lemmikpuuviljast - granadillist. Granadillijäätis on mu lemmik, granadillidaiquiri toob päikese välja ja granadillivõie on sõltuvust tekitav - koogi peale ja vahele, pannkoogi kõrvale, otse lusikaga purgist.

Kui peaks kirjeldama granadilli maitset, siis on seda kirjeldatud kui midagi maasikast, midagi vaarikast ja midagi ananassist, aga granadillil on siiski täiesti oma, granadilli maitse ja see ideaalne kooslus magusast ja hapust on imeline. Granadill maitseb nagu puhas eksootika.

See kanamuna suurune pallike on valmis ja küps, kui rohekaslilla koor on krimpsus ja vili raske. Nii käingi ma alati poes ühe asjana krimpsus granadille kaalumas. Selliseid vilju olen viimasel ajal üsna sagedasti leidnud Solarise toidupoes. Sileda, kõva koorega vili, kuigi palju uhkem kaaslaste kõrval on täiesti toores.

Enne veel, kui retseptini jõuame, pean hinge pealt ära rääkima granadilli nimetusega seonduva õuduse. Kuigi granadill on minu meelest üks kihvtimaid sõnu eesti keeles, teab enamik inimesi granadilli ilmselt inglise keelse nimetuse "passion fruit" otsetõlke "passiooni" järgi. Olen kohanud ka õõvastavaid kirevilja ja kannatusvilja nimetusi - kuigi jah, granadill on kannatuslille vili, on meie emakeeles olemas sellele imemaitsvale puuviljale täiesti omaette nimetus ja selleks on granadill. Paraku pole vist Eestis küll mitte ainsamatki kohvikut-restorani, kes suudaks seda puuvilja sisaldavat rooga oma menüüs õigesti nimetada ehk siis granadilli panna cotta või granadilliparfee on see nimetus.

Retsept:

- 3 muna

- 120 grammi suhkrut

- 1 sidruni mahl

- 3 granadilli

- 40 grammi võid

Klopi munad suhkruga kuumakindlas kausis lahti, lisa sidrunimahl ja kuumuta vesivannil pidevalt segades kuni segu pakseneb - selleks kulub umbes 10 minutit. Eemalda tulelt ja klopi sisse granadilli viljaliha. Seejärel sega hulka väikeste tükkide haaval või, kuni saad siidise ja läikiva kreemi. Säilib külmikus nädala jagu. Granadill, granadill, granadill!

Estragoni-aprikoosi küülik: natuke pidulikum pada

See lihtsasti ühes potis valmiv pajaroog on sellist sorti, mida sobib hästi ka külalistele pakkuda või mõnel sellisel õhtul valmistada, kus lihtsalt midagi nooblimat tahaks. Kuigi küülikut müüakse poes nüüd juba mõnda aega, ei ole see kindlasti veel tavapärane tooraine, mistõttu juba ainult sellega saab üllatada, lisandiks kreemine kaste aprikooside ja estragoniga - kokku väga mõnus suutäis.

Kuuele:

- 1 jahutatud küülik*

- 100 grammi kuivatatud aprikoose

- 3 tl kuivatatud estragoni*

- 100 ml Põltsamaa õunaveini

- 200 ml vett

- 100 grammi toorjuustu

- soola, pipart

Eemalda küülikult tagumised jalad ja lõika kehaosa kolmeks ning allesjäänud rindmik esijalgadega poolita. Liinal on siin piltidega õpetus kirjas.

Pruunista küülik pajas kõrgel kuumusel igast küljest kuldseks, lisa soola-pipart (ettevaatust, toorjuust on ka soolane) ja estragon. Vala peale õunavein ja vesi ning jäta madalal tulel kaane alla 10ks minutiks hauduma.

Tükelda aprikoosid ja lisa pajale, samuti sega hulka toorjuust. Lase 30 minutit kaane all madalal temperatuuril haududa. Eemalda kaas ja tõsta kuumust ning keeda kastet natuke kokku - ca 5 minutit. Serveeri pehmet liha ohtra kreemise kastmega näiteks tagliatelledega. Peale puista estragoni ja värskelt purustatud musta pipart. Head avastamist!

*Tooteid jagasid proovimiseks Rannamõisa ja Santa Maria.

Ürdi-feta pikkpoiss ahjufenkoliga - suundume kevadesse

See juhtuski - kevad andis endast märku - räästad tilkusid ja päike siras ning koheselt andis ka isu vastavasisulise märke - palun midagi kergemat, aga siiski toitvat, et hangede vahel jaksaks kalpsata.

Tean küll, et vanad eestlased pidasid sellisel ajal juba paastu ja kuigi olen nüüd juba 3 aastat igal kevadel ühe mõnusa vitamiinisüsti-puhastuskuuri kehale kinkinud, ei suudaks ma sellise külmaga seda veel teha. Ahju tahaks ikka õhtul sisse keerata, et tuba mõnusa hinguse sisse saaks ja kõhtugi midagi sooja tuleks.

Selle roaga on nüüd selline lugu, et uurisin, mis ma uurisin aga teada ei saanud, miks on meil selline roog nagu pikkpoiss. Ainuke vihje nimele, mille leidsin oli, et see on piklikus vormis küpsetatud hakklihapäts. Aga miks siis poiss? No igaljuhul vastab see pätsike siin igati antud nõuetele - on hakkliha ja on piklik, aga lisaks on veel fetat ja ürte ka. Lisandiks mõnus fenkol - paljude jaoks veel avastama mõnus köögivili.

Kuuele:

- 450 grammi hakitud kalkuni kintsuliha*

- 300 grammi pehmet fetat

- 1 muna

- suts soola

- 2 spl ürdiaia segu*

- 4 fenkolipead

- õli

Sega kokku feta, muna ja ürdisegu, lisa vaid sutike soola, kuna feta on juba soolane. Lisa hakkliha ning seda ühtlaseks massiks. Tõsta piklikusse vormi.

Lõika fenkolist õhukesed viilud, sega ahjupannil kokku natukese õli, soola ja piparga.

Küpseta lihavormi ja fenkolit 180kraadi juures 40-45 minutit, kuni lihavorm on pealt pruunistunud ja fenkol kergelt klaasjas, otstest mõnusalt krõbe. Serveeri kohe. Mõnusat kevade ootust!

*Tooteid jagasid proovimiseks Rannamõisa ja Santa Maria.

Siiruviiruline kaunitar pidulauale ehk pidulik trühveltort (Ehk vanakooli klassika vol.6)

Mulle meeldiks mõelda, et kunagi kauges kauges tulevikus on keegi, kes räägib minu kokkamistest, suurematest õnnestumistest ning minu firmamärgiks saanud roogadest nii nagu ma praegu oma ema, sõbranna vanaema või mõne tuttava tegemistest räägin - et jäi silma ja kummitab ka aastaid hiljem.

Ja mulle meeldib mõelda, et see kaunitar siin oleks ühe sellise vestluse aluseks. Olen omalt poolt juba seemne idanema pannud, sest valmistan seda torti pea iga kord oma elukaaslase vana-vanemate mõneks pidupäevaks.

Trühveltort on klassika, heleda biskviidi ja mõrkjas-magusa kakao-võikreemiga tort, mis pidupäevaks on natuke täiendust saanud hapuka moosi ning lahtilõikamise üllatusmomendi lisamisega. Klassikaline variant on mul kirja pandud siin.

Tort kaheteistkümnele:

Põhja jaoks:

- 5 muna

- 140 grammi suhkrut

- suts soola

- 140 grammi jahu

Kreemi jaoks:

- 200 grammi võid

- 90 grammi tuhksuhkrut

- 120 grammi kondenspiima

- 60 grammi kakaod

- 2 spl konjakit

Puiste:

-150 grammi tuhksuhkrut

- 20 grammi kakaod

- 2-4 spl suhkrusiirupit (Näiteks Dan Sukker)

Vahele 200grammi haput moosi + 1 sidruni mahl + 4 spl vett.

Biskviit valmista eelneval õhtul, puhanud biskviiti on lihtsam lõigata ja selle tekstuur on parem.

Biskviidi valmistamiseks vahusta toasoojad munad suhkru ja soolaga kohevaks, kuni vispli väljavõtmisel tagasilangev munavahulint ei vaju ülejäänud vahu sisse.

SÕELU peale jahu ning sega õrnalt käega alt üles tõstes jahu munavahu hulka.

Jaota tainas kahele suurele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja silu kraba või laia noaga ühtlaseks. Ära seda väga kaua tee, munavaht ei kannata seda.

Küpseta 200 kraadises ahjus kuldseks, milleks kulub ca 7 minutit.

Tõmba põhi kuumalt plaadilt küpsetuspaberiga laua peale, et see edasi ei küpseks ja puista peale natuke suhkrut. Kui teine põhi valmis, tõsta see sinna peale, puista suhkruga, pane peale veel üks küpsetuspaber ja kata rätikuga ning lase jahtuda.

Jälgi, et tainaplaadid otsest õhku ei saaks - need ei tohi ära kuivada.

Sega moos kokku vee ja vajadusel sidrunimahlaga, et saaksid lahjema hapukoore sarnase tekstuuri.

Võikreemi valmistamiseks vahusta toasoe või vahule, kuni see on helevalge. Selleks kulub ca 30minutit. Vähem aega vahustades ei saa nii head võikreemi.

Sega vahustatud või hulka suhkur, vahusta 5 minutit. Edasi vahustades nirista hulka kondenspiim, seejärel kakao ja viimasena peenikese nirena konjak. Vahusta kuni saad ühtlase läikiva kreemi.

Lõika tainaplaadid pikkupidu ribadeks, et iga riba oleks ca 5 cm lai. Kata ühtlaselt poole kogusega moosist ning rulli riba haaval kokku nii, et iga järgnev riba algab eelmise lõpust. Korda sama teise tainaplaadiga. Tõsta rull alusele ja kata ümberringi võikreemiga. Lase 15minutit külmkappis puhata.

Puiste valmistamiseks sega kokku tuhkruhkur ja kakao, lisa järk-järgult suhkrusiirupit ning hõõru peopesade vahel puruks, mis aja seejärel läbi sõela, et saaksid ühtlase tekstuuri.

Puista puru tordile ning kaunista meelepäraselt - võirooside või shokolaadiviguritega. Vabariigi aastapäeva puhul sobivad hästi ka Eesti lipukesed. Ilusat püha!

Kirgas kõhutäis ehk aprikoositäidisega kanarull rukolapadjal

Ma istun tööjuures seljaga akna poole ja talvisel ajal, kui õnneks läheb ning päike paistab, hakkab see umbes 2 paiku mulle täie jõuga kuklasse sirama. Vahel kujutlen, et polegi talv, vaid soe suvi ja et teeks õhtul midagi kergemat süüa - rohkem salatit ja kergemaid maitseid.

Umbes täpselt sellise alatooniga on ka see roog, lisaboonusena keskel suviselt kiiskav aprikoositäidis, mis kana mõnusalt särtsuma paneb ja ümber krõbe paneering. Kuigi valmistamine tundub keeruline, valmib roog lihtsalt.

Kahele:

- 2 kanafileed*

- 100 grammi aprikoose

- 50 grammi pehmet feta-juustu

- ühe apelsini mahl

- ca 100 grammi maisihelbeid

- 2 tl sibulahelbeid*

- soola, pipart

- tsitruse grillsegu*

Serveerimiseks rukolat vm meelepärast salatimaterjali

Lõika kanafilee jämedamast kohast peaaegu lõpuni lahti, et moodustuks suurem ja ühtlase paksusega pind. Jämedamaid kohti võib natuke noa seljaga vasardada. Soola ja piparda filee üle.

Täidise valmistamiseks tükelda aprikoosid peeneks, sega kokku feta ja 2 supilusikatäie apelsinimahlaga. Mina lisasin maitseks ka Santa Maria tsitruse grillsegu - annab mõnusat särtsu.

Tõsta täidis kanafileevaiba keskele, vormi peeneks vorstikeseks ja keera kanafilee rulli. Kinnita hambatikkudega.

Purusta maisihelbed ja sibulahelbed köögikombainis, kasta kanarull ülejäänud apelsinimahla ja seejärel paneeri kuldses segus.

Küpseta ahjus 200kraadi juures ca 30 minutit. Serveeri salatipadjal. Päikest!

*Tooteid jagasid proovimiseks Santa Maria ja Rannamõisa.

Hea soolane suutäis banitsa ehk fetajuustu pirukas Bulgaariast

Ma käisin täna poes ja tegin üsna mitu närvilist tiiru sügavkülma lettide ees, sest filotaigen oli jälle otsas, aga isu ju oli...

Isu banista järele, mis on ideaalne pühapäeva pärastlõuna lauale - mõnus soolane suutäis, nagu mu ema ikka ütleb. Olen banitsat pakkunud prae kõrvale lisandiks - kartuli asemel või nii, kuna kartulite koorimine on kõige hullem töö, mis köögis olemas on ja seetõttu leian pidevalt igasugu muid viise, mida prae kõrvale pakkuda - et ainult kartuleid koorima ei peaks.

Banitsa näeb väga noobel välja, see on üks neist geniaalsetest retseptidest, mille tegemiseks kulunud pingutus on pöördvõrdelises seoses tulemusega - krõbedad tainakihid vaheldumisi kreemise soolaka juustutäidisega. Banitsa jäi silma Tuuli blogist.

1 pirukas:

- 500 grammi filotainast

- 500 grammi feta juustu

- 4 muna

- 0,5 dl vett

- 0,5 dl õli

Klopi munad veega lahti, lisa fetajuust ja sega ühtlaseks. Soovikorral lisa 1-2 tl oreganot. Määri ümmargune ahjuvorm õliga.

Murra filotainaleht kolmnurgaks, kägarda kokku ja pane vormi põhja. Korda sama 2 lehega ja kata kogu vormi põhi. Piserda taina kihile õli ja nirista peale juustu-muna segu. Korda, kuni kõik tainalehed otsas, kõige peale nirista muna-juustu segu.

Küpseta 200 kraadises ahjus 35minutit, kuni pirukas on kuldne. Banitsa on parim soojana, vahetult pärast ahjust võtmist. Head avastamist!

Ürdikakud ja viinamarinaadis lõhe ehk võtame pidustusteks tuure üles

Mul on siiralt hea meel, et viimaste aastate jooksul on väga paljudes peredes tekkinud traditsioon vabariigi aastapäeva pidulikult tähistada. Ma ei tea, võib-olla on see sedasi olnud juba aastaid, aga minule on see alles viimasel ajal silma hakanud, et enam pole paraadi- ja kleitide vaatamine ning presidendi kõne kuulamine lihtsalt telekaesine meelelahutus, vaid ainult väike osake pidupäevast, kus sõbrad külla tulevad ja kodumaa auks üks pidulik õhtusöök pakutakse.

Ja mis mulle selle kõige juures eriti meeldib on see, et kui jõuluroad on paigas, vastlapäeval saab hernesuppi ja kukleid ning jaanipäeval ohtralt grilli, siis vabariigi aastapäev on püha, kus traditsioonilisi retsepte välja kujunenud ei ole - mis tähendab, et ruumi on katsetamiseks kõvasti. Ainuke nüanss on, et kõik, mis lauale pannakse, võiks olla vähe pidulikum ja nooblim ning täpselt selliseks roaks on viinamarinaadis lõhe, mis lisaks pidulikkusele ühe koostisosa tõttu ka lauda parasjagu elevust lisab. Ja muidugi võiks sellisel pidupäeval ka sai, millelt kala pakkuda olla iseküpsetatud - need mõnusad ürdikakukesed valmivad kiiresti ning on lõhele heaks täienduseks. Kala pane marinaadi eelneval õhtul, kakukesed valmista vahetult enne külaliste saabumist. Lisaks isuäratavale eelroale on nii terve kodu kutsuvat värske saia lõhna täis.

Kala:

- 500 grammi värsket lõhet

- 2 spl helbelist meresoola

- 1 tl suhkrut

- 1 tl rosé pipart*

- 100 ml viina

Hõõru lõhe soola ja suhkruga kokku. Vala viin madalasse anumasse, lisa rosé pipar ning aseta kala lihapool allpool marinaadi. Kata toidukilega ning lase külmikus üleöö maitsestuda.

Ürdikakud:

- 125 grammi nisujahu

- 100 grammi täistera jahu

- 50 grammi võid

- 1 tl küpsetuspulbrit

- 0,5 tl soodat

- 0,5 tl soola

- 1 tl suhkrut

- 1 tl kuivatatud tüümiani*

- 2 tl kuivatatud tilli*

- 50 grammi jahu

- 150 ml petti

Sega kokku jahu, sool, sooda, küpsetuspulber, suhkur ja ürdid. Mudi näppudega juurde külm või. Vala jahusegu lauale, tee keskele süvend ja lisa pett. Haki suure noa või krabaga tainas mitu korda läbi, et jahu ja pett ühendada, seejärel vormi kätega mass 2-3liigutusega tainaks. Üle ei tohi sõtkuda, muidu jäävad kakukesed kõvad.

Suru tainas lapikuks, ca 2cm paksuseks ja vajuta eelnevalt jahusse kastetud ümmarguse vormi või klaasiga ümarad pätsid. Määri pealt piimaga, soovi korral raputa peale seesami seemneid või ürte.

Küpseta 210 kraadi juures 12-15minutit, kuni kakused on kuldsed ja kerkinud. Lase jahtuda.

Serveeri pehme võiga, katteks hõrk lõhefilee. Kaunist aastapäeva!

*Pipraid-ürte-maitseaineid jagas proovimiseks Santa Maria.

Tummine shokolaadijook apelsiniga - koogi asemel

See tugevalt shokolaadine, värskendava apelsinilisandiga shokolaadijook asendab hästi kooki, mida ootamatult külla saabunud sõbrannale pakkuda pole. Jook valmib kiiresti, kuid on espresso tassist pakkudes igati pidulik õhtulõpetus.

Kui teha siinkohal võrdlus sooja joogimaailma kuninga - kohviga, siis on siin kirjutatud shokolaadijook - vahukommi lisandi ja meega justkui caffe latte ja see kuum shokolaad siin justkui espresso - kange, tummine, kergelt mõrkjas ja noobli alatooniga.

Kahele:

- 80 grammi 70% shokolaadi

- 200 ml piima

- näpuotsake soola

- näpuotsake suhkrut

- 0,25 tl kartulitärklist

- pool väiksema apelsini mahlast

Kaunistuseks apelsinikoort

Kuumuta piim, kuni see tugevalt aurab, lisa peeneks hakitud shokolaad, suhkur, sool ja tärklis. Väga madalal kuumusel vispelda jooki kuni shokolaad sulab ja jook kergelt pakseneb. Eemalda tulelt. Pigista sisse apelisinimahl ja sega läbi. Serveeri kohe. Kaunistuseks riivi joogile mõned apelisnikoore ribad.

Sünnipäevalapsele torti - porgandi, safrani ja apelsini-toorjuustukreemiga

Tõepoolest nii see on - meie seas on sünnipäevalaps ja selleks on minu armas blogike.

2 aastat tagasi ja mõni päev otsagi, mõtlesin, et nüüd aitab - kui ikka tuttava tuttav, kes minu jaoks võihivõõras, minu numbri tuttavalt küsis ja helistab, et kokkamisnõu küsida, võiks see kõik ehk kuskil avalikus ruumis kättesaadav olla, mitte ainult mulle endale ja sõpradele abikätt pakkuda. Ja nüüd, 2 aastat hiljem, tagasi vaadates ei suuda ma rohkem tänulikum olla sellele kõnele, mis blogile aluse pani. See teekond on olnud imeline.

Palju elamusi, katsetusi, sekka paras kogus äpardusi ning ahha-hetki. Õppimine töö ja muu tegevuste kõrvalt pagar-kondiitriks, et vanakooli tarkusi endasse ahmida ning laupäeva hommikul kell 6 juba praktikakoha köögis tainast segada ja muidugi inimesed - külg, mille peale isegi ei tule, kui oma kodus, üksi, esimesed retseptiread üles riputad. Kohtumine ja sõbrunemine fantastiliste endasarnastega, kellega pärast 6tunnist õhtusööki veel restorani ukse taga tunnikese juttu puhume - silmad kõigil säramas, sest teemaks on toit, kokkamine ja kõik, mis selle kirega kaasneb. Ilusad ajad.

Nagu kord ja kohus, sai sünnipäevalapsele ka üks kook küpsetatud - natuke pidulikum, safrani ja apelsinikreemiga porgandikook.

Tainas:

- 110 g võid

- 100 g suhkrut

- 3 muna

- 250 g riivitud porgandit

- 200 g nisujahu

- 2 tl küpsetuspulbrit

- 1 tl kaneeli

- 1 näpuotsatäis safranit

- 1 spl apelsini mahla + 1 spl kuuma vett

Toorjuustukreem

- 200 g toorjuustu

- 3 tl tuhksuhkrut

- 1 tl vaniljesuhkrut

- ühe keskmise apelsini mahl

Kaunistuseks pekaanipähkleid

Pane safran sooja apelsinimahlaga tõmbama. Vahusta või suhkruga kohevaks ning lisa ükshaaval munad, vahepeal korralikult vahustades. Sega sisse riivitud porgand ning safranivedelik. Lisa nisujahu, küpsetuspulber ja kaneel ning sega kiiresti tainaks. Küpseta korralikult võitatud 20cm lahtikäivas vormis 170kraadi juures tund aega. Lase täielikult jahtuda.

Kreemi valmistamiseks vispelda toasoe toorjuust kergelt vahule, lisa suhkrud ja apelsinimahl. Vispelda, kuni saad siidise kreemi.

Kata jahtunud kook toorjuustukreemiga, kaunista pekaanipähklitega. Sobivusel serveeri sünnipäevaküünlaga. Palju õnne, blogi!

Peet ja kõrvits - need mu sõbrad alati

Eestist on suurem peedi hullustus juba ammu üle käinud ja on, ma loodan, et palju neid, kelle jaoks need nii lihtsad ja aastaid vaid salatiks ja marineerimiseks kasutatud viljad nüüd midagi hoopis teist pakuvad. Ja kui kuskil on keegi, kes väidab, et tervislikult toitumiseks peab rahakott puuga seljas olema, suunake alumisele pildile. Sellele värvide mängule ei jää see roog maitses mitte kuidagi alla ning lisaks sellele pole vist poes palju soodsamat, kui peet ja kõrvits?

Ma ise igaljuhul alles vaevlen peedi ja kõrvitsa (avastamise) hullustuse käes ja kuna juba mitmendat kuud ei saa nädalatki olla, ilma, et peedi ja kõrvitsa kooslus isutama ei hakkaks, panen selle täiustatud kujul siia kirja - minu lemmikuks on saanud just selline kombinatsioon maitsetest ja lisanditest, kuigi siin kirjutet peet + feta ülistus on igati kehtiv. Ja pealegi, pimedal talveaal kulub selline värviteraapia lihtsalt kõigile ära.

Neljale:

- 3 väiksemat peeti

- pool väiksemast muskaat- või keegelkõrvitsast (Solarisest leiab)

- pehmet fetat

- kõrvitsa seemneid

- oreganot

- oliiviõli

- soola, pipart

- balsamikreemi

Koori peedid ja lõika suupärasteks tükkideks. Sega ahjuvormis õli ja maitseainetega läbi ning küpseta 180kraadi juures 20 minutit.

Samal ajal puhasta-tükelda kõrvits ja sega see oliiviõli ja soola-pipraga läbi. Kui peedid pool-pehmed, lisa kõrvitsatükid pannile ja pane 20 minutiks ahju tagasi.

Tõsta ahjutemperatuur 200 peale, lisa roale feta, kõrvitsaseemned ning nirista peale balsamikreem. Küpseta 15 minutit. Serveeri kuumalt, lihaprae lisandina või lihtsalt hea saiaga. Värve!

Kohupiimakorvikesed sidrunikaramelliga - brüleekreemi nälja kustutaja

Brüleekreem on üks mu lemmikumaid magustoite. Mulle meeldib just klassikaline brüleekreem - kuldse karamellikaanega, põhjas imekaunid vaniljeseemned. Põhjus, miks ma ei ole seda magustoitu kordagi ise kodus teinud on selles, et söön siis ise kõik valmistatud vormikesed ära ja et sellist aplust vältida, käin brüleekreemi jao pärast kohvikus söömas. See aga ei takista mul kodus igasugu sarnaseid magustoite tegemast, et brüleekreemi isu taltsuda.

Need kohupiimatäidisega korvikesed on just sellised isukustutajad. Kreemise kohupiimatäidisega, mis vaniljeseemnetest kumab ning krõbeda karamellikaanega, mis mõnusalt krõbiseb. Lisaks muidugi kuldne lehttainakorvike, mis kõike seda headust kokku seob. Millegi pärast pole 3-4 selle koogikese jutti ära söömine mingi apluse tunnusmärk...

12 koogikest:

- 400 grammi lehttainast

- 1 spl kaneeli

- 500 grammi kohupiimapastat

- 2 tl vaniljesuhkrut

- 3 tl tavalist suhkrut

- 2 muna

- 1 spl jahu

Karamelliks:

- 3 spl suhkrut

- 1 sidruni mahl

Rulli tainas lauale lahti ja määri pealt kaneeliga. Lõika tainas 12 ruuduks ja pista paberiga vooderdatud muhvinivormidesse. Küpseta 220 kraadises ahjus 5 minutit.

Täidiseks sega kokku kohupiim, suhkrud, jahu ja munad. Soovi korral lisa sidruni koort. Jaota täidis eelküpsetatud korvidesse ja küpseta 20 minutit 180 kraadi juures.

Karamelli valmistamiseks sega väikeses anumas kokku suhkur ja sidrunimahl ning kuumuta pliidil, kuni moodustub tume karamell. Sellel ajal ära sega, võid vaid potikest kallutada, et suhkur ühtlasemalt karamelliseeruks. Võta lusikaga natuke karamelli ja kui see lusikal hangub, eemalda tulelt. Kui karamell voolab, lase madalal kuumusel veel podiseda.

Vala karamell koogikestele ja lase 30 minutit jahtuda-tahkuda. Head krõbistamist!

Mehhiko lasanje ehk kihiline tortiljavorm maisi ja ubadega

Olgu kohe alguses öeldud, et sel roal pole lasanjega tegelikult midagi ühist peale selle, et lihakaste on kihiti laotud nisutootega aga nii mõnus on sellest mõelda kui lasanje päikselisest tõlgendusest.

Mehhiko on mulle aastaid köitnud - sealne kultuur ja inimesed, need imekaunid rannad ja lopsakas loodus ning loomariik, rääkimata nende maailmakuulsast toidukultuurist. Must mole-kaste on juba aastaid mu tahan-kindlasti-proovida toidunimekirjas ning isetehtud chilli con carne tavapärane külma aja toit.

Sel roal siin pole autentse Mehhiko toidukultuuriga suurt midagi muud pistmist, kui et kokku on pandud 3 nende söögilaua tähtsat mängijat - tortiljad, mais ja oad. Ja kokku tuleb üks ütlemata maitsev argiõhtu toit.

Tortiljad küpsevad tomatikastmega mõnusalt pehmeks, samas ääred, mis vastu vormi serva, krõbisevad mõnusasti. Päiksekollane mais annab rõõmu silmadele, tumelillad oad täidavad kõhtu ja ohtralt juustu on lisaks maitsele, lihtsalt igaühe rõõmuks. Idee Nigellalt.

Kuuele-kaheksale:

- 10 pehmet nisutortiljat

Kastme jaoks:

- 500 grammi veisehakkliha

- 2 suurt sibulat

- 2 suurt küünt küüslauku

- 2 purki purustatud tomateid

- 3 tl tomatipastat

- 1 tl tšillihelbeid

- 1 tl suhkrut

- 3 tl laimimahla

- soola-pipart

Vahele-peale:

- 1 purk konservmaisi

- 1 purk konservube

- 100 grammi juustu

- 100 grammi Manchego või Pecorino* juustu

Kastme valmistamiseks pruunista hakkliha, lisa hakitud sibul ja küüslauk, maitsesta ohtra soola-pipraga. Lisa tšillihelbed, tomatipasta ja purustatud tomatid ning hauta tasasel tulel 20 minutit. Maitsesta suhkru ja laimimahlaga, vajadusel lisa soola.

Samal ajal loputa mais ja oad, nõruta. Riivi juustud.

*Ideaalis võiks siia lisaks tavalisele riivjuustule maitseks olla Manchego juust, aga see on meil vähe levinud ja kallis. Mina kasutan Pinna DOP Pecorino Romano juustu, mis on kõva lambapiimajuust, kergelt hapuka maitsega.

Laota ümmarguse vormi põhja tortiljad nii, et põhi oleks kaetud - ca 3 tortiljat. Tõsta peale kolmandik lihakastmest, kolmandik maisist-ubadest ning veerand juustusegust. Lao järgmised 2 kihti - viimaseks kihiks peab jääma lihakaste, mais-oad ja ülejäänud pool juustust. Küpseta 200 kraadi juures 20 minutit, kuni juust on kuldne. Head isu, et mitte öelda - arriba!

Küllusesarv ehk bolognese- ja juustukastmega täidetud kõrvits.

Ma olen selle roa järele õhanud nüüd juba üle aasta - kohe, kui seda imelist kõrvitsat Liina mahlases blogis nägin, teadsin, et endale ma ka ühe sellise küpsetan. Nüüd vaatan ise ka suure imestusega, et see oli juba 2010 aasta novembris, kui esimest korda kohtusime, aga eile see juhtus...

Magusalt tummine kõrvits, tomatite ja ürtidega maitserohke lihakaste ning veniv ja sametine juustukate on kokku tõeline küllusesarv. Keele viib alla.

Jagub neljale (võib-olla):

- Poolik, umbes korvpalli suurune kõrvits. Mina kasutasin tugeva viljalihaga muskaatkõrvitsat.

Bolognese kastme jaoks:

- 500 grammi kvaliteetset veisehakkliha

- 2 suurt sibulat

- 3 suurt küünt küüslauku

- 0,5 tl kaneeli

-0,5 tl cayenne pipart

- 0,5 tl jahvatatud koriandrit

- 1 tl suitsutatud paprikapulbrit

- 1 tl kuivatatud basiilikut

- 1 spl oreganot

- 1 spl suhkrut

- 2 spl tomatipastat

- 2 purki purustatud ploomtomateid

- soola, pipart

Juustukaste:

- 2 spl jahu

- 2 spl võid

- 250 ml piima

- 125 ml vett

- 30 grammi parmesani või muud tugevat laabijuustu

- soola-pipart

- veerand muskaati

Peale parmesani või muud tugevat laabijuustu

Esmalt valmista bolognese kaste.

Pruunista hakkliha kergelt üle, lisa hakitud sibul ja küüslauk ning soola-pipart. Prae, kuni sibul on klaasjas. Lisa maitseained ja kuivatatud ürdid, prae minuti jagu ja seejärel lisa tomatilised. Maitsesta suhkru, soola, pipraga ja lase kaane all haududa. Bolognese kaste olgu pigem nõks soolasem ja maitseküllasem, kuna kõrvits on hästi neutraalne.

Poolita kõrvits, puhasta seemnetest ning küpseta 180kraadises ahjus olenevalt kõrvitsa suurusest kuni 30minutit.

Juustukastme valmistamiseks sulata potis või kuni see vahutab ja lisa jahu. Küpseta pidevalt segades keskmisel kuumusel 3 minutit. Seejärel lisa pool piimast ja vispelda kreemjaks. Lisa ülejäänud piim ja vesi, sega ühtlaseks ning lase 5 minutit podiseda. Maitsesta, riivi hulka juust ja muskaat.

Võta eelküpsetatud kõrvits, täida bolognese kastmega, peale vala juustukaste ja riivi siis ohtralt endale meelepärast tugevamaitselist juustu.

Küpseta 180kraadises ahjus kuldseks. Naudi!

Mango-toorjuustu tort ehk väike päike igas päevas

Tänase seisuga on kevadeni jäänud 61 päeva, mis tähendab, et vähemalt sama kaua on aega veel päevani, mil saab koos sirava päikesega tõusta. Aga ega sest midagi pole, kui hommikukohvi kõrvale endale eksootiliselt magusast päikesekollasest mangotordist tüki lõikad ja seda D-vitamiini teraapia mõttes ainiti vahid enne, kui suhu pistad.

Selle tordi õnnestumise eelduseks on kvaliteetne mango, mida kahjuks siitmailt väga ei saa. 100% õnnestumise garanteeribki vaid üks kindel asi - East End Alphonso mangopüree (leiad kindlasti Piprapoest ja Stockmannist).

Põhi on tordile tehtud piparkookidest, mis suvel valmistades üsna kohatu tundub. Siis soovitan kasutada kakaoküpsiseid, aga piparkookidega on parem. Ja kuigi see põhi ega terve tort ei vaja küpsetamist, meeldib mulle talvel põhi siiski üle küpsetada juba ainult sellepärast, et tuppa natukene sooja küpsetamishingust tuua.

Retsepti idee nami-namist, mugandatud.

Talvel kaheksale, suvel kaheteistkümnele.

Põhi:

- 150grammi piparkooke või kakaoküpsiseid

- 50 grammi võid

- 2 spl vett

Mangokreem:

- 1 purk East End mangopüreed (450-500grammi, kui teed püree ise)

- 200 grammi 5% toorjuustu

- 50 grammi maitsestamata jogurtit

- 8 lehte zelatiini

- 200 ml vahukoort

- 3 tl vaniljesuhkrut

- 2 laimi mahl

- 3 spl vett

Kõigepealt määri 20 cm lahtikäiva vormi rõngas toiduõliga korralikult kokku. Nii saad tordi pärast siledate servadega kätte.

Põhja valmistamiseks purusta küpsised, sega hulka sulavõi ja vesi, suru vormi põhja ning võimalusel küpseta 200kraadises ahjus 10 minutit - nii pudiseb põhi vähem. Kui küpsetada ei saa, aseta põhi külmkappi.

Kreemi valmistamiseks vispelda kokku mangopüree, toasoe toorjuust ja maitsestama jogurt.

Rulli laime laual, et neist paremini mahl kätte saada ja pressi seejärel mahl välja, lisa vesi ja aja pliidil või mikrolaineahjus aurama.

Leota zelatiinilehti MAX 5 minutit külmas vees, pigista kuivemaks ja sega ükshaaval laimimahla sisse, kuni need lahustuvad. Nirista zelatiinisegu ühtlase joana mangokreemi hulka, ise pidevalt vispeldades.

Vahusta vahukoor vaniljesuhkruga ja sega õrnalt mangokreemi hulka.

Vala kreem ettevalmistatud põhjale ja lase külmkapis 4-5 tundi-üleöö tarduda. Väike päike!

Pardisupp, mitte salat - aasia poole kaldu

Part on minu suur lemmik. Aastaid ei tellinud ma restoranis midagi muud kui parti - sest seda ise ju ei tee. Kuni ühel hetkel avastasin, et kodus pardi valmistamine on üks lihtsamaid asju - külmale pannile, nahk all pool, keskmisel kuumusel rasv välja ja nahk krõbedaks, soola-pipart, teine pool ja teine 10 minutit, soola-pipart ja siis veel 10 minutit fooliumi sees järelvalmimist ning olemas. Õnnestub alati.

Mis aga puutub sellesse suppi siin, siis internetiavarustest inspiratsiooni otsides ei leidnud ma ühtki pardi suppi, ainult salateid (vaata pealkirja). Ja nii see retsept ise loodud saigi. Suppi on pandud lisandeid nii tai- kui ka jaapani köögist, aga see kõik kõlas väga hästi kokku ja moodustas mõnusalt tummise (part), samas siiski kerge (selge leem), ent toitva (soba-nuudlid) kõhutäie.

Ja see ilmselt on taas mingi minu kiiks, aga kõik sellised tumeda, kirka puljongiga supid tunduvad mulle hirmus pidulikud, mida sobib hästi ka külalistele pakkuda.

Neljale:

- 1 soola ja ohtra pipraga praetud pardifilee

- peotäis pruune shampinjone

- 2 pöidlasuurust juppi ingverit

- 3-4 spl soja

- 2 tl pad-thai pastat

- 2 tl laimimahla

- kahe brokoli varre osa

- soba nuudleid

Pane liitrisse vette keema peenikesteks tikkudeks lõigatud ingver, maitsesta soja ja pad-thai kastmega. Lisa viiludeks lõigatud shampinjonid ja keeda tasasel tulel 10minutit.

Samal ajal koori brokoli varred ja lõika samuti tikkudeks. Lisa puljongile koos soba nuudlitega ja keeda kaaneta potis 5 minutit. Maitsesta laimi mahlaga, vajadusel lisa soja.

Eemalda pardifileelt nahk ja lõika ribadeks. Viiluta part.

Jaota supp nelja kausi vahel, tee sama pardi ja krõbeda nahaga. Puista peale rohelist sibulat. Serveeri kohe. Head pardisuppi!

Grillpanni vahvlid vahtrasiirupikreemi ja vaarikatega - pühapäevaks, pannakate asemel

Olgu kohe alguses ära märgitud segaduste vältimiseks, et need vahvlid siin on sellised nagu neid Ameerikamaal tehakse - kohevad, pehmed ja pontsakad. Krõbedust ja näppude vahel pudisemist siit postitusest otsida ei tasu ja kuigi mulle väga väga maitsevad krõbedad vahvlid, isutab hommikuti siiski nende pehmete vahvlite järele.

Kuna kööki enam ühtki masinat ära ei mahu, mõtlesin vahvleid küpsetada grillpannil - on see ju üsna sarnane neile vahvliraudadele, mida poes pehmete vahvlite tegemiseks müüakse - sügava ja laia mustriga ning täitsa õnnestus. Sai igavesti mõnus hommikusöök, seltsiks mõnus vahtrasiirupikreem (vahvlitega kohustuslik) ning värsked vaarikad.

Neljale või kahele, kui võikusid vms juba söödud pole:

- 2 muna

- 1 spl suhkrut

- 1 tl vaniljeekstrakti või -suhkrut

- näpuotsake soola

- 2,5 dl (hapu)piima

- 1,5 dl nisujahu

- 1 dl täisterajahu

- 1 tl küpsetuspulbrit

- 0,5 tl soodat

- 40 grammi võid

Kreemi jaoks:

- 4 spl maitsestama (kreeka)jogurtit

- 3 spl vahtrasiirupit

Serveerimiseks värskeid marju ja tuhksuhkrut

Sega kokku munad, suhkrud, sool. Lisa piim, sega ühtlaseks. Mõõda hulka jahud, küpsetuspulber ja sooda. Vispelda ühtlaseks. Viimasena sega hulka sulavõi.

Aja grillpann kuumaks, keera tuli keskmise peale ja küpseta vahvlid.

Kreemi valmistamiseks sega kokku paksem maitsestama jogurt ja vahtrasiirup.

Serveeri vahvlid kuumalt, tõsta peale vahtrasiirupikreem, puista värskeid marju ja tuhksuhrkut. Mõnusaid hommikuid!

Kuum shokolaad vahukommimütsiga - mesimagus kruusitäis

Tali jõudis nüüd siis täies hiilguses kohale ja kohe ihkab hing mitte enam lihtsalt midagi sooja, vaid ka magusat.

Nii nagu praegu väljaski, katab seda mesimagusat shokolaadijooki uhke lumivalge kuhila - need on vahukommid, mis joogi kuumuses mõnusalt pehmeks sulavad ja joogile armsa vahumütsi pähe tekitavad. Täpselt õige kosutus pärast lumehangedes müttamist.

Kahele:

- 40 grammi 70% shokolaadi (Kasutan Laima oma)

- 300 ml piima

- näpuotsatäis soola

- 4 tl mett

- vahukomme

Kuumuta piim, kuni see tugevalt aurab. Keema pole vaja lasta, siis pole ohtu, et piimale kile tekiks ning samuti säilitab mesi paremini oma tervistavad omadused ja shokolaad sulab nii kui nii juba 32kraadi juures.

Haki shokolaad peeneks ja lisa koos mee ning tsuti soolaga kuumale piimale. Vispelda kuni shokolaad on sulanud. Pane kruusi põhja vahukomme (ca 4-5tk) ja vala peale kuum shokolaad. Lase minutike tõmmata ning serveeri uhke vahukommimütsiga kruusikesed lõdisevale sõbrale. Head kosumist!

Vanakooli klassika vol.5 ehk vanaemade rõõmustaja ehk trühveltort

See tort on tõeline vanakooli klassika - selline, mille peale isegi vanaemad ütlevad, et küll nende ajal oli hea trühveltort ja võtavad kindlasti nostalgia vaimus veel teisegi tükikese torti lisaks. Millest tuleb trühveltordi nimi, ma ei oska öelda ning ka pisuke uurimistöö ei andnud tulemusi.

Trühveltort on valge biskviidiga kahekihiline tort, millel vahel ja peal kakao-võikreem. See on üks neist tortidest, mis mulle lapsepõlves kohe üldse ei maitsenud. Võikreem oli ikka no kohe väga võine ja üldse oli sel imelik, kergelt mõrkjas mekk juures. Nüüd, vanema ja targemana :) oskan ma seda mõrkjat mekki, mille annab võikreemile tume kakao ja korralik sorts konjakit vägagi hinnata. Ja kodustehtud, korralikult vahustatud võikreemile pole ka vastast.

Suur tort:

Põhja jaoks:

- 5 muna

- 140 grammi suhkrut

- suts soola

- 140 grammi jahu

Kreemi jaoks:

- 250 grammi võid

- 120 grammi tuhksuhkrut

- 150 grammi kondenspiima

- 80 grammi kakaod

- 3 spl konjakit

Kaunistuseks 1 spl kakaod ja shokolaadivigureid

Biskviit valmista eelneval õhtul, puhanud biskviiti on lihtsam pooleks lõigata ja selle tekstuur on parem.

Biskviidi valmistamiseks vahusta toasoojad munad suhkru ja soolaga kohevaks, kuni vispli väljavõtmisel tagasilangev munavahulint ei vaju ülejäänud vahu sisse.

SÕELU peale jahu ning sega õrnalt käega alt üles tõstes jahu munavahu hulka.

Kalla 26cm lahtikäivasse koogivormi, mis on võitatud ja jahuga puistatud ning küpseta 200 kraadises ahjus kuldseks, milleks kulub 25-30minutit. Lase vormis jahtuda.

Võikreemi valmistamiseks vahusta toasoe või vahule, kuni see on helevalge. Selleks kulub ca 30minutit. Vähem aega vahustades ei saa nii head võikreemi.

Sega vahustatud või hulka suhkur, vahusta 5 minutit. Edasi vahustades nirista hulka kondenspiim, seejärel kakao ja viimasena peenikese nirena konjak. Vahusta kuni saad ühtlase läikiva kreemi.

Lõika biskviit pooleks. Lihtsaim on seda teha, kui teed ühele küljele keskele sisselõike ja tõmbad siis niidiga biskviidi pooleks.

Määri kolmandik kreemist biskviitpõhjale, tõsta peale teine biskviidi pool ning kata ülejäänud kreemiga äärtest ja pealt. Puista peale kakaod.

Shokolaadivigurite ehk -kaunistuste tegemiseks sulata veisvannil shokolaad, tõsta pritskotti või tugevasse kilekotti, lõika ära ots, et jääks hästi väike auk ja pritsi küpsetuspaberile meelepärased kujundid. Aseta ööseks külmkappi tahkuma ja kaunista enne serveerimist tort. Head nostalgitsemist!

Rahulikke pühi ja kiire kingiabi - kuum shokolaad jõuluvana kingikotti

See on juba mitmes aasta, kui ma pühade eelset aega mitte kaubanduskeskuses närvitsedes ei veeda, vaid rahulikult koduköögis kingitusi meisterdan.

Kui inglise jõulukeeks ja piparkoogitainas juba ammuilma maitsestuma on pandud, siis vahetult enne jõuluõhtut tuleb veel piparkoogivahvleid küpsetada. Ja kuigi se tundub viimse detailini paika olevat planeeritud, juhtub viimasel hetkel ikka, et jõuluvana kingikotis veel ühele kingitusele ruumi on või pühadesaginas üks imemaitsev jõulukeeks oma tee jõuluvana kingikoti asemel hoopis kõhtu leidis ja nii on tarvis kiirelt miskit kinki juurde teha.

Sellisel puhul tulevad appi kiired isevalmistamis-kingiideed. Paistab, et see idee ühendab sel aastal nii mõndagi toidufanatti, sest Tuuli õpetab viimasel hetkel imekauneid shokolaade valmistama ja Ragne segab kokku mõnusa maitsesoola.

Mina pakun omalt poolt välja mõnusa sooja ja mesimagusa shokolaadijoogi vahukommidega, mille jõuluvana kingikotti saab pista. Kingi saaja peab purgi sisule vaid kuuma piima lisama ja kosutav magustoit ongi valmis.

Vali meelepärane purk ja täida see kingisaaja eelistustele vastavalt rohkem või vähem magusa kuuma shokolaadi seguga:

- peeneks hakitud shokolaadi

- näpuotsake soola

- suhkrut

- lisandiks vahukomme ja tšillit või kaneeli või kõiki kolme - jõulud ju :)

Ilusat jõuluaega ja rahulikke pühi!

Küdoonia glögi-vaniljesiirupis: mesimagus jõuludessert

Küdoonia ehk aiva (ingl.keeles quinche) on Vahemeremaades kasvav põõsas, mille viljad meenutavad ristandit õuna ja pirni vahel. Toorelt on küdoonia kõva ja mõrkjas ning ei sobi suure parkaine sisalduse tõttu kohe söömiseks, aga küpsetades muutub see vili mesimagusaks ja suussulavaks ning selle kaunis kollane viljaliha värvub justkui võluväel sügavoranziks - ideaalne nii kookidesse kui ka iseseisvalt jäätisega serveerimiseks.

Siin on üks lihtne magustoiduretsept, pisut jõululik. Küdooniaid leiab lisaks turule nüüd ka juba suurematest poodidest, mina ostsin Rimist.

Neljale:

- 2 küdooniat

- 0,5 liitrit heledat alkoholivaba glögi (Kasutasin Gutta Hot õunaglögi)

- 50 grammi suhkrut

- 1 sidruni mahl

- 1 vaniljekaun

Serveerimiseks vaniljejäätist.

Koori ja lõika küdooniad pooleks ning eemalda südamik. Ettevaatust, vili on toorelt väga kõva.

Aseta poolikud keeksivormi, lisa suhkur, sidrunimahl, pikuti poolitatud vaniljekaun ja glögi. Kata fooliumiga ning küpseta 180kraadises ahjus 2 tundi. Lase 10 minutit jahtuda.

Jaota küdooniad ja siirup taldrikutesse, tõsta kõrvale vaniljejäätis. Serveeri. Head maiustamist! Idee: perenaine.ee küdoonia postitus.

Vanakooli klassika vol.4 ehk kohupiima-pähkli tort

Tort kui selline saab minu jaoks oma tähenduse nostalgia foonil. See peab olema midagi sellist, mille poes letist välja valid ja siis see sulle eraldi sinu silme all ära pakitakse - peale tõstetakse papist kaas ja kitsa rohelise libeda paelaga seotakse mitu ringi riste peale. Teate küll, selline, mis kääridega tõmmates krussi läheb. Tordiga käib kaasas selline pidulikkuse tunne. Kooki saab ju pühapäeva puhul ka tehtud, aga torti mitte.

Mul on nii ilusad ja armsad mälestused ajast, kui enne pidu emaga poes ikka torti käisime valimas ja seal alati pisut vaidlesime, et mida võtta ja mida mitte. Ma tean, et sefiiri ei tahtnud ta kunagi ja üks lemmikuid oli sidrunitort. Õnneks sööb ta nüüd sefiiritorti hea meelega, sest praeguse aja sidrunitortidel pole sidrunitega küll mitte midagi pistmist ja sefiiritordid on ühed vähestest poetortidest, mis tõesti hästi/endiselt maitsevad.

Ja ega tegelikult ei saa vist selliseid tõelisi torte enam ka kuskilt. Kõik nad on eelpakendatud läbipaistvasse plastikpakendisse, mis ka iseseisvalt kinni püsib ja nii nagu pakend, on ka suurem osa sisust millestki looduslikust üsna kaugel. Ja seepärast tulebki nüüd torte kodus ise teha. Kui veel kuskilt need vanakooli papist karbid leiaks (tordi transpordiga peo kohta on mul alati probleeme), oleks tortide-maa rohi pea sama roheline nagu vanasti.

See kohupiima-pähkli tort on sefiiritordi kõrval kindlasti minu teine suur lemmik. Ma jätan siin arvestuses välja kõik koogilised, sest siis oleks erinevad juustukoogid ja brownielised nende kahega seal eririnnas. Valmistan seda torti siis, kui sööjaid on palju ning vaja on midagi, mis kindlasti kõigile meeldiks.

Kohupiima-pähkli tort valmista päev varem, kahekordse kogusega jagub pea 30-le, kuna tegemist on väga küllusliku tordiga.

Suur tort, 15-le:

Muretaina põhjad:

- 150 grammi toasooja võid

- 100 grammi suhkrut

- 1 toasoe muna

- 0,5 tl soola

- 0,25 tl küpsetuspulbrit

- 240 grammi jahu

Kohupiimakreem:

- 250 grammi teralist kohupiima

- 250 grammi lahjat teralist kohupiima

- 250 grammi toasooja võid

- 300 grammi tuhksuhkrut

- 50 grammi maapähkleid

Vahele 1 purk Salvesti pohlasalatit või muud haput moosi

Peale:

- 150 grammi maapähkleid

- 100 grammi shokolaadi + 2 tl õli

Valmista muretaigen:

Sega kokku muna, suhkur ja või kuni saad ühtlase kreemi. Mõõda lauale jahu, sool ja küpsetuspulber, sega läbi ning vala peale või mass. Haki jahu ja või noa või kraba abil kokku, kuni saad munaputru meenutava massi. Suru mass käte abil 5-10 liigutusega tainabatooniks (ära sõtku ega üleliia käsi kasuta), mässi kilesse ning lase jahedas 30 minutit puhata. Muretaina pikem tegemisõpetus on kirjas siin.

Kuniks muretainas puhkab rösti ahjus maapähklid 200 kraadi juures 4-5minutit kuni tunned pähkliaroomi. Vala köögirätiku sisse ja saputa, et koored eemaldada. Lase jahtuda ja haki peeneks. Mõõda kahte osasse - 50 grammi läheb kohupiimakreemi sisse, ülejäänud katteks.

Jaota muretainas kolmeks võrdseks palliks ja rulli eraldi küpsetuspaberitel lahti ning löö koogivormi abil (22-24cm) ümmargune põhi. Küpseta 220 kraadi juures õrnalt kuldseks - ca 8-12min. Lase jahtuda.

Valmista kohupiimakreem:

Vahusta toasoe või heledaks vahuks, milleks kulub ca 20-30minutit. Lisa tuhksuhkur ja sega läbi. Seejärel lisa hakitud(täielikult jahtunud!) pähklid ja sega ühtlaseks. Viimasena lisa hulka kohupiimad ja sega kiirelt läbi. Üle ei tohi segada, muidu läheb kreem tükki.

Nüüd on kõik nn. pooltooted valmis ja saab tordi kokku panna.

Selleks pane sobivale alusele üks muretaina põhi, määri peale hapu moos ja kata teise põhjaga. Määri põhjadele väike kogus kohupiimakreemi ning pane peale kolmas põhi. Lisa ülejäänud kogupiimakreem ning määri ühtlaselt koogile nii, et küljed oleksid kaetud ja kook kupli moodustaks. Lase jahedas 20 minutit taheneda.

Samal ajal sulata shokolaad vesivannil, lisa 2 tl õli ja sega ühtlaseks.

Nüüd kata kogu tort ühtlaselt pähklipuruga. Alusmise ääre saad kaetud, kui joiad kätt tordi küljel kaldu, valad vahesse natuke pähklipuru ja vajutad selle õrnalt tordile.

Kalla sulashokolaad pritskotti või muusse tugevamasse kilekotti, tee nurka väike auk ja kata kogu tort shokolaadiga.

Lase tordil üleöö jahedas tõmmata. Head meisterdamist!

Piparkoogi-moka valgeshokolaadi vahuga: nõiume lund

Eilsel pühapäeval, kolmandal advendil, kui väljas paksu vihma sadas oli mul tavalise hommikukohvi asemel isu millegi väga jõuluse järele. Et oleks piparkoogine ja lumine. Ja nii ta tehtud saigi - tuntava piparkoogiaroomiga, kergelt õhetama panev piparkoogi moka, mida katab paks, valgeshokolaadimagus lumevaip - et see lumevaip ka kord juba meie maale jõuaks, sest jõulud peavad ju valged tulema.

Moka-kohvi on Itaalias leiutatud, nüüd kogu Euroopas ning ka Lõuna-Ameerikas populaarne kohvivalmistamise viis, milleks kasutatakse spetsiaalset moka-kannu. Moka-kohv on hästi kange, tema valmimisviis on väga sarnane espressole, ainult selle vahega, et moka-kann ei suuda tekitada nii kõrget rõhku, kui espressomasin, mis veeauru läbi peene jahvatusega kohvipuru surub. Küll aga tekib ka moka kannuga kohvi valmistades joogile peale iseloomulik vaht ehk nii nimetatud crema, seega on moka-kohvi elamus üsna sarnane espresso omale. Just need espresso fännid, kellele üks korralik kohvimasin enam kuidagi kööki ei mahu, soovitangi moka-kannu. Kustutab hea kohvi neelud hetkega.

Ja kuigi antud jook on valmistatud just moka-kannuga (parempoolsel pildil), saab samal meetodil - kohvipurule maitseaine segu lisades- valmistada ka presskannu kohvi. Presskannu on vaja nii-kui nii, sest just selle abil valmib valgeshokolaadi vaht.

Retsept kahele, espressotasside jagu:

Valmista kange kohv, kuhu lisa 0,5 tl piparkoogi maitseainet.

Kuumuta väikses potis piim*, aga ära keema lase, vaid eemalda tulelt, kui see tugevalt aurab. Sega sisse 3-4 tl Odense valge-shokolaadi glasuurinööpe ja vahusta presskannu abil tugevaks vahuks. Pikem tegemisõpetus on kirjas latte postituses siin.

*Mina kuumutan piima klaasi sees mikrolaine ahjus, aga selle tegemiseks peab täpselt tundma oma mikrolaineahju ja teadma kuumutamisaega, et piim õigele temperatuurile saada.

Kalla kohv tassidesse ja tõsta peale vaht. Raputa peale piparkoogimaitseainet ja naudi kohe. Lumiseid hommikuid!

Teeme ise "hiinakat": magusvürtsikas mee-seesami kana

Tunnistan ausalt, et mulle maitseb nn. hiinakas. Olen küll läbi aastate enam-vähem samu asju söönud, aga need magusvürtsised kleepuvad kastmed ja krõbe liha on mulle väga mokka mööda.

Mõni aeg tagasi käisin Nami-Nami hiina köögi teemalisel koolitusel, kus valmistasime palju maitsvaid roogasid, millest küll ükski väga meie hiinakates pakutavatega ei sarnane, aga indu sain ma sellest juurde siiski ja leidsin Nami-Nami keskkonnast ühe sellise hiinaka retsepti, mis sellest nimetatud magus-vürtsikast kleepuvast kastmest nõretab. Küll oli hea, üllatavalt lihtne teha ja hiinaka neelud on nüüd mõneks ajaks jälle kustutatud.

Kergelt mugandatud.

Meil jagus kahele tööpäeva järgsele näljasele:

- 500 g kanafileed
Marinaadiks:

- 1 sl sojakastet
- 1 sl riisiäädikat

- 1 sl magusamapoolset Hiina riisiveini või mirinit
- 1 sl seesamiõli
- 1 tl suhkrut

Krõbedaks katteks:
4 sl nisujahu
2 sl maisitärklist
veidi soola

Frittimiseks:
toiduõli

Meekaste:
3 sl magusat tšillikastet
2 sl ketšupit
2 sl mett
1 sl austrikastet
2 sl sojakastet
0.5 dl vett

Peale:
röstitud seesamiseemneid

Lõika kanafilee suupärasteks tükkideks. Sega kokku sojakaste, äädikas, mirin, seesamiõli ja suhkur. Lisa kanatükid ja lase tunnika maitsestuda.

Sega kokku jahu-tärklis-sool, puista kanatükkidele ja sega kergelt läbi, nii et kanatükid oleksid igast küljest jahuga kaetud.

Kuumuta väiksemas potis paar cm õli ja friti kanatükid jaokaupa ümberringi kuldseks.

Kontrolli, et kanatükid küpseksid läbinisti valmis, vajadusel tõsta või alanda õli temperatuuri. Lase praetud kanal paberrätikul üleliigsest õlist nõrguda.

Sega kastmeained potis, kuumuta keemiseni ja lase 5minutit kaaneta podiseda, et kaste pakseneks.

Pane kanatükid kastmesse ja kuumuta läbi. Serveeri nuudlite või riisiga.